Kuidas kaks avamerepõlgurit esimest korda sukeldumas käisid

Enne puhkuse algust viskasin Piretile väljakutse – sukelduma läheme või? Piret vastas, et oi-oi, see on küll tema bucketlist’is kirjas, kuid nüüd hakkas nagu natuke kõhe. Eks mul endalgi tõmbas kõhu veidi õõnsaks, sest kuigi veeloom, siis avamerega mul head suhted ei ole. Airbnb Experience’idest leidsin algajate esmasukeldumise pakkumise minu lemmikrannas Villefranche-sur-Mer’is – teadsin, et seal on vesi mõnus läbipaistev ja väga sügavaks ei saa lahisopis ka minna. Arvustused olid head ja hind ka suhteliselt normaalne (90€), seega võtsime julguse kokku ja broneerisime tegevuse ära! Sukeldumisega ju see tore asi ka, et ilma pärast liialt muretsema ei pea – palavaga oled jahedas vees kalipso sees peidus ja vihmaga oled nagunii märg. 

Sukeldumispäeva hommikul oleme mõlemad parajad ärevikud ning ketrame peas omi hirme. Ma ei teanud, et Piretil, kellega mitu hooaega oleme koos taliujumas käinud, on tegelikult veehirm. Minul aga lisaks sügava veel hirmuga on ka kalduvus merehaigusele. Aastaid tagasi Austraalias snorgeldamas käies loksusin tund aega peadpidi üle paadi ääre, samal ajal kui teised rõõmsalt kilpkonnadega ringi solberasid. Imeline kombo sukeldumiseks, eks? Aastate jooksul olen suutnud ära häkkida, et merehaiguse parim ravi on üks väike hele õlu, kuid sukeldumise puhul on see “ravimeetod” ilmselgelt vastunäidustatud. Astun siis läbi kohalikust apteegist eesmärgiga osta karp merehaiguse tablette. Apteekrid leti taga vaatavad üksteisele segaduses otsa ja pomisevad prantsuse keeles: “Ma ei saanud midagi aru…” Etendan siis elavalt žestikuleerides oma probleemi kehakeeles ja uurin, et ehk võiks meditsiinist abi olla. Ühel naisel läheb komejandi peale tuluke põlema ja ta toob sahtlist välja kaks karpi – ingveritabletid ja mingi tundmatu ravimi – ning vaatab mulle küsivalt otsa. Kuna mina ei tunne end pädevana sääraseid otsuseid vastu võtma, laiutan käsi. Tädi siis uurib, et kas on vaja, et tablett mind ka magama uinutaks. Noh, sukeldumine oleks kindlasti selle võrra vähem hirmsam, aga siis see vist jääks ka minu viimaseks seikluseks selles elus. Lahkun apteegist ingveritablettidega. 

Sukeldumine algab Villefranche’i sadamast, kus koguneme teiste saatusekaaslastega väikse surfikooli registratuuris. Viisakusväljendid vahetatud, hakkab instruktor meid silmadega mõõtma ja ulatab kätte kalipsod. Sikutame neopreenist kombed selga, valime välja õiges suuruses lestad ja asume end hoolsalt kreemitama, sest vees päike ju ei halasta. Enne muidugi allkirjastame lepingud, et meil pole epilepsiat ja kui me tuulega ära lendame või vaalakõhust end leiame, siis surfikool loobub igasugusest vastutusest. Seejärel asume üheksakesi paadi poole teele, saatjaks kaks intruktorit – Airbnbst tuttav noorem ja sõbralikum mees ning vanem kohalik naljanina. Kui prantslastele esmalt omas keeles intruktaaži esitama hakatakse, küsib Piret sosinal, et kumba juhendajat ma eelistaksin. Kehitan õlgu, kuid pigem vist valiksin noorema. Piret on sama meelt, tundub sümpaatsem. Lõpuks pöördub vanem mees meie poole ja asub oluliselt lühemat sissejuhatust inglise keelt purssides meile ette kandma. Saame nii palju aru, et sukeldumine kestab 20 minutit per kärss ja ülejäänud aja saame vabalt omapäi snorgeldada. Selgitatakse ka kiirelt hingamise ja aeglaselt laskumise kohta ning et sügavaimaks kohaks saab olema kuus meetrit. Neelatan. Mees demonstreerib, kuidas kõrvad lukust lahti puhuda ja kuidas käega näidata, et sul kõik hästi on, kuid mida siis tegema peaks, kui kõik ei ole hästi, jääb mulle arusaamatuks. Aga juba jõuamegi sukeldumiskohta, seega prillid ette ja vette!

