Kultuurilis-keelelised erinevused ja Suur Tüli

Uudistest nii palju, et meie uus pereliige kassipoeg Cinnamon ei jäänud siiski ellu. Ja ma süüdistan selles kõiges tema ema, kes teda enda tiiva alla tagasi ei võtnud. Kassipoeg nimelt oli lõpuks piisavalt kabe, et üritasime teda integreerida tagasi teiste kasside juurde, kuid rongaema ainult kõhises auto alt meie peale ja ignoreeris Cinnamoni täielikult. Ja nii ühel hommikul astuski Zahra eksmees Daniel kööki ja lausus ohkega: “Jeesus võttis Cinnamoni enda juurde.” Mina olin sellest uudisest kohe täitsa löödud, aga 8aastane Emir vaatas oma isale kortsus kulmuga otsa ja küsis: “Kes see Jeesus on ja miks ta Cinnamoni endale võttis?” Vahetasime korraks Danieliga pilke, mis kinnitasid, et kõige lihtsam tundub olevat kassipoja kadumist tundmatu naabri-Jeesuse kaela ajada. Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida.

Kui ma olin kaks nädalat Zahra juures hostelis elanud, hakkasin aru saama, et neil on Mohamediga tegelikult mitmeid ühiseid jooni, mis marokolasi ühendavad, ükskõik kui avatud või liberaalsed nad muidu on. Selleks ühisnimetajaks on mingi veider jonnakas au või uhkus, mis paneb neid kiirelt inimesi maha kandma. Nad võivad viisakalt passiivagresiivsed edasi olla, kuid pilgust on näha, et solvaja on nende jaoks surnud. Nemad ise võivad teiste üle muidugi nalja teha, aga vastu võtta nalju ei mõista; võivad torgata ja vihastada, aga kui keegi nende peale vihastab, on pidu läbi. Ise nad seda kõverpeeglit muidugi absoluutselt ei märka. Seega olin juba mitu korda kas juttude põhjal või oma silmaga näinud Zahrat inimesi maha kandmas, sest nad olid teda mingil moel solvanud. Kui keegi ei tahtnud teda aidata, eksis milleski, oli laisk või tähelepanematu, siis mingit vestlust sel teemal ei peetud, vaid paluti asjad pakkida ja mitte rohkem oma nägu näidata. Minu silmis on see ülimalt tagurlik viis käitumiseks – nii jääd sa tõenäoliselt väga paljudest inimestest oma elus ilma, sest inimesed teevad ikka vigu. Ja kui sa neile ei väljenda oma pettumust ja ega anna võimalust viga parandada, kuidas peaksid siis inimsuhted üldse edasi arenema? Saan aru, et Zahral ongi raske elu olnud kasvades mittemoslemina Marokos, olles poisilik tüdruk, kes on alati meestega paremini läbi saanud, kuid keda ei kohelda ühiskonnas samaväärsena. Ka hosteliäris üritatakse talle pidevalt käru keerata, kuna ta on vallaline naine. Raha- ja äriasjad olgu ikka mehe käes! Ma olen empaatiline tema raskuste, kuid mitte selle raudseina suhtes, mille ta endale ette on ehitanud. Samuti ei tasu alahinnata Zahra pisikest õblukest välimust, sest ta rääkis mulle kord, kuidas ta rusikatele kallale läks mehele, kes tema nappi riietumisstiili solvas. Mees olevat teda selle peale tooliga visanud, aga Zahra leiab, et ta tegi kõik õigesti ja kui keegi sind solvab, siis on täiesti normaalne neile üks obadus piki silmnägu virutada. Noh, pärast seda lugu hakkasin ma Zahrat natuke kartma.

