Head aega, Euroopa!

Reede, 27. septembri hommikul litsusin ennast tihedalt BlaBlaCaris nelja mehe vahele, et võtta ette 3,5tunnine sõit Granadast Algecira sadamalinna. Mehed rääkisid kõik eranditult vaid hispaania keelt ja olid praktiliselt terve reisi aja vait. Meie juht Mohamed oli puhtjuhuslikult Marokost pärit suur keskealine mees, kes vahetas kogu sõidu ajal valjuhäälselt kellegagi araabiakeelseid häälsõnumeid, vaheldumisi neid ka üle auto kuulates. Karjumiste vahele üritas ta ühe käega sõnumeid toksida, teisega vaevu autot teel hoides. Härra tundus olevat väga pinges ja närviline ning ma ei saa öelda, et seal autos istumine ülemäära turvaline oleks tundunud. Kõige tipuks hakkas auto Andaluusia tõusudel haledalt ära vajuma, nii et mägised lõigud veetsime kiirteel 40 km/h roomates. Mäest alla jaksas suksu õnneks siiski veereda. Malaga lennujaamas väljus üks kaasteelistest ning asendus teisega. Uuel reisisellil oli aga parasjagu pooleli telefonikõne, mis tundus kuulmise järgi olevat kodusõda, ning järgnevad kaks tundi saime kõik osa sellest seebiooperist. Oma kesise keeleoskuse põhjal võisin eeldada, et teiselpool toru olev Maria oli tema naine ning sõja põhjuseks noormehe kallis ema, keda Maria ei osanud piisava lugupidamisega kohelda. 

Lõpuks jõudis see killavoor ühes tükis Algecirase sadamalinna, kust mul tuli nüüd leida tee 24 km kaugusel asuvasse Tarifasse. Asusin bussijaama otsima. Kell oli pool viis õhtul ning praam Tarifast väljus kell seitse, mis jättis mulle kaks tundi seiklemiseks. Algeciras ise oli suhteliselt kole ja kõhe sadamalinn ning mul oli hea meel, et ma sinna ühekski ööks ei pidanud jääma. Ringi jõlkus igasugu kahtlase välimusega tegelasi, kes mind kas altkulmu või irvega põrnitsesid. Olin küll selleks hetkeks juba neli kuud üksi ringi reisinud, kuid see oli esimene hetk, kus hinge tekkis kahtlusevari – kas ma ikka tean, millesse ma ennast seon? Kui mul juba Hispaania poolel hirm on, mis mind siis veel õhtu hakul Marokosse jõudes ees ootab? Tundus ikka veel uskumatu, et ma juba paari tunni pärast võiksin teisel pool Vahemerd Põhja-Aafrikas olla! 

Bussijaam oli tihedalt rahvastatud lahmakas räpane plats, kus urisesid oma viimseid hingetõmbeid iidvanad bussid. Mingeid tabloosid ega silte ma ei märganud, mille alusel end õigesse kohta järjekorda sättida. Kõik teised tundusid teadvat, kus seisma peab, ja jõllitasid mind väga ebasõbralikult, mistõttu kelleltki abi küsimine ei tulnud kõne alla. Vedasin oma kompsud bussijaama sisemusse, kus õnneks siiski leidus tabloo väljuvate busside ja peatuste numbritega. Buss saabus õigeaegselt, kõik ronisid mornide nägudega peale ja mina ulatasin bussijuhile valmis otsitud eurod. Kui buss linnapiirist lõpuks välja sai, hakkas maastik ja vaatepilt muutuma. Tee ronis mäkke ja järsku avanes vaade nii kaugele, kui silm seletas – Vahemeri ja Aafrika! Appi, kui lähedal see teine kallas oli. Arvasin, et selge ilmaga on vaja vastaskalda nägemiseks silmi kissitada, aga ei – see paistis ka pilves ilmaga ilusti kätte. Tarifa oli juba oluliselt helgema väljanägemisega sadamalinn. Seal oli pigem sellist turismikuurordi hõngu tunda, majad olid heledad ja kaunid, esteetiline segu Marokost ja Euroopast, taamal paistsid heledad liivarannad lohesurfaritega. Isegi ilm oli Tarifas ilusam!

