Esimene päev New Yorgis, kus kõik on nagu filmis

Ärkasin 22. novembri hommikul esimese valguskiire peale ja piilusin hosteli aknast paistva halli taeva suunas, kust vaatasid mulle otsa kõrguvad pilvelõhkujad. Aah, olen ikka New Yorgis, ei olnudki unenägu! mõtlesin kergendunult. Oli alles varajane hommikutund, seega pidin kannatamatult voodis istuma ja ootama kella kaheksani, mil Target lahti tehakse. Vaatamata eilsetele seiklustele, olin täis energiat, lootust ja pealehakkamist. Ajas tagasi lendamine on kehale ikka oluliselt kergem, sest kuigi New Yorgis oli kell alles 7, oli minu eelmise sihtkoha Assooridega ajavahe neli tundi ehk siis sisemine kell näitas tegelikult juba 11:00. Tõenäoliselt mängis oma osa minu energilisuses ka see, et olin lihtsalt nii tänulik siia jõudmise eest – New Yorgis ärkamine ise ületas juba kõiki mu ootuseid ja unistusi, mistõttu iga tund ja päev, mis ma seal veeta sain, tundus nagu kingitus. Ma polnud ammu sellist tänulikkust enda sees pulbitsemas tundnud. Nagu elaks laenatud aja peal – nii uskumatu tundus see kõik. Nagu oleksin unes või filmis, tahtsin end pidevalt näpistada reaalsusekontrolliks. Aitäh, elu!