Esimene päev New Yorgis, kus kõik on nagu filmis

Ärkasin 22. novembri hommikul esimese valguskiire peale ja piilusin hosteli aknast paistva halli taeva suunas, kust vaatasid mulle otsa kõrguvad pilvelõhkujad. Aah, olen ikka New Yorgis, ei olnudki unenägu! mõtlesin kergendunult. Oli alles varajane hommikutund, seega pidin kannatamatult voodis istuma ja ootama kella kaheksani, mil Target lahti tehakse. Vaatamata eilsetele seiklustele, olin täis energiat, lootust ja pealehakkamist. Ajas tagasi lendamine on kehale ikka oluliselt kergem, sest kuigi New Yorgis oli kell alles 7, oli minu eelmise sihtkoha Assooridega ajavahe neli tundi ehk siis sisemine kell näitas tegelikult juba 11:00. Tõenäoliselt mängis oma osa minu energilisuses ka see, et olin lihtsalt nii tänulik siia jõudmise eest – New Yorgis ärkamine ise ületas juba kõiki mu ootuseid ja unistusi, mistõttu iga tund ja päev, mis ma seal veeta sain, tundus nagu kingitus. Ma polnud ammu sellist tänulikkust enda sees pulbitsemas tundnud. Nagu elaks laenatud aja peal – nii uskumatu tundus see kõik. Nagu oleksin unes või filmis, tahtsin end pidevalt näpistada reaalsusekontrolliks. Aitäh, elu!

Kasutasin aega isa-ema ja sõprade olukorraga kurssi viimiseks. Kuna suurem šokk oli üle läinud, oli isegi veidi koomiline seda nüüd edasi rääkida. Postitasin kogu loo ka Instagrami, riskeerides sellega, et mind puhta lollakaks peetakse. Mis sa, loll, siis ronisid sinna New Yorki. Raputasin need mõtted peast, sest praegu pole negatiivsuseks ruumi, olen selleks liiga eufoorilises tujus. Pakkisin end ninani sisse ja astusin õue, kus tervitades mind üsna karm novembrikuu tuul ja paduvihm. Maja ees parkis NYPD politseiauto, nurga tagant pööras hosteli poole linnaliinibuss, mille roolis olev mustanahaline juht minu üle tee kõõritamise peale seisma jäi ja viipas lahkelt käega. Aah, nii päris! Ma ei tea, miks New York sellise tunde tekitas, võib-olla sellepärast, et seda kõike oli saanud 33 aastat telekast näha, seega iga detail tundus nagu filmis. Auravad kanalisatsiooniaugud, lõputud sirged tänavad ja kollased taksod. Vudisin kiirelt lõikava tuulega võideldes 10 minuti kaugusel asuvasse poodi, samal ajal piiludes enda ümber silkavat elu. Valged ja asiaadid ruttasid tähtsa näoga kontoritesse; ühistranspordi ja turvameeste rollid olid eranditult mustanahaliste pärusmaa ning teetöödel siblisid pisikesed mehhiklased (jm ladina-ameeriklased). Tõeline modernne kastiühiskond, imestasin omaette.