Jalutasin vaikselt sadama poole, kuid enne reisi soovisin midagi hamba alla saada, sest lõunasöögikord oli vahele jäänud. Ümberringi tundusid aga olevat pigem kallimapoolsed restoranid. Lõpuks jäin ühe grillitud kastanite putka ette seisma ja palusin tädilt ühe tuutu. Selgus aga, et kaardiga ei saagi maksta ja mul oli kaasas ainult viimane pihutäis euromünte – paberraha hoidsin Maroko jaoks. Tädi rehmas, et ah, anna, mis sul on. Olin üllatunud ja tänulik ega teadnud siis veel, et Marokos saan säherdust “maksa siis, kui saad” suhtumist veel korduvalt kohata. Nokitsesin sadamas põlve otsas oma kastaneid ja vaatasin ringi. Mõne hispaanlase veel tuvastas ooteruumist, aga üldiselt oli enamik ikkagi juba Aafrika mandri rahvas. Jälgisin burkas noort naist, kellel oli kaunis meik ja Louis Vuittoni käekott ning kes terve aja ennastunustavalt telefoni skrollis. Samal ajal jalutas tema mees vaatluse põhjal üsna hiljuti sündinud imikut õõtsutades. Täitsa huvitav vaatepilt sellise traditsioonilise ja religioosse riigi kodanike poolt – nüüd ma olin veel enam intrigeeritud, et mida see riik küll endast siis lõpuks kujutab! Käisin mõttes oma seljakoti sisu läbi ja pedin tõdema, et minu ainsad pikad riided – lohvakad siidised püksid ja ülesuuruses triiksärk – olid mul juba seljas. Ma tõesti ei olnud Marokosse mineku eel teinud rohkem eeltööd, kui “Minu Maroko” läbilugemine pool aastat varem, Workaway leidmine ja õhtuks hosteli broneerimine. Kas ma veedangi esimesed päevad nendes riietes, kuni endale midagi uut ostan? Minu plaan oli siseneda Marokosse avatud uudishimuga ning kohaneda kohaliku eluga – kohvist ja alkoholist otsustasin juba  eos loobuda. Oma Elisa Euroopa mobiilsest internetist lahkusin natuke väiksema entusiasmiga, aga vähemalt oli mul Maroko Telecomi e-sim juba makstud ja laetud, jäi üle ainult aktiveerida.

Veidi enne kella seitset avatigi check-in, kotid valgustati läbi, passid vaadati üle (aga templit veel ei antud) ja lõpuks lastigi laeva. Laev ise oli täitsa kena, küll mitte päris Hiiumaa Tiiu, pigem sinna Helsingi liinilaeva kanti, aga pisem. Teine korrus oli reserveeritud VIP-idele. Sättisin end sisse, panin telefoni laadima ja jäin ärevuses ootama. Viimased minutit Euroopas. Sõit algas kell 19 ja ka lõpes kell 19, sest ajavahe on täpselt tund. See tähendas aga päikseloojangu ajal linna jõudmist, vahetult enne hämardumist. Õnneks hostel asus vanalinna ääres kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel sadamast, seega lootsin siiski jõuda enne pimedat öömajale. Kui praam lõpuks tuurid sisse võttis, ronisin välistekile vaatepilti nautima. Vaatasin korraks oma istmele ja lauale jäetud asju, sealhulgas seljakotti läpaka ja passiga ning kaalusin, kas on ikka mõistlik oma “maailma usaldamise” mõtteviisiga jätkata. Jõudsin järeldusele, et ma oleme kinnises laevas ja pealegi – enda ümber ringi vaadates ei näinud ma ühtegi inimest, keda varguses kahtlustada. Tavalised pered ja burkades vanamammid. Otsusasin asjad maha jätta. Ilm oli päikseline ja tuuline, rannik mõlemal kaldal mägine ja müstiline, meri hele-helesinine. Olin natuke pettunud, et mingit hirmus erilist tunnet ei tekkinud – õhk ei muutunud kõrbetuuleks ja kajakad ei kriisanudki araabia keeles.  Poolel teel tõusis aga nii tugev tuul, et tekil vaadet piltistades hakkasin kartma telefoni minema lendamist. Ronisin vastu tahtmist tagasi laeva – näe, asjad kõik ilusti jätkuvalt olemas. Märkasin laeva keskel mingit luugiga letti, kus inimesed seisid pikas järjekorras. Algselt ei teinud ma sellest välja, arvates, et ju see on mingi kohalike protokoll. Siis aga märkasin, et kõikide dokumentidesse virutati templid sisse, ja muutusin rahutuks. Guugeldasin, et kus täpsemalt Marokosse merd mööda sisenedes viisatempel antakse, ning selgus, et just sellest samast putkast tulebki seda ise küsima minna. Täitsin ära passi vahel oleva infolipiku ning läksin järjekorda. Tempel käes nii kui niuhti! 

