Võidujooks ajaga ehk Prantsusmaalt Prantsusmaale läbi Šveitsi

10. septembri hommikul keerutab Emily usinalt Prantsuse Alpide käänulistel teedel rooliratast, et ma õigeks ajaks Thononi rongi peale jõuaks, mis mind edasi Geneva lennujaama viib. Ees on ootamas vähemalt nädal aega Prantsuse Rivierat Piretiga ning pärast kuut nädalat kohvikuorjust olen ma selleks nii valmis, kui valmis saab olla. Eriti, kuna Morzine’is kiskus viimase nädalaga väga kiiresti ära sügiseks, hommikust õhtuni ladistas vihma ja päevased kraadid enam 20ni ei ulatunud. Keegi ähvardas, et oodata on juba esimest lund. Prr, viige mind siit palun minema! Kuigi Nizza jääb Morzine’ist umbes 600 km lõunasse, on kõige kiirem ja odavam viis sinna siiski läbi Šveitsi lennata. Lende on päevas lausa nii mitu, et saan valida endale mugava 15:25 väljumise. Kuna Morzine’ist Geneva lennujaama saab otse ainult kallite eratransfeeridega, leiutasin endale alternatiivse viisi kohale jõudmiseks – pilgutada Emiliyle natuke ripsmeid, kes mind meeleldi 20 km kaugusel asuvasse Thononi viib, sealt hüppan 11:15 rongile ja olengi kolm tundi enne väljumist nigu naksti lennujaamas. See jätab mulle piisavalt varuaega söömiseks, kohvitamiseks ja pagasi äraviimiseks. Või nii ma arvasin. 

Tee peal hakkab Emily pabistama, kuna jääme segumasina taha toppama, mis roomab edasi keskmiselt 50 km/h, ning on oht, et me ei jõua õigeks ajaks rongijaama. Erinevalt Emilyst püsin mina üsna rahulik, sest sisetunne ütleb, et jõuan ilusti. Ja kui jään ka maha, siis järgmine rong läheb tunni pärast ja ka siis jääb ilusti veel kaks tundi lennuki väljumiseni, nii et stressamiseks pole põhjust. Täpselt 9 minutit enne rongi väljumist astun jaama ees autost välja ja kalpsan rõõmsalt perroonile. Seal aga vaatab mulle vastu ekraan, kus on järjest suurelt ja punaselt väljuvate rongide taha CANCELLED kirjutatud. Neelatan. Seda ma nüüd küll ajavarusse ei arvestanud, et me oleme Prantsusmaal – kuulus tühistamiste ja hilinemiste riik. Lähen jaamast uurima, et mis värk siis on. Seal seletatakse mulle rahulikult, et asendusbuss tuleb 12:15 ja viib meid Perrignieri, kust saame sama piletiga istuda Annemasse’i või Geneva rongi peale. Nojah, tundub, et kõik on ära korraldatud, no stress, tuleb lihtsalt uue plaaniga kaasa kulgeda. Pööran ümber ja näen enda taga seismas tuttava näoga tumedate puhmas kulmudega noormeest. Küsin, et kas ta on Morzine’ist, sest olen teda kohvikus näinud. Noormees vastab jaatavalt, on ka teine teel just lennujaama ning tema lend väljub minu omast pool tundi hiljem. Seega oleme ühes paadis. Liigume õue päikse kätte bussi ootama ja ajame ajaviiteks juttu. Tuleb välja, et noormees on pärit Lõuna-Aafrikast, Morzine’is töötanud köögis kokana umbes aasta ja on teel Londonisse pulma. Seltsis ikka oluliselt mõnusam aega surnuks lüüa ja nii see tunnike täis tiksub.

