Nizza puhkus 10.-17.09 ehk kus ma mida tegin

Nagu eelnevalt mainitud, siis Nizza puhkus oli väga oodatud. Palk oli laekunud ja meri põlvini, mistõttu ei olnud plaanis liigselt raha lugeda, vaid lihtsalt nautida Prantsuse Rivierat, sooja päikest ja Vahemerd. Mul ei olnud kohale jõudes õrna aimugi, kui kauaks ma sinna jään ja mis on minu edasine tegevusplaan. Kuna maja, kus ma kunagi lapsehoidja olin, oli valdavalt tühi ja vaba mulle kasutamiseks, ei pidanud ma selle üle liigselt pead murdma. Pireti plaan oli ühineda minuga täpselt üheks nädalaks, seega see oli puhkuse miinimumkestus ka mulle.

Esimene sajast pildist sarjas Kärt toiduga

11. septembri lõuna paiku saabubki kauaoodatud Piret. Kõlgutan Garibaldi platsil puu varjus jalgu ja limpsin oma liiga kiiresti sulavat mango gelato‘t, sest õues on mõnusalt soe. Lõpuks ta saabubki, nõtkel sammul ja kissis silmadega nagu alati, mis mulle mõjub kui ilmutusena, sest kas ta tõesti on nüüd füüsiliselt siin või? Need on nagu kaks erinevat elu – minu elu Eestis ja see ümbermaailmareisi Kärdi elu. Me pole üksteist 3,5 kuud näinud ja Piret avaldab kahtlust, et millest meil küll rääkida on, kui me terve aja oleme teineteist elu (keerd)käikudega kursis hoidnud. Noh, täpselt samuti, nagu meil on Eestis alati millestki rääkida! Piret käes, viin ta lähimasse Kreeka restosse lõunale ja ülejäänud päeva tutvume kohaliku eluoluga. Piret pakib mulle lahti kotitäie kingitusi, üks uhkem kui teine.

