Igapäevaelu hostelis ja jõudeelu õppimine

Räägime siis täna natuke sellest, milline näeb välja ühe vabatahtliku elu Maroko hostelis. Nagu eelnevalt mainitud, sain selle “tööotsa” Workaway lehe kaudu ning selle kontseptsiooni põhjal pakub võõrustaja majutust, süüa ja kohalikku kultuuri ning mina talle vastu nädalas 20-25 tundi tööd. Workaway töövahetus võib kesta alates nädalast kuni mitme kuuni, vahel lausa poole aastani sobivuse korral. Töid on seinast seina – alates klassikalisest lapsehoidja ja majapidaja rollist kuni kelgukoerte eest hoolitsemise ja kohvi tootmiseni välja. Minusugusele kitsa eelarvega reisijale suurepärane kaup, kui töö sobib. Siiani pole ajalise või geograafilise sobivuse tõttu kahjuks sobivat Workawayd leidnud, kuigi mulle on minu reisi jooksul kirjutanud mitmed pered/farmid nii Prantsusmaalt, Portugalist kui lausa Tšiilist. Workaway lehel on nimelt võimalik enda profiilile panna kirja, millistesse riikidesse sa plaanid reisida ning nii saavad kohalikud võõrustajad sind üles leida. Päris tore on, kui inimesed kirjutavad, sest minu profiil kõnetab neid! Aga nüüd Marokost. 

Minu tööpäeval pole otseselt ametlikku algusaega, tuleb lihtalt end piisava varuga näole anda, et hommikusöök saaks tehtud. Kohaliku kuke arvates algab hommik juba kell 3 öösel, siis kell 5 ja kell 7 hommikul, kuid minu päris äratuskell on sätitud siiski kella kaheksaks. Tund varem on ärganud juba minu toakaaslane, omaniku onutütar Fatima, et minna kohalikku kooli inglise keelt õpetama ning pärast seda ülikooli loengutesse. Alumisel narivoodil põõnab belgia tüdruk Anna nagu homset poleks. Tipin vaikselt välja oma aknata toast, astun öökides üle kalaraibetest, mille kassid on öösel prügikastist mööda köögipõrandat laiali tarinud, ning lähen vannituppa hambaid pesema. Seisan üks jalg vannitoas, teine väljas, sest Marokos on enamik vannitubasid WC-ga koos, sageli asetseb segisti otse poti kohal, mistõttu vannitoa põrandad on alati märjad ja kergelt hallituselõhnalised. Minu jaoks on aga igati jälk, kui mu jalad on märjad või purused, mistõttu väldin vannitoa põrandat nii palju kui võimalik. Seejärel kõnnin neli korrust ülespoole terrassile. Parem oleks, et ma selle nelja nädalaga vormi saan! Marokos on linnades traditsioonilised ühepereelamud enamasti kolme-neljakordsed, kus igal korrusel on eraldi WC või väike kööginurk. Suurem köök on kas esimesel korrusel, katusel või nagu meie hosteli puhul – mõlemas kohas. Katuseterrass on Maroko kodu keskne element.

Hommikusööki pakutakse meie hostelis üsna hilja, s.o kell 10 hommikul. Minu ja enamike eurooplastest hostelikülastajate jaoks on see üsna tüütu, kuid omanik Mohamed ei lase end sellest heiduta – tegemist on siiski Maroko perehosteliga ning pere tahab magada. Üritan katusele jõuda enne, kui seal elu pihta hakkab, et veidi joogat teha ja end päevaks häälestada. Alati mul see ei õnnestu, sest vahel on mõni külaline juba hommikusuitsul, teinekord on kass järjekordse naabrite jänese maha murdnud ja meile kingituseks vedanud, vahel jälle on tuul ookeani poolt, mis muudab kõik ümberringi niiskeks ja maas istumise võimatuks. Esimesel korral imestan, et kuidas saab vihma sadada, kuigi ilmateade näitab sademete tõenäosuseks ümmargust nulli. Õpin aga peagi ära, et Marokos on tuule suund palju olulisem näitaja kui sademed (mida ei ole), sest maatuul toob liivase ja kuuma kõrbeõhu, ookeanibriis on aga märg, soolane ja raske. Harvad ei ole ka hommikud, kui pean loobuma hommikujoogast, sest ei leidu vaipa, mis ei haiseks kassikuse järgi. Marokos on kassid-koerad iseseisva elu peal, ka kodused kassid on poolmetsikud ning öid saadavad kõrvulõikavad kräunuvad gängisõjad. Harjun selle taustamuusikaga üsna kähku, kuid aeg-ajalt siiski teritan kõrva, et ega kellegi imik kuskil ei piinle. Kasside ülekülluse tõttu on neil kombeks enda territooriumit märgistada, mistõttu leian end pidevalt enne istumist mööblit nuusutamas. 

