Kas kahe nädalaga saab surfamise selgeks ehk parim meditatsioon

Eelmises postituses sai kirjeldatud minu esimest surfitundi, mida jagasin Niklasega, ning kus instruktor pani mind fakti ette, et kui kaks nädalat järjest iga päev randa lähen, siis peaks surfamise selgeks saama. Aga ainult siis, kui tõesti pühendunult iga päev lähen! Noh, võtsin siis väljakutse vastu ja teavitasin Zahrat, et ma kavatsen hommikuti enne kukke ja koitu hakata rannas käima, et hommikusöögiks tagasi jõuda. Selline üliambitsioonikas mõte tuli sellest, et minu teada surfarid ikka lähevad päiksetõusu ajaks randa, kui pole veel nii palav. Ma olin küll siiani harjunud pool üheksa tõusma, aga nüüd tuli end kokku võtta ja enne poolt kaheksat kalipsos ranna poole teel olla.

Ärkasin esimesel hommikul (ehk teisel surfipäeval) kahetsustundega, et kas seda oli nüüd vaja või. Ronisin siiski kohusetundlikult voodist välja, toppisin kalipso selga ja asusin uniselt kõmpima. Telefoni ja kõik muu väärtusliku jätsin koju, ainult rätiku viskasin ümber kaela. Mereni oli hostelist napid 10 minutit jalutamist, heal päeval isegi kaheksa, ainult et algajate surfilaud oli nii suur ja kohmakas, et mul läks õlg enne mitu korda krampi, kui rannani jõudsin. Lainete kohinat oli juba kaugelt kuulda, kuid kohale jõudes tõmbas vaatepilt seest veidi õõnsaks. Rannas polnud mitte ainsamatki hingelist. Välja arvatud üks mees, kes trepil kükitas. Hiljem selgus, et tegemist oli hommikuse s*ttumisega. Tühi rand oleks muidugi võinud mulle anda vihje, et äkki oleks mõistlik ümber pöörata ja koju tagasi minna, kuid olin andnud endale lubaduse ega kavatsenud seda murda. Hingasin sügavalt sisse ja läksin rannaliivale. Tegin mõned kerged soojendusharjutused ja hindasin olukorda. Tundus olevat mõõn ning lained murdusid väga ranna lähedalt suurte raksakatega. Ei mingit pikka liuglevat kerimist. Otsutasin, et mis seal ikka, vaatasin hirmule otse silma ja läksin vette. See, mis järgmise 20 minuti jooksul toimus, oli paras õudusunenägu. Kuna lained murdusid ranna lähedalt, oli mul tõsiseid raskusi mere peale välja sõudmisega. Ikka ja jälle sain lainega läraki näkku ning laud lendas, kus seda ja teist. Võtsin seda kui väljakutset õppida laineid ületama, mis on minu jaoks üks raskemaid asju surfamise juures, kuid enne igat lainet pidin issameiet paluma, sest hirm oli suur. Lõpuks, kui end koos lauaga pesumasina trumlist leidsin, otsustasin, et olukord ei ole turvaline ja mõistlik oleks lahkuda. Kõndisin koju löödult ja pettunult, et ei minust ikka surfarit saa! Lapsepõlvest saadik tuttav jonn lõi välja, et kui loomulikust talendist ei õnnestu, siis ma ei tahagi. Jätan selle asja katki, sest milleks end kiusata. Kuid küpsem osa minust rahustas jonnipunni maha, et see ongi arengukoht. Kui ei tule välja, aga sa annad end ikkagi järjepidevalt näole. Tagasi hostelis jagasin oma mure nii Zahra kui surfiinstruktoriga, kes ka meil nüüd abiks käis. Marokos on nimelt tavapärane, et käiakse üksteise juures töödega aitamas, kui parasjagu vaja on. Nii oli meil käinud hostelit koristamas ja hommikusööki tegemas nii Zahra õde, parim sõbranna kui mitmed meessoost sõbrad. Instruktor noogutas pead, et hoovus oli vale ning soovitas mulle äppi, kust enne randa minekut järele vaadata, millal on õige tuul, laine ja tõus. Novot, täielik teadus see surfamine.

Kolmandal päeval olin juba targem ning sättisin end randa hoopis kell kaks päeval. Päike küll paistis halastamatult lagipähe, kuid midagi polnud teha. Määrisin end paksult päiksekreemiga sisse ja tegin minekut. Sel korral olid lained suurepärased, kuid püsti ei saanud ma kõhuli tasakaalu pärast ikka. Tundsin, et olen laual kuidagi valesti ja ei saa end enne laine tulekut balanssi. Proovisin küll üle vasaku külje lauale ronimist, siis üle parema, sättida end ettepoole ja tahapoole, varbad üle ääre, varbad laual. Ikka kukkusin kas nina ees lainelt alla või lendasin püsti tõustes kohe üle külje vette. Lõpuks klikkis midagi ära – kui ma olen laual piisavalt eesotsas ja surun aeglaselt kätega lainele vastu, saavutan tasakaalumomendi, kust suudan lõpuks püsti hüpata ja jalgadele jääda. Selle heureka-momendiga kaasnes tõeline eufooria! Vau, saingi pihta või?! Liuglesin lõpuks oma 4-5 korda rannani välja ning pakkisin pärast 45minutist trenni asjad kokku. Kui tahta homme jälle tulla, ei saa oma õlgu ja selga üle koormata. Koduteel olin tänulik, et ikkagi alla ei andnud ja hakkasin vaikselt protsessi võlule pihta saama. Surfamine on tõeline meditatsioon – on ainult sina, laud ja ookean ning millegi muu peale pole aega mõelda, kui elus tahad püsida. Mõte on selge ja kohal.

