Kirjanikuretriit ühele Marrakeshis

Nagu eelmise postituse lõpus sai algust tehtud, siis 10. novembri hommikul sõitsin taksoga Tamraghtist Agadiri, et istuda Marrakeshi bussi peale. Agadiri bussijaam polnud mulle 6 nädalat tagasi saabudes erilist muljet jätnud, kuid nüüd päevavalges nägi see eriti arhailine välja. Bussijaama “ootesaal” asus õues, kuhu oli üles seatud katusealune, mille all sai jõledatel plasttoolidel oma bussiaega oodata. Ei mingeid platvormi numbreid või tabloosid, milline buss kust kuhu läheb. Sellega tegid nad aga iseendale karuteene, sest nüüd pidid ainukese seisva bussi juures lobisevad jaamatöötajad ja bussijuhid pidevalt vastama küsimusele “vabandage, kas see buss läheb *sisesta mingi linn*?” Ootasin alguses kannatlikult, kuid lõpuks läksin tegin ise ka selle sitsimistoimingu läbi. Lõpuks Marrakeshi buss siiski saabus ja sõit võis alata.

Bussid olid Marokos tegelikult täitsa asjalikud ja mugavad. Ei midagi peent, aga temperatuur oli normaalne ja istmed ka täitsa okeid. Mina suutsin kuidagi ennast täitsa bussi esiritta akna alla istuma sättida ning veetsin terve tee aknast välja jõllitades. Agadiri-Marrakeshi vaheline maantee on lihtsalt nii-nii äge – liivased mäed kõrguvad mõlemal pool, vahepeale pisikesed kohalike majakesed, kuked-kanad ringi siblimas. Vaese marokolase elamine on muidugi väga kasin ja askeetlik ning kui seal tugevam tuul puhuks, oleks majake ka katuseta. Maroko on üks nendest kontrastide maadest, kus rikkad elavad pööraselt rikkalt ja vaesed uskumatult vaeselt. Tegime vahepeal ka pissi- ja snäkipeatuse, mis on kohustuslik osa igast vähegi pikemast bussireisist. Lõpuks umbes kella neljaks pärastlõunal jõudsime Marrakeshi. Olin endale broneerinud Airbnb lennujaama taha, suhteliselt kaugele kesklinnast, sest tahtsin olla kaugemal linnamöllust. Mind olid mitmed hoiatanud, et Marrakesh on nii-nii kreisi ja pöörane, et paneb pea ringi käima, seega polnud mul huvi keskmise turisti kombel vanalinnas medinas ööbida. Minu Airbnb oli kunstnike residents, kus muuseas üüritakse välja ka kahte tuba. Hind oli odav ja vastas minu tingimustele elada vaikses kohalikus piirkonnas, kus saan omaenda kirjutamise retriiti pidada ja ka järgmised reisisammud ära planeerida.

Bussijaamast oli plaan Indrive’iga (kohalik taksoäpp) majutusse sõita, mistõttu kõndisin juba teadjanaisena taksojuhtidest kaugemale nurgataha ja tellisin alles siis auto. Pidin umbes 7 minutit juhti ootama, mille jooksul juba mingi tüüp jäi rolleriga minu juurde seisma ja kukkus seletama. Mina raiusin talle aga muudkui “ei, ei ja veelkord ei” vastu, kuulamata, mida tal mulle öelda on. Lõpuks vaatas ta mulle põrnitsedes otsa ja sõitis minema. Mõne minuti järel saabus õnneks juht, kuid numbrimärk ja automark ei vastanud äpis kirjeldatud sõidukile. Küsisin siis juhilt, et mis teema sellega on. Tema vastu, et ja-jaa, kõik on õige, temal on auto paranduses ja see on asendusauto. Istusin siis veidi skeptiliselt autosse, aga mis mul üle jäi – kohale oli ju vaja saada! Igaks juhuks jälgisin siiski kaardi pealt, et kuhu ta sõidab, kuid tundus, et suund on õige. Ühel hetkel läks ta aga teist teedpidi, kui minu kaart näitas, jäi majade vahele seisma ja küsis, et kas on õige koht. Nätiasin talle segaduses äpist, et ei ole ju, hakates juba kahtlema, et äkki ma panin vale aadressi sisse ja olen nüüd jumal teab kus. Õnneks juht siiski keeras ümber ja sõitis suure kaarega õigesse kohta tagasi. Õigele tänavale jõudes küsis, et noh, milline maja siis. Mina taaskord kehitasin õlgu, sest noh, Airbnb lehel oli ilus punane hoone, aga kas mina siis teadsin, et Marrakeshis on kõik majad punased! Ja tõesti olid, varieerudes roosakast fuksiast oranžika terrakotani, mis andis linnale lõbusa ja naiseliku mulje ning mõjus väga sümpaatselt. Ronisin lõpuks autost välja ja tiirutasin veidi ümber maja, kuni leidsin õmblusateljee, mille garaažiuks oli üles tõstetud ja õmblusmasina taga istus kohalik meesterahvas. Uurisin vargsi, et kas see on Airbnb, mille peale mees püsti hüppas ja suunas mind noogutades teise ukse juurde, juhatas üleskorrusele ja pistis võtme kätte. Selgus, et mees inglise keelt ei oska, aga prantsuse keelega saab hakkama. Airbnb manageerimisega tegeles tegelikult hoopis üks teine ülalkorrusel elav naisterahvas, keda parasjagu kodus polnud, kuid kes õnneks messengeris vastas ilusti inglise keeles kõikidele minu küsimustele.

