Eestlane, grusiinlane ja brasiillane teel budistide juurde

24. novembri hommikul pakkisin oma koti Queensi hostelis uuesti kokku ja asusin seiklusele New Yorgi osariigi põhjaossa. Mind ootas Workaway ehk vabatahtlikutöö budistide meditatsioonikeskuses keset metsa. Esimese asjana oli mul vaja metrooga sõita Penn Stationisse, kus pidin kohtuma kahe teise vabatahtlikuga, kes samuti alustavad minuga samal ajal. Meditatisoonikeskuses nimelt eelistatakse, et uued töölised saabuksid pühapäeval ning saaksid kohe esmaspäeva hommikul värskelt töönädalaga alustada. Olin põgusalt sõnumineerinud gruusia tüdruku Mariaga, kes arvas, et pileteid pole vaja ette osta, vaid saab osta ka rongijaamast kohapealt piletimasinatest. Kuna minu ärevusele ei sobi ülemäära palju lahtiseid ja liikuvaid osakesi, siis proovisin end jaama sättida võimalikult varakult. Meie esimene rong väljus 11:15, seega olin üle poole tunni varem juba jaamas kohal. Ja õige kah, sest Penn station on lihtsalt meeletult suur ja rahvarohke jaam. Kõigepealt ei saanud ma üldse aru, millal metroojaam lõpes ja rongi oma algas – see oli üks suur hargnev maa-alune süsteem, mis koosnes mitmetest eri osadest. Astusin kõigepealt esimese piletimasina juurde, kuid seal müüdi ainult New Yorgi linnapiiridesse jäävate rongiliinide pileteid. Port Jervise peatuse sisestamisel vaatas mulle otsa tühi ekraan. Olin segaduses. Teadsin, et meie esimene peatus pidi olema 8 minutise sõidu kaugusel asuv Secaucus Junction, kuid kust ma selle järgmise pileti siis ostan? Ümberistumiseks oli meil aega napid 7 minutit ja päevas väljus Port Jervise suunas ainult loetud arv ronge. Mariale sõnumineerimine ei aidanud väga kaasa, sest selgus, et tema on hiljaks jäämas ja polnud kindel, kas ta üldse jõuab sellele rongile. Ka ei osanud ta öelda, kust täpselt peaks pileteid saama osta.

Lõpuks ronisin piletikassase, et mõne pärisinimesega nõu pidada. Selgus, et pean minema hoopis rongijaama sellesse otsa, kust väljuvad NJ Transiti rongid. Vutt-vutt mööda koridori edasi, eskalaatoritest üles ja treppidest alla ning leidsin end täistuubitud saalist, kus inimesed istusid ja seisid, silmad ainiti tabloosid jõllitamas. Võtsin pikka piletijärjekorda sappa ning sain samal ajal sõnumi Lauralt, kes oli meie kolmas uustulnuk brasiiliast. Selgus, et ka tema on kuskil siin ekslemas. Kuna sõnumid tulid läbi väikse viivitusega ja rahvast oli palju, asusin vahepeal õiget perrooni otsima, kuid selgus, et need kuulutatakse välja viimasel minutil enne väljumist. See kasvatas muidugi juba pinna all võdisevat ärevust juurde, aga eks siis tuleb valvel olla. Kuna aega oli veel oma 15 minutit, otsustasin korraks joosta tagasi Penn Stationi põhisaali ja endale kohvi tuua. Ilma selleta ei saa ju ometi kaks ja pool tundi rongis istuda. Tagasi tulles suutsin lõpuks lokaliseerida lillas mantlis brasiilia neiu, kes tundus olevat veel rohkem segaduses kui mina. Laura alustas häbelikult naeratades vabandusega: “Ma väga vabandan, ma räägin halvasti inglise keelt…” Oh, vaeseke, seda kõike veel kehva inglise keele oskusega läbi teha! Kuidagi oli ta siiski suutnud piletiautomaadist endale piletid ära osta. Võtsin ta siis oma tiiva alla ja õige pea hüütigi valjuhääldist, et meie rong väljub teiselt perroonilt. See tähendas, et avati luugid kitsasse koridori, kuhu kogu rongile liikuv rahvamass end pressima hakkas, meie ka. Olin natuke närvis, kuna rongi number oli erinev Google Mapsi reisiplaanist, kuid kellaaeg klappis ja peatuste loetelus oli Secaucus Junction täitsa olemas. Mariast polnud ikka veel kippu ega kõppu, seega pressisime end Lauraga puupüsti rongi ning enne levist kadumist hüppas mu telefoni veel viimane sõnum: “Jõudsin rongile, internet sakib, näeme Secaucases!” Hingasin kergendunult – jõudsime ikka kõik kohale. Olin tegelikult eelkõige mures selle pärast, et Maria oli meile takso broneerinud, seega temal oli kõik sellega seotud info, s.h kontakttelefon. Kahepeale oleks takso oluliselt kallim tulnud, lisaks oleks tekkinud uus probleem – kuidas Maria ise meditatsioonikeskusesse saab?

