Kuidas Alice Imedemaale sisenes

Maandusin New Yorki 21. novembri õhtul kell 20:00. Õues oli vihmane ja külm, umbes 10 kraadi, mis oli minu kuus kuud väldanud reisi senine rekord. Viimati oli mul nii külm juuni alguses Põhja-Rootsis võrkkiiges magades. Minu plaan aasta aega päikest jälitada oli võtnud väikse tagasilöögi, kuid New York tundus olevat seda väärt. Kõige soojem riideese minu pagasis oli Prantsusmaal omastatud sõbranna pusa ja Eestist kaasa võetud kilest vihmajope. Kõik. Sidusin Maroko peasalli kõvasti ümber kaela, tõmbasin sokisääred kõrgele ja olin valmis hilissügisesele New Yorgile vastu astuma. Ees seisis vaid üks takistus – piirikontroll. Kuna Portugalis ei tahetud mind lennuki peale lasta, olin nüüd mures, et äkki leiavad nad ka siin põhjuse, miks mind mitte riiki lasta. Parem oleks, et nad ei küsi, kui palju mul raha kaasas on, sest ka parima tahtmise juures ei oleks ma suutnud selgitada, kuidas ma kavatsen 90 euroga 7. jaanuarini vastu pidada – siis väljus minu hädaga ostetud lend Miamist Tokyosse.

Astusin reipal sammul mööda pikki, halle ja mannetuid JFK lennujaama koridore immigratsiooniputkade suunas, süda sees tagumas. Püüdsin end rahustada, sest olen telekast näinud, kuidas osades lennujaamades kasutatakse soojuskaameraid õhetavate nägudega inimesed kõrvale tõmbamiseks. Noh, minu ärevuse tabamiseks polnud mingeid spetsiaalseid kaameraid vaja, piisas inimsilmast. Võtsin koha sisse looklevas sabas ning minut hiljem kogunes minu taha lõputuna näiv mass inimesi. Vedas! Harjutasin lolli ja naiivse blondi turisti rolli, kuni saabus minu kord morni näoga mustanahalise piiritöötaja ette astuda.

–“Mis põhjusel riiki sisenete?”
– “Seljakotirändur.”
– “Kaua siin olla kavatsete?”
– “Noh, lennupileti peal on kirjas 7. jaanuar.”
– “Mis Teie aadress New Yorgis on?” küsib mees tuimalt arvutiklahve toksides. Tõmban välja hosteliarve, kus on nurga peal aadress kirjas.
–“Kaua New Yorgis olete?”
– Kolm päeva?”
– “Ja edasi?”
– “Oh, käin ringi ja…külastan kohti ja inimesi.”
– “Kas Te kohtute siin kellegagi?”
– “Jah, mul mõned tuttavad siin on.”
– “Kus?”
– “Näiteks Port Jervises.”
– “KUS??”
– “Port Jervis…”
– “Kus see veel on? Pole kuulnudki.”
– “Noh, see on New Yorgi osariigi põhjaosas.”
– “Kellegagi veel kohtud?”
– “Võib-olla, mul siin-seal on tuttavaid, pole veel kokku leppinud midagi konkreetset.”
– “Ei ole kokku leppinud?! Kas nad teavad üldse, et Te siin olete?”
– “No ei ole jah, ma ei tea ju oma täpseid plaane!” hakkasin rahutuks muutuma.
– “Okei… mis tööd Eestis teete?”
– “Ma olin füsioterapeut, aga praegu olen viimased pool aastat reisinud ringi.” Mees heitis mulle pika mõõtva pilgu:
– “Lihtsalt reisite niimoodi ringi? Ja töökoht lihtsalt lubab teil minna ja ootab?”
– “Mis neil üle jääb!” üritasin nalja teha. Mehel naljatuju polnud ning ta kõõritas mulle aina pikemalt otsa vaatama. Lõpuks sai mul tema skeptitsimist mõõt täis ja põrutasin otse:
– “Kuulge, ma olen seljakotirändur. Ma lihtsalt reisin ja teen jooksvalt otsuseid, okei? Mul ei ole pikalt plaane ette tehtud. Kas te pole varem kuulnud seljakotirändurlusest??”
– “No, ma’am. Esimest korda kuulen, et inimene lihtsalt jätab oma töö ja reisib,” vangutas keskealine ameeriklane pead. Muigasin. Ilmselgelt pole igapäevaselt turiste küsimustega pommitav mees ise reisimas käinud, sest hostelid üle maailma on ju täis minusuguseid moosekante. Lõpuks lajatas mees mu passi templi ja ohkasime mõlemad tüdinenult. Welcome to America! 

