Ajutised abikaasad ja päris pulmapidu

Pärast Niklase lahkumist asusin usinalt kohtinguäppides kolama. Olin Marokos olnud selleks hetkeks neli nädalat ning tundsin end piisavalt mugavalt, et üle pika aja avada Hinge ja natuke sihipärasemalt ringi vaadata. Tamraghti surfilinnakeses, kus ma hostelis töötasin, oli küll tänavatel kenasid päevitunud-pleekinud noormehi näha, kuid enamik neist olid surfilaagrites või pruudiga reisil. Olin truuks jäänud Hinge’ile, kus võis aeg-ajalt kohata vähe sisukamat suhtlust pakkuvaid tegelased kui tavapärases Tinderis. Siin surfipiirkonnas oli aga iga teine vend vabakutseline joogaõpetaja ja vaba hing, kelle parimad mälestused olid Costa Ricas happes peaga ükssarvikuga ratsutades. Vabandust, aga asjade jätkusuutlikkuse huvides saab ainult üks meist kergelt pooletoobine olla… Pärast mõningasi otsinguid sattusin vestlema 26aastase austraallasega, kes oli samuti viimased kaks aastat mööda ilma ringi reisinud ning külastas esimest korda Marokot. Noormees – nimetagem teda Joe’ks – kutsus mind Taghazouti skatepark’i päikseloojangut vaatama. Noh, teeme siis ära. 

Kokkulepitud õhtul sättisin end enam-vähem kenaks ja läksin tee äärde jagatud taksot püüdma. Tavaliselt seda üle 10 minuti ootama ei pea. Sel korral jäi aga seisma täiesti tavaline auto, kus istusid kuus kohalikku meest, kes hõikasid, et kas ma tahan berberi taksoga Taghazouti küüti saada. Ma küll ei saanud aru, kas see pidi nali olema või on berberi takso päriselt mingi asi, kuid kuna ma paar päeva tagasi olin samuti Taghazoutist koju sõitnud kuskil furgooni tagaistmel, siis ei tundunud see enam nii pöörane mõte. Mõtlesin millisekundi ja pressisin end autosse. Vaatasin autos ringi, et kellega ma siin nüüd siis istun. Eesistmetel olevad mehed olid keskealised ja vaiksed, nad vist ei rääkinud inglise keelt. Minu kõrval oleval kahel noormehel olid juukseotsad pleekinud blondid, mis tähendas, et tegu oli surfaritega. Ja surfarid on ju ikka turvalised tegelased? Arvasin varem, et need blondid otsad on mingi popp trend kohalike seas, aga ei – soolane merevesi pleegitab ka marokolaste tumedad lokid šarmikalt blondiks. Ajasime lõbusalt juttu ja mõtlesin omaette, kuidas mõni aeg tagasi ei oleks tulnud kõneallagi võõraste meestega autosse hüppamine. Aga siin ma nüüd olin! 

Taghazouti jõudes tahtsin kõigepealt kaasa haarata ühe värske mahla. Paraku polnud putkasid, mis muidu tänava ääri kaunistavad, kusagil näha. Lõpuks leidsin siiski ühe leti, astusin reipalt mehe juurde, kes selle kõrval seisis, ning teavitan, et neiu sooviks ühte värskelt pressitud granaatõunamahla, palun. Härra vaatas kogeledes mulle otsa ja hõikas midagi kõrvalmaja teise korruse avatud akna suunas. Aknale tulnud mees naeris, rehmas käega ja kadus tagasi tuppa. Segaduses onu läks seejärel kukalt kratsides leti taha ja hakkas kohmakalt värskeid vilju pressima. Mahlategu käis käsipressiga ja üsna raskelt, seega läks algajal poepidajal pool mahlast kaduma. Lõpuks nii umbes kümne minuti pärast sai tops täis, maksin oma 30 dirhamit (~3 eurot) ja asusin mäest üles rühkima. Andis ikka mööda tolmust nõlva ronida, kuid ebamaine vaade üle mägede, rannikuääre ja ookeani oli seda absoluutselt väärt.  Kohale jõudes otsisin üles õhtuse tuule käes lõdiseva noormehe, kes välimuselt oli kena, kuid tundus olevat närvis ja käitus veidralt. “Sa oled pikem, kui ma arvasin,” oli tema esimene lause. Nojah, ja sina oled lühem, kui ma arvasin, aga siin me nüüd oleme. Noormees vabandas oma värviliste shortside pärast, sest kõik tema riided olid enne Marokosse lendamist Hispaania vihmavalingutes läbi vettinud, mistõttu ta pidi laenama pükse oma toakaaslaselt. Kehitasin õlgu, sest ei olnud neil pükstel midagi hullu viga olevat. Ja kes olin mina seljakotireisijana kellegi riidevalikuid kritseerima. Hea, kui puhtad on! Imetlesime natuke skeiterite trikke, kuni päike loojus, ja otsustasime allalinna tagasi minna. Noormees tegi jooksvalt mitmeid ignorantseid kommentaare, mis panid mind kulmu kortsutama. Üritasin mööda vaadata sellest, kui ta taliujumise kohta küsis, et kas vesi on siis miinuskraadides. 