Targetist sain kõik, mida elus püsimiseks vaja läks: telefonilaadija seinaadapteri, soojad sokid, kulmupliiatsi, mustikad, kolm proteiinijogurtit, kaks pakki maitsestatud valmisriisi, viilutatud juustu, kolm õuna, kurki ja purgi kikerherneid. Kolm hommikusööki ja kaks lõunat kaetud ning arve kokku 28 eurot, mis on päris hea saavutus! Värske saiaga oli ainult kehvasti, sest tavalist kriitvalget röstsaia ma ei söö, täisteratooted olid aga röögatute hindadega ning muud saiad (baguette’id-ciabattad) olid neil ainult poolküpsetatud vormis. Seega haarasin tagasiteel mingist peenest pagariärist veel värske baguette’i ka kaasa. Seal pidin ka esimest korda silmitsi seisma kaardimakseterminaliga, mis küsis, et kui palju ma ka tippi sooviksin jätta. Mida?! Ma pole mingit teenust ju kasutanudki. Vajutasin kiirelt “no, thank you” ja tegin minekut. Uhke hommikusöök hostelis söödud, oli aeg järgmiseks tähtsaks ülesandeks – minna kaltsukaid läbikammima, et leida endale soojemad riided. Seda külma ma oma praeguse garderoobiga küll üle ei ela. Enne aga heitsin veel pilgu telefonile, mis oli sõnumitest plahvatamas. Korraks mõtlesin, et appi, mis ma nüüd teinud olen – paljud sõbrad, aga ka juhututtavad kirjutasid, et kuhu saaks mulle raha kanda. Oli nii tore tunda seda toetust ja võttis kohe südame soojaks, kui vanad kursavennad, endised kolleegid ja klassiõed oma abi pakkusid. Mul oli aga ikkagi mingi tõrge selle niisama raha vastu võtmisega. Ütlesin, et kui toetatada tahate, hakake blogi tellijateks! Nemad aga polevat erilised lugejad, toetaks otse rahaliselt. Tänasin kõiki viisakalt, aga palusin siiski rahalaevadega oodata, kuni mul ikka täitsa lõpp käes on. Mul tekkis teatav hasart, et huvitav, kuidas see olukord siis ikkagi laheneb. Kui mulle aga raha saadetakse, siis ma lihtsalt kulutan selle ju ära. Tundus kuidagi piinlik toetust küsida, kui ma selle eest lihtsalt Central Parki kohvi jooma läheksin! Raha kogutakse ikka neile, kes kuskil Tais rolleriga end puruks sõidavad ja raviarveid tasuma peavad. Seega jäin oma uhkusele ja uudishimule kindlaks, pistsin telefoni taskusse ja valmistusin linna avastamiseks.

Pakkisin end sisse nagu kubujuss, kuid paraku polnud minu vihmajope alla 15kraadise ilma jaoks mõeldud. Kuna jopel puudus vooder, võttis ta välistermperatuuri kenasti omaks ning nii ma oma külmas ja jäigas jopes jalutama asusin, käed ja nägu otsast jäätumas. Kaltsukad asusid sealsamas Manhattanil, üle Queensboro silla teiselpool Hudsoni jõge. Sild ise oli veidi üle kilomeetri pikk, seega tundus see väike matkake täiesti tehtav. Vihm peksis karmilt näkku, kuid ma vaevu märkasin seda, sest olin liiga hõivatud kogu ümbritseva sisse imamisega. Lõputuna laiuvad pilvelõhkujaid, Hudsoni jõgi; suur raudsild, mida mööda kihutasid kollased taksod ja koolibussid, politsei- ja kiirabiautod; Roosevelti saar ja selleni viiv gondel ning pidevalt eikusagilt imbuv kanepilõhn. Ausalt, terve linn lõhnas väga “rohuselt”, isegi kui läheduses polnud ühtegi hinge! Sillalt maha tulles tegin esimese peatuse GoodWillis, mis on sarnane meie Uuskasutuskeskustele. Imelikul kombel polnud seal aga saadaval ühtegi normaalset jopet ega mantlit. Kas New Yorki polegi veel talv kohale jõudnud või? Ka sallid ja mütsid tundusid natuke närused. Astusin ohates tagasi lõikava tuule ja vihma kätte. Kuna olin selleks hetkeks juba üle 45 minuti ringi kõmpinud, otsustasin teha peatuse 1st Avenue nurgal asuvas Starbucksis. Lähenesin letile kindla sooviga tellida klišeelik pumpkin spice latte, kuid mu pilk maandus hoopis piparmündi mocha peal. Kuum mündine kakao ja kohv ühes tassis pärast jäises tuules jalutamist kõlas ideaalselt. Punaste põhjapõdra sarvedega teenindaja võttis rõõmsalt mul tellimuse vastu ning uuris entusiastlikult, et kas ma soovin vahukoort ka peale. Hea küll, läheme siis juba täispangale, muhelesin omaette. Hakkasin oma 7eurose joogi eest maksma, kui terminalist vaatas mulle taas vastu õõvatekitav kiri “Kui palju soovite jootraha jätta?” Ah, kurat, siin riigis on hinnasildid ju petlikud… Neelatasin närviliselt, mõtlesin korraks oma pangakontol olevale summale, vältides sõbraliku teenindaja ekslevat pilku ning vajutasin häbenedes 0%. Teenindaja loomulikult ei öelnud selle peale midagi ning mina tegin leti äärest kiiret minekut. Loodan, et keegi jätab siis minu eest ka…

