Ühe päevaga Tangierist Agadiri ja uus elu hostelis

28. septembri hommikul alustasin oma pikka reisipäeva Tangierist. Toanaabist indoneeslanna oli jälle mingil põhjusel kell viis hommikul duši alla otsustanud minna ja veetis järgnevad kaks tundi suure krabinaga kotte pakkides. Mina olin selle töö juba eelmisel õhtul ära teinud, aga tema põõnas juba kell üheksa õhtul oma naris. Meie rong Marrakechi suunas väljus kell 9 hommikul ning kuigi rongijaam ei olnud hostelist üldse kaugel, nii umbes kolm kilomeetrit jalgsi, oli meil plaanis siiski taksot jagada. Sättisime ennast veidi enne kella kaheksat oma kodinatega tänavale – linn oli alles ärkamas ja päike tõusmas, kui meie juba suure tee ääres valmis olime. Indoneeslanna, kelle nimi oli Ajju, uuris mu käest, et kuidas ma ka magasin. Ütlesin, et sinnamaani, kuni ta kell viis laaberdama hakkas, magasin ma väga hästi. Aga lohutasin teda kohe, et maroko härra oli mulle juba öelnud, et kui tegemist on moslemi naisega, siis ta läheb tõenäoliselt hommikupalvusele, enne mida tuleb ennast kenasti puhtaks kasida. Ajju hakkas naerma: “Ei-ei, ma olen moslem küll, aga mul on päevad, siis ma ei lähe palvetama!” Ahsoo. Nii et proua pidas lihtsalt vajalikuks kuke ja koiduga oma päeva alustada.