Kirbud, lutikad ja muud koduloomad ehk müstilise sügeluse jälil

Viimased päevad Tamraghtis möödusid küürimise saatel. Ma olen juba paaris eelnevas postituses maininud, et sain meie sureva kassipoja eest hoolitsedes mingisugused satikad. Alguses arvasin, et tegemist on sääsepunnidega, sest need tekkisid järsku keset ööd. Kellelgi teisel, seal hulgas Niklasel, kes tol ajal samas toas magas, sääsemuret ei tundunud olevat. Punnid olid aga tõrksad lahkuma, sügelesid meeletult ning jätsid pärast sügamist endast maha suure laigu. Tundus kahtlane. Kuna punnide teke jäi samasse aega, kui ma tuba vahetasin, võtsin tõsiselt ette voodi inspekteerimise. Mul pole kunagi lutikaid olnud, aga olin guugeldamise põhjal välja selgitanud, millised nad välja peaksid nägema ja kus paiknema. Tõmbasin aga madratsi püsti, asusin pingsalt igat serva ja õmblust takseerima, kuid peale mõne liivatera ja tolmurulli minu silmad sealt paraku midagi ei tuvastanud. Järelikult ikkagi kirbud, judistasin õlgu. Segadust tekitas aga asjaolu, et mitte ühtegi kirpu ma kordagi näinud ei olnud. Koristasin oma tuba regulaarselt, käisin iga päev ookeanis ja küürisin ennast kuuma duši all, kuid asjatult. Võisin istuda rahulikult õues, toas, ülal- või all korrusel, kui järsku tundsin valulikku hammustust, millest tõusis praktiliselt kohe sügelev kublas, kuid mitte mingit jälgegi tegutsevast terroristist endast. Eriti müstiline oli veel see, et hammustused jooksid üle terve keha – labjalgadel, säärtel, reitel, tuharatel, kõhul ja seljal, käsivartel. Novot, nuputusülesanne dermatoloogidele, palun. 

Ühel hommikul oli mul sellest kaks nädalat kestnud piinlemisest kopp ees ja hakkasin meeleheitest nutma, sest mitte miski ei tundunud aitavat. Kammisin juba internetist, et kas Marokos on äkki veel mingisuguseid tundmatuid sitikaid, millest me Euroopas kuulnud pole. Rääkisin ka oma saksa sõbranna Minniga, kes Indias elades korduvalt kirpudega hädas oli, kuid tema soovitus panna oma riided paariks päevaks umbsesse kilekotti päikse kätte ei kandnud vilja. Kui ma sel hommikul vesiste silmadega allakorrusele läksin, oma selja paljaks tõmbasin ja halisesin, et ma enam ei jaksa, vangutas Zahra jätkuvalt lihtsalt ükskõikselt pead. Läksin siis apteeki ja üritasin sealsele proviisorile käte-jalgadega selgitada, et vajan abi. Kuna tema sai aru, et ma räägin sääskedest, üritasin talle võimalikult lihtsalt oma probleemi selgitada: “No, DOG, itchy-itchy!” – “Aah, itchy, okay,” koitis tädil lõpuks midagi ning ta tõi mulle antihistamiini tabletid ja desinfitseeriva sprei. Lonkisin koju tagasi, viskasin tablakad sisse ja kössitasin diivani. Daniel lohutas, et ega muu ei aita, kui lõpuks sellest keskkonnast lahkumine. Ohkasin. Veel üks põhjus, miks siit kiirelt minekut teha.

Minu rõõmuks võtsid tabletid vähemalt sügeluse ära, kuid kõrvaltoimena sain endale väsimuse ja uimasuse. Turul käies olime Zahraga leidnud mingi kirbumürgi, millega pritsida riideid ja mööblit, jätta 24 tunniks õhu kätte tuulduma ning siis pesumasinas ära pesta. Asusin kodus agressiivselt kõike võimalikku enda ümber selle kohutavalt haisva mürgiga pritsima ning riputasin seejärel kõik oma riided katusele, lootuses, et hostelikülalistel ei teki küsimusi, millega ma siin täpselt tegelen. Kirbud oleks ju imeline reklaam ühele virelevale hostelile! Järgmisel päeval tuli Zahra minuga midagi arutama ning viskus pikali minu endisesse voodisse (olin viimases lootuses lisaks voodipesule ka voodit vahetanud). Umbes viis minutit hiljem hüppas ta järsku nagu nõelast torgatuna püsti. Miski oli teda hammustanud! Zahra hakkas enda õlga ja kaela agressiivselt sügama ning kae nalja – hetke pärast tekkisid tuttavad kublad ka tema keha peale. Ma olin šokeeritud, kuid üritasin samaaegselt varjata oma heameelt, sest lõpuks võttis Zahra mind tõsiselt! Minu hala ja ving polnud siiani tema tähelepanu köitnud, kuid nüüd ronis ta mulle oma punnidega nina alla kaeblema: “Vaata, siin on ja siin, issand, Kärt, VAATA SEDA! Ja seda, kas sa näed seda siin?” Vaatasin talle tühja pilguga otsa ja laususin, et jaa, ma olen seda sama enda peal näinud juba kaks nädalat, tere tulemast klubisse! Oi, kus prouale nüüd tuli hirm naha vahele ja elu sisse, hakkas voodeid ümber pöörama ja üles kiskuma, kõike kasima ja spreitama. Võttis ikka mõnel aega, et siia jõuda, aga noh, nagu ilus eesti vanasõna ütleb, siis “oma p*rse on ikka kõige lähem.”