Teisel hommikul alustame oma uute rituaalidega, sest selgub, et mõlemal on uhke plaan puhkusel hommikujooksuga tegelema hakata. Meie eesmärgid on küll totaalselt erinevad – mina valin endale 15minutise jooksuringi maja tagant mäe otsa kindluse juurde ning sörgin järjepidevalt mööda ühte seda sama ringi. Piret seevastu on aga palju suurema plaani võtnud ja tahab igal hommikul erinevat teed pidi umbes 10 km joosta. No jumal temaga! Meie rutiinidel on aga peale jooksmise veel üks ühine nimetaja – SAI, sest Prantsusmaal peab saia saama. Esimesel hommikul aga põrkan traagilise tõsiasja otsa, sest meie lähim pagariäri kilomeetri kaugusel on täpselt nädalaks ajaks remondiks suletud. Milline kohutav tragöödia! Mont Boron, kus meie elamine asub, on üsna eraldatud piirkond ning rohkem pagariärisid seal lähedal ei ole. Õnneks Pireti jooksud on nii pikad, et neid annab boulangerie’de järgi sättida. Minul on eelmisest päevast veel alles supermarketist toodud pool baguette’i ning Piret lubab laua katta värskete saiakestega. Meie mõlema suureks pettumuseks naaseb ta hoopis mingisuguse spordileivaga. See on siis tume sai rosinate ja pähklitega. Pagariärid olid millegi pärast teelt täiesti kadunud. Noh, abiks kah, aga löön käega ja teen endale hoopis Pireti toodud musta leivaga hommikuvõikud. Pean salamisi tunnistama, et selle kolme ja poole kuu jooksul pole mul veel musta leiva igatsust tekkinudki. Pärast hommikusööki lähevad meie teed natukeseks lahku, sest Piretil ja minul on suurepärane arusaam ühiselt veedetud puhkusest – pool aega tehakse asju eraldi. Seega jalutame kõigepealt talle huvi pakkuvasse rattakohvikusse, kuhu jätan ta 200euroseid rattariideid proovima ning ise suundun teise kohviku otsingule, et kohvi kõrvale veidi blogida. Seejärel ühineme lõunaks ja vitsutame Promenade du Pailloni pargis oliivipuude all oma Subway wrappe. Edasi tekib spontaanne idee sõita Matisse’i majamuuseumisse, kus me mõlemad oleme varem küll käinud, kuid kus iga kord on õnneks erinev väljapanek. Sel korral tervitab meid Joan Miro, kellest mina pole kuulnudki, Piretil on temast aga kustumatud mälestused. Henry Matisse on minu jaoks jätkuvalt imeline, aga vat sellest Mirost mina ei saa kohe mitte mõhkugi aru. Küll aga kirjutan sellest näitusest üles väikse kaluriküla Prantsuse-Hispaania piiril nimega Collioure – seal veetis Matisse nimelt mitmed oma suved ja nüüd mul on vaja minna ka kaema, milline see koht välja näeb. Pärast muuseumis tatsamist suundume tagasi majja, kuhu on vahepeal saabunud perelisa – nimelt on mõneks ajaks meiega ühinemas härra Uli ja perepoeg Felix, kes küll hirmsasti tööd teevad. Kuna mehed ei oska midagi õhtusöögiks teha, keedan kokku suure hunniku pestoga pastat. Selle perekonnaga on selline lugu, et kuigi nad on mulle väga kallid, ei jaksa ma nendega ülemäära palju aega koos veeta. Eriti pereisaga, kes on küll elus palju näinud ja teinud, kuid tema mõtted võivad olla väga rigiidsed, sõnavõtud kohatud ja kritiseerivad ning minu jaoks on temaga vestlemine sageli väsitav ja ärritav. Sisse astudes saan pärast sooja kallistust kohe märkuse, et uste ja akende luugid olid lukustamata. Kehitan õlgu, sest kõik aknad ja uksed ise olid lukus ning kuna teadsin, et nad saabuvad mõne tunni pärast, ei näinud põhjust tervet maja kinni trellitama hakata nagu siinmaal kombeks. Esimesel õhtul on aga täitsa tore nendega lihtsalt istuda ja üksteise viimase 13 aasta eluga end kurssi viia. Õnneks lähevad nad juba hommikul Itaaliasse tööle ja tulevad tagasi hilja õhtul.

