Unistuste töö manifesteerimine ja Fatima külaskäik

26. oktoobri hommikul ärkan väsinult öistest sündmustest. Hilisõhtul katusel kõkutava Zahra ja vastu hommikut nutva Emiri vahele ei jäänud üle määra palju kvaliteetseid unetunde. Lisaks avastan, et nagu Emiri jalad nii sügelen ka mina üle keha. Kurat, sääsed Marokos! Seda ma küll ei osanud oodata – siin ju puhta kuiv! Ega nad ometi ookeanis ei saa ju sigida. Longin sügades allakorrusele, kus on unine Zahra, kes samuti pole palju magada saanud. Selgus, et meie uus prantslasest külaline oli ka eile surfi expol käinud, kuid hostelisse tagasi tulles avastanud kell kaks öösel, et tema telefon on kadunud. Nii ta siis otsustas hosteli perenaise üles ajada, kes koos temaga taaskord ratta selga hüppas ja Taghazouti sõitis. Imestan tema vastutulelikkust, sest ma ise oleks küll selle mehe öösel pikalt saatnud – kõlab nagu sinu mure. Aga ei, mitte Zahra. Nii nad siis kahekesi ööpimeduses liivaranda läbi kammisid, sest kaardi järgi olevat täpselt seal tema telefon lebanud. Telefon käes, otsustasid nad jääda ööseks Taghazouti külalistemajja ja hommikul tagasi tulla.