Uus pereliige Cinnamon, surfi expo ja valutavad jalad

Ühel õhtul kõndisin pimedas hostelisse tagasi ja põrkasin ehmatades kodutänaval kokku ootamatu vaatepildiga. Kaks meest seisid rolleri kõrval, vaatasid maha ja rääkisid emotsionaalselt omavahel midagi araabia keeles. Lähemale jõudes märkasin maas raskelt hingavat imepisikest kassipoega, kelle suu ja nina olid verised ja kes turtsus haledalt. Igipõlise loomaarmastajana jooksin kõht sõlmes hostelisse ja edastasin Zahrale info mulle avanenud vaatepildist. Naine jooksis koheselt õue, tõstis oimetu viimasel hingusel oleva kiisu maja ees oleva tekihunniku otsa, kus tavaliselt meie kass Kim puhkas, ja asus teda läbi vaatama. Esikäpad tundusid olevat traumeerida saanud, pea samuti, kuid lülisammas oli siiski terve. Zahra pühkis beebi silmnäo puhtaks ja pani talle teki peale. Noh, rohkem polnud nagu midagi teha. Emir jooksis samuti õue uudistama ning nii me seal siis seisime kurvalt tema ümber. Meie Kim oli ekstreemselt häiritud sellest uuest räpakollist, kes tema aset hõivas, ning käis ja kõhises kassipoja peale. Pöidlad pihku, et kass öö üle elaks!

Meie kõigi üllatuseks oli kassipojake hommikul ikka veel elus. Küll vaevu teadvusel, üks silm räämas ja kinni, pea tuikumas pisikese keha otsas, kuid siiski elus. Üllataval kombel ei teinud kassipoeg mitte ühtegi häält, vaid oli lihtsalt vait ja uimane. Soojendasime talle veidi piima ning Emiri isa Daniel, kes oli ka nüüd seiklusesse kaasatud, tõi Emiri keemiakomplektist välja pipeti. Kallasin piima purgikaane sisse ja asusin tegudele. Kiisuke tundus küll piimalõhna peale huvi tundvat, kuid ei avanud suud, ega teinud otseseid üritusi piimaallika tuvastamiseks. Tilgutasin talle veidi piima nina peale, mis voolas üle ta silm näo alla ja hakkas hiljem hapult haisema. Kiisuke tegi keelega limps! ja neelas vaevaliselt piima alla. Lõpuks õnnestus mul kuidagi üks pipetitäis talle sisse sööta, kuid iga neelatus toimus raskelt ja kass tegi kaelaga veidraid liigutusi. Katsusin vaikselt ta käpakesi, mis olid üsna töntsid, kuid samas ei teinud kass ühtegi häälitsust ega üritanud käppa ära tõmmata. Kogu tema karv oli kaetud mingi puruga – raske öelda, kas tegemist oli liiva või satikatega, aga osa sellest purust igatahes liigutas. Jätsin õnnetushunniku omapead. Mina, Emir ja Zahra käisime kordamööda teda kontrollimas, toitmas, paitamas. Lubasin, et kui ta ühe öö veel üle elab, panen talle nime.

Järgmisel hommikul oligi toidetud ja paitatud kassipoeg minu üllatuseks jätkuvalt elus. Tundus, et kõige hullem oli möödas ja ehk jääb lapsuke ikka ellu? Kiisu oli natuke elavam ja ajas end tuikudes istuli. Oma kuivanud piimaga kaetud karvade ja räämas kinnise silmaga nägi ta ikka eriti hale välja. Kuulutasin Danielile ja Emirile kassi nägu pestes, et maimukese nimeks saab Cinnamon. Emir teatas selle peale: “Ta nagunii sureb ära,” ja läks tagasi tuppa arvutimänge mängima. Daniel selgitas, et oma 8 eluaasta jooksul Marokos oli Emir pidanud juba nii mitme kassipojaga hüvasti jätma, et ta üritas järjekordsesse hädisesse elukasse mitte kiinduda. Mina olin siiski lootusrikas, sest kass muutus iga päevaga aina erksamaks ja üritas juba meile ka sülle ronida. Kaisutasime teda Emiriga kordamööda, sest teada ju on, et lapsed vajavad ellujäämiseks lähedust. Mitmed kohalikud kassid käisid ümber tekihunniku luusimas, kuid keegi last omaks ei tunnistanud ning nad tundusid rohkem piimalõhnast huvitatud olevat. Ma olin üsna kindel, et tean, kes õige kassiema on. Oma teisel Tamraghti kolimise päeval möödusin paar maja eemal asuvast paadist, mis oli kaetud riidega. Päästsin napilt ühe pimeda kassipoja sealt alla tuigerdamast ning asetasin ta riide all lamava kassiema juurde, kes mu peale vihaselt kõhises. Oma kadunud poega ta otsima ei olnud tulnud.

