Unistuste töö manifesteerimine ja Fatima külaskäik

26. oktoobri hommikul ärkan väsinult öistest sündmustest. Hilisõhtul katusel kõkutava Zahra ja vastu hommikut nutva Emiri vahele ei jäänud üle määra palju kvaliteetseid unetunde. Lisaks avastan, et nagu Emiri jalad nii sügelen ka mina üle keha. Kurat, sääsed Marokos! Seda ma küll ei osanud oodata – siin ju puhta kuiv! Ega nad ometi ookeanis ei saa ju sigida. Longin sügades allakorrusele, kus on unine Zahra, kes samuti pole palju magada saanud. Selgus, et meie uus prantslasest külaline oli ka eile surfi expol käinud, kuid hostelisse tagasi tulles avastanud kell kaks öösel, et tema telefon on kadunud. Nii ta siis otsustas hosteli perenaise üles ajada, kes koos temaga taaskord ratta selga hüppas ja Taghazouti sõitis. Imestan tema vastutulelikkust, sest ma ise oleks küll selle mehe öösel pikalt saatnud – kõlab nagu sinu mure. Aga ei, mitte Zahra. Nii nad siis kahekesi ööpimeduses liivaranda läbi kammisid, sest kaardi järgi olevat täpselt seal tema telefon lebanud. Telefon käes, otsustasid nad jääda ööseks Taghazouti külalistemajja ja hommikul tagasi tulla. 

Teeme prantslasele hommikusöögi valmis ning seejärel pakin end järjekordsele kohviku tööpäevale. Naljakas, kuidas ma koguaeg unistasin, et nii äge, kui mul oleks selline töö, mida saaks teha lihtsalt kohvikus istudes. Endalegi märkamatult on see unistus ju täiesti manifesteerunud. Siin ma istun, nädalast nädalasse, kirjutan blogi, ehitan veebilehte ja toodan Instagrami sisu, täna kujundan hostelile logo. Ma ainult unustasin unistades lisada, et see kohvikus töötamine võiks ühtlasi ka raha sisse tuua. Ja kui te nüüd mõtlete, et aga Kärt, me ju maksame su blogi lugemise eest, siis jah – te maksate nende kohvide eest (aitäh, aitäh!), mida ma kohvikus istudes manustan. Aga sissetulekute osas olen ma nullis! Nii et tuleb väikseid korrektuure manifestatsiooni teha, muud midagi. Unistus ise on ju tegelikult realiseerunud 🙂 Löön siis Canva lahti ja hakkan logo mustandeid looma. Zahra näitas mulle hommikul, millist sorti disainid talle meeldivad, ning nüüd ma üritan hakata midagi taolist välja nuputama. Ainult et avastan üsna pea – mul on küll loomingulist huvi, aga mitte oskuseid. Hea maitse vast on ka, aga see hea maitse väljendub selles, et ma pole rahul nende poolkõvade disainidega ja saan aru, et ei näe hea välja, aga muuta ei oska… Umbes nagu, kui sul on muusikalist kuulmist mõistmaks, et sa laulad mööda, aga mitte lauluoskust, et õigeid noote tabada. Nii ma siis pusin ja higistan, kui järsku saabub mulle kõne. Kõne?? Mulle ei helista kunagi keegi peale Zahra. Aga näe, neiu Fatima on mu numbri suutnud telefonist üles leida. Võtan kõne üllatunult vastu ja mulle kõlab tuttav mänguline naerune hääl: “Tsauuuu, mis sa teed paegu? Ma istun taksos ja sõidan praegu Taghazouti poole! Kas sa oled Tamraghtis või Taghazoutis ja kas sul on aega minuga kokku saada? Kus ma maha tulema peaks, ütle ruttu!” Kogun end kiiresti, sest enda peas oli mul ju natuke asisem päevaplaan tehtud, aga ega Fatima siis iga päev külla tule! Kamandan ta Tamraghtis maha tulema ja saadan kohviku asukoha. See peaks jätma mulle umbes 15-20 minutit disainide viimistlemiseks. Õnneks ma töötan ajalise surve all hästi, seega Fatima saabumise hetkeks on kolm versiooni Zahrale presenteerimiseks valmis.