Paat jääb ankrusse üsna Cap Ferrat’ tipu juurde, kus on päris korralik lainetus. Vette hüpates ja intruktorit oodates olen juba hädas silma ja ninna pritsiva tulisoolase veega. Selgub, et meid juhendabki too vanem mees ning lausa samaaegselt. Milline ambitsioonikas plaan! Püüan hingamist aeglustada ja end rahustada – minu mõtted on lihtsalt mõtted, täpselt samamoodi, nagu olin seda teinud nädal varem Via Ferratal tühjuse kohal kõlkudes. Juba näengi meest Piretile, kes samuti püüab võimalikult rahulikuna püsida, gaasiballoone selga tõmbamas ja regulaatorit kasutama õpetamas. Piret noogutab midagi, paneb pea vee alla ja tõstab kohe puristades välja. Sama asi kordub veel paar korda, kuni mees Pireti hingamist harjutama jätab ja minu juurde tuleb. Balloon selga, regulaator suhu ja hingama. Arvasin, et kuna olen varem snorgeldanud, siis see hingamine ju midagi nii väga keerulist ei saa olla. Millega ma aga ei osanud arvestada on see, et minu kui endise ujuja keha jaoks on vee all hingamine täiesti loomuvastane tegevus – hingamiseks tullakse ju pinnale! Saan küll teoorias aru, kuidas asi käib, kuid reaalsuses toimub hingamine regulaatori vahendusel ebaloomuliku vastupanuga ning kuskilt vahelt immitseb mulle  merevett suhu. Üritan hirmust üle olla ning tundub, et saan vist asjale pihta. Seejärel toob meesterahvas Pireti ka meie juurde – hakkame siis asjaga pihta! Hetkel, kui mees mu vestist aga õhu välja laseb ja ballooni raskus mind vee alla tõmbama hakkab (sukeldumiseks ilmselgelt vajalik), lööb koheselt sisse surmahirm ja hingamise asemel hakkan hoopis veepinnale tagasi ujuma. Instruktor ärritub selle peale veidi, kuid selgitab, et ma pean nüüd ikka alla-, mitte ülespoole liikuma. Üritasin uurida, et kui kauaks me vee alla läheme, kuid sellele ma vastust ei saa. Samal ajal hakkab ka Piretit kerge paanika üle võtma ning ta palub, et talle antaks hetk end koguda. Mees pööritab silmi ja teatab, et meie kahega ei ole võimalik tegutseda ja jätab Pireti paadi külge hulpima. Oleme mõlemad kergendunud.