Väidetavalt pidi tol õhtul rannas olema suur lõke, kuid sinna oli veel mitu tundi aega, seega noormees kehitas külmetades õlgu: “Ei teagi, mida nii kaua teha…” Minu jaoks oli see kummaline küsimus, sest kui kohting läheb hästi, ei teki kunagi küsimust, MIDA teha. Hea kohtingu tunnus on see, et jutt klapib ja sa võid teha samal ajal üksõik mida – kõndida, süüa, istuda, ujuda, palli loopida, puu otsa ronida, vahet pole. Pakkusin, et lähme jalutame natuke rannas ning näitan talle Zahra rannavaatega külalistemaja. Seejärel tiirutasime natuke kitsastel tänavatel, kuni mu kõht korisema hakkas, ning pakkusin, et lähme hoopis peatänavale võileivajahile. Eelmisest korrast meelde jäänud Zahra soovitatud putka, kust sai parimat avokaado-kana võileiba, oli täitsa püsti ja teenindusvalmis. Haarasin oma võileiva ja asusin seda usinalt hävitama. Noormees aga muudkui ohkas, et ei tea, mida selle ajaga ikka peale hakata. Mul hakkas vaikselt tema halinast tüdimus tekkima, kuid juhatasin meid siiski mere poole väiksele vaateplatvormile. Sõin rahus oma võileiba, kui meie juurde saabus üks nukrate silmadega kutsu. Kui tavaliselt olen ma väga helde ja kaastundlik, siis praegu tema rähmaseid silmi ja intensiivset kratsimist vaadates hüppasin püsti, nagu oleksin nõelata saanud. No ei! Olin juba meie surmasuust päästetud kiisupojalt saanud mingid sügelised, mis mind ööd ja päevad painasid, seega keeldusin uute satikate külla kutsumisest. Noormehele ma muidugi seda ei öelnud, sest mis oleks atraktiivsem kui kirpudega preili! Koerake ikka üritas hirmsasti minu võileivale ligi saada, kuni lõpuks hakkas haledalt puidust pinki närima. Vihastasin ja viskasin oma allesjäänud võileiva eemale, et ta meid lõpuks rahule jätaks.

Selleks hetkeks oli mul kopp ees koerast, minu müstiliselt sügelevatest punnidest, eriti aga Joest. Küll oli külm, siis olid inimesed nõmed, toakaaslaselt laenatud šortsid koledad ja palvekutsungid hirmutavad. Arvestades, et noormees oli 2 aastat mööda ilma reisinud, oleksin oodanud kedagi elukogenumat, kuid mu limiit sai täis tema küsimuse peale: “Kas sinu meelest on ka Maroko inimesed imelikud?” Pööritasin silmi ja prahvatasin: “Teistsugused, Joe, nad on lihtsalt teistsugused. Teine religioon, teine kultuur. Kas sa oled äkki mõelnud, et SINA oled nende jaoks ka imelik?” Sain aru, et pean olema suurem inimene ja tunnistama, et see asi siin väga ei edene, sest hakkasin natuke kurjaks muutuma. Tõusin püsti, pühkisin saiapuru maha ja laususin: “Joe, me võime selle õhtu nüüd siin lõpetada. Saan aru, et sa ei tunne ennast just parima iseendana ja me ei pea teineteise aega rohkem raiskama. Ma jalutan nüüd koju!” Noormees ärkas selle peale järsku ellu ja palus võimalust värskelt lehelt alustada. Leebusin ja istusin uuesti maha. Nüüd näitas ta mulle hoopis teist külge endast. Kuidas ta Austraalias mitu aastat puuetega inimeste nö seltsilisena töötas, inimeste jaoks, kellel on raske leida sõpru ja mõistmist. Noh, sellega ta pani küll kümnesse, sest kui sa tahad mu südant sulatada, siis lapsed, loomad ja erivajadustega inimesed on otsetee. 