Lõpuks saabub kaua oodatud buss ning algab tee tundmatu Perrignieri linna poole. Võtan Google Mapsi lahti ja teen selgeks, et järgmine rong sealt jaamast väljub 12:39 ning pärast seda alles tunni pärast. Seega on meil aega rongi peale jõudmiseks umbes 20 minutit, järgmise rongiga läheb aga olukord juba hapuks. Kuna tegemist on siiski rongi asendusbussiga, siis eeldan, et saabumine on ajastatud kooskõlas väljuva rongiga. Kell tiskub üsna armutult, buss aga venib mööda ringteid nagu vana rahu ise. Jõuame jaama täpselt 12:39, rong seisab ilusti ees, buss lööb uksed lahti… ja rong sõidab lihtsalt minema, jättes bussitäie rahvast perroonile käsi laiutama. Ausalt, võimalik ainult Prantsusmaal. Olen olukorrast ausalt öeldes üsna šokeeritud nagu ka ülejäänud reisilised. Seisame kuuma päikse käes ja jõllitame tablood, lootuses, et kuskilt tuleb ikkagi mingi imerong. Käin oma kalkulatsioonid üle ja kurb reaalsus on see, et järgmine rong jõuab Genevasse 14:39, check-in aga suletakse 14:45. Rongijaam asub küll lennujaama vahetus läheduses, kuid isegi kui rong saabub minutitäpsusega, ei ole kahe seljakotiga pagasilauda jõudmine kuue minutiga reaalne. Helistan siis viimases hädas Easyjeti, et uurida, kas on mingi võimalus nüüd kolm tundi varem paluda neil oodata mind kuni 10 minutit, et ma ikkagi jõuaksin pagasi üle antud. Abivalmis kõnekeskuse teenindajal jäävad paraku käed lühikeseks ja sellist lubadust ta anda ei saa. Võimalik on mu pilet tühistada ja mind järgmisele lennule tõsta, mis väljub õhtul kell kaheksa ja läheb mulle lisaks maksma 120 naela. 120 naela?? See on rohkem, kui mu praegune pilet! Kuna mingi õhkõrn võimalus ju veel on, et ma siiski imeväel sellele lennule jõuan, ei tahaks liiga ennatlikult veel oma piletit tühistama hakata ja uurin, et kas lennujaamas saab ka piletit vahetada. Saab, 50 naela eest. Noh, jääme siis selle plaani juurde praegu. Olen nii pettunud ja suudan vaevu aru saada, kuidas nii ebaaus olukord saab üldse tekkida. Loodan vähemalt, et kindlustus selle jama kinni maksab. Vahepeal selgub, et ka Pireti esimest lendu kahest on hakatud edasi lükkama ja ta pole kindel, kas üldse jõuab järgmise lennu peale. Kuulutan välja ametlikult meie Amazing Race’i! Võitja on see, kes esimesena Nizzasse jõuab. Annan vaikselt alla, lepin olukorraga, saagu mis saab.

