Kirbud, lutikad ja muud koduloomad ehk müstilise sügeluse jälil

Viimased päevad Tamraghtis möödusid küürimise saatel. Ma olen juba paaris eelnevas postituses maininud, et sain meie sureva kassipoja eest hoolitsedes mingisugused satikad. Alguses arvasin, et tegemist on sääsepunnidega, sest need tekkisid järsku keset ööd. Kellelgi teisel, seal hulgas Niklasel, kes tol ajal samas toas magas, sääsemuret ei tundunud olevat. Punnid olid aga tõrksad lahkuma, sügelesid meeletult ning jätsid pärast sügamist endast maha suure laigu. Tundus kahtlane. Kuna punnide teke jäi samasse aega, kui ma tuba vahetasin, võtsin tõsiselt ette voodi inspekteerimise. Mul pole kunagi lutikaid olnud, aga olin guugeldamise põhjal välja selgitanud, millised nad välja peaksid nägema ja kus paiknema. Tõmbasin aga madratsi püsti, asusin pingsalt igat serva ja õmblust takseerima, kuid peale mõne liivatera ja tolmurulli minu silmad sealt paraku midagi ei tuvastanud. Järelikult ikkagi kirbud, judistasin õlgu. Segadust tekitas aga asjaolu, et mitte ühtegi kirpu ma kordagi näinud ei olnud. Koristasin oma tuba regulaarselt, käisin iga päev ookeanis ja küürisin ennast kuuma duši all, kuid asjatult. Võisin istuda rahulikult õues, toas, ülal- või all korrusel, kui järsku tundsin valulikku hammustust, millest tõusis praktiliselt kohe sügelev kublas, kuid mitte mingit jälgegi tegutsevast terroristist endast. Eriti müstiline oli veel see, et hammustused jooksid üle terve keha – labjalgadel, säärtel, reitel, tuharatel, kõhul ja seljal, käsivartel. Novot, nuputusülesanne dermatoloogidele, palun.