Ühe päevaga Tangierist Agadiri ja uus elu hostelis

28. septembri hommikul alustasin oma pikka reisipäeva Tangierist. Toanaabist indoneeslanna oli jälle mingil põhjusel kell viis hommikul duši alla otsustanud minna ja veetis järgnevad kaks tundi suure krabinaga kotte pakkides. Mina olin selle töö juba eelmisel õhtul ära teinud, aga tema põõnas juba kell üheksa õhtul oma naris. Meie rong Marrakechi suunas väljus kell 9 hommikul ning kuigi rongijaam ei olnud hostelist üldse kaugel, nii umbes kolm kilomeetrit jalgsi, oli meil plaanis siiski taksot jagada. Sättisime ennast veidi enne kella kaheksat oma kodinatega tänavale – linn oli alles ärkamas ja päike tõusmas, kui meie juba suure tee ääres valmis olime. Indoneeslanna, kelle nimi oli Ajju, uuris mu käest, et kuidas ma ka magasin. Ütlesin, et sinnamaani, kuni ta kell viis laaberdama hakkas, magasin ma väga hästi. Aga lohutasin teda kohe, et maroko härra oli mulle juba öelnud, et kui tegemist on moslemi naisega, siis ta läheb tõenäoliselt hommikupalvusele, enne mida tuleb ennast kenasti puhtaks kasida. Ajju hakkas naerma: “Ei-ei, ma olen moslem küll, aga mul on päevad, siis ma ei lähe palvetama!” Ahsoo. Nii et proua pidas lihtsalt vajalikuks kuke ja koiduga oma päeva alustada. 

Meie plaan oli lihtne: Ajju tellib inDrive’iga äpiga takso ja mina maksan talle sulas tagasi. Arvasin, et tegemist on Bolti marokopärase sugulasega, kuid tegelikult oli see hoopis segasem äpp – InDrive’is sisestad oma soovitud sihtkoha ja summa, kui palju oled nõus sõidu eest maksma, seejärel ootad, kuni mõni juht sõidu ja summa aktsepteerib, ning siis maksad talle lõpus sularahas. Meie panime hinnaks 30 dirhamit, mis on umbes 3 eurot ja väidetavalt täiesti aus pakkumine. Jäime siis härrat ootama, kes pidi kümne minutiga saabuma. Samal ajal üritasid tee ääres seisvad taksojuhid meie tähelepanu saada, kuid tulutult. Lõpuks nägime kaardilt, kuidas takso läheneb, läheneb, läheneb… ja siis tühistab. No pagan, esitasime siis uue tellimuse. Kõndisime taksojuhtidest veidi eemale, tellitud auto jõudis viimasele ringteele ja hakkas juba meie suunas pöörama, kuid siis jäi seisma ja samuti tühistas. Mis siin toimub?! Nii me küll rongi peale ei jõua… Lõpuks panime pildi kokku. Tuli välja, et InDrive on Marokos veel nii uus asi, et ei ole tegelikult päriselt legaalne. Tegemist ei ole mitte ametlike taksojuhtide, vaid lihtsalt tavaliste inimestega, kes lisaraha teenivad. See tähendab aga, et päris taksojuhid jäävad oma sissetulekust ilma, mistõttu on nad uue äpi peale tulivihased uue. 

Lõpuks andsime alla ja läksime ärritunud taksojuhtide käest hinda uurima. Härrad jooksid kõik kambakesi kokku ja teatasid, et no problem – rongijaama saab 100 dirhamiga. Meie naersime nad välja ja ütlesime, et kolm kümpi või ei midagi. Nemad naersid vastu, et sellise raha eest ei sõida keegi ja nad on nõus 70-ga meid ära viskama. Meie kõndisime selle peale minema, härrad järgi jooksmas, et okei, 50 on viimane pakkumine. Vaatasin Ajjule otsa – viis euri kahepeale pole ju tegelikult midagi. Tema oli jätkuvalt vankumatu, kuid lõpuks andis ikkagi järele ja ronisime taksosse. Hakkasime turvavöid otsima, mis olid aga ära lõigatud ning mille peale taksojuht pistis ärritunult karjuma, et pole vaja, pole vaja. Huvitav, kas me solvasime tema imelist sõiduoskust sooviga end istme külge kinnitada või? Sõitsime siis selle roostes vana kräulaga umbes viis minutit ja olimegi rongijaamas. Maksime härral ja sisenesime kergendunult rongijaama. Mina läksin Starbucksi hommikukohvi järele, Ajju endale rongipiletit ostma. Kuna mina olin enda piletid juba internetist varem ära ostnud, pidime rongis lahknema, sest meie istekohad olid üksteisest väga kaugel. Ajju klõpsutas meist mitu selfie’t ja leppisime kokku, et kohtume Casablancas. Rongid on, muide, Marokos väga mõnusad ja mugavad, sest need on vanad Prantsusmaalt toodud kahekordsed rongid. Pistsin kõrvaklapid kõrva ja jäin nina vastu akent mööduvat maastikku jälgima. Küll on see Maroko ikka imelik. Ühest küljest on uhkeid autosid ja naised kannavad Louis Vuitton käekotte, samas paistavad rongiaknast kitsed ja eeslid ning inimesed, kes elavad savionnides.

