Tujusid Marseille’st Valenciani ehk kuidas ma korraks ei jaksanud enam

20. septembri hommikul jätsin vastutahtmist imeilusa, kuid hirmkalli Cassis seljataha ja istusin Marseille rongile. Rongisõit kestis napid 25 minutit ning terve selle aja üritasin ette kujutada, milline see linn siis päriselt on – kas maffia jookseb mööda tänavaid ringi ja röövitakse mind kohe poolpaljaks või on kriminaalselt hõngu tunda vaid pimedates nurgatagustes.

Rongijaam oli suur, kuid õnneks hästi tähistatud, seega suutsin kiirelt lipsata pagasihoidu. Kui olin seljakoti ära andnud, avastasin enda tagant pika õue lookleva saba inimesi. Noh, sellega läks küll hästi! Nüüd oli mul linna peal sisustamiseks kaks tundi, enne kui tuli samasse kohta Perpignani bussi ootama tulla. Kuna ma olin just jõudnud süva-PMSi, ei tundnud ma endas erilist turistivaimu ja otsustasin kõigepealt lihtsalt jalutada kohvikusse nimega Petrin Couchette, mille olin European Coffee Tripi lehelt välja nuuskinud. Vaatasin kaardi pealt suuna kätte, et mitte liigselt telefoniga tänavatel vehkida, ning alustasin kõndimist mööda kitsaid tänavaid. Jah, Marseille on ikka midagi muud. Tänavad olid räpased, seinad kaetud grafitiga ja inimesed teistsugused. Selles linna oli väga intensiivne, jõuline ja maskulliine energia. Tundsin, et Marseille’is “ellujäämiseks” on vaja väga tugevat selgroogu ning olla väga ärkvel ja kohal, milleks mul hetkel üldse tuju polnud. Manasin oma kõige bitchima näo pähe, panin käed taskusse ja päikseprillid ette ning kõndisin otse vaadates aga edasi. Ühel hetkel jõudsin suure tänava äärde, kus sõitsid trammid, ning üritasin aru saada, kuhu suunas edasi vaja minna. Nii kui ma aga seisma jäin, hakkas mingi mees minuga midagi õiendama ja kõndis minema. Ehmatasin korraks, kuid sain kiirelt aru, et ega see mees vist ise täpselt aru saa, kes ja kus ta on. Selles piirkonnas märkasin enda ümber aga ka rohkem eklektiliselt ja julgelt riietatud inimesi. Marseille’il on hea maitse!

Leidsin lõpuks Petrin Couchette’i üles ja sisenesin plaaniga hommikusööki osta. Vaatepilt oli meeldiv – pisikeses kohvikus käis elav elu, leti taga oli neli ilusat meest vaheldumisi tellimusi võtmas ja kohvi valmistamas ning köögi klaasuksest paistis jahune köök, kus pagarid värskeid saiakesi rullisid. Üks kokkadest tuli parasjagu köögist välja, et ringiluusivale koerale sinki sööta. Mõnus! Hommikusööki aga kahjuks enam ei serveeritud, mistõttu pidin leppima lihtsalt kohaliku piruka ja jääkohviga. Istusin õue, kus olid tihedalt laudade-toolide read, ning asusin raamatut lugema. Seinas olevast kioskiaknast hõigati aeg-ajalt kohvitellimusi ning varsti sain ka enda joogi kätte. Üritasin raamatusse süveneda, kuid paratamatult tõusis pilk trendikaid inimesi ja nende omavahelisi väikseid vestluseid uudistama. Imetlesin, kui vaba ja maneeride rohke nende suhtlusviis oli. Lõpuks tõusin, et jätkata jalutamist ja bussi snäkke kaasa osta. Jõudsin kohalikku kaubanduskeskusesse ja tiirutasin sealses Aldis ringi, kuni kõik vajalik olemas, ning võtsin siis suuna sadama poole, et meri ikka ära näha. Sadamasse jõudes tundus aga sealne intensiivne päike ja rahvarohkus mulle järsku liiast ning otsustasin oma ülejäänud aja hoopis bussijaamas laiaks lüüa. Ei, Marseille pole ikka praegu minu jaoks – oli õige otsus siia mitte ööseks jääda.

