Assooride lõpp: kadunud laadija, rendiauto tagastamine ja puuduv lennupilet

Ärkasin 21. novembri hommikul kerge ärevusega kõhus – appi, ma ei suuda uskuda, et ma olen õhtul juba New Yorgis! Kiire hommikusöök ja läks uuesti asjade pakkimiseks. No ei lähe see tegevus mitte kergemaks, sest mul on koti iga sentimeeter nii välja kalkuleeritud, et mõni vale samm protsessis võib lõppeda sellega, et kott on koos, kui äkki avastad kuskilt mingid viimased esemed, näiteks šampooni ja palsami vannitoast või pusa tooliäärelt, ning siis on meeleheide majas. Hakka aga uuesti pihta! Pakkisin hoolikalt oma asju, kui koitis, et USAs on ju teistsugused seinapistikud. Seega tuleb mul praegu kogu elektroonika täis laadida, et järgmise hommikuni vastu pidada, kuni leian New Yorgis mõne poe, mis adaptereid müüks. Hakkasin oma läpakat laadima panema, kuid laadija, mis siiani voodi kõrval stepslis istus, oli õhku haihtunud. Vaatasin kõik kohad rahulikult läbi, aga no ei ole! Käisin kogu majutuse avalikud ruumid, köögiriiulid ja isegi WC läbi, aga tulutult. Pöördusin oma ahastusega ka vabatahtliku poole, kes eelmisel päeval tube koristas ja linu vahetas, ning uurisin, et ega ta juhuslikult mu laadijat kogemata kaasa ei võtnud. Neiu eitas ning tuli mulle appi otsima, kuid nüüd hakkas mul juba kiireks minema – olin endale jätnud piisavalt varuaega, et jõuaks rendiauto Ponta Delgadasse tagasi viia ja paagi täis tankida, kuid see aeg oli nüüdseks otsas. Vabatahtlikuneiu pakkus, et ehk ma olen ikka laadija kuskile kotipõhja ära pakkinud. Jah, võisin ju end sellega lohutada, kuid mulle hakkas tekkima hulluks minemise tunne, sest ma olin täiesti veendunud, et laadija oli terve minu siinolemise aja olnud voodi kõrval pistikus ning kordagi ma seda sealt liigutanud ei olnud. Neiu lubas, et kui leiab laadija üles, siis toob selle mulle järele, mis ei tundunud aga eriti lootustandev väljavaade… Ohkasin sügavalt ning tegin olukorraga rahu. Läinud, siis läinud. Raha oli küll vähe, aga ega see laadija nüüd teab mis kallis ka pole. Läheb nagunii ettevõtte kuludesse. 

Kell tiksus halastamatult ning kuigi autosse istudes olin kaotanud kogu varuks jäetud aja, võtsin siiski korraks hetke, et rahuneda ja tähelepanuga kohale tulla. Sellises seisus ma liiklusesse minna ei saa. Olen väga tuttav selle keriva ärevusega, mis tahab minu kontrolli alt kaduda, kui ma ei võta hetke, peatu ja pidurit ei tõmba. Ärevus üritab ju kõikvõimalikke ootamatusi ennetada: kas meil ikka viisa on? Aga pass? Sa pole veel telefoni e-simi ostnud USAsse, vaata et sa ei unusta!! Kas sa võtsid ikka kõik asjad? Kuidas sa New Yorgis liigelda saad, kui sul äkki telefoniaku tühjaks saab – praegu on vaja ju Google Mapsi kasutada! Äkki bensiin on saarel mega kallis? Kas ma saan trahvi, kui auto tagastamisega natuke hiljaks jään? Appiiiii. Stop. Rekalibreerime aju. Kõik läheb hästi, kõik saab korda. Usun, usaldan, saan hakkama. Üks tegevus ja probleem korraga, kõik saab lahendatud. Panin sihtkoha telefonisse sisse, lülitasin mootori tööle ja asusin teele. Sõit Ponta Delgadasse on üsna konkreetne ja sirgjooneline mööda saare põhimaanteed, kuid millegi pärast pakkus Waze, et ma võiksin ikkagi iga natukese aja tagant suurelt teelt maha keerata ja jumal teab kuhu sõita. Ignoreerisin tehnoloogiat ja liuglesin mööda siledat maalilist neljarealist maanteed pealinnani välja. Kui Ponta Delgada linnapiir terendama hakkas, tekkis aga probleem tankimiskoha ja õige mahasõidu valimisega, sest olin Waze’i umbusaldama hakanud. Tegin spontaanse otsuse pöörata esimesse tanklasse, kuid suure kiiruse pealt eksisin mahasõiduga ja leidsin end hoopis kaubanduskeskuse parklast. Pöörasin umber, läksin uuele katsele ning jõudsin pärast pusserdamist siiski tanklasse, kus säras silt “kaardimaksed alates 25€ ostudest”. No pekki, see on ka mingi teema või?! Ma ei tea ju, mis see pool paaki maksma läheb! Ei hakanud riskima, otsisin kaardilt uue tankla, võtsin suuna mööda maanteed edasi, keerasin suurelt ringteelt taas valesti maha ning pärast lõputut tiirutamist jõudsin järgmisesse tanklasse juba sellises stressis, et marssisin otse tanklatöötaja juurde ja palusin blondide kiharate lehvides abi paagi täitmisel. Paagiluugi avamise kangi olin õnneks suutnud ise enne üles leida. Härra oli varmalt nõus, mina helistasin samal ajal pooleldi pisarais rendifirmale, sest kell oli selleks hetkeks 11:52 ehk siis et ma pidin 8 minuti pärast olema nende juures ja ma olin füüsiliselt neile juba väga lähedal, napi paari kilomeetri kaugusel, kuid minu senist ebaõnne arvestades oli oht, et jään siiski veidi hiljaks. Härra lohutas mind, et kõik hästi, trahvi ei saa, sõida rahulikult siia, ootame.

