Kuidas tõlkida ärevust, turulkäik ja truu kirbukott

Paanikahoo järgsel hommikul ärkasin väsinult. Teatud kergendus ja lootus oli saabunud, kuid tugev jääkärevus püsis. Telefonis olid vastused sõbrannadelt, kes minult eelmisel õhtul lörisevad ja kaootilised häälsõnumid olid saanud, küsimusega, et kas nüüd oleks aeg mulle Interpol ehk järele saata ja koju vedada. Üllataval kombel oli aga nendele lisaks veel umbes seitse häälsõnumit mu psühholoogist sõbrannalt Liisilt. Piret oli minu pärast muret tundnud ja temaga minu olukorda jaganud. Kuna Liis paanikahoo tausta päris täpselt ei teadnud, otsustas ta saata mitu erinevat sõnumit, lootuses et ehk mõni ikka kõnetab ja lohutab! Ma ei suutnud neid kohe avada, sest teadsin, et sellises õrnas seisus on pisarad kohe taga – mul oli aga vaja ju Zahrale kööki appi minna külalistele hommikusööki tegema, seega ei saanud kohale ilmuda paistes märgade silmadega. Jätsin telefoni maha ja lonkisin alla kööki, kus proua juba ringi lendas. Ma ei tea, miks on vaja kõike koguaeg vehkides, sahmerdades ja närviliselt teha. Mulle see energia hommikuti kohe üldse ei istunud. 

Hosteli hommikusöögi korralduse pool oli natuke tagurlik – kuigi neljandal ehk viimasel korrusel asus külaliste köök ja hommikusööki serveeriti katusel, käis toidu valmistamine all koopas. See aga tähendas, et mina ja Zahra lippasime neli korrust üles, neli alla iga kord, kui oli vaja midagi katusele viia. Näiteks kui külalised soovisid kohvi juurde. Kuna meil käis nüüd tõsine sotsiaalmeedia kuvandi ülesehitamine, tahtis Zahra, et ma kõigest pilti teeks. Seega jooksime me omlettidega, mis kohale jõudes olid tõenäoliselt juba külmad, üles terrassile ning palusime unistel ja näljastel külalistel rõõmsat nägu teha. Kui hommikusöögi trall lõpuks läbi sai ja nõud pestud, läksin istusin oma tuppa, hingasis sügavalt sisse ja asusin Liisi häälsõnumeid kuulama. Pisarad muudkui voolasid ja voolasid ning pidin hoiduma südantlõhestavast nutmisest, mis nii väga tahtis üles tulla. Küll on ikka tore, kui psühholoog ja sõbranna on ühes inimeses, sest need rahulikud, lohutavad ja mõistvad sõnad olid täpselt need, mida mul kuulda oli vaja. Minu (ega kellegi teise) paanikaga kaasa minemisest pole mingit kasu. Kartsin, et ehk tuleb sealt midagi stiilis “noh, ma ootasingi, millal see hetk kätte jõuab sul”, aga Liis andis hoopis kinnitust, et see vajalik “töö”, mida ma parasjagu (endaga) teen, on kõige tähtsam ja raskem töö. Ja et enamik ei jõuagi oma elus sellesse kohta, seega empaatiat ja kannatlikkust endaga!

