Marrakesh, päev 1: ühistranspordi saagad ja väike põige südalinna

Mul oli hea meel, et ma ei otsutanud ikkagi kahte Marrakeshi päeva kõrbesse sõitmise alla panna. See praegune sihitu kulgemine sobis mulle palju paremini. Esimesel päeval ärkasin rahulikult, aeglaselt ja jalutasin esimese asjana poetänavale saia ostma. Pagariletid olid avatud ja järjekorrad taga, kõik tahtsid värsket ahjusooja saia saada. Piidlesin üle kohalike peade, et kust võiks baguette’i saada, kuid paraku olid igalpool pakkuda ainult kohalikud lameleivad. Noh, mis seal siis ikka, pidin minagi lamedate saiade leppima. Üks ketas maksis ca 20 eurosenti ning oli pealt kaetud mannaga. Saiad maitsesid hästi, ainult et mulle hakkasid nad seedimisele, seega oleks eelistanud pikka saia, mis millegi pärast oli paremini talutav. 

Värsked saiad kotis, kõndisin tagasi Airbnb’sse, panin teekannu rohelise teega ja õhukese plekkpanni võiviiluga tulele. See oli esimene kord, kus ma tegin endale ise kogu Maroko hommikusöögi otsast lõpuni valmis ja pistsin üksi nahka. Teega olin natuke hädas, sest ma ei teadnud, milline on hea teepuru. Minu valitu oli kuidagi kange ja imeliku, kergelt hapuka maitsega. Lõin kolm muna pannile ja asusin neid kahvliga laiali ajama. Seejärel valvasin gaasileeki, et põhi kõrbema ei läheks, ise samal ajal pealt toorest muna laiali ajades, kuni pinnale tekkis ühtlaselt küpsenud munasegu. Katsin laua pisikeste keraamiliste anumatega, millest ühte tõstsin oma lemmiku aprikoosimoosi ja teise jben’i ehk pehme vahustatud toorjuustu. Viskasin teepotti hunniku münti ja pool kangi suhkrut, segasin läbi ning valasin teeklaasi kõrge kaarega, et pinnale tekiks vahune kiht. Seejärel tõstsin taldrikule omleti, rebisin tüki saia, kastsin selle toorjuustu sisse ning kasutasin saiatükki omletist suupäraste tükkide “lõikamiseks”. Tundus igati pidulik klassikaline söömaaeg ühele, ainult et ükski marokolane vist küll kunagi ei sööks üksi!

Sõrmed puhtaks limpsitud ja nõud pestud, lõpetasin poolelioleva artikli, pakkisin läpaka kotti ja võtsin suuna kesklinna poole. Mul oli nimelt telefonist internet otsas, seega oli vaja kõnekaarti laadida, seda saab teha aga ainult füüsilistes putkades. Ühtlasi oli otsa saanud ka sularaha. Seega esimene ülesanne oli leida pangaautomaat, mis väljavõtutasuga mind paljaks ei rööviks, seejärel minna kõnekaadri jahile. Algne plaan Airbnb wifis olles Indrive’ist takso tellida läks luhta, sest taksosõit oleks läinud maksma 60 dirhamit,  mul oli aga rahakotis parasjagu ainult 45 dirhamit. Nokk kinni, saba lahti. Tuleb siis ühistranspordi peale loota. Olin internetist välja uurinud, et ühistakso peatus asub umbes 20minutise jalutuskäigu kaugusel ning üks ots maksab 7 dirhamit. Asusin Google Mapsi offline-kaardi abil siis mööda seda roosade tänavate rägastikku kuuma päikse käes orinteeruma ning suutsingi ilma suuremate äpardusteta peatuse üles leida. Lähenesin häbelikult taksodele, sest tavaliselt on seal rohkem rahvast ja taksojuhid hakkavad ise karjudes uurima, et kuhu sa minna tahad. Hetkel tundus aga “laadimisel” olevat vaid üks takso ning juht oli parasjagu ühe kohalikuga jututuhinas. “Salam aleikum, Gueliz? Plaza Gueliz?” proovisin mingite märksõnade abil aimu saada, kas takso peatub minu sihtkoha läheduses.