Senini oli meie läbisaamine olnud üsna hea, kuid see eeldas minult sageli sõnade allaneelamist ja kannatlikkust. Meie suhe oli naljakas, natuke verevendlik, kus meil ei olnud praktiliselt midagi ühist, küll aga oli vaikne mõistmine, et oleme ühise asja eest väljas. Zahra jaoks olin ma nagu pereliige, sest mulle läks korda tema hosteli heaolu ja ma tegin selle nimel tööd, mis vaikimisi tähendas, et ma hoolisin tema ja ta 8aastase poja Emiri tulevikust. Ja ma sain Emiriga väga hästi läbi! See oli üks haruldane laps, kes hea meelega tuli kallistama ega ärritunud, kui tema vahvat lokipead sasida. Muus osas aga me vaevu mõistsime Zahraga teineteist. Zahra, kes oli olnud abielus ameeriklasega ja pidanud hosteleid juba aastaid, rääkis ja mõistis inglise keelt üsna kehvasti, mis oli minu jaoks müstika. Samuti polnud tal mingisugustki aimdust lääne kultuuriruumist, käibefraasidest jne. Mitte et tal peaks olema, aga see tegi meie teineteise mõistmise veel keerulisemaks. Eriti, kuna mina ja tema eksmees Daniel rääkisime “üht keelt” ja saime asjadest samamoodi aru. Nägin väga selgelt, miks see abielu purunes – ma oleks võinud täiskohaga tõlgiks hakata nendevahelises suhtluses, sest seal oli nii palju valestimõistmist, mis lõppes sageli Zahra viha ja solvumisega. Vahel põhjendamatult, vahel põhjendatult, sest ega Daniel polnud ka puhas poiss ja viskas meelega õli tulle.

Seda tausta arvesse võttes, saan nüüd kirjeldada, mis täpsemalt juhtus 4. novembril. Olin paar päeva varem Zahrale teada andnud, et olen otsustanud 10. novembril Tamraghtist lahkuda ja oma reisiga jätkata, enne kui kui mujal maailmas päris südatalv kätte jõuab. Zahra jaoks tuli see väga ootamatult, kuid ega me polnud kunagi kokku leppinud, kui kauaks ma nende juurde olin tulnud. See uudis pani Zahrat nüüd paaniliselt ringi jooksma, et ma pean talle õpetama selgeks kõik asjad, mis ma siiani teinud olen kodulehel ja Instagramis. Seega läksime sel hommikul pärast lõunasööki minu läpakaga katusele, et saaksin talle Wixi tutvustada. Kuigi Wix on mulle väga lihtne ja arusaadav, siis ega mul just usku polnud, et Zahra ise sellega tegelema hakkab. Esiteks puudus tal igasugune kogemus, tehniline taip ja kannatlikkus veebilehe haldamiseks, rääkimata siis piisavast inglise keele oskusest. Minul on küll taip ja oskused, aga kannatlikkus pole ka just minu tugevaim külg. Zahra tahtis kõike kiiresti ja kohe saada ega hoomanud, et sellised asjad nagu broneerimissüsteem ja makselahendused ei ole just lihtsad asjad, mida nipsust algajal veebihalduril välja võluda. Näitasin talle siiski põhitoimingud ära ning palusin veebileht rahulikult läbi vaadata, et saaksin enne lahkumist viimased parandused sisse viia. Zahra teatas pärast põgusat tutvumist, et veebileht võiks araabia keeles ka olla. Ohkasin vaikselt endale hõlma alla ja lubasin asja uurida. Samuti avastasin, et kodulehe meilipostkast ei olnud ühendatud, seega mul oli kaks korralikku ülessannet selleks päevaks olemas. Olime Minniga päev enne kokku leppinud, et teeme kohvikus ühise “tööpäeva”, sest nii saab asjad kindlalt tehtud.