Casablancas leidsime Ajjuga üksteist kergesti üles ning kalpsasime õige perrooni peale oma järgmist ehk Marrakeshi kulgevat rongi ootama. Temperatuur polnud enam vahemerelist mahe nagu Tangieris, vaid oluliselt intensiivsem. Tammusime higistades jalalt jalale, kuni oligi aeg rongile minna. Seekord kallistasime juba päriselt, sest minul oli plaan Marrakeshis kiirelt bussi peale kalpsata, Ajjul aga oma hostelit otsima minna. See rong polnud enam peen ja mugavam prantslane, vaid midagi iidse Moskva rongi taolist. Istumine toimus kupeedes pinkidel, kuhu oli mõlemale poole neli inimest kokku pressitud, mina muidugi ainuke omataoline kohalike keskel. Minu vastas olevad pisikesed marokolased piilusid mind ja kihistasid häbelikult naerda, nende ema saatis mulle aeg-ajalt lahke pilgu ja pakkus oma kilekotti mulle prügi ära viskamiseks. Täitsa toredad on need marokolased. Vahepeal läks maastik nii huvitavaks, et tõusin püsti ja läksin seisin nina vastu akent vahekäigus. Kahel pool raudteed laius tühermaa kõrgete liivadüünidega, mille keskel kulges üksik maantee. Milline müstiline vaatepilt: düünid

Vahepeal möödus minu kupeest uusmeremaa neiu, keda olin oma esimesel Maroko õhtul hosteli katusel kohanud. Neiul ja tema peikal oli samuti olnud plaan järgmiseks minna Agadiri, kuid tol hetkel jäi meie jutt poolikuks. Noh, nüüd olime igatahes sama rongi peal! Marrakeshis seega ühendasime jõud ja hakkasime bussijaama otsima. Kaardi peal tundus see kohe rongijaama kõrval, kuid millegi pärast ei suutnud me seda lokaliseerida. Trampisime siis kolmekesi mööda tänavaid ringi, kuum päike lagipähe paistmas. Õues pidi olema lahkelt üle 30 kraadi sel päeval. Lõpuks leidsime bussijaama üles, uusmeremaa paar läks endale pileteid hankima, mina jäätist ja vett ostma. Bussini oli umbes 15 minutit veel aega, seega läksin õige posti kõrvale seisma ja oma jäätist limpsima, kui järsku selgus, et mul on vaja oma seljakotile check-in teha. Mida, bussi peale minekuks on vaja kott registreerida või? Lippasin siis bussijaama, kus maksin neiule 10 dirhamit, kes mulle selle peale kleepsu koti peale pani. Nojah, väiksem oht, et kott ära kaob siis äkki? Andsin seljakoti ära, lõpetasin oma jäätise ning ronisin bussi. Buss oli rahvast täis, viisakas ja hästi ventileeritud. Vajusin istmesse ja tabasin end mõttelt, kui ladusalt kõik siiani läinud oli. Näe, sõidan siin lihtsalt rongide ja bussidega mööda Marokot nagu Miška. Nüüd oli jäänud veel kolm ja pool tundi bussiga sõita ning viimane väljakutse – taksoga hostelisse saada. 