Bussijaamas sättisin end õues varjulise müüri peale koos teiste ootajatega istuma ning asusin Aldist kaasaostetud salatit hävitama. Õues oli täpselt paras temperatuur, seega panin kõrvaklapid pähe ja asusin podcasti kuulama. Ühel hetkel tuli üks tädi prantsuse keeles jämeda häälega karjuma, et Perpignani buss hilineb. Noh, mis seal ikka, mul kiiret nagunii ei ole. Peaasi, et pimeda peale võõras linnas ei jää. Kui buss lõpuks pea 45 minutit hiljem kohale jõudis, selgus, et see karjuv tädi oligi meie bussijuht. Terve bussisõidu seletas ta midagi mikrofoni ja uuris, et kas inimestel on külm või palav ja me ikka teada annaksime, kui mingeid muresid on. Buss sõitis kokku neli ja pool tundi, mis koos pooletunnise vahepeatusega Burger Kingis polnudki midagi nii talumatut. Perpignanis ootas mind hostel täpselt rongi- ja bussijaama vastas ning ma arvasin, et mul tuleb vaid bussi pealt maha tulla ja otse hostelisse sisse astuda, kuid tegelikult peatus buss hoopis teiselpool rongijaama. Uurisin kaarti muudkui ühte ja teistpidi, kuid ei saanud aru, kuidas peaksin üle rööbaste saama. Jaam ise asus kaubanduskeskuse sees ning mina ei suutnud välja nuputada, kus see õige sissepääs küll ometi asub. Märkasin ka, et kohalikud jõllitavad mind, mistõttu tundsin end ebamugavalt ega tahtnud kaarti liigselt passida. Lõpuks suutsin kuidagi siis leida maa-aluse sissepääsu, mis mind lõpuks teisele poole viis. Kaardil tundus, et nüüd on mureta ja hostel on siin samas, kuid nüüd ei suutnud ma hosteli sissepääsu leida! Muudkui käisin küll ühte ja teistpidi, kuni lõpuks küsisin kohalikust baarist juhiseid – tuleb välja, et uks oli terve selle aja täiesti mu nina all kõrvalhoones olnud!

Astusin õnnelikult Hotel PB uksest sisse, kus mind ootas sõbralik töötaja. Sain kiirelt võtme ning ronisin oma kuuesesse tuppa. Tuba oli rõõmustavalt ruumikas ja avar privaatse vannitoa ja WC-ga. Pakkisin end lahti ja läksin poest õhtuks snäkke tooma. Pidin tunnistama, et mingeid erilisi emotsioone Perpignan minus ei tekitanud. Tea, kas asi oli rongijaama läheduses, aga hommikust õhtuni jõlkus seal kahtlaseid röökivaid tegelasi, kes ei tekitanud erilist soovi hostelist lahkuda. Hosteli fuajees asuvas puhkeruumis oli aga väga mõnus avatud akende all istuda, sarju vaadata ja süüa. Olin broneerinud majutuse kolmeks ööks, kuid nüüd ma küll ette ei kujutanud, mida siin linnas selle ajaga peale hakata. Minna muuseumitesse, šoppama? Ilmateade lubas igatahes lausvihma. Esimese täispika päeva lubasin endale ikka täitsa raisku minna. Käisin küll hommikul jooksmas, et veidi kohalikku keskkonda kaardistada, mis vaatamata ilusatele palmipuudele ja kenadele majadele oli siiski väga kahtlane ja ebasõbralik. Ronisin voodisse ja veetsin päeva Gossip Girli vaadates. Järgmiseks päevaks planeerisin väikse väljasõidu Coulliere’i linna – see, kus Henry Matisse oma suvesid veetis. Suutsin internetist välja kammida mingi kohaliku bussi, mis võttis küll peaaegu tund aega 20 km läbimiseks, kuid pilet maksis ainult 1€. Võrdluseks rong, mis läbis sama maa 15 minutiga, maksis pea kümme eurot! Bussisõit ise tegelikult oli võib-olla kõige huvitavam osa sellest reisist, sest tee kulges läbi ilusate pisikeste linnakeste, kus sagis ohtralt turiste. Coullioure ise oli kena, kuid ilm oli nii kehv ja rahvast üleliia palju, eriti ameerika ja vene turiste, et mul ei tekkinudki erilist isu sinna kauemaks jääda. Rongijaama jooksin juba läbi paduvihma ning tagasi Perpignianis naasesin oma kohale sooja teki alla. Pärastlõunal käisin korra läbi kohalikust kaasaegse kunsti keskusest, mis oli ainult 5minutise jalutuskäigu kaugusel hostelist, kuid palvetasin terve aja, et jõuaksin elusalt kohale, sest tee oli väga üksik, tühi, autod aeglustasid minust mööda sõites ja tänavatel olid ainult imelikud mehed. Erilist julgust ei sisestanud ka teiselpool teed tuigerdav narkojoobes mees, kes rebis möödaminnes puuoksa kaasa ja pistis selle koos lehtedega suhu. Nagu võib arvata, olin kohale jõudes üsna ülestimuleeritud ning kui siis rahus ja vaikuses asusin parasjagu üleval olevat näitust uudistama, tundsin, kuidas kõhus hakkas keerama. Näitus oli naiste kehadest, õigustest, kannatustest ning kõik tööd olid väga robustsed. Käisin keskuse kiirelt läbi ja jooksin hostelisse tagasi – ei, nüüd mulle küll aitab Perpignanist!

