Esimene tööpäev ja esimesed õppetunnid

Ärkasin oma esimesel hommikul Aidamajas kell 7 pärast üheksat tundi und, kuid tunne oli selline, et oleks võinud veel sama kaua edasi magada. Äkiline kliimavahetus oli mu kehale täieliku šokina mõjunud, seega läksin automaatselt talveune režiimile üle. Huvitav oli aga see, et sellel laiuskraadil oli küll kliima Eestiga sarnane, kuid päike tõusis enne seitset ja päevavalgust sai nautida ka veel pärast kella viite õhtul. Kohmitsesin end üles, pesin hambad ja tegin keset meie väikest tuba paar hommikuvenitust. Seejärel lonkisin allakorrusele, kus juba elu käis – meestel oli hommikujooks tehtud, kohv podises ja kruusid kõlisesid. Oli harjumatu hommikul kohe nii paljude inimestega kontaktis olla, eriti veel kitsas pisikeses köögis, kuid suutsin siiski kuidagi teiste vahel manööverdades enda hommikupudru valmis kloppida. Mida lähemale kell 9-le tiksus, seda elavamaks elu köögis läks. Selgus, et üks vabatahtlikest oli lahkumas ning seega käis üks suur kallistamine ja pisardamine. 

Lõpuks olime valmis tööpäevaga alustama. Liikusime kõik koos peamaja söögisaali, kuhu kogunesime ka lõuna- ja õhtusöögiajaks. Ümber laua istusid koos 9 vabatahtlikku ja argentiinlannast tiimijuht Isabella. Enne saabumist oli mulle selgitatud, et siin käib töö tegemine natuke teistmoodi. Töö on meditatsioonivorm ning eesmärk ei ole mitte lihtsalt nimekirjas olevad asjad tehtud saada, vaid hoida oma tähelepanu täielikult tehtaval ülesandel, keskenduda detailidele ja oma taotlusele. Isabellal oli oma spetsiifiline süsteem, nii et kõigil vabatahtlikel oleks ühine arusaam ja eesmärk. Tööülesanded olid valdavalt koristamise ja majapidamisega seotud. Kuna keskuse sissetulek tulenes suuresti erinevatest retriitidest, tuli igapäevaselt voodipesusid vahetada, pesta, triikida ja voltida ning värskendada regulaarselt üldkasutatavaid ruume. Kuna ma olin varem hostelites vabatahtlikuna töötanud, ei olnud minu jaoks WC-de koristamine ja voodite tegemine midagi uut. Olin valmis töömeditatsiooniga pihta hakkama! Ainult et Isabellal ei tundunud kuskile kiire olevat. Tema soovis kõigepealt alustada tutvustusringiga, kus igaüks räägib põgusalt oma varasemast kogemusest meditatsiooniga ning miks nad otsustasid just siia tulla. Kuna seltskond oli kokku tulnud üle maailma, oli põhjuseid ja kogemusi erinevaid, kuid meid ühendas universaalne soov leida rahu ja saada järjele regulaarse mediteerimisega. Eriliselt jäi silma hispaanlannast vabatahtlik, kes oli väga temperamentne ja diip. Neiu tumedad intensiivsed silmad ja kräsused juuksed andsid talle müstilise mulje ning ta rääkis pidevalt surmast. Enne enesetutvustusega alustamist pööritas ta silmi ja lausus, et on tüdinenud iseendast rääkimisest ja sama jutu kordamisest. Surm on tema jaoks edasiviiv jõud! Iga päev ärgates mõtleb ta surmale ja kuidas iga päev võib olla tema viimane, kuidas iga sekund, mis lõppeb, on kadunud igaveseks ja see aitab tal hoida elus perspektiivi. Noogutasime viisakalt kaasa, kuigi oli näha, et teised laua ümber sellest ülemäära inspireeritud ei olnud. Minu jaoks on surm väga põnev teema ning üks põhjus, miks ma budismi vastu huvi tundma hakkasin, oli nende sümpaatne surmakäsitlus, kuid igapäevaselt eelistan fookust hoida siiski elul.

