This is Spartaaaa!!!

7. juuli hommik – päev, mida olen oodanud ja kartnud kuude kaupa, on käes. Käisin eelmisel päeval juba võistluspaigas registreerimas ja numbrimärgi järel. Samal ajal toimus vist 21km distants, seega sain pilgu heita rampväsinud kannatavatele sportlastele. Registratuuris anti ka “kingitus” esmakordsetele osalejatele – valge kummist käepael, mille eesmärgiks on eelkõige teistele märku anda, et sa oled algaja ning et sinuga tuleb olla kannatlik ja armuline. No tore, juba ette on kohmakas tunne, sest ega ma ennast rohkem pole takistustega kurssi viinud kui see treilervideo: https://www.youtube.com/watch?v=8TiyfHJ8vB4 Vaatan hostelis lõpuks võistlusjuhendi üle, põgusalt, sest see on oma 60 lehekülge pikk. Käsiraamatus on ühe kaupa välja toodud kõik takistused, nende korrektne sooritus ja mille eest on võimalik penalteid saada. PENALTEID?? Kas see võistlus ise juba pole piisav karistus ja kannatus, et on vaja veel hädise soorituse eest penalteid andma hakata?! Oleks siis kätekõverdused nagu Kõva Mehe jooksul – naistel põlvedel -, aga ei. Nad on karistuseks välja mõelnud harjutuse, mida ma siin ilmas tulihingeliselt vihkan – kosmonaudid. Harjutus, mille peale mul tuleb oksemaik suhu ja mida ma suudan teha umbes 10 kordust. Karistus on aga 30. Okei, ma vist võin endale juba stardis augu valmis kaevata ja mulla peale tõmmata.

Hommikul ärkan elevuse ja ärevusega nagu ikka enne igasugust võistlust. Kobistame koos toakaaslastega alla hommikusöögile, mis on hinna sees, ning ma tunnen esimese asjana ust avades värskete croissantide lõhna. Võised, krõbedad, pehmed ja otse pagariärist. Kõrvale keedumuna, moosi ja ääretult halba kohvi, nagu juba tavaks on saanud reisimisel. Vaade hommikusöögilauast on muidugi imeline ja mägine. Kõhus hakkab vaikselt keerama. Hommikusöök söödud, aeg alustada esimeste venitustega. Panen võistlusriided selga ja proovin end rahustada. Kas ma olen ikka valmis?! Noh, varsti saame teada, ega enam tagasiteed pole. 10 km ja 25 takistust. Kõva Mehe jooksu 10km läbisin u 1,5 tunniga, seal oli ka ikka mudas ja vees sonkimist, samas Sparta on oluliset raskem, seega ennustan lõpuaja kuskile tund 45 min ja kahe tunni vahele. Mingit survet endale ei pane, eesmärk on lõpetada. Tõmban peapaela pähe ja vaatan peeglisse – noh, nüüd on küll nagu päris! Aga mida selle veepudeli situatsiooniga teha? Sparta on nimelt topsivaba võistlus, mis tähendab, et joogijaamad küll on, aga anum peab sul endal kaasas olema. Mina ei näinud mõtet hakata taaskasutatavat topsikut spetsiaalselt ostma, plaanisin oma uhiuut veepõit selleks kasutada, aga kuna ma ei olnud raatsinud selleks eraldi jooksuvesti/seljakotti osta, polnud mul seda kuskile kinnitada. Lõpuks otsustasin tühjendada nännikotis leidunud pre-workout’i pudelikese ja selle vöökotti pista. Pudel on küll pisike, kuid vähemalt on võimalik kerge vaevaga paari sõõmu vett endaga kaasas kanda. Olgu, läksime.