Fatima on nii elevil Agadirist välja saamise pärast, et on peaaegu lendu tõusmas. Ta kannab õhulist seelikut ja on särgi eest sõlme sidunud, nii et naba paljas. Kohe näha, et neiu on Agadiri linna piiridest väljunud! Väga mittemarokolik ja julge riietuse valik. Pakun, et lähme käime korra hostelist läbi, teen talle majatuuri ning siis võime bodyboard’iga randa minna. Fatima naeratab kõhklevalt, et ta võib randa kaasa küll tulla, aga vaatab pigem pealt, kuidas ma surfan. Olin juba unustanud, et Fatima ei oska ujuda ega käi seetõttu peaaegu kunagi rannas. Kõmbime siis muljetades hostelisse, kus ukse peal jookseme kokku majast väljuva Zahra, Emiri ja Danieliga. Tutvustan neid omavahel põgusalt, selgitan, kes Fatima on ja et ma näitan talle hostelit. Zahra suu küll naeratab, kuid näen ta silmades seda kahtlustavad vihku, millega ta kõiki uusi inimesi hindab. Tähelepanu kõrvale viimiseks näitan kõigile oma uusi logodisaine. Zahrale ja Danielile meeldivad kõik, kuid lõpliku otsuse laseb ta hoopis Emiril teha. Selge, 9aaastase heakskiit olemas ja logo ametlikult kinnitatud! Seejärel kolmik lahkub ja meie lähme tiirutame vaikselt üles katuse suunas. Fatima ohetab ja ahetab, kui kena siin kõik on! Tõesti – kuigi see hostel pole teab mis kolmetärni hotell, on ta siiski oluliselt kutsuvam, avaram ja valgem kui eelmine Agadiri oma. Juba see, et ma magan aknaga toas, on tõeline areng! Istume veidi katusel, kuid kuna päike kõrvetab, haaran kiirelt ujumisasjad ja laua ning suundume randa.

Promenaadile jõudes tuleb Fatima suust klassikaline käsklus “Tee minust siin pilti!” ning sätib end juukseid kohendades kelmikasse poosi. Vaatan teda korra pika pilguga, kuid ei taha neiu enesekindlust kõigutada ja klõpsutan paar pilti valmis. Fatima vaatab kohkunult pilte ja naeratus kaob: “Issand, milline mu kõht välja näeb! Kas see on väga jube või?” Vangutan pead, et noh, kui ta tahab oma kõhtu näidata, siis on tal selleks inimlik õigus, aga jah, mina isiklikult tunneksin ebakindlust ja tõstaksin seeliku värvli nabast kõrgemale. Kõht peidus, teen uued pildid, millega neiu on juba oluliselt rohkem rahul ja võimegi rannaliivale suunduda. Minul on triks juba seljas, seega jääb üle ainult riided seljast kiskuda, kuid Fatima on veidi kõhklev. Muigan, sest taban ära, et kui inimene ei käi tihti rannas, siis ta pole ka harjunud ju teiste inimeste ees riideid vahetama, eriti veel Marokos avalikus kohas! Seletan talle, et seelik on suurepärane kate, mille all privaatselt toimingud korda saata, ning tõmban lisakaitseks veel oma rätiku ka talle “kabiinina” ümber. Fatima asub siis õhinal ja kihistades riietuma – tema jaoks ikkagi täiesti uus põnev kogemus! Näen ta eufoorilisest näost ära, et selline riiete vahetamine on tema jaoks nagu keelatud vilja maitsmine, natuke tabu ja tema senise reaalsuse piire kompav. Õnneks Tamraghtis on nii palju turiste, et siin on see täiesti normaalne nähtus, mille peale keegi silma ei pilguta. Riided vahetatud, haaran laua ja pistame vee poole jooksu. Pakun, et näitan Fatimale kõigepealt, kuidas ma surfan, tema saab samal ajal harjuda lainete ja vees olemisega, ning siis võib ta ise ka soovi korral lauda proovida. Vette jõudes pistab Fatima kiljuma, sest vesi on tema jaoks harjumatult külm. Maroko rannad on selles mõttes suurepärased, et vesi läheb väga laugelt sügavaks. Ei pea kõndima kilomeetreid nagu Pärnu rannas, aga samas ei ole nii nagu Vahemeres, et kohe veepiiril on järsk sügavnemine. Valdavalt on vesi kõhuni ja mina veel ülepeavette pole siin sattunud.  Alustan siis surfamist, Fatima samal ajal huilgab möllates veidi madalamas vees lainetes. Vahepeal lükkab laine ta istuli ning lainevahust paistab ainult kähar juuksetutt ja avali naeratus. Muigan ja pakun talle lõpuks ka lauda. Minu üllatuseks võtabki Fatima ja proovib. Kuna ta pole aga ookeanis harjunud möllama, ei oska ta ka laineid väga hästi “lugeda”, seega pakun, et seisan tema kõrval ja ütlen talle, millal tuleb hüpata ja käed käima panna. Mõned korrad proovimist ja Fatimal tuleb surfamine juba täitsa hästi välja! Nii mõnelgi korral liugleb ta rannani välja. Lõpuks ronime mõlemad tagasi rannaliivale ja neiu õhkab, et sellest võiks täitsa tema uus hobi saada! Fatima arvab koguni, et ta võiks isegi regulaarselt rannas käima hakata. No näed, mida üks surfamine inimesega teha võib. Surfi-Kärt