Onu kortsutas kulmu ja lausus: “Gueliz? No, only Souk, then you take small taxi!” Selge pilt, ronisin aga tahaistmele kohalike vahele ja jäin vaikuses ootama, kuni takso väljub. Õnneks sai auto kiirelt täis topitud ja asusime sõitma. Kohalikud aeg-ajalt heitsid mulle uudistavaid kõõrdpilke, kuid üldiselt tegime kõik nägu, et pikk blondiin on täiesti tavapärane nähtus pearättidega tädide ja mustasilmsete onude keskel. Mööda Marrakeshi tänavaid tuhisedes mõtlesin, et see on ikka üks tore viis ringiliikumiseks. Ei pea pikalt bussis loksuma, kuid saad enam vähem sama raha eest taksoga sõita. Liiklus oli umbes täpselt nii kaootiline, kui ma olin ette kujutanud, mööda vihisesid lahmakad hoolitsetud pargid, kaamlid ja prantsuse koloniaalstiilis punased majad. Marrakesh on muide väga omanäolise üldilmega, mitte ainult selle pärast, et kõik majad on roosakas-punased, vaid ka seetõttu, et linnas on keelatud 12. sajandil ehitatud Koutoubia minaretist kõrgemate hoonete ehitamine. 

Umbes 25minutise sõidu järel olimegi jõudnud kesklinna. Distantsid tundusid kaardilt vaadates hoomamatud, sest Marrakesh on ikka üks suur-suur linn. Takso peatus linnamüüri ääres asuval parkimisplatsil, viskasin juhile 7 dirhamit ja astusin autost otse südalinna tohuvabohusse – taksojuhid karjusid võidu ja läbisegi, uued sõitjad ronisid juba autosse, suutes vaevu minu väljumist ära oodata; autod ja rollerid vurasid ümberringi, taustaks lõputu tuututamine. Astusin kärmelt kõnniteele, et platsilt välja murda. Olin enam-vähem vaadanud valmis suuna, kuhu mul vaja minna oli ning kuigi Gueliz ei jäänud ülemäära kaugele, oli õues jalutamiseks liiga palav ja lärmakas ning mul hakkas lõunaaeg kätte jõudma. Seega tegin tormijooksu üle lõputult sagiva ristmiku, siksakitades segaduses turistide vahelt läbi. Kui see oleks olnud minu esimene päev Marokos, siis ma oleksin vist ülestimuleeritusest pead kinni hoidnud, suutmata toast väljuda, kuid pärast kuut nädalat olin selle kaosega juba nii harjunud, et keskendusin oma eesmärgile ja hoidsin fookust takso kinnipüüdmisel. Märkasin, et ühes bussipeatuses seisis vormiriietuses mees, kes püüdis pooltühje taksosid kinni, uuris, kuhu nad lähevad, ning toppis neile uusi reisijaid juurde. Taksojuhid pistsid talle vastumeelselt veidi raha pihku ja jätkasid sõitu. Astusin minagi siis tähtsa härra juurde ja teavitasin teda oma sihtkohast, ise salamisi palvetades, et see mingi petuskeem pole, kus minu käest lõpus mingi röögatu summa raha küsitakse. Haaraski härra järjekordse takso, karjus midagi käega vehkides ja mulle näpuga näidates, seejärel pisteti mind esiistmele ja sõit jätkus. Märkasin, et taksomeetril jooksis eelmise reisija sõit, seega nuputasin oma peas, et kas ma pean terve summa kinni plekkima või tehakse mingisugune vahekalkulatsioon. Jõudsime kiirelt õige ristmikuni, härra küsis mult 10 dirhamit, mis oli ehk natuke rohkem, kui see distants väärt oli, kuid siiski nii pisike summa, et maksin selle südamerahus ära ja asutsin tänavale. Nii, kõigepealt Poste Maroc pangaautomaadi jahile – nende automaatidest on raha välja võtmine tasuta (ainult kodupangale peab konverteerimise eest paar euri loovutama).