Hommikuks olin broneerinud esimese bussi Barcelonasse, mis väljus Perpignanist kell 6:30. Olin natuke mures, sest bussid väljusid teiselt poolt raudteejaama ning nagu te mäletate, oli mul juba päise päeva ajal raskusi selle ületamisega. Õnneks tehti rongijaam kell kuus lahti, seega sain rahulikult sealt läbi minna. Bussijaam oli üsna kõhe ja kõle mõne üksiku unise reisiselli ja pingil magava kodutuga. Buss, mis lõpuks kohale jõudis, saabus nagu 1970ndate maffiafilmist. Tuli välja, et buss alustas oma teekonda Napolist, mistõttu nii bussijuht, saatja kui kõik reisijad olid kahtlase välimusega kuldkettidega jõmmid. Nihkusin vaikselt mööda vahekäiku oma istmeni, kus mulle vaatas vastu paks mees ja tema kola. Kergitasin kulme, mille peale ta viitas ühmates kõrvalasuvale tühjale istmereale. Võtsin kergendunult istet, pistsin klapid kõrva ja suikusin aknast välja vaadates Barcelonani, kuhu saabusime kell 9:15 hommikul. Minu järgmiseks sihtkohaks oli välja valitud Valencia, kuhu olin broneerinud BlaBlaCari. Jätsin endale aega kella 11ni, et Barcelonas rahulikult hommikust süüa ja võtsin kavasse lausa nii suure plaani, et jalutan kokkulepitud väljumiskohta, sest ülejäänud päeva veetsin ma ju istudes! Jalutuskäik oli aga 40 minutit pikk, mis on ikka väga üleoptimistlik – minu koti raskusega on maksimaalne jalutusaeg 20 minutit. Selleks ajaks on õlgadesse vajunud punased hõõguvad jäljed ja tekib peavalu. Millegi pärast otsustasin seda juba varem väljaselgitatud fakti täielikult ignoreerida ning pidin iga 10 minuti tagant peatuma, koti ära võtma, venitama ja puhkama. Õues sadas vihma, aga temperatuur oli 20 kraadi ligi, mistõttu oli minu kampsuni ja vihmajope kombo täiesti ebasobilik ja pani mind eksessiivselt higistama. Lõpuks vedasin end kuidagi esimesse ettejuhtuvasse kohvikusse. Vaatasin saiakeste letti, kus ei olnud ühtegi silti ja sain aru, et olen jõudnud täiesti uude riiki – prantsuse keelega pole enam midagi peale hakata ja hispaania keelseid sõnu ma ei mäleta. Tellisin siis kõige lollikindlama cafe con leche ja viitasin suvalisele saiakesele, lootes, et need vast ülemäära kallid olla ei saa. Arve tuli kokku 3.50€. Vaatasin lummatult seda pisikest numbrit, mis pärast Skandinaaviat, Šveitsi ja Prantsusmaad tundus olevat tasuta. Õnnepisar tahtis silma tulla – ma olen lõpuks Hispaanias! Siiani oli ju raha taskutest lihtsalt välja voolanud, nüüd aga tundsin selle voolu aeglustumist, mis tegi mind nii rõõmsaks. Kui raha kulub korraga vähe, jätkub seda ju kauemaks! Tõeline finantsgeenius.