Buss tegi vahepeal ka väikse jalasirutuspeatuse, kus tellisin endale kohvikust kannutäie piparmünditeed ümbritseva kõrbe nautimiseks. Uusmeremaa paar läks kusagile pilte tegema, ei olnud tegemist eriti sotsiaalsete loomadega. Lõpuks jõudsimegi Agadiri. Esmapilgul linn mulle erilist muljet ei jätnud – Igavene lahmakas prügine linn. Olin hosteliomanikult saanud põhjalikud selgitused ja juhised koos videoga, kuidas taksoga hostelisse saada ning isegi araabiakeelse häälsõnumi taksojuhile mängimiseks. Väidetavalt ei viitsi nad väga sõita selle hosteli juurde, sest see ei asu turistikas piirkonnas. Esimene juhtnöör oli viibata väike oranž takso endale tänavalt, mitte suur valge bussijaamast. Loomulikult, kui olin pagasi kätte saanud, tormas  kõigepealt minu juurde härra: “Jaa, no problem, tean, kus see asub, 100 dirhamit!” Haa, ei. Mohamed ütles, et taksosõit ei maksa rohkem kui 30 dirhamit. Härra naeris mu muidugi välja, mina tema ka ja lahkusin. Kõndisin veidi mööda tänavat, kuni üks väike oranž takso peatus ja küsis, kuhu ma lähen. Ütlesin hosteli nime, mille peale härra naeratas laialt: “Jaa, tean-tean Mohamedi, ta on mu sõber, hüppa peale!” – “Palju maksab?” – “no problem, 50 dirhamit!” Ah, hea küll, ma ei viitsi rohkem vaielda, ronisin peale. Härra oli jutukas, uuris, et kuidas ja kauaks ja mis ma siin teen. Ütlesin, et tulin kuuks ajaks. “Aa, kuuks, see on väga hea! Selle ajaga saad araabia keele selgeks ja leiad abikaasa, inshallah!” See oli hetk, mil mulle inshallah tähendus selgeks sai ning seda sõna sain edaspidi palju kuulda ja kasutasin ka ise usinalt, mis tegi marokolastele alati palju nalja. Härra taksojuht jätkas rääkimist saksa naistest, kes Marokosse tulevad ja endale siit eluarmastuse leiavad. Noh, mul olid natuke teised plaanid. 

Lõpuks jõudsime hosteli ette, mis hakkas kergesti silma oma siniseks võõbatud fassaadi poolest. Tegin veel viimase ürituse ja mainisin mokaotsast, et Mohamedi väitel pidi taksosõit ainult 30 dirhamit maksma… Taksojuht läks selle peale ust taguma, et lähme aga küsime järgi. Uksele tuli vastu aga hoopis käharpäine noor neiu kirju kollase kleidiga, seega maksin härrale tema raha ära ja rehmasin käega. Neiu, nagu selgus, oli Mohamedi 22aastane onutütar Fatima, kes samuti hostelis elas. Sain temalt veidi hiljem ka kohaliku õpetuse – taksos tuleb esimese asjana lasta ikka taksomeeter käima panna, pole vaja midagi tingida. Kõigepealt aga juhatas Fatima mind meie esimesel korrusel asuvatesse eluruumidesse, näitas vannitoa ja voodikoha kätte. Peab tunnistama, et entusiasm minu sees vaibus, kui neiu mulle seda koopalaadset majaosa tutvustas, kus oli hallituse järgi haisev madala laega vets-vannituba ning kitsas ilma aknata magamistuba narivoodi ja ühe lisavoodi. Tuba oli paksult asju täis ja otsisin silmadega kohta, kuhu küll minu asjad võiksid veel mahtuda. Õnneks üks riiul oli mulle siiski tühjendatud. Viskasin oma koti ülemisele narile ja suundusime edasi katuseterrassile. Hostel kulges läbi nelja korruse mööda kitsast treppi ning katusele jõudes olin täitsa omadega läbi. Võtsime istet ja Fatima vadistas mulle rõõmsalt ette meie elukorralduse. Kuuldes, et ma olen harjunud umbes kümne ajal magama minema, hakkas ta naerma: “Haa, selle võid siin kohe ära unustada, me sel ajal hakkame alles õhtust sööma! Siis tuleb veel nõud pesta ja külalistega juttu ajada, nii et ära üldse enne kella ühte loodagi magama saada!” Neelatasin ja noogutasin – mis seal ikka, tuleb endale natuke aega anda ja kohaliku eluga harjuda. Võtsin seisukoha, et annan võimaluse ja alistun kogemusele täielikult, ei analüüsi ega kritiseeri midagi. 

Veidi aja pärast saabus ka Mohamed, keda ma vaevu ära tundsin. Workaway piltide peal oli mehel peas suur lokipahmakas ja lai sõbralik naeratus. See mees, kes mulle vastu tuli, oli aga kiilakas ja äraolev ning tervitas mind kuidagi kiirustades nii muuseas. Ei mingit ‘tere tulemast’ ja istume maha ja räägime juttu. Tundub, et see roll oli Fatimale jäetud. Proovisin küll naljatledes uurida, et kuhu härra juuksed siis vahepeal kadusid, aga Fatima sositas mulle vaikselt, et see on mingi religioossel põhjusel ja tema ka ei tea. Olevat härra kuskile Balile läinud ja ilma juusteta tagasi tulnud. Nojah, mis seal siis ikka, hakkame selle Maroko eluga pihta!

Kärt