Sel pärastlõunal kutsus Zahra mind kaasa Taghazouti surfi expo’le. See pidi olema nädal aega kestev surfivõistlus koos väljanäituste, kontsertide ja erinevate töötubadega ning ma olin väga elevil, et seda kõike näha, kuid paraku ilma tõttu võistlusi ei toimunud – laineid lihtsalt polnud! See ei tähenda aga, et surfareid poleks olnud. Hüppasime siis rataste peale ja asusime väntama. Alguses mööda sõiduteed, kus sattusime korraks kokku ka Zahra sõpradega ning tiirutasime kõik koos autode vahel. Tamraghti ja Taghazouti vahel on väga mõnus uus asfalttee, mida ääristavad kaunid taimed, palmid, pingid ja peened hotellid. Varsti tegi Zahra järsu vasakpöörde hotellide vahelist kitsast teed mööda mereäärsele promenaadile. Tamraghti rannaäär on üliilusaks tehtud ning sealsetel laudteedel on võimalik kilomeetrite kaupa kulgeda. Lõpp läks minu jaoks küll raskeks, sest Zahra kihutas hirmsasti – tema oli ju harjunud seda teed iga päev sõitma, mina aga roostes rattaga, mis oli mulle liiga väike, ning üleüldse polnud mu reied harjunud enam rattasõiduga. Venisin aeglaselt ja sajatasin peas vaikselt Zahrat. Lisaks tõusudele ootasid meid ees trepid ning Zahrat tundus närvi ajavat, et ma lihtsalt rattaga treppidest alla ei sõitnud. Noh, ei huvita, mina surmasõitudega ei tegele. Lõpuks jõudsime Taghazouti peatänavale, kuid sealt oli vaja veel tolmuseid teid mööda Anchor Pointi jõuda. Ja vau, kus seal käis alles elu! Telgid püsti, muusika põntsus, laval DJ, seal samas liivarand ja ookean ning sillerdav päike. Parkisime rattad kahe palmi najale ning läksime uudistama. Väga ägedaid riideid, ehteid ja meeneid müüdi, kuid ohohoo, mis hinna eest. Marokos kleidi eest 50€ oskab ainult valge inimene küsida. Künka otsa mere äärde olid laotatud vaibad ja tekitatud istumisalad, kuhu me end mugavalt sisse sättisime. Onu saabus nagu tellitult münditeega ning jäime  muusika rütmis õõtsuma. Vaatasin randa, võrkpalli kõksivaid turiste, keegi tegi liival joogat, sealsamas puhkasid kaks kaamlit. Väga idülliline vaatepilt. Zahra üritas mind tantsima meelitada, kuid niiviisi päise päeva ajal valges tundus natuke naljakas karglema hakata. Lubasin, et lähme, kui päike loojub. Ühel hetkel oli aga muusika juba nii bänger, et ma ei suutnud vastu panna, ja jooksimegi platsile. Lava ümbrus oli piiratud madalate metallväravatega, mille sees oli jube kitsas tantsida, seega lõime oma tantsuplatsi hoopis väravate kõrvale mere poole. Ja oh sa, kus me siis karglesime ringi! Nägin, et inimesed vaatasid meid ja ühel hetkel oli ka mingi kaamera mul näos, aga me ei lasknud end sellest heidutada. Milleks inimestele üldse alkohol ja narkootikumid? Mulle piisab päiksest, piparmünditeest ja heast mussist! Pidu, pidu, pidu!

Kui päike oli loojunud, lõpetas ka DJ oma seti. Edasi jätkus pidu suurel laval, kuhu saabus kohalik bänd, kes mängis reggae-tüüpi muusikat. Kõndisime üle expo-ala ja Zahra jäi jõllitama ühte jõusaali boksi. Seal oli naine, kes vaevu mõjus enam naisena. Tal olid küll pikad juuksed, küüned, ripsmed ja suured tissid, kuid tema ülejäänud keha ja hääl karjusid S-T-E-R-O-I-D-I-D. Zahrat tõmbas ligi aga hoopis kükipuur ja mingisugune edetabel nimedega. Uurisime, kas naised saavad milleski osaleda ja kas auhindu ka pakutakse, aga selgus, et võistlus on rohkem nagu ego paituse peale. Naistele polnud midagi. Küll aga pakkus naisamatsoon, et Zahra võib niisama tulla kangiga kükkima. Zahra, kes kunagi oma jalga jõusaali polnud elus tõstnud (sest ta on nii pisike ja tal piisab hingamisest, et väiksed musklid välja hüppaksid), läks hirmsasti sapsi täis, aga otsustas väljakutse siiski vastu võtta. Kõigepealt harjutasid nad tühja kangiga ning Zahra tehnika oli algajale omaselt liiga nõgusa selja ja kreenis kaelaga. Mida rohkem naine teda korrigeerida üritas, seda rohkem õiele Zahra oma tagumikku ajas. Kui treener tema keharaskust ettepoole hakkas suunama, oleks pisike jõutõstja peaaegu ninali käinud. Hoidsin oma füsiosuu kinni, sest tegemist oli siiski treeneriga, kelle igapäevatöö on inimestele õige harjutuste tehnika õpetamine. Lõpuks topiti kangile mõlemale poole 10 kg ketas otsa ja asuti ühiselt kükkima. Hoidsin hinge kinni, sest selle raskusega treenin mina regulaarselt trennis. Zahra pisikesed jalad nägid kurja vaeva, et teda üles lükata ning jälgisin pingsalt, kuidas ta 10 kordust kuidagi välja punnis. Mul polnud muidugi kahtlustki, et Zahra on suuteline ükskõik mis tema õlgadele tõstetud veoauto merre viskama, aga ega see just tervislik pole. Lõpuks sai ekspromt “trenn” läbi ja kõndisime edasi lava poole. Zahra ohhetas, et issand, sa ei kujuta ette, kui keeruline see oli. Vangutasin pead, et usu mind, mu töö oli aastaid õpetada inimesi kõigesti kükkima.