Hakkame kogunema

Võistluskohta jõudes on tunda juba üldist ärevust ja energiat, tõeline power on ikka sellel võistlusel. Annan oma telefoni ära pakihoidu ja hakkan vaikselt dünaamilist soojendust tegema, samal ajal on startinud juba 5 km omad ning saan nende kannatusi kõrvalt nautida. Minu start on 9:40, aga kuna mul pole nüüd telefoni, pean pidevalt käima kella küsimas, sest inimesi lastakse stardikoridori stardiaegade järgi ja kui tobe oleks enda oma lihtsalt maha magada. Lõpuks hüütakse minu stardiaeg välja ja lastakse mass sisse. Enne tuleb veel oodata eelmise stardi väljumist, kes parasjagu midagi seal tantsivad ja karjuvad. Start antud, koridor tühjaks lastud, nüüd on lõpuks meie kord koguneda. Ootamatult tuleb aga ületada esimene takistus ehk starti saamiseks peavad kõik üle värava ronima. Tundub nagu mõistlik viis juba nõrgem osa seltskonnast välja pookida. Täitsa uhke tunne on, kui suudan ennast ise üles vinnata. Spartal algab iga start energia üleskerimisega ehk poodiumil on kolm heas vormis meest mikrofonidega, kes haibivad kogu seltskonna üles tõeliste power-lauludega. Soojendus algab klassikaliste aeroobika sammudega, aga siis ühel hetkel pannakse peale Macklemore’i “Can’t hold us” ja läheb ringis õlgadest kinni hoides koos hüppamiseks. Siis kästakse paarideks jaguneda, keegi endale selga võtta ja ringi joosta. Kuna mina olen üksi, heidan pilgu kõrvaloleva segameeskonna poole, keda on paaritu arv, ja viipan ühe väiksema neiu endale selga hüppama. Natuke ebalevalt pean muidugi järgmisena ise talle selga ronima. Ja loomulikult kohustuslik ühine sõjamöire “UHH, UHH, UHH SPARTAAAAA!!!!!”. Seda saab mitu korda harjutada, alguses natuke tagasihoidlikumalt ja lõpuks täiest kõrist röökides. Ja ega siis polegi muud, kui läksime.

Tähelepanu, valmis olla, Sparta!

Annan endale kohe korralduse rahulikult alustada. Mul ei ole midagi tõestada peale võistluse läbimise, ei mingit aega, ei mingit tempot. Võtan kohe kerge tempo sisse, sest minu jaoks on joostes kõige olulisemad esimesed 10-15 minutit, mis määrab kogu ülejäänud võistluse vastupidavuse. Seega ego maha, tempo alla. Jalg on kerge, üldine tempo ümberringi ka päris hea ning varsti jõuamegi esimese takistuseni – hunnik plankusid, millest tuleb üle ronida. Igal plangul on üks jalatugi naistele. Proovin esimesele plangule hooga läheneda, et naiste järjekorrast mööda saada, kuid paraku ei jaksa end üles vinnata. Eks siis tuleb teistega koos järjekorras seista. Õnneks järgmised aiad on juba madalamad ja sealt saan kergemini üle. Paras pingutus juba alguses. Ka järgmisel kahel takistusel esineb ronimist, seega triitseps ja rinnalihas saavad korraliku laksu. Imestan, et me pole veel esimest kilomeetritki läbinud, kui mehed hakkavad juba puude taha kaduma. Või noh, osad lähevad puude taha, suurem osa pööravad lihtsalt rajale selja ja asuvad põit kergendama. Mis teil toimub seal, et juba on häda käes? Ma pole vist kunagi oma elus keset võistlust pidanud pissipeatust tegema, aga mul on ülikooli ajast teenindajapõis kah. Esimene jooksu osa kulgeb piki jõekallast allavoolu ning on seega väga meeldiv ja ilus läbida. Varsti jõuame vahepunkti, kus tuleb kaasa haarata liivakott ja läbida vahering läbi jõe. Ikka naistele kergemad, meestele raskemad. Kott on tõesti sülle haaramisel raske ja selle õlale vinnamine on igati kohmakas. Kui see aga kord õlal on, märkan, et tegemist on mulle üsna harjumuspärase raskusega – see jääb tõenäoliselt samasse kaalukategooriasse minu seljakotiga, mida ma olen harjunud viis nädalat seljas tassima. Olen natuke häiritud kaasvõistlejatest, kes mul ees tolgendavad – miks me kõnnime?! Tundub, et siin on sama taktika nagu Kõva Mehe jooksul – jooksmises ei pruugi ma erilist konkurentsi pakkuda, eriti jooksu esimeses pooles, aga takistustel teen oma koha tasa. Seega hakkan naks ja naks teistest mööda põiklema. Minu poolest võiks selle liivakotiga ka joosta, aga kuna ma ei tea, mis mind ees ootab, ei hakka igaks juhuks liigselt energiat kulutama. Jõest läbi minnes tungib tossudesse jääkülm vesi ja ülejäänud võistlus tuleb läbida lirtsuvates tossudes märgade jalgadega. Viskan liivakoti maha ja jätkan jooksu. Vahepeal tuleb jälle mingitest asjades üle ja alt ronida, seejärel kruusaämbreid tassida. Ämber on oluliselt ebamugavam ja libedam kui liivakott, kuid olen uhke, et ei pea kordagi seisma jääma.

