Ajutised abikaasad ja päris pulmapidu

Pärast Niklase lahkumist asusin usinalt kohtinguäppides kolama. Olin Marokos olnud selleks hetkeks neli nädalat ning tundsin end piisavalt mugavalt, et üle pika aja avada Hinge ja natuke sihipärasemalt ringi vaadata. Tamraghti surfilinnakeses, kus ma hostelis töötasin, oli küll tänavatel kenasid päevitunud-pleekinud noormehi näha, kuid enamik neist olid surfilaagrites või pruudiga reisil. Olin truuks jäänud Hinge’ile, kus võis aeg-ajalt kohata vähe sisukamat suhtlust pakkuvaid tegelased kui tavapärases Tinderis. Siin surfipiirkonnas oli aga iga teine vend vabakutseline joogaõpetaja ja vaba hing, kelle parimad mälestused olid Costa Ricas happes peaga ükssarvikuga ratsutades. Vabandust, aga asjade jätkusuutlikkuse huvides saab ainult üks meist kergelt pooletoobine olla… Pärast mõningasi otsinguid sattusin vestlema 26aastase austraallasega, kes oli samuti viimased kaks aastat mööda ilma ringi reisinud ning külastas esimest korda Marokot. Noormees – nimetagem teda Joe’ks – kutsus mind Taghazouti skatepark’i päikseloojangut vaatama. Noh, teeme siis ära.