Tutuvustusring tehtud, tundus, et on aeg tööd ära jaotada. Isabella luges väga malbe ja pehme häälega ette meie tänased ülesanded ning rõhutas, et mitte mingil juhul ei tohi stressi minna. Tööd tuleb teha rahulikult, mõtestatult ning kui tunned väsimust, siis on aeg puhata. Enne tööga pihta hakkamist palus Isabella kõigil enda sees teha taotlus ning mõelda nendele inimestele, kes siia retriiti tulevad ning kuidas meie töö toetab nende heaolu, puhkamist ja tasakaaluni jõudmist. Noogutasin innustunult kaasa ning sügelesin juba valmisolekust tööle hakata, kui Isabella küsis, et kas kellelgi on enne alustamist mingeid küsimusi. Saksa neiu tõstis käe: “Minul on! Miks reinkarnatsioonis peetakse loomade tasandit madalamaks ja halvemaks?” Vaatasin talle tuhmilt otsa. Küsimusi TÖÖ kohta, mitte reinkarnatsiooni! Kuid Isabella ei lasknud end sellest üldse häirida ning asus rahulikult ja põhjalikult budistlikku õpetust selgitama. Vaatasin kella ja tundsin, kuidas kärsitus kasvab. Läbipõlemisest taastuva lääneinimese jaoks, kes on kasvanud teadmises, et aeg on raha, tundus täiesti arusaamatu, miks me raiskame aega mingite suvaliste küsimuste peale ja juba tööle ei hakka?! See oli minu esimene kannatlikkuse õppetund.  

Edasi jaotati meid kolme töögruppi ning mehhiko neiu asus mind, Gruusiast pärit Mariat ja brasiillannat Laurat juhendama. Juhendamine toimus pikalt, rahulikult ja üksikasjalikult. Kõigepealt näidati ära kust saab töövahendeid, seejärel selgitati üksipulgi iga töövahendi eesmärki ning lõpuks vist jõudsime neljakesi ka esimese kolme tunni jooksul ühe väikse toa koristatud. Minul tiksus terve aja kuklas, kuidas seda kõike oleks saanud kiiremini ja efektiivsemalt läbi viia, kuid proovisin kohaneda uue tempoga. Mul polnud vajagi suud lahti teha, sest Maria, kes oli varem koristajana töötanud, pidas vajalikuks iga natukese aja tagant vahele pista oma “tarkuseid” ja soovitusi, et kuidas tema on harjunud asju tegema. Samuti tundus, et kogu tema sisekõne väljendub väliskõnena. Ta noogutas konstantselt kaasa ning kordas ja tõlgendas, mida mehhiklanna parasjagu meile selgitas: “Ahah, nii et WC-d koristame sinise lapiga. Sellega riiuleid ei pühi, mhmh. Et vannitoa bakterid ei satuks tuppa, aaa! Nende plekkide jaoks oleks hea valgendajat kasutada, ma lähen otsin! Ja see on siis aknapesuvedelik? Sellega saame peegleid puhastada. Mina ise olen kasutanud kätepaberit. Aa, tolmuimeja on siin, jah? Mm, Dyson, see on hea firma. Ja siin hoiate puhtaid linu. Neid, mida me kasutame voodite tegemiseks tubades. Kas ma muidu kööki ka saan mõni päev tööle minna? Mulle lubati, sest mind huvitaks see rohkem, ma majapidajana olen varem ka töötanud.” Tundsin, kuidas mul hakkab kannatamatusest vererõhk tõusma, kuid ei tahtnud kuidagi ebaviisakas olla. Nägin, et mehhiklanna oli ka natuke hädas tema pidevate segavate küsimustega ning lõpuks ei suutnud ma vastu panna ja torkasin vahele: “Võib-olla kuulame lihtsalt praegu ära, kuidas siin senini on asju tehtud?” Maria aga ei saanud vihjest aru ja selgitas, et kuna tema on seda tööd varem teinud, siis ta soovib oma kogemusega kasulik olla. Vahepeal käisime keskpäevasel meditatsioonil, millele järgnes tunnine lõunapaus, seejärel jätkus töö kella neljani. Olin hämmingus, kui vähe me selle päevaga tehtud saime ning kuna käis pidev seletamine ja küsimine, ei olnudki võimalust mingit töörütmi leida ja meditatsioonini jõuda. 15 minutit enne tööpäeva lõppu teatas mehhiklanna, et on aeg lõpetama hakata, aeglustuda ja töövahendid ära viia, sest ega enam nagunii midagi teha ei jõua. Päeva lõpus kogunesime taaskord ümber laua, Isabella tänas meid kõiki panuse eest ning palus mõttes pühendada oma tehtud töö kellegi hüvanguks. Maria küsis selle peale, et miks ta ei või tööd endale pühendada, tema ju tegi seda tööd. Pööritasin mõttes silmi nii kõvasti, et need tahtsid silmakoopasse ära kaduda. Isabella kinnitas, et loomulikult võib ka iseendale pühendada.