Jooksmine sellel takistusel ei tule kõne allagi, sest rada on väga käänuline kitsas metsatee järskude tõusudega. Hingeldan nagu sünnitav naine, aga seisma ei jää ja edastan jälle paari meesterahvast. Ämber maas, pakutakse esimest korda juua. Kaanin kõhu vett täis, täidan oma pisikese pudelikese ja lähen ärevalt teele, sest veejagaja naeris kurjakuulutavalt eesoleva takistuse peale. Enne seda tuleb libedate jalatsitega üle puidust poomi joosta – kehakultuuriteaduskonna ettevalmistusega tuleb see mul üsna lihtsalt välja. Järgmise nurga taga avaneb aga märg ja mudane “kartulipõld”. Ühest otsast teise tuleb kanda topispalli, kõndida ümber lipu ja pall algpunkti tagasi tuua. Maa on libe ja pall näkane. Lähen naistele määratud palli juurde ja hakkan seda uljalt tõstma, kuid pall ei tule maast lahti. Tõusen püsti ja vaatan segaduses palli – kas tõesti nii raske? Kohtunik soovitab kükitada ja proovida palli sülle veeretada. Proovin soovitatud tehnikat ja suudan vaevu naba paigast tõmmates karjatuse saatel palli pooleldi sülle tõmmata. Vau, okei, see on tõesti raske. Proovin imelikult palli reite vastas hoides kuidagi kõverdatud põlvedega joosta, kuid pean lipu juures korra puhkama. Ma ei tea, kas ma kunagi oma elus midagi nii rasket kandnud olen. Loodan, et see pole see ülepingutus, millega naistel vanasti põllul emakad välja kukkusid, suudan oma füsioajuga mõelda, ja venitan palli kuidagi tagasi alguspunkti. Kurat, see võistlus on raske.

