Põgene, vaba laps, ehk Tamraghti peatüki lõpp

10. november oli lõpuks see päev millal ma lahkusin Tamraghti hostelist. Oma viimaseks õhtuks otsustasin küpsetada lasanjet ning kutsusin seda sööma Minni, Zahra koos Emiriga ja Nicki. Nick oli Californiast päris surfar, kes reisis autoga mööda Marokot ning kellega ma olin paar päeva tagasi esimest korda kohtunud. Me olime tegelikult juba mitu nädalat Hinge’is aeg ajalt suhelnud, kuid kuna me ei viibinud kunagi üheaegselt samas kohas, lubas ta teada anda, kui tagasi “minu kandis” on. Ega ma seda tõsiselt ei võtnud, sest  kohtinguäppides pilluvad inimesed pidevalt lubadusi, millest nad kinni ei pea. Aga kae nalja, pärast mõningast vaikust ujus Nick taas vestlusesse ja andis teada enda saabumisest.

Kohtusime ühel õhtul enne minu lahkumist mu lemmik pitsakohvikus ning liikusime edasi hosteli katusele sööma ja jutustama. Kuigi õhus oli vastastikust sümpaatiat, jutt jooksis ja naeru jagus, jäi millegi pärast suhtlus siiski sõbratasandile. Nickiga juhtus aga sel päeval, kui esimest korda kohtusime, üsna kole lugu. Ta oli parasjagu surfamas, kui tema rendiauto aken sisse löödi ning isiklikud asjad koos raha ja dokumentidega ära varastati. Viimases hädas asus ta ümbruskonda läbi kammima, et ehk õnnestub pätid siiski üles leida. Ta märkas kaugemal tühermaal tossu, mis lähemale jõudes osutus kustunud lõkkeks. Söestunud esemete seas tundis ta ära mõned oma asjad ning leidis ka tüki põlenud passist. Kahjuks midagi muud tal päästa ei õnnestunud. Politseisse pöördudes selgus, et samasuguseid varguseid oli selles piirkonnas juhtunud veel paari turistiga. See info oli väga üllatav, sest siiani oli Maroko tundunud üsna turvaline koht ja ujuma minnes olin rannas saavutanud julguse oma asjad valveta liivale jätta. Vähemalt olid vargad nii helded olnud, et jätsid talle surfilauad ikka alles! Selle kõige valguses tundus, et Nickile kuluks kindlasti üks kodune lasanje ära.

Jooksin päeval läbi vähemalt viiest erinevast poest, sest Marokos ei ole ju nii, et lähed Rimisse või Selverisse ja saad sealt kõik söögitegemiseks vajaliku. Ei-ei, lihaonu käest saad värske hakkliha, ühest kohast tomatipasta, teisest värsket küüslauku jne. Pärispoes on asjad lihtsalt nii palju kallimad, et sealt võtsin ainult need toiduained, mida mujalt ei saa, nt lasanjeplaadid. Olin üsna pettunud, et mul ei õnnestunud baklažaani ühestki poest saada – neid leidus ainult pisikesi ja pehmeid, ju siis polnud hooaeg. Pidin leppima suvikõrvitsatega, mis see eest oli väga värsked ja pringid. Kokku läks mu tooraine peale peaaegu 20 eurot, mis Marokos on ikka röögatu summa ühe söögikorra kohta. Aga ma olin missioonil ega saanud enam taganeda. Olin lõpuks valmis kööki hõivama, kui avastasin, et Zahral ei olnud vahemere maitseained. Marokolased kasutavad ju valdavalt kurkumit, ingverit ja vürtsköömneid. Mis see oregano või basiilik veel on? Pidin uuesti poodi jooksma, mis näpistas minu juba kitsast ajaplaanist suure ampsu. Teadsin kokkama hakates, et olen lootusetult hiljaks jäänud, aga proovisin end lohutada, et see pole mingi presidendi bankett, vaid lihtsalt õhtusöök sõpradega. Asusin siis hakkima, segama ja laduma. Zahra oli millegi pärast intensiivselt ülemeelikus tujus, lasi järjest mingeid laule ja huilgas neid kaasa, tantsis ning käis mulle närvidele. Peale selle, et PMS mind juba iseenesest närviliseks teeb, on kokkamine minu jaoks meditatsioon ja mulle meeldib selle käigus enda mõtetesse kaduda. Üritasin talle korduvalt rahulikult seletada, kui ta mind tantsima üritas tirtida, et mul on vaja keskenduda, sest aeg pressib kuklas. “Yes, yes, I know, you NEED TO FOCUS,” pööritas ta mulle silmi, kui teda juba mitmendat korda olin eemale tõrjunud. Mõtlesin vaikselt, kuidas ma saan nüüd täiesti aru, miks Zahra ja Danieli abielu ei töötanud, sest Daniel kritiseeris Zahrat ega lasknud tal tema ise olla. See tema ise on umbes 5aastane laps, kes vajab koguaeg tähelepanu, laseb peeru ja siis tahab, et sa naeraksid koos temaga. Ma ei tea, mis tüüpi mees seda naist hallata suudaks. Mul oli igatahes juba täiega kopp ees sellest tsirkusest ja tundsin, kuidas õhk hakkab pingest paksuks minema.