Esimesel päeval ei oska ma üksi midagi teha ja ootan, kuni keegi ühineb, kuid paari päevaga on mul hommikurutiin selge. Pärast joogat panen tavaliselt väliköögis gaasipliidile suure veekannu, millest peab jaguma kaheks teepotiks – suhkruga ja ilma. Asun vaikselt ettevalmistusi tegema, kuni minuga ühineb meie alati rõõmsameelne Hassan, kes tassib hommikuti kõrvaltänava turult kokku värske saia, munad, koriandri ja mündi, tomatid ja muu puuduoleva. Saia on Marokos õige mitut tüüpi – on prantsuse baguette, kohalik mannaga kaetud lameleib khobz ja minu lemmik kuumadel kividel küpsetatud tafarnout. Viimane saabub alati kohale kuumana ning enne leiva lauale viimist tuleb eemaldada sinna külge jäänud kivikesed. Misiganes saiatüüp parasjagu lauale tuuakse, sinna kõrvale pakutakse alati pisikestes keraamilistes nõudes värsket oliiviõli (parim, mis ma saanud olen!) ja amlou’t (kohalik maapähkli- või mandlivõi), meie serveerime lisaks erinevaid moose, mett ja šokolaadikreemi.  Mohamed või Hassan valmistavad igal hommikul pannitäie või kaks – sõltuvalt külaliste arvust – berberi omletti, mida siis kõik ühiselt saiatükkide abil endale kraabivad. Maroko omletitegu algab tomatikastmest. Selleks tuleb kõigepealt koorida(!) ja tükeldada hunnik tomateid, visata blendrisse koos küüslaugu ja koriandriga ning maitsestada soola-pipra, paprika, vürtsköömne ja kurkumiga. Blenderatud kaste valatakse kuumale õlisele pannile ning lastakse podiseda veidi paksemaks ja tumedamaks, seejärel lüüakse sinna sisse munad ning lastakse kaane all valmida. Esimesel korral berberi omletti süües kõrvetad üsna kindlalt oskamatusest oma sõrmed või kurgulae ära, kuid ajaga tekib kannatlikkus ja vilumus. Loomulikult käib söögikorra juurde ka Maroko tee, mida valmistatakse rohelise tee purust ja värskest mündist. Keevasse vette lisatakse supilusikatäis teepuru, lastakse madalal kuumusel mõned minutid tõmmata, seejärel lisatakse korralik peotäis münti koos vartega ja vajadusel kang suhkrut. Tee segamiseks tuleb seda kallata klaasi kõrge kaarega, valada uuesti potti tagasi ja korrata protseduuri paar-kolm korda. Teed serveeritakse ilusatest pitsmustriga klaasidest ning valatakse alati piisavalt kõrgelt, et tee pinnale tekiks vaht. Esimestel päevadel on praktiliselt terve hosteli endale broneerinud perekond Portugalist, kes kõikide oma tädide, laste ja nende kaaslastega moodustavad kokku 12liikmelise seltskonna. Ja seda on palju. Nad on meeletult lärmakad ja nende tavapärane suhtlus on konstantselt üle üksteise karjuda, mis paneb mu pea huugama. Nendel hommikutel on laual ilmselgelt kaks omletti!