Esimene penaltiring

Varsti hakkame ringiga tagasi jõudma alguspaika, rahvast on murdu, tee ääres hüütakse ja elatakse kaasa. Mõtlen, et huvitav, kui pika distantsi me praeguseks oleme läbinud – pool, üle poole? Jõuan köieronimise juurde ning hindan märga mudast köit pilguga. Ma olin siiani üsna kindel, et suudan mööda köit ronida, sest olen seda varemgi teinud. Aga selles köies pole ühtegi sõlme ja see on märg. Samas näen teisi naisi, kes köiest üles ronivad, kella kõlistavad ja alla ronivad. Olgu, haaran kahe käega otsustavalt köiest, et end üles tõmmata, hüppan jalgadega köie külge… ning vajun alla tagasi. Jalad ei püsi ja käed on erinevatele takistustele ronimisest juba väsinud. Kõik. Mul pole mõtet isegi proovida rohkem, sest mul ei ole kätes jõudu. Vaatan kohtunikule otsa ja halisen: “Ma ei suuda seda teha…” Tema aga vastab ilma igasuguse kaastundeta: “Jah, palun 30 kosmonauti. Siin asfaltil.” Kui alandav. Seisan (minu lohutuseks) paari mehe kõrvale, kes juba karistust täide viivad, ning hakkan hüplema. 10, 15…issand, kas kõik teevad kolmkümmend ära või? Ma olen üsna kindel, et minu kõrvale tulevad inimesed lahkuvad enne, kui see arv täis saab. Keegi otseselt ei kontrolli ka vist. Vean kuidagi 25ni välja ja annan alla, keel on vestil ja võhm täiesti otsas. Tõusen püsti ja koperdan hingetult järgmise takistuseni, keegi mind ei takista ka. Olen olukorras pettunud, sest kõige raskemad takistused on nüüd riburadapidi ees – järjest on vähemalt neli takistust tulemas, mis minuni paistavad, ja kõik on rahvahulga valvsa pilgu all. Esimesena kolmnurk – tuleb ronida võrgust üles 9 meetri kõrgusele ja samamoodi teiselt poolt alla tagasi. Üleval hakkab veidi jalg värisema, sest võrgu augud on piisavalt suured, et sealt läbi vajuda ning all terendab ilma igasuguse pehmenduseta asfalt. Õnneks tulen sealt elusalt läbi ja jõuan kaldseinani, mille tagumisest poolest on vaja negatiivis üles ronida. Hüppan, kukun tagasi. Proovin uuesti. Ei jaksa. No kas tõesti pean uuesti penalti saama või? Püüan üsna virilalt veel hüpata, kuid jõudu pole. Ütlen endamisi, kuid siiski kõvasti: “Kuidas kurat peaks sellest üles ronima?” Minu kõrvale tuleb parasjagu mees, kes julgustab hoogu võtta. Halisen, et ma ei ulata, ja teen veel üle hüppe. Mees kinnitab, et ma olen väga-väga lähedal ja saan sellega kindlasti hakkama. Peaaegu, et usun teda, kuid kukun ikkagi tagasi. Mees vaatab mulle otsa: “You can do it.” Hingan sisse, võtan kogu oma jõuvaru kokku ja hüppan karjatuse saatel üles… ja käsi jääb pidama! Vinnan end häälekalt üles ja tänan meest toetuse eest. Aga võhm on ikka täitsa osas.

Järgmisena ootab mind takistus, mille puhul mul ei ole õrna aimugi, kas ma saan sellega hakkama või mitte, sest ma pole midagi sellist varem teinud. Samas selline jõu rakendamine peaks olema minu tugevus. Üle kontruktsiooni on visatud nöör, mille teises otsas ripub raske topispall – naistel üks ja meestel teine. Olin näinud naisi edukalt kasutamas oma jalgu ja tervet keharaskust palli tõmbamiseks, samas nägin ka naisi, kes proovisid ainult kätega tõmmata, kukkusid läbi ja pidid penalteid tegema. Mul pole õrna aimugi, kui raske või kerge see pall olla võiks. Võtan otsustavalt nöörist kinni ja hüppan kogu keharaskusega alla, kuni olen selili maas. Okei, see tundub tehtav. Toetan jalad tugevasti metallkonstruktsiooni vastu, ronin kätega paar sammu üles ja kukutan end jälle  selili. Pall liigub. Tõmban, kukutan, tõmban, kukutan ja kõll! Pall ongi üleval. Eneseusk taastatud, lasen palli vaikselt alla tagasi ja sörgin mudaseinale. No siia läheb küll kogu mu eluenergia. Püstloodisseinale, mis viib linna alumiselt osalt ülemisele osale, on kinnitatud köied ja võrk. Muld jalge all on aga muutunud mudaks. Igavese pusimise ja sapsimise peale jõuan lõpuks kohale, ronin üle piirde ja jään hingetult poolkummargile taastuma. Appi, ma olen täiesti läbi ja minus pole enam ühtegi energiapiiska. Pea käib ringi ja janu on. Kaua veel? Väike sörk ja oh õudust – horisontaalne redel ehk monkey bars, mille järel järjekordne võrgust kolmnurk! Okei, monkey bars’i ma peaksin suutma tavaolukorras teha, olen selle suutnud ka Kõva Mehe jooksul ära teha. Näen, kuidas minu ees naised üritavad ja kukuvad, üritavad ja kukuvad. Ei näe ühtegi naist lõpetamas. Haaran esimesest pulgast ja avastan, et vahed on väga pikad. Lükkan jalgadega hoogu ja suudan suure pingutusega järgmisest pulgast võtta. Rahvas hõiskab innustavalt. Üks, kaks, üks, kaks, üks, kaks…jõuan umbes kahe kolmandiku peale, kui järgmine pulk jääb tabamata. Ripun ühe käega jõuetult redeli otsas, püüan leida endas jõudu, et võtta kiikumine uuesti ette, kuid mu käed on tühjad. Rahva seas karjuvad naised, et sa suudad, kuid pean neile pettumuse valmistama. Ei suutnud. Tuimalt 30 kosmonauti karistuseks, kuigi ma läbisin suure osa takistusest. Milline pettumus – mis peaks mind siis motiveerima seda läbima, kui minu karistus on võrdväärne teiste kiiremini ebaõnnestujatega? Ma olen lihtsalt rohkem väsinud, sest läbisin ka üle poole takistusest. Asun vihaselt, pettunult ja väsinult kosmonaute tegema, loobun 15 juures, keegi ei kommenteeri. Ületan kolmnurga ja teiselpool ootab mind snäkijaam. Ohoo, süüa saab! Ma pole küll kunagi olnud 10km võistlusel, kus süüa vahepeal antakse, seega see ütleb nii mõndagi Sparta raskusastme kohta. Kummikommid, keeksid, banaanid, muffinid, datlid ja viinamarjad. Pugistan mõne banaani ja keeksi sisse ning jätkan. No lõpp ei saa kaugel olla enam, ma olen täiesti surnud. Alustan vaikselt sörki mööda linnatänavat, mis aga pöördub varsti ülesmäkke, loobun ja lähen kõnni peale üle, vahepeal jälle veidi sörkides.

