Assooride lõpp: kadunud laadija, rendiauto tagastamine ja puuduv lennupilet
Ärkasin 21. novembri hommikul kerge ärevusega kõhus – appi, ma ei suuda uskuda, et ma olen õhtul juba New Yorgis! Kiire hommikusöök ja läks uuesti asjade pakkimiseks. No ei lähe see tegevus mitte kergemaks, sest mul on koti iga sentimeeter nii välja kalkuleeritud, et mõni vale samm protsessis võib lõppeda sellega, et kott on koos, kui äkki avastad kuskilt mingid viimased esemed, näiteks šampooni ja palsami vannitoast või pusa tooliäärelt, ning siis on meeleheide majas. Hakka aga uuesti pihta! Pakkisin hoolikalt oma asju, kui koitis, et USAs on ju teistsugused seinapistikud. Seega tuleb mul praegu kogu elektroonika täis laadida, et järgmise hommikuni vastu pidada, kuni leian New Yorgis mõne poe, mis adaptereid müüks. Hakkasin oma läpakat laadima panema, kuid laadija, mis siiani voodi kõrval stepslis istus, oli õhku haihtunud. Vaatasin kõik kohad rahulikult läbi, aga no ei ole! Käisin kogu majutuse avalikud ruumid, köögiriiulid ja isegi WC läbi, aga tulutult. Pöördusin oma ahastusega ka vabatahtliku poole, kes eelmisel päeval tube koristas ja linu vahetas, ning uurisin, et ega ta juhuslikult mu laadijat kogemata kaasa ei võtnud. Neiu eitas ning tuli mulle appi otsima, kuid nüüd hakkas mul juba kiireks minema – olin endale jätnud piisavalt varuaega, et jõuaks rendiauto Ponta Delgadasse tagasi viia ja paagi täis tankida, kuid see aeg oli nüüdseks otsas. Vabatahtlikuneiu pakkus, et ehk ma olen ikka laadija kuskile kotipõhja ära pakkinud. Jah, võisin ju end sellega lohutada, kuid mulle hakkas tekkima hulluks minemise tunne, sest ma olin täiesti veendunud, et laadija oli terve minu siinolemise aja olnud voodi kõrval pistikus ning kordagi ma seda sealt liigutanud ei olnud. Neiu lubas, et kui leiab laadija üles, siis toob selle mulle järele, mis ei tundunud aga eriti lootustandev väljavaade… Ohkasin sügavalt ning tegin olukorraga rahu. Läinud, siis läinud. Raha oli küll vähe, aga ega see laadija nüüd teab mis kallis ka pole. Läheb nagunii ettevõtte kuludesse.


Üks kommentaar
alar krautman
See meenutas mulle närvide mängu poolest kuidas ma Nõuka ajal sõjaväest spordivõistlustele komandeeringuid taotlesin.
See et seal oli jabur ma mõistan, aga et demokraatlikus riigis võib midagi nii jaburat olla on küll uskumatu!