Tarifasse saabusin koos päikseloojanguga, taamal tervitamas õhtune palvekutsung. See natuke õõvastav kriipiv valjuhääldist kostuv araabiakeelne joodeldus mõjus tegelikult nagu mesi mu hingele. Siin ma nüüd olen teadmata ajaks, pidulikult vastu võetud, südames segamini ärevus ja elevus. Praamist väljumine käis üsna kiirelt ja lihtsalt. Märkasin, et minu prantsuskeelsetele tervitustele ei reageerinud ükski sadamatöötaja, küll aga oli siin ja seal kuulda hoopis hispaania keelt. Huvitav, Marokos pidid ju kõik prantsuse keelt rääkima? Noh, tuleb välja, et mitte Põhja-Marokos. Marssisin hämarduvas linnas tänavavalguse saatel vanalinna müüride suunas ning märkasin, et kõik inimesed jõllitavad mind. Mehed, keda oli tänavatel oluliselt rohkem, aga ka naised. Tundsin end järsku nii teistsugusena. Siin-seal üritas keegi mu tähelepanu püüda, kuid ignoreerisin. Linnamüüride vahele sisenedes avastasin, et minu Maroko Telecomi sim-kaart polnud ikka veel aktiveerunud ning allalaaditud Google Maps näitas vanalinna tänavaid üksnes pikseldatud udukogudena. Muutusin soojas lämbes sügisõhtus oma pikkade riiete ja raske kotiga aina higisemaks ning ümberringi  muutus kära üha intensiivsemaks. Ma olin eksinud, üksi, Marokos. Nii kui seisma jäin, et kaarti uurida või end koguda, tormas mulle ligi kamp mehi, kes kõik uurisid, kas maadam on eksinud. Ignoreerisin neid ja vaatasin enda ees laiuvaid kitsaid tänavaid, millest ühegi silt ei öelnud mulle midagi. Mingisuguse kõhutunde järgi suundusin lihtsalt mööda müürile lähimat tänavavahet edasi kaduva lootusega, et ma selle hosteli omapäi üles leian. Olin üksi tundmatu keelega tundmatus riigis. Mida ma küll teen?

Ootamatult tegin vasakpöörde ja leidsin end pisikese tupiktänava ees, mille lõpus paistis silt “The Riad Hostel Tangier”. Uskumatu, ma jõudsingi kohale!! Hingasin kergendunult ja pagesin hosteli neutraalsete seinte vahele. Olin tervest päevast ja oma teekonnast nii ülestimuleeritud, et ei tahtnud enam hostelist nina välja pista. Tasusin hoseli eest eurodes ning sain vahetusrahana veidi kohalikke dirhameid vastu. Ronisin teisele korrusele ja viskasin koti narivoodile. Kohal! Käisin peas veel korra läbi terve selle päeva teekonna ja tundus ikka täiesti ebareaalne, et alles samal hommikul olin Granada hostelis veel hommikust söönud. Hispaania tundus nüüd nii kodune ja tuttav, ent mõõtmatult kaugel. Nüüd tuleb välja mõelda, kuidas Marokos hakkama saada. Kuigi hosteli seinad mõjusid lohutavalt, tuli mul paraku siiski veel korraks enda mugavustsoonist 20 meetrit välja astuda, et sõbraliku marokolase käest nurgapealsest putkast viimase sularaha eest joogivett ja burgerit osta. Õhtusöök läks nii naeruväärselt vähe maksma ja putkamees oli nii meeldivalt viisakas, et mingi lootusekiir leidis mind taas üles. Hingasin hosteli katusel pimedas soojas õhtuhämaruses järjekordse palvelaulu saatel oma imeodava ja -maitsva halal burgeri sisse ning võisin lõpuks magama minna. Esimene õhtu üle elatud! 

Ja nii saigi alguse Maroko
Kärt