Kuigi Liisi sõnad olid kosutavad ja lohutavad, või just nimelt selle pärast, ei tahtnud pisarad lõppeda. Istusin voodi äärel ja muudkui ootasin, et veevool lõppeks, kui järsku astus tuppa Zahra, kes tahtis minult midagi küsida. Mind nähes jäi ta seisma ja küsis: “Mis juhtus, Kärt, miks sa nutad? Kas sa oled haige? Kas su perega juhtus midagi? Kes surnud on??” Pühkisin kiirelt pisarad ja seletasin, et midagi ei ole kellegagi juhtunud, kõik on korras. “Kas ma ütlesin või tegin midagi?” – “Ei, sa ei ole midagi valesti teinud. Asi on minus, mul on lihtsalt ärevus.” – “Misasi? Mis on ärevus, ma ei saa aru?” Nüüd takerdusin mina sõnadesse. Kuidas seletada ärevust kellelegi, kes ei tea, mis see on? Teen uue ürituse: “Mul oli eile paanikahoog ja nüüd ma tunnen ennast lihtsalt natuke halvasti.” – “Mis on paanikahoog? Kas sa oled haige?” üritas Zahra aru saada, mida ma talle öelda üritan. Ma ei saanud aru, kas asi on keelebarjääris, sest võib-olla, et need sõnad ei olnud Zahrale inglise keeles tuttavad. Tundus aga, et ta päriselt ei saanudki aru, millest ma rääkisin. See oli nüüd küll huvitav ülesanne, sest ma pidin selleks ise aru saama, mis on ärevus ja miks ma arvan, et see tekib. Valisin lihtsustatud seletuse, sest närvisüsteemi ülestimuleerituse tõlkimine tundus juba liigne: “Noh, vaata, probleemi ei ole pärismaailmas, probleem asub minu ajus. Seal on asjad natuke sassis. Kui mul ei ole korda ja struktuuri, minu rutiine, siis mu aju keeb üle ja tekib ärevus ning mul on raske endaga hakkama saada. Ma olen lihtsalt kurb ilma otsese põhjuseta.” Zahra võttis minimaalselt aega minu öeldu tõlgendamiseks ja hakkas rääkima, kuidas elu ongi raske ja temal on elus igasugu asju juhtunud, tuleb lihtsalt edasi liikuda. Pööritasin silmi: “Ma just ütlesin, et asi ei ole selles, mis elus juhtub või kui hullud asjad on!” Zahra mõtles veel ühe sekundi ja tegi tema jaoks ainuvõimaliku järelduse: “Selge, siis sa ei pea tegema midagi peale sotsiaalmeedia, kui see sinu jaoks nii raske on. Ära muretse koristamise ega söögitegemise pärast, tee oma hommikujoogat või mis sul vaja on. Muidu saad jälle vihaseks (angry) minu peale.” Mul hakkas nüüd juba kannatus katkema: “I’m not ANGRY, I’m ANXIOUS!” Kogu selle vestluse lõpuks mõistsin, et Zahra ei saanud ikka üldse aru, mis ma talle öelda üritasin. Tema jaoks oli elu lihtne olelusvõitlus – teeni raha või kui see ei õnnestu, siis mõtle välja uus viis, kuidas raha teenida. Kõik. Mingid tunded või mõtted või ärevused on nonsense. Vähemalt sai ehk natuke selgemaks, et mulle ei sobi see suvaline päevakava ja ma soovin, et mul oleks konkreetsemad ülesanded. Sellest sain ma juba ammu aru, et päris vabu päevi ma endale küsida ei saa. Siin majas ei eksisteeri vabu päevi. Järgnevatel päevadel kohtles ta mind veidi nagu protselannukku, kes iga vale sõna peale võib ümber kukkuda ja tuhandeks killuks lennata. See aga tekitas juurde lisapinget, sest olukordades, kus ma oleksin saanud teda aidata, otsustas ta lihtsalt mitte minu abi küsida.

Olin eelmisel päeval saatnud sõnumi ka Minnile – saksa vabatahtlikule, kellega Agadiri hostelis koos olime ja koos ära tulime. Tema taastus nüüd kõrvalkülas Airbnb’s oma haigusest. Uurisin, et kuidas ta end tunneb ja rääkisin oma ärevusest. Minni kirjutas vastu, et temal on olnud ka kohanemisraskusi ja ärevust pärast hostelist lahkumist, mis mind lohutas. Oli vaja lihtsalt endale aega anda, sest eks see toksiline mikrokosmos, kus me elasime, jättis oma jälje. Leppisime kokku, et läheme järgmisel päeval koos kõrvalkülla Almasse kohalikule turule. Pärast Zahraga rääkimist haarasingi ratta ja asusin väntama. Tee pidi olema ainult 5 km pikk, mis heades tingimustes võiks tähendada, 15-20 minutit rattasõitu. Need rattad Marokos aga tuleks viia kuskile väärkoheldud kaherattaliste varjupaika rehabiliteerimisele. Mitte ükski kett pole pärast sündi õli näinud. Tee Alma poole oli õnneks allamäge, kuid mul oli raske seda nautida teadmises, et mul tuleb selle krigiseva ja kaebleva rattaga, mille käigud vaevu sisse lähevad, pärast siit mäest ka üles saada. Rääkimata sellest, et sadulat polnud võimalik reguleerida ja mu põlved olid terve aja lõua all. Null jõuõlga, mis aitaks ratast sujuvalt edasi veeretada. Minu rõõm allamäge sõidust rauges ruttu, kui Awriri ringteelt küla poole pöörates hakkas tee sujuvalt ülesmäge minema. Olin lõpuks täiesti hingetu ning mu reied läksid nii krampi, et pidin maha tulema ja edasi kõndima, ratas käe kõrval. Möödusin silmad häbi täis kohalikest lastest, kes hakkasid tee ääres mind plaksutades ergutama ja karjusid mulle kooris kaasa. Kahjuks energiat see mulle juurde siiski ei andnud. Olin higine ja tolmune, kui lõpuks Minnini jõudis, kes istus tee ääres ja luges raamatut. Minnil oli aga oma mure – üks kohalik kodutu kirbukott oli otsustanud tema truuks kaaslaseks saada ning istus kurbade silmadega tema kõrval, agressiivselt oma kõrvatagust kraapides. Minni, kes oli kaks aastat Indias elanud, teadis kõike kirpudest, täidest ja lutikatest, mistõttu karjus ta koerale: “Mine ära minu juurest, paluuuun! Ma ei taha sinu kirpe! Kärt, ma näen tema satikaid ju!” Mulle tegi olukord tol korral nalja, kuid karma sai mu paar päeva hiljem kätte. Sellest täpsemalt järgmises postituses.

