Head aega, Euroopa!

Reede, 27. septembri hommikul litsusin ennast tihedalt BlaBlaCaris nelja mehe vahele, et võtta ette 3,5tunnine sõit Granadast Algecira sadamalinna. Mehed rääkisid kõik eranditult vaid hispaania keelt ja olid praktiliselt terve reisi aja vait. Meie juht Mohamed oli puhtjuhuslikult Marokost pärit suur keskealine mees, kes vahetas kogu sõidu ajal valjuhäälselt kellegagi araabiakeelseid häälsõnumeid, vaheldumisi neid ka üle auto kuulates. Karjumiste vahele üritas ta ühe käega sõnumeid toksida, teisega vaevu autot teel hoides. Härra tundus olevat väga pinges ja närviline ning ma ei saa öelda, et seal autos istumine ülemäära turvaline oleks tundunud. Kõige tipuks hakkas auto Andaluusia tõusudel haledalt ära vajuma, nii et mägised lõigud veetsime kiirteel 40 km/h roomates. Mäest alla jaksas suksu õnneks siiski veereda. Malaga lennujaamas väljus üks kaasteelistest ning asendus teisega. Uuel reisisellil oli aga parasjagu pooleli telefonikõne, mis tundus kuulmise järgi olevat kodusõda, ning järgnevad kaks tundi saime kõik osa sellest seebiooperist. Oma kesise keeleoskuse põhjal võisin eeldada, et teiselpool toru olev Maria oli tema naine ning sõja põhjuseks noormehe kallis ema, keda Maria ei osanud piisava lugupidamisega kohelda.