Kuidas tõlkida ärevust, turulkäik ja truu kirbukott

Paanikahoo järgsel hommikul ärkasin väsinult. Teatud kergendus ja lootus oli saabunud, kuid tugev jääkärevus püsis. Telefonis olid vastused sõbrannadelt, kes minult eelmisel õhtul lörisevad ja kaootilised häälsõnumid olid saanud, küsimusega, et kas nüüd oleks aeg mulle Interpol ehk järele saata ja koju vedada. Üllataval kombel oli aga nendele lisaks veel umbes seitse häälsõnumit mu psühholoogist sõbrannalt Liisilt. Piret oli minu pärast muret tundnud ja temaga minu olukorda jaganud. Kuna Liis paanikahoo tausta päris täpselt ei teadnud, otsustas ta saata mitu erinevat sõnumit, lootuses et ehk mõni ikka kõnetab ja lohutab! Ma ei suutnud neid kohe avada, sest teadsin, et sellises õrnas seisus on pisarad kohe taga – mul oli aga vaja ju Zahrale kööki appi minna külalistele hommikusööki tegema, seega ei saanud kohale ilmuda paistes märgade silmadega. Jätsin telefoni maha ja lonkisin alla kööki, kus proua juba ringi lendas. Ma ei tea, miks on vaja kõike koguaeg vehkides, sahmerdades ja närviliselt teha. Mulle see energia hommikuti kohe üldse ei istunud.