Rongilt maha astudes suutsingi mingil imekombel pisikese lopsakate huulte ja suurte silmadega grusiinlanna üles leida ning nüüd asusime koos spurtima järgmisele rongile, milleni oli meil aega vaid napid viis minutit. Secaucus oli aga suur ja lai, seega pidime jooksu pealt tuvastama, kust meie rong väljub. Mina panin pikkade jalgadega ees ajama, et vajadusel rongi “kinni hoida”. Piletisüsteem ei tahtnud millegi pärast Maria piletit tuvastada, mina panin aga ummisjalu edasi, Laura järel ning kõige taga hingeldav Maria: “Ma tulen, ma tulen!” Mingil imekombel jõudsime kõik kolm lõpuks juubeldavalt perroonile samal hetkel, kui rong ette sõitis. Kõik kohal, kõik koos, milline vedamine! Sättisime end kahele järjestikusele pingireale sisse ning meil Mariaga läks kohe jutt lahti –selgus, et neiu oli juba kolm aastat New Yorgis elanud. Laura sättis end omaette istuma, kuna tema inglise keele tase ei võimaldanud tal tempokast vestlusest osa võtta. Nii palju suutsime aga selgeks teha, et Laura on 40ndates ja koguni kahekordne vanaema! Näitas meile oma laia valge naeratusega lastelaste pilte. No nii armas naine! Peab tunnistama, et tal natuke vedas, et ta inglise keelt väga hästi ei rääkinud, sest ma hakkasin sellest lobisemisest juba ära väsima ning hakkasin ühel hetkel lihtsalt aknast välja vaatama. Ega vaatepilt otseselt midagi erakordselt kaunist polnud, Ameerika väikelinnad vaheldumisi novembrikuu raagus metsadega. Kuid ikkagi kuidagi nii-nii teistsugune.

Pärast veidi üle kahe tunni loksumist jõudsimegi kohale oma sihtkohta, mannetusse Ameerika väikelinna, ning jäime ootame oma päev parem telefoni teel broneeritud taksot. Väga vanamoodne! Varsti saabuski ülekaaluline puuduvate hammastega naisterahvas, kelle veres, nagu selgus, voolas muuhulgas nii aafrika kui indiaani verd. Istusin tema kõrvale esiistmele ning palusin kõigepealt peatust lähima sularahaautomaadi juures, sest vastasel juhul poleks mul takso eest millegagi maksta. Minu lootused olid olnud Penn Stationi peal, kuid kahjuks seal ma automaati polnud suutnud leida. Proua viis mind lahkelt kohaliku toidupoe ette, kuid sealne automaat teatas mulle, et rahast võin ma suu puhtaks pühkida ja üleüldse pöördugu ma selle teemaga oma finantsinstitutsiooni poole. Ohkasin, pekki küll. Istusin tagasi autosse ja vabandasin kõigi ees, et hetkel olen ma paraku rahatu. Õnneks Maria lubas aidata taksoraha klattida.  Nii meie 20 km pikkune sõit läbi mägede Glen Spey suunas mööda Delaware jõge algas. Tegin viisakalt proua juhiga juttu. Minu ameerika entusiasm oli jätkuvalt kõrge ning tegi mind ultrasotsiaalseks. Proua uuris huviga meie tausta ja kuulas šokeeritult pead raputades minu reisilugusid, ohates, et küll oleks tore ka reisida. See oli minu esimene pilguheit keskmise ameeriklase reaalsusesse – kõikide võimaluste maal ei saa inimesed tegelikult endale mitte midagi lubada.