Võtsin oma peene magusa joogiga istet ja tõmbasin kotist välja “Alice Imedemaal” raamatu, kuid mul oli raskusi sellele keskendumisega, sest ümberringi oli kõik liiga põnev. Veetsin ca pool tundi lihtsalt inimesi vaadates. Ratastoolis mees suurest topsist jäävett kõrrega joomas; ülikonnas portfeliga ärimees triple shot americano’t ootamas; pidžaamas tüdruk oma värisevale chihuahuale babychino’t jootmas. Kontingent vahetus väga kiirelt. Peagi võtsid minu kõrval istet kaks keskealist naist, kellest üks tundus olevat inglane ja teine bulgaarlane, ning asusid arutama, kui kohutav on selles vanuses deitimine. Amen, sister, see on igas vanuses valulik protsess. Soojast joogist kosutust leidnuna jätkasin oma kaltsukatiiru. Esimesena külastasin Thrift NYC’d (305 East/ 84th St), mis oli megaäge pood, aga kahjuks jäi minu hinnaklassist välja. Leidsin väga cool’i pööratud nahast sooja jaki ning keerutasin end sellega peegli ees, kuid 50 dollarit tõmbaks mu pangakonto praktiliselt tühjaks. Palussin jaki siiski igaks juhuks ootele panna ning lahkusin kaltsukast raske südamega. Ma ei tahtnud stiilis liiga palju järeleandmisi ka teha, aga sel hetkel oli siiski kõige olulisem, et mul oleks soe. Järgmisena võtsin ette kaks Upper East Side Thrift Shopi, mis asusid lähestikku 1st ja 2nd Avenue’l. Nendes poodides olid hinnad oluliselt sõbralikumad, kuid pood ise oli pilgeni täis riidehunnikuid ja jalatseid ning poepidajad olid eranditult venelased. Lõpuks leidsin ühe suure musta tepitud mantli 10 dollari eest, sinna juurde fliisist kindad $5 ja vihmakindlad kalossid 15$. Seega 30 dollari eest sain sellest sekkarist kolm asja, esimest poleks saanud ühte ainsatki. Kui ma oleks aga New Yorgist tagasi Eestisse lennanud, oleks see 50 dollarine jakk minuga kindlalt kaasa tulnud!

Nüüd oli jalutamine juba veidi meeldivam protsess. Võtsin suuna Ameerika kõige pühama koha – Central Parki poole. Kuigi mu jalad olid juba väsinud, tegin siiski pisikese põike sügisesse parki. Issand, kui imeline see oli! Pidin koguaeg end veidi näpistama, et kas ma ikka päriselt olen siin. Kõik see higi ja pisarad, mis siia jõudmiseks oli valatud, tundus järsku unustatud ja seda kõike väärt. Midagi on New Yorgi õhus, mis ütleb, et kõik siin elus on võimalik. Mind saatis uus lootus, et kuigi ma ei teadnud, kuidas asjad lähevad, saab kõik olema hästi. Kandsin oma väsinud jalad lõpuks lähimasse metroopeatusesse ja sõitsin tagasi hostelisse hilist lõunasööki sööma. Ülejäänud õhtu otsustan lihtsalt voodis lamada, puhata ja unistada. Õhtul jooksin veel läbi vihma 10 minuti kaugusele jäävasse Trader Joe’sse nn girl dinner’it ostma. Läksin kassasse oma kahe õuna, šokolaaditahvli ja proteiinijoogi eest maksma, kui rõõmus teenindaja vaatas mulle otsa ja küsis siiralt: “Tänane õhtusöök, jah?” Tulin oma mõtetest välja ja naeratasin kohmetult: “Jah, see on mu girl dinner.” – “Noh, tundub täitsa mitmekülgne ja peaaegu tervislik ju!” Patsutasin oma šokolaadi ja laususin elutargalt: “Jah, ja see on hingele.” Soovisime teinteisele kena õhtut ja jäin tagasi jalutades mõtlema, kuidas New Yorgis ei ole võimalik tunda ennast üksildasena. Kuigi ma olin veetnud terve päeva üksi, oli mul olnud palju pisikesi vahvaid kokkupuuteid ja vestluseid võõrastega küll metroos, poodi sisenedes, teenindajatega, kodututega. Selles suures anonüümses linnas, kus kedagi ei huvita, kes sa oled, oli mingi huvitav ühtsustunne. 

Esimene päev üle elatud!
Kärt