Kolmanda päeval on märksõnadeks kohv ja šoppamine. Päeva alustame väga kõrge hinnanguga Brume kohvikus, kus on peale hea kohvi ja koogi veel väga mõnus sisekujundus ja ohtralt raamatuid. Istume rannatoolidesse ning sirvime järjest foto-, reisi- ja disainiraamatuid. Seejärel käime kahes vanalinna kaltsukas, sest preilil on hädasti vaja mingit kampsuni või jaki moodi asja. Õhtud on jahedad ja midagi on vaja endale peale visata. Esimene külastatav poeke kannab uhket nime Caprice Vintage Shop ja on sama peen ka seestpoolt. Leian sealt karjuvalt ägeda suure karvase kampsuni, mis küll oma hinnasildi poolest ei ole teps mitte praktiline valik, kuid nii Piret kui mina vahime mind selles ja ohhetame, et see ju kannab lihtsalt minu nime! Jätan kampsuni raske südamega maha ning luban tagasi tulla, kui midagi muud ei leia. Teine kaltsukas on liiga “90ndate dress”, seega ka siit väljun tühjade kätega. Lõpuks pöörame suuna hoopis H&Mi poole, sest midagi peab see inimene ju kandma. Sealt väljun kotitäie aluspesu, uute päikseprillide ja õnneks ka kampsuniga. Oma uue varandusega suundumegi randa mõnulema ja oma lõunaampse hävitama. Laine on üsna hulluke täna ning veest väljasaamine valusate veerevate kivide najal on paras väljakutse. Kui meie oma nobedate koibadega saame veel selle ülesandega hakkama, siis ootamatult saab meist nüüd pensionäride vabatahtlik rannavalve. Nimelt jälgime mõnda aega ühte tädi lainetes rullumas, härra abikaasat prouat käest sikutamas ning lõpuks korraldame Piretiga neile päästeoperatsiooni. No ei saa rannas rahulikult istuda, sest peame vaestel penskaritel silma peal hoidma. Seejärel tuleb mul deidile minna, kuhu ma üldse minna ei viitsi. Piret aga veenab mind, et mulle on seda ikka vaja. Kõmbin siis kilomeetrikese mööda promenaadi kokkulepitud rannabaari – kohta, kuhu mina oma jala ja rahakotiga kunagi ise vabatahtlikult sisse ei astuks. Saabub meeldiv härrasmees, kes päriselus näeb oluliselt lühem ja rohkem marokolane välja kui piltidel. Kuna ma olen aga nagunii teel Marokosse, siis tundub olevat mõistlik väikest eeltööd teha. Noormees on tark ja viisakas ning selgub ka põhjus, miks ta päriselus ja fotodel nii erinev välja näeb – tegemist on hooajavälise kulturistiga ehk siis vahe piltidega on umbes 7 kg keharasva. Vitsutame trühvlimajoneesiga friikartuleid ja lürbime viieteisteuroseid kokteile. Pole paha. Lõpuks on aeg laiali minna ning härra sõidutab mind viisakalt autoga koduukseni. Mingeid üritusi ei tehta, isegi ei üritata järgmist kohtumist kokku leppida, ainult et noorhärra ikka kiidab terve tee, kuidas minu seltskonnas on nõnda meeldiv ja kahju, et see aeg lõppeb ja kuidas ma ikka üks eriline daame olen. Suurepärane, tänud, head ööd!

Neljandal päeval läheme Coco Beachile, mis on rohkem nagu kohalike rand kaljude peal, aga reaalsuses on seal segu kohalikest ja turistidest. Viskame rätikud kividele ja läheme hulbime sillerdavas vees kordamööda ringi. Seejärel lamame kõhud taevapoole nagu kaks sisalikku, kuni peast natuke liiga soojaks keerama hakkame. Saabub nälg, mille peame kiirelt kustutama esimeste ettejuhtuvate saiakestega, et siis rahus karpe sööma minna. Kuna nälg on ikkagi üsna suur, teeme ennatliku valiku ja satume üüber-turistikasse kohta, aga karbid õnneks maitsevad ikka hästi. Kõht friikartulitest ja sinimerekarpidest pungil, taarume kuidagi tagasi vanalinna poole, kus tutvustan Piretile veel ka oma lemmik gelato-kohta. Mina lasen endale tõsta portsu apelsiniõie jäätist, mida kuskilt mujalt ei saa, ning Piret tellib minu pereema Caro lemmikhõrgutise – tumeda šokolaadi gelato suure vahukooremütsiga. Nüüd on vaja anda toidule võimalus allapoole laskuda, mistõttu kõnnime koju jalgsi, s.0 ca 40 minutit konstantset mäest üles tõusu. Õhtuks on mul plaan Piret uuesti allalinna tarida ja talle Nizza kõige kurikuulsamat kohta – Wayne’si baari – tutvustada. Uli teatab, et siis läheme kõik koos, ja nii me ennast tema kabrioletti topimegi, Piret esireas säramas. Wayne’sis aeg täiesti seisab – kõik on täpselt samamoodi nagu siis, kui ma seal 19aastaselt käisin tantsu vihtumas. Tellime õlled ette, kuid siis lüüakse meid püsti, lauad-pingid lükatakse kokku, inimesed tõusevad nende peale püsti ja lavale saabub live band. Ja nii see tantsulka lahti lähebki! Kõik laulud on mingi ajastu kõvad kaverid ja mina röögin enamikule neist kaasa, nii et ühel hetkel olen nii higine, et soolased nired voolavad silma. Piret minu kõrval on aga ikka täiesti kuiv, viks ja viisakas! Käin vahepeal WC-s oma silmnägu kuivatamas ja pühin maha enamiku peale mäkerdatud meigist. Ah, kellel seda nagunii siin pimedas vaja on. Ülejäänud aja proovin õppida tantsima nii, et palav ei hakkaks, aga ega see mul välja ei tule, seega suva! Lõpuks veidi pärast ühteteist saab pidu läbi ja pressime end rahvahulgast välja. Pereisa Uli tahaks küll kusagile nüüd edasi minna, kui juba välja sai tuldud, aga noorte pensionäride ühine arvamus on, et parim idee oleks praegu koju koti peale heita. Ja nii see meie õhtu lõppebki – kiire ja efektiivne!