Paak täis, sõitsin nüüd juba kergema südame, kuid pitsitava pissihädaga nagu väike maniakk mööda kitsaid tänavaid vanalinna poole, teostasin ringtee siserajalt ekstreemselt illegaalse väljumise, pääsesin napilt külgkokkupõrkest, ning jõudsin täpselt 12:01 rendifirmasse. Nüüd oli veel miljoni dollari küsimus, et mis selle suure kriimuga saab, mille ma esimesel päeval auto esistangel avastasin ning mida üleandmisel ei fikseeritud. Lisaks olin lugenud teiste rendifirmade arvustustest, et võib trahvi saada, kui auto sisemus on must. Ma küll laaberdanud polnud, aga mõned liivased jalajäljed ja tavapärane tolm olid pärast mattide kloppimist ikkagi veel alles. Haarasin oma asjad autost ning praktiliselt viskasin neile võtmed kätte – lihtsalt võtke see auto juba mu käest ära! Härra tänas, soovis kena päeva, istus autosse ja sõitis ära töökotta. Pistsin koti selga ja kiirustasin nurga taha. Kas tõesti nii lihtsalt pääsesingi, ei suutnud ma oma õnne uskuda. Jess! Nüüd oli juba oluliselt helgem olla – trahvi ei saanud, päike paistis ning lennuni oli aega maa ja ilm. Istusin suure ohkega kesklinnas Cafetaria Gelataria kohvikusse maha ja tellisin endale varase lõuna. Kohvikus oli peale minu ainult kaks lauda, kuid vaene teenindaja oli millegi pärast tõsiselt ülekoormatud. Tundus, et ta peab vist samaaegselt mingeid Bolti vms tellimusi ka täitma. Ootasin kannatlikult laua taga, kuni mulle lõpuks pärast pikka ootamist menüü toodi. Valisin endale välja lõhega croissant’i ja kohvi piimaga, kuid nüüd ei tulnud keegi tellimust võtma. Läksin siis leti äärde seisma, kuni õnnestus teenindaja rajalt maha võtta ja tellimus üle anda. Veel üks pikk ootamine ja saabus kohv söögiga. Ainult et piima polnud. Oeh. Võtsin lonksu mustast kohvist, sest ma ei tahtnud teenindajat rohkem tülitada, kuid ei läinud see tökat mitte alla. Olin juba kõrvallauast küsimas, et ega neil piima üle pole, kui õnnestus siiski üks teine leti taha ilmunud neiu kinni pidada ja oma piimasoov talle edastada. Selle asemel, et mulle lihtsalt tilk piima ulatada, teavitas neiu rõõmsalt teist töötajat. Lõpuks, kui kohv oli juba leige, jõudis see piim siiski suurte vabanduste saatel minuni. Küsisin teenindajalt kaastundlikult, et kas ta peabki niimoodi üksi hulluma või. “Oh, ei, lihtsalt siin ei tea kunagi, kas tuleb vaikne või kiire hommik ja meil teist teenindajat seepärast ei ole hetkel ja nii ma olengi üksi praegu…,” selgitas naisterahvas vabandavalt. Kaastundest tema vastu suutsin ka ennast rohkem lõdvaks lasta. Ei ole midagi hullu, saame hakkama! 

