Kirjanikuretriit ühele Marrakeshis

Nagu eelmise postituse lõpus sai algust tehtud, siis 10. novembri hommikul sõitsin taksoga Tamraghtist Agadiri, et istuda Marrakeshi bussi peale. Agadiri bussijaam polnud mulle 6 nädalat tagasi saabudes erilist muljet jätnud, kuid nüüd päevavalges nägi see eriti arhailine välja. Bussijaama “ootesaal” asus õues, kuhu oli üles seatud katusealune, mille all sai jõledatel plasttoolidel oma bussiaega oodata. Ei mingeid platvormi numbreid või tabloosid, milline buss kust kuhu läheb. Sellega tegid nad aga iseendale karuteene, sest nüüd pidid ainukese seisva bussi juures lobisevad jaamatöötajad ja bussijuhid pidevalt vastama küsimusele “vabandage, kas see buss läheb *sisesta mingi linn*?” Ootasin alguses kannatlikult, kuid lõpuks läksin tegin ise ka selle sitsimistoimingu läbi. Lõpuks Marrakeshi buss siiski saabus ja sõit võis alata.