Läheme märgade ja soolastena hilist lõunasöögikohta otsima – Marokos puuduvad rannas dušid, v.a tasulistes vetsudes – ning Fatima toksib mind peatee ääres asuvasse pitsakohta. Olen mitme marokolase käest kuulnud, et tuunikala pitsa on nende lemmik, kuid pitsa tundub küll viimane toit, mida ma siin riigis tellida tahaks. Seega jään ise kebabi (või tako, nagu nad ise seda nimetavad) ja friikartulite juurde. Kuna Fatima pitsa on aga ilmatu suur, pakub ta ka mulle paar viilu. Minu üllatuseks on pitsa ülihea! Sööme end kurguauguni täis, lobisedes elust ja olust. Fatima on endale Bumble’i tõmmanud, kuigi varasemalt on ta Agadiris kohtinguäppide osas üsna põlastav olnud. Kuna tal on aga suured lootused siinkandis leiduvate välismaa meeste osas, sirvib ta nüüd meelalt seal ringi. Mina olen jätkuvalt jäänud truuks Hinge’ile ning nii me siis võrdleme oma senist “saaki”. Minu üllatuseks on aga muidu nii bravuurikas Fatima meestega sõnumeid vahetades väga ärevil ja muudkui pommitab mind küsimustega: “Vaata, mida ta sellega mõtleb? Mis ma vastama peaks? Kas ma peaks ootama või uuesti kirjutama? Äkki ma ei peaks ikka temaga kokku saama?!” Muigan, sest olen seda kõike ise korduvalt läbi teinud. “Ütle seda, mida sa öelda tahad,” targutan eneseteadlikult. “Aga mis siis, kui ma midagi valesti ütlen?” muretseb minust 10 aastat noorem neiu. “Õigele mehele ei saa asju valesti öelda,” pilgutan talle silma, kuid siis pean oma sõnu närima: “Oota ära päris nii ütle, see jätab natuke üleagara mulje, ole väheke äraolevam. Näed, umbes nii,” annan talle telefoni rahulolevalt tagasi. Aga samas, mida mina ka tean.

Õhtul hostelis pikutades saabub ootamatu sõnum Niklaselt, Göteborgist. Kes algusest peale lugenud, see ehk häguselt mäletab, kuidas ma reisi päris alguses Põhja-Rootsis Kiruna linnas kohtusin Niklasega Göteborgist. Ja nüüd on tema ka Marokos! Olema põgusalt kontakti hoidnud, sest kui juba ühes riigis olla, võiks ju uuesti kokku saada. Saadan talle oma asukoha ja anna Zahrale teada, et meile võib varsti üks külaline saabuda. Lähen magama heas tujus, sest praktiliselt oma inimene on saabumas ju!

Kärt