Viies päev ehk pühapäev on meie kurikuulus sukeldumispäev. Sellest tuleb eraldi postitus, seega ma midagi pikemalt ei hakkagi praegu kirjutama. Peate ootama!

Kuuendal päeval olen mina jätkuvalt merehaige. Otsustame, et tahaks veest nii kaugele kui võimalik minna ehk jube vahva oleks tandemina paadi taga õhus hõljuda. Inimkeeli rääkides olen ma Pireti saanud nõusse minuga parasailima tulema. Internetist päris hästi ei saa aru, kuidas see äri käib, seega läheme kõigepealt paadisadamasse kaema, kas sealt võetakse paadile. Paadisadama oma peaks olema natuke kallim ja kõrgemal (100 meetri kõrgusel), kuid sinna meid täna enam peale ei võeta. Kõmbime siis Nizza ranna suunas, pidades kohvipausi vanalinna rattakohvikus The Service Course, kus jõuame järeldusele, et meie saaksime ka suurepäraselt rattakohviku pidamisega hakkama. Piret on taaskord pettunud, et Tadej Pogacari rattakohvikust eest ei leia, aga no mis sa teed… Rattakohvikust astume otse randa ja leiame üles putka, kus pakutakse tandemsõitu 30 meetri kõrgusel 90€ eest kahele. Noh, paneme end aga järjekorda ja läksime! Peab tunnistama, et see 30 meetrit oli üsna õige valik – kiljun seal tühja õhu kohal jalgu kõlgutades üsna hüsteeriliselt, nii et ma ei kujuta ette, mida see sõit 100 meetri kõrgusel endast kujutanud oleks. Paadimees teeb meiega ikka trikke ka ning laseb meil kukkuda alla, kuni varbad vett puudustavad, et siis uuesti tuul purjedesse tõmmata. Oeh, vot see on üks korralik närvikõdi sõit! Pärast seda lamame mõnda aega veel rõõmsalt soojadel rannakividel, kuni on taas aeg endale midagi kõhtu pista. Piret arvab, et tema võiks küll korra veel karpe süüa, mina pean nüüd aga oma eelarve peale juba mõtlema hakkama, sest need veinitamised, sukeldumised ja šoppamised on ikka väga kuluka augu mu pangakaardile jätnud. Kõik muidugi seda väärt! Piret tunnistab, et see puhkus on olnud üllatavalt peen ja hedonistlik, tema olin minu seniste reisilugude põhjal olnud valmis, et tuleb tatart ja kiirnuudleid süüa. Aga ei, puhkus on! Seega valime lõpuks ühe kalarestorani paadisadamas, kus mina halisen õnnetult oma iivelduse ja kerge pearingluse üle, kuni lõpuks klaas heledat õlut selle probleemi kustutab. Õhtu lõpetame loomulikult gelato‘ga.