Raha käes, jäi mulle ette McDonalds ja otsustasin, et just siin ma oma tänase “lääneliku” lõunapausi teen. Kõige selle peale oli lõpuks nii palju aega kulunud, et kell oli juba neli pärastlõunal, kui ma lõpuks kohvikusse maha istusin. Olin endale Google Mapsist valmis otsinud kõrge hinnangu koha Guelizis ning ei pidanud pettuma. Kõrgete lagede, ohtrate lampide ja taimedega Palmetto Coffee oli täpselt see, mida ma uue blogipostituse kirjutamiseks vajasin. Tellisin endale flat white’i ja asusin trükkima. Poolteist tundi hiljem võisin arvutikaane edukalt kinni lüüa ning võtta suuna kahe ja poole kilomeetri kaugusel asuvasse Carrefouri supermarketisse. Möödusin kangialustest, kust sai piiluda imeilusatesse rohelistesse sisehoovidesse, kuninglikust teatrimajast, rohelistest pikkade alleedega purskaevudega parkidest. Ma ei oleks arvanud, et keskmaal asuv Marrakesh selline roheline oaas on! Lõpuks, kui jalad hakkasid juba alla andma, jõudsin Menara Malli kaubanduskeskusesse, mille keldris asus minu ihaldatud supermarket. Sain aga kiire pettumuse osaliseks, sest importkaup oli nii röögatult kallis, et mul pidi kassas suu põrandani vajuma, kui ekraanilt 18eurone summa vastu vaatas. Meenutagem, et ma olin just ostnud hommikul tänavalt leiba, mille hind oli 20 eurosenti. 

Mornilt vedasin end tagasi tänavale, kus päike oli hakanud juba loojuma. Nüüd läks kiireks, sest mul oli kindel soov enne pimedat tagasi jõuda. Olin vahepeal tänava pealt suutnud kõnekaardi osta ja müüja abiga krediiti juurde laadida, seega Google Mapsi rõõmud olid mulle jälle saadaval. Kaart ütles, et kusagil siin samas peaks olema bussipeatus, kust saan õigesse linnaossa sõita. Marokos muidugi olid enamik bussipeatused mõttelised, seega nii ma siis edasi-tagasi mööda tänavaäärt kõndisin, proovides kogunevate kohalike järgi end õigesse kohta seisma sättida. Vahepeal üritas mind enda auto peale meelitada ka üks suure takso juht. Lootsin korraks, et ehk on tegemist jagatud taksoga, kuid kui onu teatas minu sihtkohta kuuldes, et hind on 100 dirhamit, purskasin naerma ja saatsin ta pikalt. Bussipilet on 4 dirhamit, mis te nalja nüüd teete. Lõpuks saabus oodatud kolisev ja krigisev linnaliin. Ausalt, need bussid olid nii viimasel hingusel, kui veel sai olla, ja istekohti jagus vaid käputäiele reisijale. Nii ma siis loksusin 45 minutit bussis, nina aknast väljas, selg küürus, sest buss oli mulle sirgelt seismiseks liiga madal. Tagasi majutuskohta jõudsin alles kell seitse õhtul. Väsinult. Valmis rahus lamama, kui uksest sisse astudes vaatas mulle köögist vastu mingi veider vanamees, kes tundus poole jalaga hauas olevat. Ma ei oskagi tema välimust otseselt kirjeldada, aga ta paistis igati räsitud, ühel pool pead operatsiooniarm, käed tudisemas, kõndides sussid aeglaselt sahisemas. Ta üritas mind paaril korral liiga kõva häälega prantsuse keeles kõnetada, kuid hästi meil see vestlemine välja ei tulnud. Jälgisin kirtsus ninaga, kuidas ta mööda riiuleid ja sahtleid tuhnis, kus oli silt “ainult personalile”, kuni ta lõpuks pöördus minu poole küsimusega, et kust võiks õli leida. Laenasin talle siis lahkesti oma võid ning varjusin ülejäänud õhtuks magamistuppa, kuhu oli kuulda pidevat rägisemist ja rögisemist ning WC-s vaatasid mulle hiljem vastu pruuniplekilised paberid. Tundsin, kuidas minu rahulik zen retriit oli järsku rikutud! Keerasin pettunult magama, lootuses, et vanamees siiski ülemäära kauaks siia tolgendama ei jää…

Kärt