Minu aju seega genereeris juba probleemidele lahendusi valmis, kui Zahra järsku teavitas: “Kuule, mul on vaja hosteliklientidele kaks ratast tuua Taghazoutist ära, kas sa saad minuga kaasa tulla?” Olin veits häiritud sellest ei-tea-kust tekkkinud uuest plaanist – üks asi, mida mul oli samuti raske Zahra juures taluda. Plaanid tekkisid lampi, asendusid uutega, järsku oli vaja kuskile joosta ja pidevalt oli ta kadunud, helistas ja tahtis saada midagi KOHE ning kui ma pakkusin, et saan seda teha 20 minuti pärast, oli plaan juba muutunud. Selline kaos ja ettearvamatus oli minu närvisüsteemile ülimalt koormav. Kuna Zahra on ainult üks inimene ja külalistele oli vaja rendirattaid, siis ilmselgelt ma ei mõelnud kaks korda, vaid läksin temaga kaasa. Võtsime takso Taghazouti ning jäime tema sõbra restorani ette ootama. Zahra tammus rahutult ringi, sest rattad olid lukus ja sõber ei võtnud telefoni vastu. “Kus ta nüüd on, me peame 12:30 tagasi olema!” urises naine. “12:30? See on ju vähem kui 20 minuti pärast. Ma ei teadnud, et me aja peale peame sõitma. Kas sa eile ei teadnud siis seda või?” hakkasin vaikselt ärrituma. Selgus, et ei teadnud. Saime lõpuks rattad kätte, mis olid taaskord mulle ebasobiva sadulakõrguse ja roostes ketiga. Oli keskpäev ja päike kõrvetas lagipähe, kui ratastega tagasiteele asusime. Zahra, kes oli harjunud igapäevaselt seda teed sõitma, pani ees plagama, jättes minu endast umbes 100 meetrit kaugemale maha, juuksetutt vaevu taamal inimeste seas paistmas. See ärritas mind, kes ma vaevaliselt higisena tõsist vaeva nägin. Ausalt, ei ole hullemat karistust inimkonnale, kui õlitamata rattad, sest rassi palju tahad, mingit jõuülekannet rattale ei toimu. Vahepeal jäi Zahra mind korraks ootama, naeris ja karjus: “Kiiremini, kiiremini!” Mina suutsin talle ainult keskmist sõrme selle peale näidata. Selle peale kadus Zahra jälle silmapiirilt, tuli korraks tagasi, et karjuda “Kiiremini, laisk tüdruk!” ja uuesti edasi sõita. Sain aru, et see lause oli naljaga mõelnud, kui sel hetkel ajas öeldu mind kohutavalt närvi ning pidin kõvasti vaeva nägema, et mitte midagi vastu öelda ja ratast merre visata.

Lõpuks jõudsime tagasi Tamraghti ja olime peaaegu kohal, kui Zahra meie hostelist tuhinal mööda kihutas. Misasja, kuhu me siis läheme?! Selgus, et rattad tuli viia hoopis tema sõbra hosteli juurde, mis asus veidi maad mäest üles. Selle peale hüppasin tüdinenult rattalt maha ja kõndisin lõpuni. Zahra ei olnud senini aru saanud, et midagi valesti oleks, kuni ratas kogemata ümber vajus ja ma selle vihaselt jalale tagasi tõstsin. Olin tilkuvalt higine ja s*tas tujus, mille peale tema senini kestnud naeratus järsku kadus. Otsisime tema sõbra üles, kes tuli kahe turistiga välja, kes vaatasid mulle šokeeritult otsa: “Issand te tõite need rattad Taghazoutist siia spetsiaalselt meie pärast või?” Noogutasin ja pressisin pooliku hapu naeratuse ette. Hostelisse kõndides küsis Zahra, et kas ma olen millegi peale pahane või. Mul oli valida, kas neelata olukord alla ja teha nägu, et kõik on hästi, või lõpuks suu lahti teha ja minna temaga teadlikult konflikti. Otsustasin valida viimase ja teatasin, et mulle selline aja peale kiirustamine ei meeldi ja et kas ta ei võinud mind varem sellest plaanist teavitada või. Zahra ehmatas selle peale, jäi solvunult vait ja siis teatas, et tema pakkus mulle omast arust lõbusat võimalust ning mina oleksin võinud öelda, kui mulle see mõte ei meeldinud. Mina vastasin, et ma ei teadnud selle vähese info põhjal, kas mulle meeldib see mõte või ei, ning kui midagi on vaja ära teha, eks siis tuleb minna. Ma ei saanud ju teda kahe rattaga üksi jätta. Zahra oli haavunud minu vihast, sest tema arvas, et see oleks midagi lõbusat, mida koos teha, ja üleüldse oli ta plaanis mulle selle eest maksta. Jällegi – kas ma teadsin seda infot või? Ei teadnud! Seejärel küsis ta, kas see keskmise sõrme näitamine polnudki siis naljaga mõeldud või. Noh, natuke oli ja natuke nagu ei olnud ka. Nii nagu sa ikka mõne oma sõbra pikalt saadad, kui ta midagi tobedat ütleb. Tema jaoks oli see aga tohutu solvang, sest ma korra olin seda juba varemgi teinud. Jah, see oli tõsi, minu esimesel või teisel päeval, kui Zahra teatas, et talle meeldivad väga venelased, ütlesin talle naerdes: “Haha, fuck off!” See olevat olnud esimene solvang ning kuna tegin sama viga juba teist korda, läks ta tõsiselt närvi, kuid ka mina ei taganenud, sest see olukord oli lihtsalt nõme!