Lõpuks keeras takso metsavahelisele teele ning peatus KMC (Kadampa Meditation Centre) territooriumil kahekordse punase maja ehk Aida ees. Klapitasime oma sularahad kokku ning lisaks kokkulepitud 25 dollarile lisasime juurde ka kohustusliku jootraha. Astusime autost välja ja hingasime karget mägedeõhku. Vaikus, mõnus. Taamal paistis üks suurem kahekordne maja, kaks väiksemat hütti ja kaugemal künka otsas uhkeldas suur kuldne tempel, mis mõjus lögases novembrikuus keset raagus metsa eriskummaliselt. Aidamaja, kuhu meid eelnevalt oli juhendatud end sisse seadma, oli täiesti inimtühi. Ronisime teisele korrusele magamistube otsima ning seal avanes meile vaade viie narivoodiga tuppa, kus oli raske tuvastada, milline voodi on vaba ja milline hõivatud – tuba oli sassis ja täis seniste elanike asju, siin-seal rippusid rätikud-riided. Proovisime voodipesude järgi aru saada, kus võiks olla vabad voodid. Oli tunda, et meil kõigil oli väike šokk ja ebamugavus, et sellises kitsikuses pead-jalad koos me nüüd peamegi kaks nädalat elama. Hingasin aga sisse-välja ja otsusasin, et pole siin midagi hullu, tuleb reaalsusele alistuda. Vähemalt oli tuba soe ja voodid puhtad. Teised tundusid olevat häiritud, et saadaval polnud piisavalt alumisi narivoodi kohti. Minul sellega aga muret polnud, seega ronisin vabatahtlikult ühe narivoodi ülemisele korrusele ning asusin endale väikest pesa ehitama. Teised tõstsid nõutult oma kodinad lähimatele vooditele ning läksime edasi territooriumit uudistama. 

Esmalt võtsime sammud kohaliku World Peace kohviku suunas, mis oli avatud ainult nädalavahetuseti. Meie õnneks oli pühapäev, seega saime oma lõdisevaid käppasid kohvikruuside vastas soojendada. Leinasin juba mõttes seda, et ei saagi igapäevaselt kohvikukohvi juua, aga eks see on osa siinsest lihtsast elust ja mugavuste detoksist! Leti taga tervitas meid Dolma – üks mitmest pöetud peaga budistlikust nunnast, kes territooriumil kohapeal elas ja vabatahtlikuna töötas. Ütlen kohe ära, et nunnade ühesugune välimus, sarnane vanus ja budistlikud nimed muutsid nende meelespidamise ja eristamise ülikeeruliseks. Asusime end järjepanu Dolmale tutvustama. “Mina olen Georgiast, riigist, mitte osariigist,” alustas Maria, kes oma USAs elatud aja jooksul oli tõenäoliselt selle fraasi juba ära patenteerinud. “Brasiiliast,” hüüdis Cecilia rõõmsalt. “Eestist,” poetasin mina, valmis selgitama ilmakaari, soome-ugri lingvistilisi eripärasid ja väljendama tõrksust Venemaaga piirnemise osas, kui Dolma lausus üllatunult: “Eestist? Tõesti? Minu New Jersey gümnaasiumiaegne inglise keele õpetaja  oli teie president!” Vaatasin talle segaduses otsa – kes, meie president, milline? “Jaa, jaa, Toomas Hendrik Ilves! Mäletan, et keegi ütles mulle, kuule, kas sa tead, et Tom on mingi väikse Euroopa riigi president. Mina mõtlesin, et misasja, meie õpetaja Toomas või?” See lugu tegi mulle tõsiselt nalja ja sain Dolma meelt vastu lahutada sellega, kuidas tema õpetaja oli tuntud oma Twitteri säutsude ja kikilipsude poolest ning kuidas Toomase esileedi Kroonika kaanel tõmmu välismaalasega tiiba ripsutas. Dolma pööritas selle kõige peale silmi. Mulle hakkas Dolma koheselt meeldima oma maise ja toriseva oleku tõttu. Ma ei teadnudki, et nunnad võivad sarkastilised ja turtsuvad olla, aga Dolma tegi seda kõige sõbralikumal ja soojemal moel. 