Sirvisin Google Mapsi ja otsustasin, et lähen lennujaama jala, sest sinna oli ainult kolme kilomeetri tee. Kui ma pean õhtul kuus ja pool tundi lennukis istudes veetma, siis 45minutine jalutuskäik 10 kg seljakotiga enne seda tundub täpselt paras trenn, suutsin idee endale pähe määrida. Samal hetkel saabus telefonikõne, et mu laadija oli üles leitud – vabatahtlik oli selle linasid vahetades kogemata voodipesuga ikkagi kaasa tõmmanud. Olin eufooriliselt kergendunud, et ma pole hulluks minemas ja mu laadija on elus! Neiu lubas kohe autosse istuda ja mulle lennujaama vastu sõita. Pakkisin oma asjad kokku, tasusin arve ja asusin kuuma päikse käes kõmpima. Naljakas, kuidas üks väike sündmus võib meeleolu ja päeva täiesti kardinaalselt muuta. Tjah, tegemist polnud just ülemäära meeldiva ja mugava matkaga, kuid pistsin muusika kõrva, nautisin elu ja põnevat teadmatust ning lõpuks üleni higisena ma lennujaama jõudsin. Oma läbimärjast särgist hoolitama jooksin õnnelikult ja tänulikult neiut kallistama. Neiu poetas aga veidi kohmetult, et loodetavasti laadija ikka töötab pärast pesumasinast ja kuivatist läbi käimist. Tardusin. Kuidas palun? Selgus, et just nimelt kuivati põhjast ta minu laadija leidis, kuid kinnitas, et ta on kunagi kogemata ka enda laadija pesumasinas ära pesnud ja see töötab ilma probleemideta. Vaatasin kahtlustavalt oma vaest laadijat, ütlesin neiule hajameelselt head aega ning kuna check in polnud veel avatud, otsisin endale kahjustuse hindamiseks vaba seinapistiku. Ja selguski kurb tõsiasi – laadija oli läinud viimsele teele. Ohkasin, noh, mis seal ikka, tuleb telefoniga hakkama saada.

 Lõpuks oli aeg suunduda end lennule registreerima. Leti taga ootas mind kivinäoga neiu, kes palus kõigepealt mu viisat näha. Näitasin talle rõõmsalt telefonist ESTA’t (Electronic System for Travel Authorization), mille olin paar nädalat varem internetis taotlenud. Teenindaja uuris ja puuris tõsise näoga ekraani, mis muutis mu esimest korda eesootava lennu suhtes kergelt ärevaks. Kõik minu hirmud olid seotud USAsse sisenemise ja seal edasi seiklemise, mitte aga lennu endaga. Ei, ei, ei – siin Euroopa poolel peab kõik minema ludinal. Neiu ulatas mulle telefoni tagasi ja küsis näha tagasisõidupiletit. Kergitasin kulme. Mis tagasisõidu, ma ei tule kuskile tagasi! “Preili, me ei saa teid lasta lennule, kui teil puudub väljuv pilet.” – “Aga kust mina tean, millal ma väljun? Mul on ju 90 päeva aega riigis viibida.” – “PREILI. Te ei saa. Ilma piletita. Lennule. Palun minge rääkige piirikontrolliga. Võite pärast otse minu juurde tagasi tulla.” Läksin siis piirivalvurite juurde kohmetult naeratades selgitama, et vaadake, kae nalja, ma olen seljakotirändur, mis tähendab, et ma ei tea, millal ja kuhu riiki ma järgmisena lähen. Äkki ma tahan bussiga Mehhikosse sõita? “Preili. Te ei tohi ESTAga Mehhikosse minna.” – “Ee. Okei? Kas ma võin siis lihtsalt mingi suvalise väljalennupileti osta?” – “Jah.” Okei, Kärt, hinga, rahune, kõik on hästi. Jah, sul on ainult veidi alla 400€ hetkel kontol,  aga osta lihtsalt mingi suvaline odav pilet määramatusse tulevikku ja kui vaja, siis lähed  ja lendadki pärast sinna. Viisteist minutit ja 45€ hiljem naasesin ametnike juurde: “Näete, pilet olemas. 7. jaanuar, Miami-Puerto Rico. Olete nüüd rahul?” – “Puerto Rico ei sobi,” teatas mees tuimalt. “Mis mõttes ei sobi?! MIS teile siis SOBIB?” küsisin ärritust alla surudes, “Guatemala? Costa Rica? Kanada?” – “Ei sobi neist ükski. Peab jääma ekvaatorist allapoole.” – “EKVAATORIST? Vabandage, aga kes neid lollakaid reegleid välja mõtleb?! Kuhu ma siis teie austet loal minna võin? Aasiasse, Euroopasse?” puhisen vihaselt. Härral hakkas minust juba mõõt täis saama ning tal polnud kübetki kaastunnet minu mööda selga voolavate närviliste higinirede suhtes: “Jah, allpool ekvaatorit jäävatesse riikidesse või Aasiasse, Euroopasse.” No tore, nüüd peab lisaks lennupiletitele veel maailmakaardiga ka tutvust tegema. Et te teaksite, siis Google Mapsile ei ole ekvaatorit märgitud. 