Huvitaval kombel ja vaatamata sellele, et Maria oli see, kes kõige rohkem seletas ja küsimusi küsis, lausus mehhiklanna Ana mulle millalgi päeva keskel, kui sattusime kahekesi olema: “Järgmisel nädalal, kui uued vabatahtlikud tulevad, hakkad sina neid juhendama!” Turtsatasin naerma – mina? Ma ei saa ju veel mitte midagi aru, mida me siin teeme. Ana aga kinnitas, et on näha, et mul kuplialune nokib, seega tema on minus kindel. Novot siis! Tööpäev tehtud, kadusid kõik nagu sipelgad kuskile oma urgu – kes läks metsa jalutama, kes tuppa pikutama, lugema, kes jumal teab kuhu. Mina läksin territooriumi jalutusradasid uudistama. Kuna enne meie saabumist oli siinkandis suur lumetorm olnud, oli teeradade tuvastamine ja nendel püsimine keeruline ülesanne. Valisin endale esimeseks tutvumiseks pisema väljakutse, sest kõik rajad olid märgistatud nende umbkaudse pikkusega alates 5st kuni 40 minutini. Pärast mõningast hüplemist üle mahalangenud okste, otsustasin jalutuskäigule veidi füüsilist aktiivsust lisada ning hakkasin ühtlasi ka puuoksi teelt ära vedama. Sai ihu soojaks ja raja puhtamaks! Pärast tööpäeva ja minipingutust oli kõht juba päris tühi, seega oli aeg leida tee tagasi peamajja, kus ootas ees buffee salati, krõbeda tofu, riisi ja brokkoliga. Kokad olid KMC’s küll tip-top tasemel! Toit oli maitsev ja kõhu sai täis, ainult et pärast täistaimetoidu söömist jäi mul siiski tunne, et midagi on nagu puudu. Ma ei tea, kas see oli lihatoidu raskuse või loomse rasva igatsus, aga üsna pea leidsin end Aidamaja köögist külmkapi ust kulutamast. Pärast õhtusööki toimus templis veel puja ehk palvete laulmine ja annetamine. Iganädalane puja olevat ka põhjus, miks meie Aidamaja köögilaud oli alati kaetud snäkkidega – nimelt toodi eelmise nädala annid vabatahtlikele. Seal leidus igasugu jooke, küpsiseid, popcorni, puuvilju jne. Aitäh Buddhale! Puja jätsin aga sel korral vahele, sest tundsin vajadust veidi üks voodis lamada ja puhata. Ning kell üheksa kukkusidki laud lõplikult kinni.

Kärt