Maja ise oli üsna omalaadne, ruumikas, lihtne ja marokolik. Mina oleks tahtnud esimese asjana veidi tube tuulutada ja tekstiilid pessu saata, sest kõik tundus natuke luitunud ja kasutatud. Minu tuba see eest oli viisakas ja mis kõige olulisem – voodiriided lõhnasid puhtalt! Sel korrusel oli veel teine magamistuba ka, kuid kuna seal parasjagu keegi ei ööbinud, oli mul praktiliselt terve “korter” enda käsutuses. Korrus koosnes siis avatud köök-elutoast, mis omakorda oli mõtteliselt mööbli abil kolmeks osaks jagatud, vannitoast ja kahest magamistoast. Aknaid oli küll palju, kuid paraku olid nad kõik läbipaistmatust klaasist, mis mõjus natuke ahistavalt, seega kiskusin neid järjest lahti. See tekitas aga tuuletõmbe ja pani uksed paukuma. Märkasin, et vastasmaja aknad peegeldavad vastu ega paista samuti läbi. Alles paar päeva hiljem märkasin tänaval kõndides, et Marokos ju polegi võimalik inimeste akendest sisse piiluda, nii nagu mul vahel Eestis eramaja rajoonides jalutades on kombeks. Mitte perverdi kombel kiibitsedes, aga inimeste köögis toimetamise või perede ümber laua istumise vaatepilt tekitab alati hea sooja tunde. Marokos olid aga akende ees kas paksud kardinad, trellid või peegeldasid nad tagasi. Mõistsin, et see on tõenäoliselt nii mosleminaiste tõttu – et uudishimulik pilk ei satuks nägema midagi kohatut (näiteks sallita naisperet).

Toa osas olin ainult ühes asjas pettunud. Ma olin juba unistanud üksi suures voodis laiutamisest, kuid ukse avamisel vaatas mulle vastu hoopis kaks üheinimese voodit. Teises magamistoas oli küll lai voodi, kuid tuba ise oli ilma akendeta ning kui kitsas voodis saab veel magatud, siis akendeta toas mina rohkem elada ei soovinud. Miks ma voodeid kokku ei lükanud? Eelkõige selle pärast, et ma olin jätkuvalt oma kirpudega hädas ja soovisin võimalikult väheseid voodilinu katsuda, juhuks kui need satikalised peaksid levima. Tegelikult tekitas see mõnevõrra ikka stressi ja süütunnet ka, et ma oma tundmatute putukatega ringi rändama hakkasin, aga lootsin, et nad püsivad siiski minu küljes ja ühel hetkel loobuvad üldse eksisteerimast. Kõige pakilisem mure oli nüüd hoopis söögipoolise hankimine, sest kõht oli maru tühi, aga guugeldamine ei näidanud lähiümbruses ühtegi söögikohta ja toidupoed tundusid ka kaugel. Ronisin siis allakorrusele härra käest prantsuse keele ja käte abiga uurima, et kust süüa võiks saada. Härra selgitas, et see on väga lihtne – mine pööra paremale, siis seal on see *ei saanud aru mis*, selle juurest pöörad vasakule, seejärel uuesti paremale ja oledki kohal! Noogutasin arusaajalt ja hakkasin minema, ainult et pärast esimest parempööet ei mäletanud ma enam täpselt, kas pidi vasakule või paremale edasi minema. Kuidagi mingil katseeksitusmeetodil jõudsin siiski supermarketi juurde kohale, saateks koolilaste jõllitamine ja itsitamine. Olin selleks ajaks muidugi juba harjunud, et mind igal pool pilgud saadavad, ainult et ma polnud harjunud enam olema ainuke turist terves linnaosas. Seega oli jõllitamine üsna mõistetav, sest ega siia väga ükski mittekohalik ei satu. Esimesel päeval Marokos oleks see väga hirmus tundunud, sel korral lihtsalt veidi tüütu, aga toimetused oli vaja ära toimetada tähelepanule vaatamata.

Supermarket ise oli üsna kehvake, ühtegi värsket asja müügil polnud, vastu vaatasid ainult kuivaaineriiulid ja piima-lihatooted. Pood meenutas väga kunagist Säästumarketit oma riiulite paigutuse poolest ehk siis kõik toiduained olid vaheldumisi segamini apigutatud ning mingit loogikat poe ülesehitusel ei tundunud olevat. Seega polnud imestada, kui poest väljudes avastasin, et olin jätnud pooled asjad ostmata. Otsustasin, et tagasi ma siiski ei lähe, sest kilekott oli juba niigi rebenemas. Järgmisena astusin hoopis sisse “munaonu” juurde. Onu parasjagu lõunatas tagapool, seega ei kippunud ma teda väga segama, vaid kõõlusin veidi leti taga, kuni onu püsti hüppas ja häbenedes mulle ka pähkleid pakkus. Keeldusin viisakalt ja asusin tähtsa tehingu kallale. Selleks näitasin näppudega, kui palju mune vaja on, tema pani kauba kilekotti ja näitas vastu taskust sentidega, kui palju maksta vaja. Maksin olematu summa ära, jätsin rõõmsalt head aega ja asusin oma suleliste munadega järgmist letti otsima. Saia paraku sellisel kellaajal enam ei müüdud, seega pidi see poekülastus järgmisesse hommikusse jääma, kuid kaks värske kraamiga käru siiski seisid veel tänaval. Haarasin targa näoga paar tomatit, hurmaad ja pundi värsket münti, mille peale üks onu tuli ja korjas kauba kaalule viimiseks enda kätte, teine aga näitas näpuga, et ei-ei, need hurmaad on plekilised, võta teised. Võtsin siis teised. Maksin jälle olematu summa, tänasin, ja lahkusin kodu poole. Seejärel keerasin kokku kiire õhtusöögi, keetsin kohustusliku kannutäie teed ja panin kirjanduslaagri püsti. Toksimine alaku!

Kärt