Püüdsin välja mõelda sobiva süsteemi, kuidas kõik oma riided nii ära pesta, et mul endal ka samal ajal midagi seljas oleks kanda. Valisin kõigepealt puhta pesu hulgast nöörilt välja riided, mis tundusid “turvalised”, ning kõik muu viisin alla pesumasinasse. Paraku aga lõpetas masin pärast esimest trumlitäit koostöö ning jättis pesu lihtsalt pantvangi. Kutsusin Zahra appi, kes oli juba niigi millegi peale närvis, hakkas pesumasina ust lõgistama, nuppe pöörama ja pani lõpuks masinale lihtsalt vihase paugu. Noh, seda oleks ma ise ka osanud teha. Lõpuks leidsime maja pealt ühe meesterahva, kes tuvastas, et masinasse ei tule mingil põhjusel piisavalt vett. Jäime siis mõnda targemat pead ootama, kes olukorra lahendaks. Zahral oli vaja majast välja joosta ning mina läksin üle vanakooli pesupesemisele. Vedasin üles kööki suure ämbri, täitsin selle pooleldi sooja veega, lisasin pesupulbrit ja valgendit ning asusin väikse kastruliga kuuma vett keetma. Ämbrisse toppisin väikeste hunnikute kaupa kõik oma maise vara alustades riietest ning lõpetades oma seljakoti ja pisikeste pesutarvetekottideni välja. Kirbud, va saatanad, nimelt armastavat õmbluste sisse end peita. Mitte üks kirp siit elusalt ei pääse!

Olin lõpuks väsinud ja higine, kuid lootusrikas. Zahra kamandas meid mõlemaid kaheks viimaseks ööks katusele magama, et minu tuba oleks täiesti inimestest tühi ja potentsiaalsed kirbud kõik mürgiaurudes nälga kõngeks. Pean tunnistama, et see katusel magamine oli väga mõnus. Maroko tähistaevas on imeline ning vaikselt taustal kohisev ookean jahutava tuulekesega on kordades parem kui kuskil umbses toas magada. Ja ärgata saab esimeste päiksekiirtega! Hammustused jäid lõpuks harvemaks, kuid paraku päris ära siiski ei kadunud. Huvitaval kombel ei kadunud ka vanad kublad päris ära, vaid püsisid pisikeste punaste täpikestena veel kuid pärast Marokost lahkumist… No ei tea, mis jubedad katkumardikad need siis lõpuks ikkagi olid. Jätsin selle pärast ära ka oma suure plaani kõrbesse reisida, millest olin pikalt unistanud. Olin nii kindel, et tahan Marokos kaamliga sõita ja keset kõrbelaotust tähistaeva all magada. Kuni kuulsin, et kõrbest ja eriti kaamlitelt on võimalik ka kirpe saada. Pärast seda, kui olin läbi lugenud vist peaaegu kõikide kõrbereiside arvustused, sain aru, et tegemist on paraja turistilõksuga ning mingit autentset kogemust sealt paraku loota pole. Seega ei hakanud ma üldse riskimagi oma kirpudele lisaks uute kirpude kodustamist!

Kui ma oma viimasel päeval bussiga Agadirist Marrakeshi poole loksusin, olin juba pool päeva olnud ilma uute punnideta, mis tähendas, et olin lõpuks suutnud sellest kohutavast piinast vabaneda. Kuni kuskil, keset lõputut liivast mägimaastikku tundsin järsku kibedat hammustust käsivarrel. No ei ole võimalik… Kannangi nüüd neid jälke sitikaid endaga elupäevade lõpuni endaga kaasas!

Igavesti sügelev Kärt