Zahra pidi nüüd ülejäänud õhtu krampis reitega näppu viskama. Kuigi kontsert oli meeleolukas, hakkasin ära väsima. Kõht oli tühjaks läinud, õues hakkas pimedaks minema ja ümberringi suitsetati hoolsalt, mis ajas mind kohutavalt köhima. Teatasin ühel hetkel, et mina olen valmis lahkuma. Zahra mind üksi koduteele ei lubanud, seega läksime koos rattaid otsima. See ala aga, kuhu rattad olime jätnud, oli aiapiirdega kinni pandud ja turvamehed keeldusid meid sisse laskmast. Me üritasime näidata, et kuulge, rattad on seal samas, aga väravat nad meile ei avanud, vaid käskisid mingi hirmus suure ringiga minna. Zahra muidugi mingil ülbel turvamehel endast üle sõita ei lase ja murdis end kuidagi siiski aiast sisse, mina poke-kausiga matsutades kannul. Mees oli meie peale väga pahane, kuigi ta ise selle olukorra oli ju tekitanud. Hüppasime aga uuesti rataste selga ja pikk väntamine kodu poole võis alata. Tagasi hostelis, kukkusin väsinult voodisse. Olin päev varem oma asjad kaks korrust kõrgemale nelja voodiga tuppa vedanud. Kuna olin sellel korrusel ainuke elanik, sain veidi rohkem privaatsus nautida ning voodi oli ka mugavamam. Üks tõsine miinus selle hosteli juures on aga läbi terve maja jooksev… ma ei teagi mis. Põhimõtteliselt on see saht, kuhu avanevad kõikide tubade aknad, et majas oleks õhku ja valgust. See aga tähendab, et kui sa tahad avatud aknaga magada, kuuled sa absoluutselt kõike, mis toimub nii üleval kui all läbi terve maja. Nii ma siis hakkasingi magama sättima, kui kuulsin Zahrat mingi mehega inglise keeles rääkides katusele kõndimas. Tundub, et mingi külaline oli õhtul hilja veel tulnud. Mehel tundus olevat tugev prantsuse aktsent ja Zahra kõkutas igale tema öeldud asjale kaasa. See loba kestis üsna pikalt ning ei akna sulgemine ega kõrvatropid ei aidanud – ikka oli selline tunne, nagu nad istuksid mul siin samas toas. Lõpuks panin podcasti kõrva rääkima ja suutsin magama jääda.

Ärkan millalgi keset ööd, nii 4-5 paiku vastu hommikut kuulen mööda seda sama sahti altkorruselt Emiri nuttu. Tean, et nende virtuaalreaalsuse vägivaldsete mängude tõttu, mida ta päevast päeva mängib, näeb ta vahel õudusunenägusid ja karjub läbi une. Pöörasin teise külje ja jäin ootama, et Zahra ta maha rahustaks. Nutt läks aga aina valjemaks ning ühel hetkel kuulsin poissi juba läbi nutu karjumas: “Mamaaa, mamaaa!” Huvitav, kus see ema siis on? Saatsin Zahrale sõnumi, et laps nutab, arvates, et äkki ta magab mõnes hostelitoas õndsaund. Vaikus. Lõpuks ei suutnud ma vaese lapse nuttu enam kuulata ja jooksin allakorrusele, kus unesegane poiss üksi pimedas märja näoga seisis. Küsisin, et kas ta nägi halba unenägu. Laps küsis ikka ema järgi ja kurtis, et jalad hirmsasti valutavad. Järsku ilmus kööki ka unise näoga Zahra parim sõber. Nojah, Marokole omaselt ei tea sa kunagi, kes parasjagu kuskil vabas toas ööbib. Oli teine siis ka parasjagu külas ja üritasime kahe peale siis last rahustada. Vahepeal oli ilmunud vastus Zahralt, et ta on Taghazoutis ja kihutab juba tagasi. Kallistasin ja lohutasin poissi ning uurisime neid valutavaid jalgu. Tundusid sääsepunnid olevat. Zahra helistas ja pakkus, et vahel Emiril hakkavad jalad sügelema, kui ta mingit kräppi päeva jooksul sööb. Nojah, jätsin siis Emiri Zahra sõbra hoolde ja läksin ise taas magama. Milline kasutu öö.

Kärt