Vedasin ennast kella 11ks kokkulepitud parkimiskohta, kus härra Carlos minu ja veel kaks naist oma pisikesse autosse toppis, ning sõit võis alata. Järjekordsed neli tundi istumist. Härra Carlos oli väga vaikne juht, kes kuulas muusikat ega võtnud erilist juttu üles, sõitis turvaliselt, aga kiiresti, seega sõit möödus isegi üllatavalt kähku. Ma ei mäleta, kas me üldse ühtegi peatust tegime, aga Valenciasse jõudsime igatahes enne planeeritud aega. Millegi pärast lootsin, et mind visatakse hostelile lähemale, kuid onu jättis meid üsna suvalise suure ringtee äärde linna servas, lehvitas ja kihutas minema. Naine, kellega koos autost väljusime, ei rääkinud sõnagi inglise keelt, seega jumal temaga. Ronisin kiirelt varju ja asusin riideid seljast kiskuma – Valencias oli tõsine suvi! Õues võis olla ligemale 26 kraadi, mina olin aga hommikul startinud ju vihmasest ja sügisesest Perpignanist. Naljakas, kuidas ühe päevaga võib sügise eest ära põgeneda. Olukord ise oli aga natuke pingeline, sest mul nappis sularaha, ma ei teadnud, palju maksab bussipilet, ning tagatipuks oli telefoniaku tühjaks saamas. Hostel asus aga pea 45minutise bussisõidu kaugusel. Näljast ja pissihädast ma ei hakka üldse rääkimagi. Vedasin ennast lähimasse bussipeatusesse, selgitasin välja, millise bussi peale pean minema ja üritasin tõmmata kohaliku äpi, millega bussipiletit osta, kuid paraku see ei õnnestunud. Lõpuks, kui buss saabus, ronisin peale lootuses, et pilet üle 1,50€ ei maksa – selgus aga, et täna on tasuta bussisõidu päev! Istusin kergendunult maha ja lohutasin ennast, et asjad lähevad õiges suunas. Pärast ilmatuma pikka bussiga keerutamist jõudsin lõpuks kesklinna ning asusin mööda vanalinna imeilusaid kitsaid tänavaid hosteli suunas kõmpima. Vaatamata plahvatada ähvardavale pissihädale suutsin siiski võtta hetke ja imetleda River Hosteli maja – see oli imeilusa arhitektuuri, kõrgete lagede ja akendega hoone, milles võiks ehk kujutada ette linnavalitsust paiknemas. Selleasemel marsivad sinna uhkelt sisse hoopis higised pissihäda kinni hoidvad matkasellid. Registratuuris olid kolm hispaanlannat, kellel kõigil oli aega küll ja küll. Proovisin ühelt jalalt teisele keksides säilitada kannatlikkust ja meelde tuletada, et tegelikult ongi aega küll. Kiire on mul minu peas ainult. Lõpuks sain toa võtme kätte ja vetsu sprintida, et siis end rahulikult sisse seada. Toa uks oli vali ja kriiksus haledalt, toas oli 10 narivoodit, minu oma otse akna all ülemisel korrusel. Sättisin oma asjad paika, pakkisin seljakotti ujumisriided, panin selga ilmale sobivamad riided ja läksin lõunasööki otsima. Otse nurga taga asus Hasta la Pasta, kus sai seina seest tellida itaallaste käest värsket pastat endale sobiva kastmega. Mina võtsin pasta bolognese, mis koos cocaga läks kokku maksma 7 eurot! Istusin Placa de la Verge äärde puude varju pingile pensionäridest sõbrannade kõrvale ja jälgisin ümbrust. Vau, kui ilus Valencia on. Inimesed olid rõõmsad, rahulikud, heatujulised, päike paistis. Mina ise olin tegelikult sellest ülipikast päevast lihtsalt nii-nii väsinud, sest olin ju kella kuuest saati teel olnud, seega natuke oli isegi raske seda süllekukkunud idülli nautida. Natuke oli ka kurb, et olin majutuse ainult kaheks ööks broneerinud, kuid selline see reisiselli elu paraku on – alati saab tulla tagasi!

Järgmiseks sõitsin bussiga mere äärde ning mööda randa kõndides tundsin järsku, kuidas klomp tuleb kurku. Ümberringi olid lained, liivarand ja palmid, minu sees aga tühjus. Ma ei suutnud tunda rõõmu, inspiratsiooni ega motivatsiooni midagi teha. Ma ei olnud ennast ammu nii üksikuna tundnud. Olin ümbritsetud rahvast, kõik inimesed olid kas paarides, sõprade või perega. Ja siis olin mina – üksi. Ka sõbranna oli mõni hetk tagasi kirjutanud, et ei saa täna ikkagi helistada. See oli esimene kord pärast pea nelja kuud reisimist, kus ma tundsin midagi koduigatsuse sarnast. Kõik tuttav oli järsku nii kaugel, olin pidevas muutumises ja kaotanud juurte tunde. Polnud justkui millestki kinni haarata ja hõljusin kuskil õhus. Igatsesin midagi, mis on oma. See, et ma olin ilusas kohas ja midagi ei olnud otseselt valesti, tegi asja isegi hullemaks – surve olla tänulik ja õnnelik! Kui tavaliselt püüan enda tuju tõsta sellega, et proovin leida asju, mis on hästi, siis sel korral otsustasin, et mul on siiber positiivne ja tänulik olemisest. Tahan pausi ja olla täiesti õnnetu ja mittetänulik! Seega võtsin välja vihiku, kirjutasin pealkirjaks “asjad, mida ma vihkan”, vaatasin korraks enda ümber ja lasin tulla: muutusi, tuult, kui liiv kleepub, venelasi (sest nad karjusid mu kõrval), vaesust, teadmatust, kiirustamist, palavust, ebaviisakaid inimesi, prügi jne. Vaatasin seda nimekirja ja natuke hakkas isegi lõbus, sest see oli nii naeruväärselt negatiivne ja vinguv. Jah, ka südikamad meist vajavad vahel seitsmendat päeva, et puhata universumi usaldamisest ja uskumisest, et kõik läheb lõpuks hästi.

Järgmisel päeval algasid päevad, värvid tulid ellu tagasi ja mured oli järsku ununenud.

Negatiivne-Kärt