Teine päev NYC’s: Central Park, Trumpi torn ja Brooklyni sillahüppaja

New Yorgi teise päeva veetsin ma samuti mööda Manhattanit ringi tatsates. Inimesed kipuvad ütlema, et appi, New York on nii kallis, aga ma pean tunnistama, et ma ei saanud sellest päris hästi aru. Jalutamine ja vaatamine on ju tasuta? Metroo on odav ja toidukaubad pole nüüd midagi nii hirmus röögatut. Kinnisvara ma ju ostma ei hakka, katuseterrassil kokteilide libistamiseks oli liiga külm ja taksoga mul otseselt sõita polnud vaja. Päev algas kiire hommikusöögiga ning edasi võtsin suuna Birch kohviku suunas, kust haarasin kaasa 7eurose flat white’i, mis oli imeline. Kohvik ise oli tibatilluke, kuid nii täistuubitud, et järjekord venis uksest välja tänavalegi. Seejärel jalutasin Central Parki südamesse, mis laupäevasel päeval oli rahvast täis. Kui siiani polnud ma New Yorgis veel ühtegi “päris” ameeriklast kohanud, siis siin siseturismi mekas olid nad kõik esindatud – punakaelad, amishid ja ülekaalulised pered ringi vantsimas, hobukaarikuga sõitmas ja üksteisest üle lõugamas. Läbilõige Ameerika ühiskonnast. Igal nurgal oli keegi pildistamas – perekonniti, sõpradega, paaridena. Ega’s minagi kehvem saanud olla! Hindasin pilguga ümbrust, et kus siin täpsemalt see kõige kuulsam taust on, ning lasin ühel Brasiilia paaril endast pilti teha, vastates neile samaga. On üsna raske hoomata, kui suur Central Park tegelikult on, kuhu mahuvad muuhulgas loomaaed, uisuväljak, järv, mitu tiiki, muuseum ja lugematul hulgal igasugu monumente. Röögatu! 

Pargis käidud, oli aeg kõik “tähtsad” hooned oma silmaga üle vaadata. Kõndisin mööda 5th Avenued, kuni jõudsin pööraste fassaadidega Louis Vuittoni ja Chaneli poodideni. Sealne vaatepilt ajas mind naerma – peab ikka naeruväärselt palju raha olema, et esiteks sellises poes šopata ja teiseks et poe välisfassaadi niiviisi ehtida. Seal samas nurgataga oli Trump Tower, mille ümber käis tõeline palagan. Siin-seal leidus valjuhäälseid fänne vankumatut tõde kuulutamas – Trump on tagasi ja maailm on jälle loodis. Keset liiklust tantsis ringi ja vehkis sõrmedega Trumpi näoga peamaski kandev mees. Ma ei oleks suutnud kogu seda vaatepilti ka parima tahtmise juures välja mõelda. Sisenesin Trump Toweri aatriumisse, kuhu on ka lihtrahval ligipääs ning kus on võimalik USA lipu taustal pilti teha, sõita eskalaatoriga teisele korrusele ning einestada bistroos. Ülejäänud maja kuulub korterite ja büroode käsutusse ning sinna enam niisama edasi ei lasta. Mina sõitsin lihtsalt eskalaatoriga üles-alla ja nautisin ülepaisutatult luksuslikku interjööri. Edasi jalutasin tiiru ümber Chrysleri hoone, sest minu pettumuseks enam sinna Art Deco stiilis sisekujundust uudistama ei lubatud. Aga, Kärt, kuhu siis Empire State Building jäi? Ma vist ei pea teile meenutama, kui palju mul raha pangakontol alles oli. Proovisin küll internetist leida alternatiivseid viise linna panoraami vaatlemiseks, sest linnas, mis on täis pilvelõhkujaid, peab ju leiduma kohti, kus saaks vähe kõrgemale vaatele ligi, aga selgus et mitte. Kuna pilvelõhkujad on valdavalt ärihooned või kallid korterid, pead sa sinna ligi pääsemiseks teadma kedagi isiklikult.