Ja nii jõuabki kätte seitsmes päev, mil Piret lahkub ja mina pean välja mõtlema, mis minust edasi saab. Kerge ärevus hakkab tekkima, sest pärast Morzine’i ja Nizzat mul pole üldse tuju seljakotti uuesti selga vinnata ja tundmatusse teadmatusse sukelduda. Lähen siis hoopis üksi ühele pikale matkale, et natuke elu üle järele mõelda. Ilm on küll kahtlaselt hall, pilvine ja tuuline, aga ronin siiski üle Mont Boroni Villefranche’i, et esimest korda elus Cap Ferrat’le ring peale teha. Ma ei tea, miks ma varem polnud kursis selle kuulsa ja imeilusa matkarajaga, kuid parem hilja kui mitte kunagi, eks. Otsustan enne minekut peatuda ühes pika järjekorraga kohvikus, kus on hirmpalju turiste, et haarata väike kohv ja panini enne matka. Istun kohviku ukse ette laua taha ja pean oma lõunakest, kui minust möödub üks noormees, kes millegi pärast tundub hirmus tuttav ja kelle nägemine mul ootamatult kogu vere näost ära kaotab. Aeg peatub ja üritan sel hetkel siis oma ajus otsida, et kellega küll tegemist on. Tuttav UAE Emiraatide särk mehe seljas lööb pildi selgeks – SEE ON JU TADEJ POGACAR!! Appi, see pole lihtsalt võimalik. Kes kunagi on Netflixi Tour de France’i sarja vaadanud (või on lihtsalt rattanohik), teab, KUI märgiline see sündmus on. See on umbes võrdväärne Lady Gaga või Madonna kohtamisega. Mu aju keerab end kaheksasse ja üritab aru saada, kuidas see nüüd võimalik on, et Piret läheb minema ja mina istun siin suvalises kohvikus ning just sel hetkel tuleb härra maailmameister siit oma tiimiga läbi lõunapausi pidama. Kuna olukord on absurdsemast absurdsem, otsustan teha midagi täiesti ebaminulikku. Tõusen püsti ja lähen astun Pogi kõrvale, üritades teda väriseva häälega kõnetada. Pogi tiimikaaslased vaatavad mind kahtlustavalt ega lõpeta vestlemist. Ka Pogi ei tee minust välja, arvates, et soovin temast lihtsalt mööduda. Võtan end siis kokku ja segan nende jutule vahele: “Vabandust, ma väga vabandan, ma mitte kunagi ei tee muidu selliseid asju, aga kas ma võin pilti paluda? Mu sõbranna on suur fänn!” Haha, sest ma ise ei ole üldse, eksole. Mulle tundub selline pildi küsimine alati kuidagi seda teist inimest ja ennast alandav – teine lihtsalt üks inimene, kest tahab oma elu elada ju. Märkan ka Pogile otsa vaadates, et sel vaesel mehel on ka parasjagu ohatiseplaaster huulel, kui ta silmad maha lööb ja lepib oma olukorraga. Ta tunneb end ilmselgelt ebamugavalt, seega ma ei palu isegi kellelgi seda pilti minu eest teha, vaid klõpsutan kiire kaadri ja naasen oma kohale. Istun südame pekseldes ja vaatan oma laual lebavat paninit, kuid söögiisu on kadunud. Viskan võileiva kotti ja teen varvast, helistades esimese asjana Piretile, et uurida, kas tal on internetiühendus ja kas ta ikka istub. Seejärel saadan talle pildi, mille peale saan kohe kiljuva kõne vastu – Pireti reaktsioon on täpselt selline, nagu ma ootasin! Suundun edasi oma Cap Ferrat’ ringile, kuid terve aja mõtlen, kui sürreaalne see olukord ikka on. Lõpuks vajub Pogi natuke kaugemale minu teadvusesse, sest poole matka peal tabab mind korralik torm. Meri möllab hirmuäratavalt, lained löövad kõnnirajani ja mul tekib hirm, et ühel hetkel hiidlaine mu avamerele ka tõmbab. Võtan jooksusammu sisse ja murran läbi tuuleseina lõpuks teisele poole turvalisse varju. Loksun bussiga tagasi koju, kus valmib plaan järgmisel päeval lahkuda – olen saanud kinnituse, et mind oodatakse Marokos ja nüüd tuleb jalgadele hagu andma hakata.