Rääkisime veel veidi juttu ja nüüd vaatasin teda veidi teise pilguga, kuid lõpuks soovisin siiski hakata koju minema. Õues oli pimedaks läinud ning mul oli plaanis kasutada ära ilusat õhtut, et kõndida mööda valgustatud promenaadi Taghazoutist Tamraghti, mis võtab aega umbes 45 minutit. Pakkusin Joele, et ta võib mind saata veidi, kui soovib. Noormees haaras kutsest kinni ja nii me siis vaikselt hakkasime Tamraghti suunas kulgema. Joe küsis mu käest mingeid naljakaid suunavaid küsimusi ning mul läks tükk aega, et läbi närida, misasja ta minust saada tahab. Ma ei ole suur mõistujutu fänn – kui sul on midagi öelda, siis palun, täiskasvanud inimene teeb suu lahti. Lõpuks sain pihta, mida ta keerutas. Nimelt oli minu Hinge’i profiilil kirjas, et otsin “ajutisi abikaasasid”. See tekitab paljudes küsimärke, aga ma võin kohe öelda, et õiged ajutised abikaasad saavad täpselt aru, mida sa tähendab. Ja kes ei saa, see polegi mõeldud olema ajutine abikaasa. Ma oleks võinud seega juba päev varem Joe kogeleva küsimuse peale, et tema ikka ei saa aru, mida ma täpselt otsin, aru saada, et see pole minu “abikaasa”. Aga oli ju nii väga vaja deidile saada! Seletasin siis, et ajutine abikaasa on keegi, kellega sa kohtud reisil ja jätad vahele tavamaailma kohtingu verstapostid. Ajutise abikaasaga võib kohe minna tähti vaatama ja kaisus filme vaadata, käest kinni kõndida, koos pesu pesta ja hommikusööki teha või rannas vedeleda, autot rentida ja šoppama minna. Mõlemad abikaasad on aga teadlikud, et see on ajutine reisiromanss üksilduse ja kaaslase vajaduse leevendamiseks. Lihtne!

Seega paar lolli küsimust hiljem langesin naljatledes ühele põlvele ja küsisin: “Kas sa oled oodanud, et ma sind ametlikult oma abikaasaks palun või?” – “Jah, lõpuks ometi!” vastas noormees. Ilmselgelt olid sellel kohtingul kõik rollid täiesti sassis, sest viisakas abikaasa peaks ise kätt paluma, aga hea küll. Tal olid nagunii võõrad püksid jalas, minul olid vähemalt isiklikud suure tüdruku püksid. Istusime siis veidi pingil ning panin oma jalad talle sülle, sest noormees lõdises silmnähtavalt. Joe patsutas kohmakalt mu jalgu ja lausus: “Su jalad on nii siledad.” – “Surfitüdruku värk.” – “Ära räägi midagi, ma olen näinud siin neid tüdrukuid, kes on end käest lasknud,” judistas noormees hirmunult õlgu. Pööritasin taaskord silmi ega hakanud tema mulli lõhkuma, et ma üle pika aja raseerisin alles täna jalgu. Kellel on aega kogu selle surfamise kõrval veel oma kuiva nahka lisaks traumeerida? Üritasin, mis ma üritasin, aga meest sealt küll kuskilt ei paistnud… Tegin viimase ürituse, kui oli aeg laiali minna, ning tegin oma tavapärase “juuksed näo eest ja samm lähedale” lükke, mille peale Joe astus otsustavalt sammu minu suunas, tõmbas mind hoogsalt mingisse imelikku patsutavasse embusesse ja lükkas siis endast eemale. Vaatasin talle küsivalt otsa ning kuna ma nagunii kõik sammud viimase tunni jooksul olin ise teinud, küsisin otse, et kas head-ööd-musi ei antagi või. Noormees kogeles vastu, et mitte täna. Soovisin talle siis segaduses head ööd ja asusin koduteele. Mis kuradi kohting see veel on?!