Veel penalteid, surmatõus ja jalaga näkku

Tee viib asfaltilt edasi põllule ning põlluteed mööda alla joostes avaneb üsna jälk vaatepilt. Kolmed takistused, millest kõik nõuavad ülakehajõudu, ning seejärel püstloodis mäkketõus, kus kõik inimesed liiguvad nagu elusad zombid, vaevaliselt ühte jalga teise ette tõstes. Persse küll, milline õudusunenägu. Esimese kahe takistuse eest saan penaltid, esimesel kosmunaudid, teisel õnneks jooksuring. Mõlema puhul püüan algselt takistust läbida, kuid kukun läbi. Kolmas on redel, mis asetseb negatiivse kalde all, ning esimene pulk asub umbes minu pea kõrgusel. Õnneks olen lapsena piisavalt turnikatel väänelnud, et oskan jalad pulgale pusida. Hoian elu eest kinni ja väänlen nagu ämblik üle redeli, et jumala eest alla kukkumist vältida. Tulen teiselt poole elusalt alla, kuid tunnen, et mu triitseps tulitab takistustel hõõrdumisest. Ja alustan ristiretke üles. Kogu energia on minust lahkunud, pulss on üleval, kopsudesse õhku ei tule, tahaks vett juua ja pikali heita. Aga ei saa. Kui ei liigu, siis ei tule lõpp ka kiiremini. Jõuan lõpuks tõusuga ühele poole, kuid vaade vasakule paljastab tõsiasja, et aeglane matk ülesmäkke jätkub. Järgmised 20 minutit ei näe ma kedagi jooksmas. Kõik hingeldavad ja kõnnivad vaevaliselt. Vaade on küll ilus. Päike sirab, ei sajagi, kuigi ilmateade lubas. Ilus looduskaunis paik on ikka parem koht kannatamiseks. Lõpuks, kui ma olen umbes 124 tundi juba teel olnud (nagu mulle tundub), jõuame järgmise joogipausi ja takistuseni. Kaanin vett nagu homset poleks. Takistuseks on monkey bars, aga sel korral trikiga. Redelid liiguvad üles ja seejärel laskuvad alla. Olen juba vaimselt alla andnud ja toimetan tuimalt autopiloodil. Haaran redelist, teen paar sammu, kuid ei suuda käega üles hüpata, libisen ja kukun alla selili. Ma ei tea, mis mind rohkem sel hetkel ehmatab – kas kukkumine, või see, et kõrvalolev noormees küljele kõikudes mulle poole kukkumise pealt jalaga näkku lajatab. Laman šokis mudasel kummimatil ja värisen. Ma pole päris kindel miks, sest see oli küll valus, aga pigem oli see lihtsalt tohutu ehmatus ning ma ei saa esimese hooga aru, mis juhtus. Katsun oma nägu – kas nina on terve? Tundub, et verd vist ei jookse. Pisar tahab kurku tulla, sest endast hakkab kahju. Nii raske on ja ma ei jaksa ja siis ma kukun ja saan veel jalaga näkku ka. See on juba nii kaua kestnud – millal see ometi lõppeb? Tõusen värinal püsti ja minu juurde jookseb vabatahtlik, kes kontrollib, kas minuga on kõik korras. Olen veidi desorienteeritud, kuid tundub, et siiski elu ja tervise juures. Lähen karistusringile mööda mudast rada alla jõe juurde ja tagasi üles. Ma ei tea, kas ma olen verine või mudane või näen lihtsalt jube välja, aga paar inimest vaatavad mind ehmunult ja uurivad kas mul on kõik hästi ikka. Rehman käega, manan näole pooliku naeratuse ja liigun edasi. Penalti järgselt ikka mäest üles.

