8. juuli hommikul ärkan Morzine’i Hideout Hostelis pärast järjekordset kosutavat und. No nii mõnus on see kohake ikka. Mäed vaatavad aknast sisse ja ainuke heli on lõputult kohisev mägijõgi vannitoa akna all. Jackson ja Maria virguvad ka vaikselt oma voodites ning võrdleme lihasvalu piirkondi. Mul on eelkõige sääred ja triitseps suurema tule all olnud. Sätime end taas allkorrusele hommikusi värskeid croissante sööma ja meie trio on nii ühtekuuluvaks muutunud, et naeru nivoo ja lollide naljade tase on ületamas kosmilisi mõõtmeid. See on ikka nii veider, kuidas reisides tekivad ajutised sõbrad, kellega saad kiiresti ühele lainele, ning siis nad lihtsalt kaovad su elust, nagu neid polekski kunagi olnud. Ja tulevad järgmised.

7. juuli hommik – päev, mida olen oodanud ja kartnud kuude kaupa, on käes. Käisin eelmisel päeval juba võistluspaigas registreerimas ja numbrimärgi järel. Samal ajal toimus vist 21km distants, seega sain pilgu heita rampväsinud kannatavatele sportlastele. Registratuuris anti ka “kingitus” esmakordsetele osalejatele – valge kummist käepael, mille eesmärgiks on eelkõige teistele märku anda, et sa oled algaja ning et sinuga tuleb olla kannatlik ja armuline. No tore, juba ette on kohmakas tunne, sest ega ma ennast rohkem pole takistustega kurssi viinud kui see treilervideo: https://www.youtube.com/watch?v=8TiyfHJ8vB4 Vaatan hostelis lõpuks võistlusjuhendi üle, põgusalt, sest see on oma 60 lehekülge pikk. Käsiraamatus on ühe kaupa välja toodud kõik takistused, nende korrektne sooritus ja…