Õhtu oli soe, minu kohal laius Aafrika tähistaevas ja ringi jalutasid kohalikud paarikesed. Aja sisustamiseks saatsin Piretiga edasi-tagasi häälsõnumeid elust ja suhetest, kuni umbes 20 minutit hiljem avasin Instagrami, kuhu Joe oli mulle sõnumi jätnud: “Anna teada, kui koju jõuad. Ma tõesti oleks tahtnud sind suudelda, kuid ma sõin enne sibulat ja mul ei olnud nätsu, seega ei tahtnud end häbistada!” Muigasin ning otsustasin talle vastata, kui olen truvaliselt koju jõudnud. Jätkasin sõbrannaga jutustamist. Veidi hiljem märkasin uut sõnumit ja vastamata kõnet. Uus sõnum oli juba oluliselt ärevam:  “Issand, see vaikus on tappev! Ma tunnen ennast nüüd halvasti, ma ei mõelnud seda üldse nii! Jõudsin tuppa, võid mulle helistada, võime rääkida.” Pööritasin silmi ja helistasin ärevushunnikule tagasi, et ta maha rahustada. Kinnitasin, et kõik on hästi ja mul oli plaanis talle hostelisse jõudes niikuinii vastata. 

Tagasi kodukülas kallistasin kõigepealt uksematil tuduvat koera, seejärel andsin endast noormehele elumärki ja keerasin magama. Hommikul ootas mind juba telefonis sõnum, et kuidas ma end tunnen ning millal me siis jälle kohtume ja kes kuhu kelle juurde tuleb. Lebasin voodis ja polnud valmis veel kell kaheksa hommikul nii paljudele küsimustele vastama.  Minu jaoks vajasid lahendamist palju elulisemad probleemid, nagu mis kell oleks parim aeg surfama minna ja mitu tuba on täna vaja ära koristada. Noormees saatis veel uue sõnumi, et tal on vaja enne kella 11 otsustada, mis ta edasi teeb – kas pikendab hostelis ööbimist, otsib uue koha või tuleb minu juurde. Noormees oli ühe õhtuga otsustanud, et kindlasti oleks hea mõte meile Airbnb üürida. Ma saan aru, et ma ise sogasin vett selle abikaasa-jutuga, aga võtame nüüd õite rahulikult! Vahepeal selgus, et Zahra oli haigeks jäänud, mis pööras minu elu täiesti pea peale – pidin ootamatult kogu hommikusöögi ise külalistele valmis tegema, poes käima, toad koristama jne. Seega kirjutasin Joele, et mul pole hetkel ressurssi kellegi teise otsuseid langetada, tehku nii, nagu talle endale parem on, ja vaatame õhtupoole, mis seis on. Paar tundi hiljem, kui olin ennast hostelis arutuks jooksnud, selgus, et kuna noormees ei kuulnud minust vahepeal midagi, ei võtnud ta ühtegi otsust vastu, vaid tõstis oma kotid hosteli panipaika ja läks hoopis randa. Kordasin taas, et ärgu arvestagu minuga oma plaanide tegemisel, sest ma ei tea, kuidas mu päev kulgeb. Selle peale vastas noormees, et talle kõlab, nagu ma ei tahakski temaga kohtuda. Ausalt öeldes varsti enam ei taha jah!

Vahepeal oli Zahral parem hakanud ja ta uuris, kas ma tahaks temaga õhtul pulma tulla. Misasja, kust see kutse nüüd järsku tuli?! Muidugi tahtsin! Tegemist olevat tema sõbra, kes on ka siinkandis ühe hosteli omanik, tütre pulmaga. Zahra oli kutsutud ning tal oli plaanis kaasa võtta oma õemees, kes meid sõidutab, ja meie prantslasest hostelikülaline. Noh, aga mida siis selga panna? Tuulasin oma pisikeses reisikotis ja Zahra suures garderoobis, kelle enamik riideid olid mitte-marokolikult napid ja avarad. Zahra pani järjest selga üha paljastavamaid litritega topikesi ja küsis, et kas nii ei kõlba vä. Tuletasin talle meelde, et meil on vaja nii kõhtu, õlgu kui jalgu katta! Lõpuks kombineerisime mingisugused kostüümid kokku ja sättisime end kenaks. Teavitasin Joed, et vabandust, ma sain pulmakutse ja pean ilmselgelt selle vastu võtma. Noormees oli taaskordselt oma põhiolekus ehk segaduses, et miks ma muudkui plaane muudan ja et temal poleks küll midagi pulma selga panna. Õnneks ta ei pidanud selle pärast muretsema, sest ta polnud kutsutud. Ja  ega’s mina ei muuda plaane – see on Maroko!