Lõpuks oli lasanje ahjus ja nö külalised ka kohal. Saatsin Minni ja Nicki katusele hängima ja ootama, mis sest et võõrad inimesed, kuid õnneks mõlemad täiesti sotsiaalselt adekvaatsed ja suudavad lihtsasti teistega ühiseid jututeemasid leida. Lõpuks oli lasanje valmis, seega kamandasin kõik endale appi salatit, lasanjet, teeserviisi ja nõusid katusekorrusele tassima. Mul oli nii hea meel, et Emir ka arvutiekraani tagant välja tuli ja meiega ühines, sest ta on väga lõbus seltsiline. Asusime kõik koos kuuma ahjuroa kallale ning minu rõõmuks kõik mõmisesid ja kiitsid. Ise olin ka rahul ja nii hea oli üle pika aja päris enda kodust toitu süüa. Isegi Emir, kes muidu songib ja ajab kahvliga toitu taldrikul ringi, küsis lisa. Lobisesime, naersime ja korraks tekkis täitsa mõnus perekondlik õhustik. See idüll muidugi kaua ei kestnud, sest Emir teatas pärast taldriku puhtaks lakkumist, et ta läheb nüüd tagasi allakorrusele mängima. Jätkasime rääkimist ning kuna meil oli seltskonnas, eestlane, sakslane ja ameeriklane, läksid teemad õigepea poliitiliseks. Peab tunnistama, et nii intellektuaalselt stimuleerivat vestlust polnud ma ammu saanud pidada. Zahra oli aga jäänud vaikseks ning tundsin füüsiliselt, kuidas ta igavleb ega oska kaasa rääkida. Hea võõrustaja vahetaks tõenäoliselt teemat, et kõik oleksid kaasatud, kuid kuna mul oli temaga suhtlemise osas okas hinges, ei tundnud ma vajadust teemat vahetama hakata. Ausalt öeldes ma ei tea isegi, mis teemad Zahrat täpselt huvitavad, aga kohe kindlasti pole need filosoofilised või poliitilised. Lõpuks kadus ta vaikselt ära, kuid tuli mõne aja pärast tagasi ja küsis, kas ta saaks minuga rääkida. Tundsin väikest häirekella peas, kuid samas on see minu viimane õhtu, seega mida ta ikka mulle veel ette heita saab? Tuli välja, et tema arust olime me liiga valjud ning võiksime arvestada hostelikülalistega. Noh, see tundus küll õhust võetud etteheide, sest kell oli alles pool kümme ja me ei kuulanud muusikat ega lällanud valjult, vaid rääkisime täiesti normaalsel häälel. Ütlesin seda ka Zahrale, sest kas ta pole mitte koguaeg rääkinud, kuidas ta igatseb, et hostel sumiseks inimesteks? Andsin siiski info Nickile ja Minnile edasi, et proovime veidi vaiksemat tooni hoida.