Kõrvitsa latte’d joodud, liikusime tagasi Aita, kus meid ootas Isabella – meie tiimijuht ja töödejuhataja, kes meile igapäevaselt ülesandeid jagama hakkab. Kuna pühapäev oli vaba päev, olid teised vabatahtlikud läinud väljasõidule, seega saime rahulikult maja ja eluoluga tutvuda. Kurtsime Isabellale, et me ei saa päris täpselt aru, millised voodid meie jaoks vabad on. Isabella astus naiste ühistuppa ning jäi tummalt ringi vaatama. “Issand, kui sassis siin kõik on… ei, see küll ei sobi. Kõik peavad ikka saama alumisel narivoodil magada. Teate, meil on praegu üks külaliste tuba vaba, seega viin teid algatuseks hoopis sinna.” Pean tunnistama, et olin meie uut nelja voodiga tuba nähes ääretult kergendunud ja õnnelik. Kui olime end kolmekesi oma privaatsesse, vaiksesse ja puhtasse tuppa sisse seadnud, pilgutasin oma kahele saatusekaaslasele silma: “See ongi see reisimaagia, millest ma rääkisin! Tuleb alistuda praegusele reaalsusele ja see avab uksed uutele võimalustele!” Maria oli nõus ja ütles, et talle ka tundus, et ootamatu asjade lahendus on kuidagi minuga seotud… Selleks hetkeks olime aga juba kannatamatult ootamas õhtusöögi aega, sest lõuna jäi meil teel olemise tõttu ju vahele. Lõpuks saabusid ka teised vabatahtlikud ning tundsin minutitega, nagu oleks minust tormijooks üle käinud. Meie uuteks “töö- ja elukaaslasteks” said naiivitarist hipilik seljakotirändur Saksamaalt, üle-elusuuruse energiaga enesekriitiline ja melanhoolne mehhiklanna ning temperamentne ja valjuhäälne hispaanlanna. Kõrval nö poistetoas paiknesid Sise-Mongooliast pärit varastes kahekümnendates noormees, kes igal võimalusel tahtis jagada koletuid lugusid Hiinast ja selle valitsusest, ning pensionil olev perearst Bostonist, kes oma lahke naeratuse ja empaatilise kuulamisoskusega seltskonda tasakaalustas.

Kell tiksus kuus ja oligi aeg suunduda peamajja esimesele ühisele õhtusöömaajale. Meid ootas ees taimetoidu buffee, kus oli võimalik endale sobiv taldrikutäis kokku kühveldada. Toit oli maitsev, tervislik ja toitev. Tundus uskumatu, et järgnevad kaks nädalat tuleb mul endale ainult hommikusööki valmistada – lõuna- ja õhtusöögiajal on lihtsalt taldrikule tõstmise vaev. Hommikusöögi tarbeks oli meil külmkapp täidetud jogurti, helveste, puuviljade, juustu, röstsaia ja munadega. Mõnus! Pärast sööki liikus kogu seltskond läbi pimeda hoovi mööda treppe üles templisse õhtusele meditatsioonile. Avastasin pühakotta astudes, et olin täiesti puuduliku ettevalmistusega, kuidas seal sobilik käituda oleks, seega püüdsin lihtsalt järgida teisi ning õnneks tundusid kõik ümberringi väga sõbralikud ja toetavad. Küllap nad siis ütlevad, kui ma midagi väga kohatut korda saadan, mõtlesin omaette. Võtsime jalanõud jalast ning sisenesime uhkesse templisse, kus olid klaasi taga suured kuldsed jumalad ja buddhad. Võtsin istet pehmel punasel toolil ning asusin ümbrust jälgima. Varsti helistati kellukest, mille peale rahvas tõusis püsti, seadis käed rinnale palveasendisse ja langetas pea. Järgisin eeskuju ning piilusin pisikese ukse suunas, kust astus sisse pikka kasvu munk, kelle vanust ma ei oleks suutnud ka raha eest pakkuda. Tegemist oli templi peaõpetajaga, kes oli pärit Inglismaalt ning veetnud kaks aastat oma elust vaikuses, mille järgselt pidi ta uuesti rääkima õppima. Tema sõnavõtud olid seetõttu alati pikaldased ja mõtlikud ega sisaldanud ühtegi üleliigset sõna. Minu üllatuseks oli munk ka parajalt humoorikas ning kui keegi tema pühakõne sisse pikitud naljade peale ei naernud, tõstis ta pea ja lausus: “See oli nali,” millele järgnesid naerupahvatused. Ausalt, kui see mungaelu tal välja ei vea, siis ma arvan, et ta võiks püstijalakoomikuna karjääri teha küll!

Heitsin õhtul väsinult narivoodisse pikali ja jäin mõttesse. Saavad olema huvitavad kaks nädalat. Elada rahvusvahelise seltskonnaga pead-jalad segamini koos, kes kõik on siin eesmärgiga leida endas rahu; jagada igapäevaselt maja budistlike nunnadega, kes esmamulje põhjal tunduvad nii normaalsed, rõõmsad ja sõbralikud; käia igapäevaselt mediteerimas ja metsas jalutamas, süüa kokkade valmistatud taimetoitu. Tundus uskumatu, arvestades, et mu pangakontol puhus tuul ja laiutas tühjus. Ameerika kõige priviligeeritum kodutu. Selle kõige juures ei olnud üldse raske olla tänulik lihtsalt kuiva küljealuse, peakohal oleva katuse ja sooja duši eest. Oot-oot, kõlab kuidagi liiga hästi, midagi on siit võrrandist puudu? Ah jaa, homsest tuleb selle kõige eest hakata 25 tundi nädalas tööd ka tegema! 

Privileeritud kodutu Kärt