Lõpuks saabub kaua oodatud rong ja algab sõit lennujaama poole. Istume Geneva pearaudteejaamas ümber, soovime lõuna-aafriklasega teineteisele edu ning mina otsustan siiski endast veel viimase pingutuse anda ja sätin end ukse juurde oma elu sprindi starti. On mis on, vähemalt olen endast andnud kõik. Uksed avanevad ja mina pistan täiest jõust punuma, nii kuidas jalad võtavad. Perrooni trepist üles rongijaama, jaamast eskalaatorile, sealt edasi läbi parkla lennujaama poole, kuid terminali ees hakkab jõud järsku raugema. Jalad on all nagu pakud ja samm aeglustub, kopsud valutavad ja süda peksab kurgus. Kõnnin hingetuna lennujaamast sisse ning suundun siseriiklike lendude lettide suunas. Üleni higisena saabun pagasilaua juurde, mis imekombel on veel lahti! Kell on 14:44, kui lärtsatan oma passi Easyjeti letile ja küsin, et kas mind võetakse veel pardale. Härra kaalub rahulikult mu pagasi ära, paneb kleepsu külge ja soovib ilusat reisi. Ongi nii või? Päriselt tegin selle sprindi ära ja jõudsin ÜKS minut enne leti sulgemist kohale? Mis jumala käsi siin nüüd mängus oli?! Kõnnin pooletoobise naeratusega higist tilkudes turvakontrolli, kus küsin hingeldades turvamehelt prantsuse keeles: “Nizza, see on siin?” – “Nizza? Ei, see siin on Geneva!” kõkutab turvamees vastu. Kohkun korraks, kuid siis saan oma küsimuse valest püstitusest aru, naeratan vastu ja liigun lenneldes läbi turvaväravate. Ja järsku seisangi oma lennu väravas koos kõigi teiste reisjatega. Isegi aega on veel üle, et juua ja snäkki osta. Uskumatu. Tasub ikka elu usaldada, aga samal ajal endast kõik anda. Vahepeal on Piret mulle teada andnud, et tal pole mõtet täna Eestist hakata lennuki peale ronima, sest järgmisest on ta juba eos maha jäänud. Tuleb hoopis homme. No selge, täna on mul Nizzas siis vaba maja. Võib-olla ongi hea natuke kõigepealt üksi hinge tõmmata. Kes veel ei tea, siis 19aastaselt olin ma Nizzas lapsehoidja ning seetõttu on mulle seal alati uksed valla. Sel korral öeldi, et noh, meid ennast ei ole võib-olla, aga me jätame sulle võtmed – tunne ennast hästi, toida oravat aias ja kutsu sõpru ka, kui tahad. Seda ma endale kaks korda öelda ei lasknud.

Nizzasse jõuan veidi enne kella viit õhtul, kui päike veel rõõmsalt taevas särab. Olen natuke liiga soojalt riides ja jätkan ligunemist, kuid trammide ja bussidega “koju” kolistades ei avane võimalust enda riidekuhja eriti vähemaks võtta. Nii veedan viimased paarsada meetrit mööda sissesõiduteed mäkke rühkides ja oma koti mäest alla viskamist kaaludes. Lõpuks saabun lõõtsutades tuttava maja ette, mille aed näeb kuidagi nukker ja mannetu välja. Pereema on juba mitu kuud olnud Saksamaal oma ema ja kasuisa eest hoolitsemas ning majavalitsejateks on järgemööda olnud hoopis hilisteismelised ja pooltäiskasvanud pere kolm last. Seda on näha ka maja sisemuses, mis minu koristusaegadel kunagi nii must ei olnud. Avan kõik aknaluugid, et maja õhutada, leian kapist õlle ja istun kõigepealt diivanile sellega plaani pidama. Kohe näha, et siin majas pole ammu au pair’i enam olnud. Ega’s midagi, lähen aga uuesti tuttavasse rolli, asudes põrandaid tolmuimejaga ja kööki lappiga ründama. Mõnekümne minuti pärast on vaatepilt juba parem. Homme võtan aia ette. Ma ei saanud kuangi aru, miks pereisa pidas vajalikuks enne külaliste tulekut aeda koristada – ega nad siis seda vaatama ei tule. Nüüd aga Pireti saabumise eel tundub järsku hädavajalik enne välistrepid puhtaks pühkida. Kardetakse küll oma vanemate moodi muutumist, aga keegi pole rääkinud oma “kasupere” vanemate jälgedesse kukkumisest! Ohkan, kolmekümnendad on ikka totakad.

Tellin endale suures näljas Uber Eatsiga õhtusöögi, mille kohaletoimetamine hõlmab minu poolt paljajalu mööda asfalti alla jooksmist ja prantsuse keeles kullerile seletamist, et ta on tänavast mööda sõitnud ja peab erateed mööda üles keerutama. Lõpuks suure lõõtsutamisega saan oma toidu kätte, pistan selle pintslisse ja sätin end oma printsessivoodisse. Öö möödub rahutult, sest suures majas on üksi väga kõhe olla, pidevalt on kosta kahtlaseid võõraid hääli ja naksumist ning mina palvetan, et juba oleks hommik ja Piret hõivaks kõrvaltoa.

Ja puhkus alaku!
Kärt