Tagasi linna poole

Lõpuks saabub hetk, kus on võimalik hakata mäest alla liikuma ja tundub, et tee pöördub linna poole tagasi. Enne tuleb veel slackline ületada, mille osas olen väga skeptiline, kuna ma pole kordagi suutnud seda varem ületada. Nüüd on jalad all aga täiesti töntsid ju. Minu otsus tuimalt hooga üle kõndida kannab vilja, sest kuigi astun viimase sammu kõrvale, loetakse see sooritus õnnestunuks. Päris paljud mehed jooksevad seal muide penaltiringi. Edasine osa on suuresti allamäge või sirgel maal jooksmine, mis on vahelduseks nii meeldiv puhkus. Keha juba vaikselt streigib ja karjub, et kas võiks äkki seisma jääda ja selle lolluse lõpetada. Jäänud on veel viimane osa Morzine’i all-linnas, väga finiši lähedal, kus on aga enne päris mitu takistust vaja läbi. Kõigepealt horisontaalne ronimissein (läbitud esimese korraga), odavise märklaua pihta (kolmanda korraga), järjekordne monkey bars (penaltijooks) ja viimaks üks päris korralik puidust ronimissein. Ja siis ei jäägi üle muud, kui hüpata üle lõkke ja võtta finišijoont ületades medal vastu. Uskumatu tunne! Ongi lõpuks see kannatuste rada läbi. Mida saavutust mu keha poolt!!! Ja loomulikult ka mõistuse poolt, kes tahtis korduvalt püssi nurka visata. Tehtud, tehtud, tehtud. Meeletu uhkus ja rahulolu iseendaga.

Korjan kokku kogu nänni ja kodinad, mida pakutakse, topin suhu kõike, mis sisaldab süsivesikuid, ja kaanin spordijooki peale. Ka energiajooke jagatakse, kuid see lendab pärast esimest lonksu prügikasti. Lonkan koju kasima ja sõjahaavu hindama. Kõige rohkem olen mures oma näo pärast – mis seal siis toimub? Noh, üks kaunis kuivanud mudane jalajälg laiutab mu silmnäos. Pärast pesemist jääb alles vaid pisike verevalum ninajuurel ja minimaalselt kriimune kulm.  Täitsa inimese nägu. Jalgadel on tavalised ennustatavad sinikad, mida ornimine endast jätta võiks. Minu üllatuseks on mu parema triitsepsi peal aga laiutamas korralik verevalum, mis järgnevatel päevadel väga eriilmelisi värvitoone võtma hakkasbning mille tõttu pean käte üle pea tõstmisega väga ettevaatlik olema, et mitte koduvägivalla ohvri muljet jätta. Ma ütleks, et lahinguhaavad esindavad täiesti õigustatult ületatud väljakutse taset!

Ülejäänud päeva veedan lamades, süües ja teistega muljetades, kui hullumeelne värk see ikka oli. Ja muidugi pesumajas kõiki oma riideid mudast pestes. Lõpuajaks kujuneb 2 tundi ja 35 minutit.

Ametlikult

Teie Sparta-Kärt