Proovin end uuesti kokku võtta, ärevus kasvamas iga hetkega, ning toon kogu oma tähelepanu korrektsele hingamisele. Veidi aega õnnestub meetri sügavusel nii isegi edasi liikuda, kuni mees mind järsku allapoole suunama hakkab. Selle peale võtab paanika uuesti hoo üles ja siputan end pinnale läkastama. Mees ärritub juba rohkem ja käratab, et ei tohi pinnale tulla! See mõte aga ei toeta teps mitte ärevuse alandamist. Proovin jälle küsida, et kui kaua ma vee all pean vastu pidama, kuid mees ei saa küsimusest aru – sukeldumine kestab 20 minutit! Hakkan vaikselt mõistma, et sellisel viisil ei tule minul sellest sukeldumisest küll midagi välja. Esiteks häirib mind, et ma ei näe instruktorit, sest ta on koguaeg minu selja taga, ning ma ei tea, mida ta järgmiseks teeb. Teiseks ei ole mul absoluutselt arusaama, kuidas see asi toimub ja mida minult oodatakse. Proovime paar korda veel, instruktor kasvavalt ärritumas ja õiendamas, et ma mõtlen liiga palju oma peaga ja peaksin selle asemel lihtsalt kalu nautima. Selle peale tõmban ma endal kogu atribuutika küljest ja teavitan, et tänaseks aitab kah! Ka härral on minust juba siiber, seega lõpetame siinkohal meie ühised piinad. Piretil on vahepeal olnud piisavalt aega rahuneda ning ta on valmis jätkama. Mina vahetan sukeldumisvarustuse snorkli vastu ning keskendun lõdvestunult ujumisele ja hingamise rahustamisele. Minu üllatuseks näen vee all täitsa põhjas lisaks kaladele ja meretaimedele ka oma blondide patsidega sõbrannat. Ei, mitte sugugi morbiidsel viisil, vaid hoopis tuukri kombel aegluubis ulpides, instruktori suunamisel. Vaatan teda kadestusväärselt imetledes ja mõtlen, kui vapper ta ikka on. Hiljem teatab ta mulle paadis värisedes, et ta otsustas lihtsalt surnut teeselda. Jõllitan teda suurte silmadega ning küsin muretsedes, et kas tal on kõik ikka hästi. Piret lausub, et tal on vaja veel olukorda seedida, sest ta on küll õnnelik, et suutis olukorrale alistuda ja usaldada kontrolli täielikult instruktorile, kuid samas on ta nüüd kerges šokiseisundis. Meie “lohutuseks” saab üks naine paanikahoo juba sel hetkel, kui talle balloonid selga pannakse ja ronib koheselt paati tagasi. Vähemalt me proovisime!

Mind tabab aga järgmine “häda” – mul hakkab vees ulpimisest vaikselt halb, kuid paati ei saa ka minna, sest aeglane loksumine lõppeks tuttaval viisil üle paadi ääre kalu toites. Teised aga on kõik alles mööda merepõhja laiali sukeldumas. Lasen siis Piretil endale paadist veel ühe ingveritableti suhu kukutada ning asun seisvat maismaad jälgima. Piretil keelasin endaga rääkimise ja palun ennast alles siis kõnetada, kui kõik on paadis ja valmis minema sõitma. Ma ei tea, miks see nii on, aga iiveldamine tundub minevat hullemaks sellest, kui keegi minuga räägib. Palun vaikust ja rahu, kuniks ma veenan oma sisikonda ühes tükis püsima. Pärast mulle igavikuna tunduvat loksumist saan lõpuks rohelise tule paati ronimiseks. Põrnitseme tühjusesse ja mõtlen, et ei, vee all hingamine ikka ei ole mulle. 

Tagasi turvaliselt maapinnal koperdame lähimasse rannarestosse ning tellime ruttu kaks õlut. Analüüsime olukorda ja leiame, et kuigi tegemist oli õpetliku kogemusega, siis see instruktor oli ikka äärmiselt ebaprofessionaalne ja rohkem seda jama küll korrata ei tahaks. Kui olen õllega poole peale jõudnud, teatan otsustavalt, et olen nõus sukeldumise õppimisele uue võimaluse andma ainult basseinis ja nii, et kogu olukord on minu enda kontrolli all – minusugust ärevikku küll infopuudusesse ei tohi jätta! Piret vaatab sadamas ankrus triivivaid sukeldumispildiga paadikesi ja teatab tülgastatult: “VÄKK!”

Tjah, nii see meie esimene sukeldumine siis välja kukkus… Aga mõlemad oleme nõus, et vähemalt tegime seda koos!

Kärt