Läksin oma tuppa rahunema, sest nägin, et Zahra ei lasnud olukorral minna, vaid tõmbus täiesti lukku ega rääkinud minuga enam. Istusin voodile ja puhisesin vihaselt. Esimese emotsiooni lahtumisel tunnistasin endale, et jah, ka mina tegin selles olukorras vigu. Teadsin, et Zahra ei tagane, seega neelasin oma uhkuse alla, läksin allakorrusele ja vabandasin, et teda oma käitumisega solvasin. Proovisin selgitada, et mul keesid emotsioonid üle pea ja ma ei mõelnud seda tõsiselt. Zahra oli jätkuvalt tõrges ja solvunud, vastas, et see oli ikka väga nõme minust ja temaga nii ei käituta. Tundsin, et see olukord on natuke ebaaus, sest Zahra ise paugutas ja vihastas kellegi peale iga päev, kuid nüüd, kui mul oli üks halb päev, oli see justkui andestamatu. Kinnitasin, et kui tema jaoks on keskmise sõrme näitamine ja sellega kaasnev sõnavara nii tõsised, siis ma edaspidi väldin neid temaga suhtlemisel. Tema aga ei rahunenud ikka ja muudkui ketras, et ma olen tema au juba teist korda riivanud. Lõpuks kallistasin teda ja ütlesin, et kõik on hästi ja kui meil on probleemid, siis palun räägime lihtsalt asjad selgeks. Läksin majast välja, et end natuke tuulutada ja lõpuks kohvikus kodulehe parandused sisse viia, mida ma juba ammu oleks teha tahtnud. Teel kohvikusse leppisin mõttega, et tagasi minnes võib juhtuda, et Zahra palub mul kotid pakkida ja juba täna lahkuda, kuid see mõte ei kõigutanud mind. Olin rahul, et jäin endale kindlaks ja väljendasin oma pahameelt ning olin valmis selle eest täit vastutust võtma. Olin teda ju korduvalt näinud nii käitumas teiste inimestega. Näiteks minu surfiinstruktori saatis ta niiviisi päeva pealt hostelist minema. Ma ei saanud täpselt aru, mis seal juhtus, aga noormees polnud vist nõus mingisugust Zahra antud korraldust täitma. Mul läks siiski kergemini ja see teema leidis oma lõpu ilma suurema draamata.

Pärast seda tüli ei olnud minu jaoks asjad enam endised. Zahra iseloom oli muutunud minu jaoks üha väljakannatamatumaks ja tabasin end sageli tema peale nähvamas. Kaasa ei aidanud ka minu PMS sel perioodil, kuid ma lihtsalt ei suutnud seda kaost ja mikromanageerimist rohkem taluda. Tal oli pidevalt vaja teada, kelle pesu on masinas, miks uks käis, kes räägib katusel jne jne jne. Leidsin, et see peatükk on ennast minu jaoks ammendanud ja on aeg Marokost lahkuda. Planeerisin endale veel viimase minipuhkuse Marrakeshis ja siis – minekut!

Tüliõun Kärt