Istusin jõuetult lennujaama põrandale maha, hoolimata, mida keegi minust parasjagu arvab, ja panin otsingusse kõikvõimalikke kombinatsioone riikidest, USA linnadest ja kuupäevadest, kuid kõik oli nii pööraselt kallis, et mul poleks isegi raha tagasi Eestisse lennata. Aeg hakkas otsa saama, 45€ olin juba tuulde visanud oma niigi väiksest eelarvest ning lootus hakkas kaduma. Piirivalvur tuletas meelda, et check in lõpeb poole tunni pärast. Selle peale kukkusid mu käed jõetult sülle ning ma dissotsieerusin korraks olukorrast – mis ma siis nüüd teen? Jääbki siin mu reis katki, lasen lennupiletid, hostelitoa ja vabatahtlikutöö tuulde ning sõidan tagasi Eestisse? Game over, Kärt 0:1 Maailm? Või jään Portugali, otsin endale töö ja ehitan uue elu siin üles? Euroopa ikkagi ju…  Tegin veel viimase otsinguürituse ja leidsin lennupileti Los Angelest Tokyosse 260€, tühistamise võimalusega. Võtsin hetke mõtlemiseks, sest see jätaks mu pangakontole alles 90€. Kes see hull läheb üheksakümne euroga New Yorki?? Tundsin, kuidas aeg ja ruum korraks peatus ning ma nägin ennast ja kogu seda olukorda justkui kõrvalt. Mis on õige vastus? Mis on see lahenduskäik, mida elu minult praegu ootab? Kas see on koht, kus võitlemine lõpetada, alistuda ja norus ninaga Eestisse tagasi lennata, tunnistada, et mu plaan oli liigentusiastlik ja ma ei saanud sellega ikkagi hakkama? Või on see hoopis ülim test enda sisemisse usku, elu kandmise võimesse ja sisetundesse? Kas on võimalik, et sellel väljapääsmatul olukorral on tegelikult õnnelik lõpp, kui ma annan saatusele võimaluse?

Järsku lõi *plaks* pildi selgeks ning saabus otsus, et nui neljaks, ma pean New Yorki saama, isegi kui see mu viimaseks lennuks jääb. Pangu vangi või visaku pärast riigist välja. Küll sõbrad siis pärast üheotsapileti raha tagasi koju laenavad. Ostsin hinge kinni pidades lennupileti ära ja lükkasin ametnikele nina alla: “Noh, palun, lendan Tokyosse, olete rahul või?” – “Kauaks sa Tokyosse lähed?” küsis mees kahtlustavalt. Issand jumal, anna mulle jõudu, et ma seda meest tooliga ei viskaks. “Ma. Just. Ostsin selle pileti. MA EI TEA, KAUAKS MA SINNA LÄHEN!” pressisin läbi hammaste, ise hüsteeria ja insuldi piiril laveerides. Mees pööritas silmi, kleepis mu passile hindamatu väärtusega kleepsu ning käskis check in’iga kiirustada. Trügisin nahaalselt kõikist mööda ja teavitasin kivinäole, et heipa-hei, kujutad ette, ma olen tagasi. Neiu oli küll minu Tokyo-reisi plaani osas kahtlustav, kuid lõi väljuva lennu kuupäeva siiski süsteemi sisse ning uskumatu, aga lõpuks ta mulle lennupileti ka kätte surus. Loomulikult peedistati mind veel nii turvakontrollis kui piletiväravas “juhusliku” testimisega, sest eks see hüsteeriline ida-euroopa element võib kahtlusi tekitada küll. Tund hiljem istusin lennukis ülepea huugava ärevusega, meelekohad tagumas ning minu kõrval istus ameeriklanna, kes oli ostnud meie vahele lisakoha oma käek0tile, et keegi tema kõrvale ei istuks. Ma arvasin, et see teenus on ainult ülekaalulistele mõeldud, mõtisklesin omaette. Ma ikka ei suutnud veel uskuda, et lendan New Yorki. Kuklas tiksus hirm, justkui võidaks mind kohe-kohe lennukilt maha tõsta. Aga ei – kui kogu rahvas oli pardal, suleti uksed, mootor lülitati sisse ja nii me siis läksimegi!

Inimesed, ma lendan Ameerika Ühendriikidesse, kõikide võimaluste maale!

Kärt