Ühel hetkel tundus aeg laud puhtaks koristada ning Minni tuli mulle appi nõusid kuivatama. Ta rääkis mulle samal ajal midagi elavalt ja rõkkas paaril korral ka naerma, mille peale Zahra tuli, võttis tal rätiku käest ja ütles tõsiselt, et mingu tema üles ja ta aitab mul ise nõud ära pesta. Tundsin, kuidas mul vererõhk lakke tõuseb, sest mind nii häirib, kui keegi minu sõpradele tühjast kohast nähvab või ebaviisakalt käitub. Eriti kuna Minni oli minuga alati nii armas ja kannatlik ning üks oluline vaimne tugitala olnud. Üks põhjus, miks Zahra nii passiivagressiivselt käitus, oli tõenäoliselt see, et ta sattus peale, kui ma parasjagu Nickile ja Minnile rääkisin, miks ma tatoveeringu tegemisest olin loobunud. Ma olin nimelt ühel õhtul Zahrale rääkinud, et mul tekkis mõte Maroko aja jäädvustamiseks lasta endale mingi araabiakeelne tatoveering teha. Lasin tal paar lauset/sõna kritseldada, kuid ükski neist ei kõnetanud mind kirjapildi poolest ning Zahra mainis, et ega araabia keel on ju neile sisse toodud. Maroko põliskeel on hoopis hoopis berber. Hakkasin selle peale hoopis berberi sümboleid sirvima ja need kõnetasid mind palju rohkem. Lõpuks otsustasin, et palm, mis ühtlasi sümboliseerib kaitset ja viljakust, on just see, mida ma enda kehale vajan. Zahra pakkus, et tema sõber Taghazoutis võib mulle selle kohe homme ära teha. Läksin hooga kaasa ja Zahra hakkas juba mulle aega orgunnima, kui palusin veel enne näha sõbra Instagrami kontot, et tema käekirja ja töödega tutvust teha. Kuna minu tatoveeringud on väga minimalistlikud ja peene joonega, pean oluliseks, et tatoveerijal oleks kindel käsi sirge joone teostamisel. Zahra kehitas õlgu, et see on ju nii lihtne tatoveering, kuid just siin inimesed eksivad. Minimalistlik sirge joon on keeruline ja nõuab kogenud kätt ning hella kohtlemist. Mehe kontot vaadates hakkasid mu oimukohad higistama, sest tema tehtud tööd olid väga robustsed ja koomiksilikud. Näitasin Zahrale mõnda tööd ning selgitasin, miks ma arvan, et tema sõber pole mulle õige kunstnik. Zahra kehitas õlgu ja lausus, et aga võib-olla kliendid tahtsidki just selliseid töid ja tema on küll oma tatoveeringutega väga rahul. Noh, see on kõik väga tore, aga me räägime siiski eluaegsest kunstist, mitte maniküürist, kus ma võiks silma kinni pigistada ja kellegi sõbrale võimaluse anda. Otsustasin pigem minna Marrakeshis korralikku stuudiosse ja veidi rohkem maksta. Nüüd kuuldes enda nime minu suust välja tulemas, tahtis Zahra teada, et miks ma temast/tema sõbrast räägin. Noh, järjekordne surmapatt ja ausolvang minu poolt korda saadetud. Ma ütleks, et Zahra solvas minu au vastu, kui ütles, et tema küll minu lasanjet ei kavatse teisel päeval süüa – ahjuvorm oli ju tükk aega laual seisnud ja tema ei riski toidumürgitusega. Tundsin kõhus torget mõttest, et minu vaevaga kokatud roog lihtsalt prügikasti kallatakse.

Lõpuks oli tund juba nii hiline, et jätsin Minni ja Nickiga hüvasti, kallistasin neid kõvasti-kõvasti ja soovisime üksteisele kõike paremat, kuhu iganes tee meid edasi viib. Ise keerasin katusele magama, kus Zahra juba ees lamas. Ta uuris, kas ma tulen hommikul appi talle hommikusööki ka tegema, kuid mul oli vaja kella 11ks oma asjad kokku pakkida, seega ütlesin talle ära. Ärkasin hommikul rõõmsas tujus teadmisega, et (selleks korraks)minu piinad on läbi! Ei mingit tsirkust, kaost, võimuvõitlust, egode põrkumist ega keelebarjääriga maadlemist. Vabaduuus! Istusin oma toa põrandal, asjad ümber minu laiali, ja olin kindel, et meie viimase aja suhtlemist arvestades on meil Zahraga mõlemal rõõm üksteisest vabaneda. Tema aga tuli tuppa, istus voodile ja ohkas, et tal on nii kahju, et ma ära lähen ja ta juba väga igatseb mind ning et ma olen nagu pereliige. Proovisin oma üllatust varjata ning midagi sõbralikku vastu öelda, ilma valetamata. Ma ei olnud veel head sõbralikku vastulauset suutnud ette valmistada, mis Zahrale ka hea tunde jätaks, sest tema tundeavaldus tabas mind natuke ootamatult. Mina, kes ma ei suutnud oodata, et saaks juba siit minema, pidin nüüd midagi ilusat vastu ütlema. Sellises olukorras ma üritan üldiselt vältida ebaviisakat tõde ning leida fakte, mis oleks ausad, aga positiivsed. Seega ohkasin, kui tore Emir on ja kuidas ma teda igatsema jään ning tänasin Zahrat selle võimaluse eest enda juures need kolm nädalat elada. Samuti oli tõde see, et Zahra võttis mind enda koju ja kohtles nagu pereliiget. Jätsin mainimata, et ta ajas mind sama närvi ka kui mõni pereliige. Seejärel ulatas ta mulle kingituseks tassi Maroko mustriga. Tänasin teda ning jäin siis oma kotti vaatama. Üks seljakotireisimise probleeme on see, et kõik inimesed tahavad mulle lahkudes midagi kaasa anda. Mul on aga vaevu ruumi asjade jaoks, mida mul päriselt vaja on. Rääkimata siis meenetest, mis lisavad asjatut raskust mu pagasile. Aga see pole muidugi nende inimeste probleem, vaid minu mure. Pistsin praegu tassi kotti, tänasin selle žesti eest ja tegin endale mentaalse märkme tassile Marrakeshis uus kodu leida.

Võtsin seejärel koti selga, jätsin kõigiga hüvasti ja asusin rõõmsal meelel maantee äärde taksot ootama. Tõesti, ma tunnen, et ma jälle natuke põgenen, aga vabaduse maitse tuleb paraku eriti hästi esile siis, kui oled end mõnda aega end lõksus tundnud. Nüüd oli aeg väljateenitud puhkuseks!

Priilind Kärt