Põgene, vaba laps, ehk Tamraghti peatüki lõpp

10. november oli lõpuks see päev millal ma lahkusin Tamraghti hostelist. Oma viimaseks õhtuks otsustasin küpsetada lasanjet ning kutsusin seda sööma Minni, Zahra koos Emiriga ja Nicki. Nick oli Californiast päris surfar, kes reisis autoga mööda Marokot ning kellega ma olin paar päeva tagasi esimest korda kohtunud. Me olime tegelikult juba mitu nädalat Hinge’is aeg ajalt suhelnud, kuid kuna me ei viibinud kunagi üheaegselt samas kohas, lubas ta teada anda, kui tagasi “minu kandis” on. Ega ma seda tõsiselt ei võtnud, sest  kohtinguäppides pilluvad inimesed pidevalt lubadusi, millest nad kinni ei pea. Aga kae nalja, pärast mõningast vaikust ujus Nick taas vestlusesse ja andis teada enda saabumisest.