Minu hostel asus otse Queensboro silla alguses, tugevama kiviviske kaugusel üle jõe Manhattanist – igas mõttes suurepärane asukoht seljakotirändurile, sest JFK lennujaamast saab AirTrainiga sõita Jamaica Stationisse ($8,50), sealt hüpata ümber sinise metroo peale ($2,90) ning 50 minutit hiljem oledki Queens Plaza juures! Jamaica Stationis saabus esimene reaalsuskontroll, kui pidin ringisõitvate silmadega räuskavate ja jõllitavate kodutute vahelt end läbi laveerima ning nende silme all pangakaardiga mehkeldades välja mõtlema, kuidas see metroopileti ostmine siin nüüd käibki. Tahtsin neile kaastundlikult hüüda, et ega mul endalgi pole, aga siis meenus, et olen teel hostelisse, kus mind ootab kuiv voodi ja soe dušš. Kõige priviligeeritum kodutu siinpool Atlandit. Metroost väljudes tervitas mind novembrikuu jäine paduvihm, nii et mu tossud ja seljakott oli hetkega läbimärjad. Mul ei olnud aga mahti heituda, sest vahtisin pea kuklas enda ümber kõrguvaid pilvelõhkujaid. No pagan, ma ei suutnud uskuda, et olengi kohal. Ma polnud veel midagi näinudki, aga juba oli tunne nagu filmis. 

Registreerin end hostelisse sisse ja viisin asjad tuppa. Hostelitoas oli kolm narivoodit ehk kuus voodikohta, millest ainult üks tundus olevat hõivatud. Laed olid kõrged, põrandad originaalparketiga kaetud ning ruumi oli heldelt. Toal oli oma privaatne vannituba ning voodilinad olid puhtad – väiksed, aga olulised asjad, mis meele rõõmsaks teevad. Saatsin Eestis minu pärast rahutut und magavatele sõpradele häälsõnumeid, et jõudsin elusalt kohale ja ärge veel raha kojusõidupileti jaoks saatma hakake. Läksin nurgapealsesse poodi kiiret õhtuoodet haarama ja kohtusin järjekordse New Yorgi reaalsusega – toidukaupade hinnad. Keerutasin 10euroseid salateid ja võileibu peos ning otsustasin hoopis neljaeurose proteiinipudingu ja banaani kasuks. Hommikul lähen Targetisse. Tatsasin oma mannetu õhtusöögiga hosteli keldrikorrusel asuvasse ühiskööki ning kaalusin, kas istuda üksi tühja laua taha või otsida seltskonda. Üks minuvanune noormees tõstis pilgu ja naeratas sõbralikult. Selge siis. Kukkusin alistunult tema vastas olevale toolile nagu tühjaks lastud õhupall. Jälgisin noormeest, kes korrastas väljarebitud paberilehti pastakaga kritseldatud jubedate elukatega, ning uurisin, et millega tegemist on. “Ma kirjutan oma esimest digitaalset kristlikku novelli,” vastas mees rõõmsalt. Kergitasin kulme ja noogutasin. Ilma igasuguse kontekstita lausus noormees, et ta on Trumpi toetaja. Nojah, muidugi. Laususin muiates, et kui mul praegu oli juba raske riiki siseneda, mis siis veel tulevik toob. Mees kuulas mu loo ära ja kortsutas kulmu, sest ma olen ju valge Euroopa naine ega ühildu Ohtliku Immigreeruva Elemendi profiiliga. 

Minu sekeldused ära kuulanud, jagas noormees enda lugu. Mõned aastad tagasi otsustas ta kolida Lõuna-Carolinast Põhja-Carolinasse, pakkis kogu oma maise vara kokku ja istus bussi peale. Ühes kiires pissipeatuses aga tualetist väljudes avastas mees, et buss oli koos kogu tema isikliku varaga lahkunud. Rahatult ja telefonita leidis ta end keset tühjust. Järgnevad nädalad veetis ta kodutute varjupaigas süües ja pesemas käies, päeval tööintervjuudel käies. Lõpuks õnnestus tal leida töö, üürida korter ja oma elu uuesti nullist üles ehitada. Kuulasin suu ammuli seda lugu ja tundsin, et see mees on kellegi kõrgema poolt siia minu ette asetatud, sest just seda oli mul vaja praegu kuulda – õnneliku lõpuga põhjaskäimise lugu. Alati saab hullemini minna. Mul oli telefon, läpakas, öömaja ning maailma parimad sõbrad ja perekond. Mis iganes juhtub, ma olen hoitud. Tänasin noormeest ja sättisin end väsinult tagasi toa poole. Vaatasin otsivalt puhkeruumis ringi ning uurisin, et ega mees tea, kas kusagil leidub ühiskasutatavaid raamatuid. Noormees vastas, et ta pole märganud, aga et tal on endal kolm raamatut kaasas, kui ma soovin midagi laenata. Ta tõmbas kotist välja Piibli, õudusromaani ja 1945. aasta “Alice Imedemaal”. Silitasin imetledes viimase kergelt murdunud kaasi ning uurisin, et kuidas ta küll selle oma valdustesse sai. “Ah, leidsin täitsa suvaliselt ühest vanakraamipoest. Võid selle võtta, ma paar päeva olen kindlasti veel siin, nii et võid selle mulle pärast tagasi tuua,” lausus mees lahkelt. Võtsin tänulikult raamatu vastu ning jäin toas raamatut sirvides mõtlema, et mina olengi ju see Alice siin Imedemaal, kes vuhiseb kontrollimatult jäneseurgu mööda alla, teadmata kus ja millal see sõit lõpeb. “In another moment down went Alice after it,  never once considering how in the world she was to get out again,” lugesin raamatust enne unne suikumist, taustal kolisemas rongid ja huilgamas lõputud sireenid. Võin etteruttavalt öelda, et noormeest ma enam kordagi ei kohanud ja Alice reisis terve tee USAs minuga kaasas.

Kärt Imedemaal