Kuidas Alice Imedemaale sisenes

Maandusin New Yorki 21. novembri õhtul kell 20:00. Õues oli vihmane ja külm, umbes 10 kraadi, mis oli minu kuus kuud väldanud reisi senine rekord. Viimati oli mul nii külm juuni alguses Põhja-Rootsis võrkkiiges magades. Minu plaan aasta aega päikest jälitada oli võtnud väikse tagasilöögi, kuid New York tundus olevat seda väärt. Kõige soojem riideese minu pagasis oli Prantsusmaal omastatud sõbranna pusa ja Eestist kaasa võetud kilest vihmajope. Kõik. Sidusin Maroko peasalli kõvasti ümber kaela, tõmbasin sokisääred kõrgele ja olin valmis hilissügisesele New Yorgile vastu astuma. Ees seisis vaid üks takistus – piirikontroll. Kuna Portugalis ei tahetud mind lennuki peale lasta, olin nüüd mures, et äkki leiavad nad ka siin põhjuse, miks mind mitte riiki lasta. Parem oleks, et nad ei küsi, kui palju mul raha kaasas on, sest ka parima tahtmise juures ei oleks ma suutnud selgitada, kuidas ma kavatsen 90 euroga 7. jaanuarini vastu pidada – siis väljus minu hädaga ostetud lend Miamist Tokyosse.