Edasi käisin läbi Grand Central Terminali keldrikorrusel asuvast söögiplatsist ning kui jalad juba tuld lõid, sõitsin metrooga ära Financial Districtile, kus asub Wall Street. Pean tunnistama, et see fakt ajas minu nägemuse New Yorgist vähe sassi. Arvasin, et Wall Street asub kuskil Manhattani päris-päris südames, aga ei – finantsmaailma elu käib hoopis üsna saare lõunatipus. Ma ei tulnud tegelikult aga siia börsimaja uudistama, vaid tahtsin hoopis pilgu peale heita legendaarsele Vabadussambale. Selleks kõndisin jõeäärsesse parki, kuid minu suureks pettumuseks asus roheline kujuke nii kaugel, et selle nägemiseks pidi ikka silmalihaseid korralikult pingutama. Haarasin Starbucksist järjekordse piparmündi mocha ning valmistusin tõeliseks matkaks – päikseloojangu eelseks jalutuskäiguks üle Brooklyini silla. Selgus, et ma polnud sugugi ainuke, kellel see originaalne mõte oli pähe tulnud. Ausalt, ma vahel unustan, et ma olen tegelikult lihtsalt üks miljonitest turistidest, seega liitusin alandlikult sujuvalt voolava inimjõega. Päike oli soe ja madal, tuul vaibunud ning vaated kahel pool Hudsoni jõge hingematvad. Tundsin end taaskord nii-nii õnneliku ja tänulikuna, et elu mind siia oli toonud.

Imasin parasjagu sisse igat detaili enda ümber, kuni märkasin, et minust madalamal oli politsei sillal liikluse peatanud. Ootamatult ilmus vaateulatusse sillapiirdeid mööda paljajalu roniv neurootiline mees. Politsei püüdis temaga vestlust hoida, kuid mees ronis nagu ahvike neil eest ja karjus midagi FBI korrumpeerumisest. Vaatasin avanevat stseeni hämmeldunult ning tundsin kõhus ebamugavat sõlme, kui inimesed telefonid välja kiskusid ja meest naerdes filmima asusid. Surusin maha esmase instikti nendega ühineda, sest kas ma tõesti tahan oma telefoni suitsiidi teostava mehe videot? Nii kaugele me olemegi siis ühiskonnana jõudnud, et kellegi eludraamat nähes on esimene mõte seda jäädvustama hakata. Õigepea pandi sild kinni ning politsei hakkas rahvast sillalt maha suunama. Pöörasin silla all looklevale Brooklyn Heights promenaadile ning võtsin korraks lõikava tuule käes istet. Kuigi päikseloojang oli imeline, kippusin rahutult internetist uurima, et kas selle mehe kohta on ehk mingeid uudiseid. Antud konkreetse mehe kohta ei leidunud midagi, kuid uudistevoogu sirvides selgus, et see on lihtsalt üks järjekordne teisipäev New Yorgis – “Brooklyni sillahüppajaid” leidub siin kahjuks iga paari kuu järel. Jätsin seega selle draama seljataha, ootasin, kuni päike kadus silmapiirilt ning vedasin lõpuks oma kurnatud jalad metroopeatusesse, et sõita õhtusöögiks tagasi hostelisse. Olin andnud endast parima, et minimaalsete kuludega võimalikult palju New Yorki endasse imeda. Tundub, et enam-vähem õnnestus. Kahjuks Guggenheimi ja Metropolitani muuseumid jäid külastamata, kuid eks siis tuleb tagasi tulla, kui Trump kunagi veel lubab!

Järgmise päeval oli minu lühike New Yorgi peatükk läbi saamas, mul tuli end seada rongile ja sõita kaheks nädalaks New Yorgi osariigi põhjaossa budistide templisse!

Õnnelik ja tänulik Kärt