Istusime kell 23 lõpuks autosse, sest me pidime kõigepealt hiliste hostelikülaliste saabumise ära ootama, ja nii põristasime kambakesi maheda ookeanituule ja lahtiste autoakendega Agadiri linna. Kui me kohale jõudsime, oli pidu juba täies hoos ja pruutpaaril mitu kostüümivahetust tehtud. Ka pearoogadega oldi jõutud ühele poole ning bändi saatel käis traditsiooniline tants ja trall. Meil tuli kõigepealt ämmad-äiad ära tänada ja musitada ning seejärel lükati meid rahvamassi keskele tantsupõrandale. Nüüd ei olnud aega olla tagasihoidlik, seega jälgisin veidi, mida kohalikud teevad, lasin end vabaks ning proovisin samamoodi puusi hööritada ja käsi loopida. Väidetavalt tuli see mul täitsa hästi välja, sest kõik kiitsid mu loomulikku talenti! Kusagil peasallide keskel nägin ka ühte blondi juuksetutti hüplemas – tegemist oli kanada neiuga, kes samuti kuidagi kohalike poolt poolkogemata peole kaasa oli haaratud. Mingil hetkel pruutpaar lahkus ja meie saime täiesti läbimärgadena hinge tõmmata. Lauale toodi küpsised ja kohustuslik münditee, seejärel saabus paarike uues  jumal-teab-mitmendas riietuses ning tants jätkus. Ma ei oleks iial arvanud, et ma suudan kella kolmeni öösel katkematult tantsida ilma ühegi tilga alkoholita, aga teate, teepidu on tegelikult palju parem! Olin ka üllatavalt populaarne naiste seas, sest mitmed noored neiud ja tüdrukud, aga ka paar mammit, tahtsid minuga tantsida. Tantsimine nägi siis välja nii, et läksid kellegi juurde ja hakkasid tema suunas väljakutsuvalt ühte tantsuliigutust tegema, kuni tema seda sulle vastu tegema hakkab, ja nii te siis kordamööda matkite teineteist. Üks neiu oli eriti pealetungiv ja hüsteeriline oma lähenemiskatsetega. Ma üritasin püsida sõbralik ja võtsin seda kui kultuurilist eripära, aga kui Zahra mulle vetsus kommenteeris, et issand see üks plika on ikka täitsa hull, hakkasin neiut oluliselt rohkem ignoreerima ja tema eest “ära tantsima”. Tantsupõrandal, muide, olidki ainult naised – mehed istusid üleval rõdul, rüüpasid teed ja vaatasid kogu tralli kaugemalt pealt. Märkasin trepist üles-alla kõndides nurgas mingeid huvitavaid väikseid mütsikestega kaarikuid. Selgus, et nendes veeti kohale kingitused pruudile peigmehe perelt. Uhke värk ikka! Pulmatralli video

Lõpuks kell viis hommikul jõudsime tagasi koju ja kukkusin surmväsinult padjale. Järgmisel päeval oma tee-pohmellis silmi hõõrudes avastasin noormehe järjekordsed sõnumid, et millal me siis kohtume, mille peale vastasin talle ausalt, et tead, mul on tunne, et see asi meil ikka ei klapi, sest minu elu siin on parajalt kaootiline ning see pidev küsitlemine ja survestamine tõukab mind lihtsalt eemale. Noormees tulistas selle peale vastu: “Ei noh, vabandust et hoolin! Ma ilmselgelt väärin paremat!” Vastasin talle siiralt, et ma olen nõus, väärib tõesti, ja loodan, et ta selle ka leiab. Selle peale sain bloki. Nojah, c’est la vie, kehitasin õlgu ja läksin surfama. 

Südametemurdja Kärt