Mingil hetkel ühinevad hommikusöögi serveerimisega ka unine ja sasipäine Anna ning hiina tüdruk Li, kelle puhul ma kunagi ei tea, kus ta on ja kas ta üldse tulemas on. Pärast sööki peseme nõud ja algab tubade koristamine. Mina arvasin, et hommikuti toimub selline mõnus minikoosolek, kus päeva ülesanded läbi arutatakse ja ära jagatakse, kuid reaalsus on veidi nukram ja robotlikum. Hassan saadab meile ühisvestlusesse nimekirja koristamist vajavatest tubadest ning meie jagame vabatahtlike vahel ülesanded ära. Üks vahetab voodilinad, viib need pessu ja riputab kuivama; teine pühib ja peseb põrandad ning kolmas koristab WC-sid. Kõlab üsna lihtsalt, eks? Noh, mulle ka, aga millegi pärast saavad kõik vabatahtlikud ülesannetest täiesti erinevalt aru. Esimesel nädalal hoian tahaplaanile ja teen nii, nagu mulle öeldakse. Kõige esimesel päeval jälitangi endast 10 aastat nooremat belgia tüdrukut, kes mulle seni omandatud “tarkused” edasi pärandab. Meie ülesandeks on sel päeval WC-de koristamine, mis toimub järgmiselt: võtad ämbritäie pesuvett, kastad sinna sisse tavalise põrandaharja ning hõõrud sellega vetsupotti seest ja väljast, põrandaid, kraanikaussi ja miks mitte ka peeglit. Vaatan seda protsessi veidi segaduses pealt, üritan paar päeva jäljendada, kuni lõpuks loobun ja võtan käiku vanaemade tehnika – ikka märja läpiga käpuli maas, et kõik kohad päriselt ka puhtaks, mitte lihtsalt märjaks saaks. Järgnevatel päevadel avastan, et kõigil vabatahtlikel on täiesti erinevad meetodid koristamiseks. Hiinlannal on alati tuli takus ning tema koristustehnika ainus eesmärk tundub olla kuluefektiivne – ta kallab kloorise seebivee kahhelkividest põrandale ja kraabib siis vannitoakaabitsaga kokku. Tulemuseks on ujuvad trepid ja mustad jalajäljed märjal põrandal. Belgia neiul on jällegi aega küllaga, tema flegmaatilised liigutused on aeglased ja kalkuleeritud, kuid mitte korralikud. Fatima, kes ka aeg-ajalt oma vabadel päevadel kaasa lööb, töömeetodid on kuskil seal kiire ja hoolika vahepeal. Eestlanna tööd muidugi ei ole võimalik kritiseerida, sest see rahvus on teada-tuntud oma perfektsete töömesilaste poolest (nali, kindlasti kiruti mind ka tagaselja!).

Seejärel on päev kuni õhtusöögini vaba! Hakkan mõtisklema, kuidas oma elurutiini siin nüüd asjalikult üles ehitama hakata. Omanikult saan rõõmsa uudise – lähedal asub kohalik jõusaal, kus on eraldi naiste ja meeste treeningsaal, mille kuutasu on 250 dirhamit (25€). Kuna minu esimene tööpäev on pühapäev, siis pean ootama esmaspäevani, kuna jõusaal on täna suletud. Pärast koristusega ühele poole saamist leian Hassani, Fatima ja Anna terrassi diivanitelt siruli. Tuleb välja, et täna on laisk päev ja kõik otsustavad veidi päikse varjus tukastada. Heidan ka pikali, kuid tunnistan Annale, et natuke raske on lamada – kasutuse ärevus tahab ikka tekkida! Anna naerab ja kinnitab, et temal oli ka esimesel nädalal raske selle tegevusetusega harjuda, aga nüüdseks on juba selge. Eriti, kuna teab, et see on ajutine periood tema elus. Muigan, et see on nagu ambitsioonikate ja töökate eurooplaste rehabilitatsioonilaager, ja lähen toon läpaka, et natuke sarju vaadata. Pärast mõnetunnist lamamist leian, et kui ma nüüd kohe ei tõuse, siis ma sulandun diivanimustriga üheks. Teen plaani rattaga veidi linnas ringi tiirutada, leida sularahaautomaat, vaadata üle rand ja hankida lähimast supermarketist lõunasöögi materjali, sest kuuldavasti on lõuna igaühe enda vastutada. Rattal aga on kummid tühjad ja rattaketist ei hakka ma üldse rääkimagi. Kõnnin uuesti neli korrust ülespoole Mohamedile kurtma kurba saatust, kes lubab millalgi probleemiga tegeleda, ja suunab mind nii kaua teise, oluliselt pisema rattaga sõitma. Hea küll, mis see 10 minutit sõitu siis ära pole, kuid rattakett on teisel rattal täpselt sama õõvastav kui esimesel. Ketiõli pole need rattad eladeski näinud, seega haaran köögist taimeõli, viskan ratta tagurpidi ja asun õlitama. Noh, natuke on parem seis, aga siin oleks ikka survepesu ja, olgem ausad, ketivahetust vaja. Sätin end valmis, Fatima ja Anna lehvitavad mulle laisalt pimedast toast oma vooditest ja lubavad, et võivad minuga hiljem rannas ühineda.