Minni tahtis endale peasalli ja mina retuuse, seega uitasime ringi, koer sabas, kohalikud meid jõllitamas. Nad küll üritasid iga natukese aja tagant meiega juttu teha või midagi pakkuda, kuid õnneks keegi ülemäära pinda käima ei tulnud. Seda peab küll Marokolaste kiituseks ütlema, et väljaspool turistilõkse nad üldiselt su ei-ga ikka lepivad. Minni sai oma salli ning liikusime edasi puu- ja köögiviljade juurde. Hindu loomulikult asjadel juures ei ole, aga kuna tegemist on kohalike turuga, võid kindel olla, et sa vastu pükse ei saa. Kohalik talumees, kes oma asju müüb, üldiselt ei pea vajalikuks välismaalastega trikitada. Eelkõige, kuna neid satub sellistele päris turgudele harva, seega pole neil petmise harjumust sees. Viljad oli laotatud maha riidelappide peale ning ostlejale anti plastmassist sõel, kuhu oma toidukraam sisse korjata. Seejärel viisid kauba härra kätte, kes istus kaaluga maas, tegi mingid teadmatud kalkulatsioonid ja küsis  su käest sellise summa, et ma polnud kindel, kuidas keegi üldse midagi teenida saab selle äriga. Mulle tunduski, et Marokos oli selline arhailisem äripidamine, kus eesmärgiks polnud mitte rikastumine, vaid oma panuse andmine kogukonda. Mina kasvatan datlid, sina banaani ja kamba peale saame söönuks. Vahekäikudes jalutasid ka noored poisid ja vanad mehed kärudega, kes iga natukese aja pärast oma teenust mulle pakkusid. Alguses tõrjusin neid hajameelselt, kuid siis märkasin, et paljud kohalikud kasutasidki seda teenust, eelkõige pereemad ja vanad naised. Tõstsid oma turukotid aga härra kärusse, kes siis truult nendega kaasas käis, ilma enda õlgu paigast tassimata. Täitsa tore teenus ju! Enne turult lahkumist märkasin letti, mis oli kaetud erinevat värvi rohelist vedelikku sisaldavate plastmasspudelitega. Oli selge, et tegemist on tõelise vedela kulla ehk väga värskelt pressitud oliiviõliga. Vaatasin küll ühte, küll teist pudelit ja otsustasin, et mul on seda kõige sügavrohelisemat eliksiiri vaja. Onu vaatas mulle magusalt otsa ja teavitas: “70 dirhamit!” SEITSE EUROT pisikese pudeli õli eest?! Vaatasin Minnile küsivalt otsa, et mis sa arvad, kas see on turistihind. Minni kehitas õlgu, sest tema on poest ostnud küll odavamat õli, aga samas selle värv siin on ikka hoopis teistsugune. Ja ega oliiviõli hind oli igalpool maailmas tõusmas röögatustesse kõrgustesse. Ohkasin, sest seda õli oli mul ikkagi nii väga vaja, ja maksin küsitud summa.

Pärast turgu kõndisime tagasi Awriri suunas, mina ratast käe kõrval lükkamas, Minni kirbukotiga võideldes. Mulle tegi olukord nalja, sest koer ei võtnud Minni armsaid sajatusi absoluutselt kuulda. Ütlesin talle, et kuule, sa pole ju üldse usutav, ja kõssitasin koera mõneks ajaks meist veidi kaugemale. Pakkusin, et võiksime kusagil kohvikus väikse tee juua, kuid Minni sõnul polevat läheduses mitte ühtegi turistidele sobivat kohvikut – ainult need “teemajad”, kus kohalikud mehed istuvad ja põrnitsevad kaugustesse (või sind). Otsustasime siis hoopis poest võtta värsket saia, arbuusi ja münti, ning Minni juures einestada. Tema Airbnb kööktoake oli imearmas suure terrasi ja avara valgusega privaatne nurgake katusel. Vaatasin kadedusega tema pisikest tagasihoidlikku elamist ja mõtlesin, kuidas see on täpselt see, mida mina oleksin pidanud tegema enna Tamraghti hosetlisse sisse kolimist. Aga noh, nüüd oli nii. Ajasime juttu elust ja reisimist ning mingi kergendus saabus kasvõi juba sellest, et Minni asus minust nüüd vaid lühikese rattasõidu kaugusel. Kuna lõunaaeg hakkas kohale jõudma, sättisin end tagasi Tamraghti poole. Tagasitee mäest üles oli täpselt nii kohutav, kui ma kartsin. Loobusin väntamisest üsna kiirelt ning rühkisin tõusust üles, turukotid kahel pool ratast õõtsumas. Hostelis näitasin Zahrale oma vedela kulla pudelit ning ta pidi hinna peale pikali kukkuma, kuid pärast maitsmist tunnistas temagi, et kraam oli oma hinda väärt. Õli kallati pudelikorgi sisse ning anti siis järgemööda kõigile köögis viibijatele lonksu kaupa maitsta. Kõik imestasid ja ohhetasid, et oi, sellest tuleb kõva tervis, umbes nagu eestlased pipraviinaga mekutades. Jätsin pudeli köögiriiulile ilutsema ja pakkusin oma heldusest aeg-ajalt ka teistele hommikusöögilauas.

Eriti Lahke Kärt