Sätin end kuumale ilmale ja kohalikule kultuurile vastavalt võimalikult sündsalt riidesse ning asun teele. Kohalikud on loomulikult kõik talvejopedes, kuigi õues on 24 soojakraadi. Väntan oma krigiseva pisikese rattaga mööda tolmuseid teid, kohalike krõllis silmad mind saatmas. Agadir on tõesti üks inetu linn – ühel pool tänavat on poolikud ehitusjärgus hooned, teiselpool tolmune tühermaa, mis on täis prügi ning millegi pärast seisab keset seda prahti üks kõhn hobune, kes vehib laisalt sabaga ja üritab midagi hamba alla leida. Okei. Väntan aga edasi, kuid mida kaugemale ma meie hostelist lähen, seda tuntavalt külmemaks õhutemperatuur läheb. Kusagilt majade vahelt jõuab minuni tõsiselt külma hingusega ookeanituul, mis paneb mind kahetsema oma suvist riidevalikut. Saadan Annale sõnumi, et kas nad on juba ranna poole teel ja saavad mulle kampsuni tuua, kuid selgub, et nemadki läksid vahepeal lõunat ostma ja ei kavatse täna rohkem majast väljuda. Käin sularahaautomaadi juures ära, loobun rannaplaanist ja suundun poodi. Minu rõõmuks on ka Marokos prantsuse Carrefour, mis on mu täielik lemmik toidupood. Haaran endale jogurtit, mangot ja draakonivilja ning veel üht-teist snäkiks. Hostelisse jõudes uurib Anna, et kas ma sooviksin ka pestoga pastat lõunaks, sest ta teeb siis juba suurema portsu. Olen rõõmuga nõus. Vahepeal tuleb terrassile Mohamed, kelle käest Anna küsib sama küsimuse. Minu üllatuseks aga hakkab mees hoopis Annaga õiendama: “Miks sa pead seda küsima minu käest, ei, ma ei taha, kui see on sinu jaoks raske! Te, eurooplased, olete ikka imelikud, peate küsima. Marokolane lihtsalt teeb söögi valmis ja kutsub kõik sööma!” Üllatun sellest vastusest, sest sain aru, et lõunasöögi teeb ju igaüks ise. Kas ma pean siis iga kord tegema igaks juhuks nii palju, et kõigile jaguks või? See kõlab nagu väga palju toiduraiskamist ja rahakulu. Sööme siiski ümber laua kõik koos, kuid terve aja Mohamed ilgub Anna kallal. Proovin olukorrast õppida ja üle olla “eurooplaseks olemisest” ning lõikan oma mango lauale lahti kõigile söömiseks. Õpime siis mitte nii isekad olema.

Õhtusööki valmistab üldiselt Fatima, vahel ka Mohamedi ema, kes hosteli teisel korrusel pisikeses “korteris” pesitseb.  Kuna õhtusööki pakutakse üheksa-poole kümne paiku õhtul, asub Fatima sööki valmistama ca kella seitsme ajal, mil mul hakkavad kõhukorinad juba kõrvu lukustama. Õhtusöök serveeritakse tajine’is, mis on maroko traditsiooniline portselanist küpsetuspott: Fatima küpsetamas Alus on lame ja pannitaoline, kaaneks aga kõrge mütsike. Tajine’is valmivad täiesti imelised road kas kanast, kalkunist või kalast. Roogade põhikoostis on enamasti sama – ohtralt sibulat ja küüslauku, kurkumit ja vürtsköömneid, tomatit ja koriandrit. Sageli võib potist leida ka kartulit ja porgandit. Minu lemmikuks on kalkunihakklihast kefta’d ehk lihapallid tomatikastmes, maitsev versioon on sama roog ka sardiinidest, kuid siis pead olema leplik pehmete kalaluude söömise osas. Peale puistatakse üldjuhul oliive ja soolatud sidruneid. Jälgin huviga, kuidas Fatima nii kergelt möödaminnes kaks suur tajine’i täit õhtusööki valmis kokkab. Õhtustamine toimub taas terrassil ühiselt saiaga otse pannilt sööki suhu kraapides. Märkan, et Mohamed käitub hostelikülalistega nagu suurpere isa, mitte võõrustaja – käsutab ja kamandab, et kes kus istuma ning kuidas ja kui palju sööma peab. Mina olen täiesti punnis ja lõhki minemas, kui Mohamed küsib, et miks ma ei söö, kas ei maitse või. Issand, klassikaline vanaema jutt… Sama küsimuse saavad kõik, kes korraks puhkavad söömisest. Saia tuuakse muudkui lauale juurde, kuigi minu kokkuhoidliku pilgu järgi jagub seda piisavalt kõigile. Lõpuks visatakse pooled saiad minema. Peseme nõud ja proovin mõnda aega püsida seltskonnas, loen veidi riiulist võetud raamatut kaasaegse moslemiusu kohta, kuid ühel hetkel saab uni minust võitu ja kobin kella poole kaheteist paiku konkusse. Fatima küll protesteerib, et temal on veel vaja õppida, kuid minu poolest tehku, mida tahab – MINA heidan pikali ja panen silmad kinni.

Kärt