Neljandal päeval olid tingimused samuti suurepärased. Lained olid küll pikad ja madalad ning neid tuli kauem oodata, kuid see eest sain õppida midagi väga olulist – lainete lugemist ja ajastust. Kuna õiget lainet tuli nüüd veidi pikemalt oodata, sain silma harjutada ning hakkasin nägema neid nähtamatuid märke, mida surfarid näevad. Esimestes tundides ma olin nii segaduses, et misasja need instruktorid sinna merele vahivad. Samuti ei saanud ma aru, miks kogenud surfarid lasevad nii paljudel headel lainetel lihtsalt mööda minna. Aga nüüd ma hakkasin aru saama. Esimesed märgid lainest tekivad väääga kaugel merel ning nende märkamisel tahaks ju kohe selle laine kinni püüda. Kuid ei, vaja on kannatust. See esimene laine pole sinu laine, tuleb mööda lasta. Tavaliselt pole ka teine, sest see ei murdu veel ja on liiga lauge, mistõttu ei teki piisavalt hoogu. Aga vot nüüd see kolmas või neljas tuleb ära tabada. Pöörata lauanina õiges suunas, kuid ise hoolikalt selja taha passida, et kas on õige hetk. Oi, ja kui see laine siis kerima ja murdumismärke näitama hakkab, tuleb ristimärk ette lüüa ja hirmsasti plagama panna. Mis edasi saab, on mingi kõrgema jõu kätes, sest mul tavaliselt on täielik tühimik selles kohas. Keha teeb mingeid asju, aga ega mul ülemäära kontrolli selle üle pole. Kõik toimub nii kähku, et sul pole aega mõelda, aga samas kui sa pole kogenud surfar, tuleb sul siiski peaga veel kontrollida liigutuste järjestust, enne kui keha hakkab üle võtma. Suru käed sirgeks, pinguta kõhulihaseid, hüppa jalg ette, siruta vaikselt keha, kuid hoia asend madal, vaata pingsalt maismaad ja lase lainel end kanda. Hops, ja valmis, eks? Noh, mitte päris. Ütleme nii, et pooltel kordadel see nali ehk isegi õnnestus. Aga üldiselt oli see üks korralik karumõmmi taaruv kõndima õppimise tants. Tundsin rõõmu progressist ja kõndisin võidukalt koju.

Viiendal päeval oli laine praktiliselt surnud, kuid mina jäin oma pühendumisele truuks, isegi kui teel randa inimesed üritasid mind peatada ja ümber veenda, et seal pole täna midagi teha. Mind ei huvitanud – lähen kasvõi laman kõhuli 45 minutit, aga vähemalt olen lauaga vees käinud. Umbes nii oligi. Meri oli praktiliselt sile ajutise pinnavirvendusega. Minu loogika ütleb, et kuna ookean ei ole järv, siis mingisugune dünaamiline liikumine seal ikkagi ju toimuma peab. Ma enam ei mäleta, kas ma üldse mõne laine sel päeval püüdsin, aga see laual pikutamine oli ka väga rahustav tegevus. Sain oma kõhuli tasakaaluga tööd teha! Ainult et kael ja selg jäid üle õla vahtimisest kangeks. Rannast tulles käisin kodus pesus nagu ikka ja uitasin kõrvaltänavasse, et õhtusöögiks pitsat kaasa osta. Minu üllatuseks istus aga kohvikus minu saksa vabatahtlikust Minni oma sõbrannaga! Juubeldasime ja kallistasime ning Minni rääkis, kuidas ka nemad olid koos surfitunnis käinud. Sõbrannal ei õnnestunud see asi kohe mitte, aga Minni leidis endas peidetud talendi. Kuna sõbrannal oli viimane päev Marokos, pakkusin Minnile et võiksime mõni päev koos surfama minna ning saan talle hea hinnaga meie hostelist varustust rentida. Minni oli plaaniga päri ning surfideit saigi kokku lepitud.

Seitsmendal päeval kõmpisimegi Minniga randa, kes oma lühikese kasvu juures oli väga hädas surfilaua kandmisega. Minul oli esimestel päevadel lauaga kõndimisest abaluude vahele hirmus valus sõlm tekkinud, mis nüüdseks oli aga uue koormusega harjunud ja ära kadunud. Tegime vahepeal vahetust, et Minni saaks kätt vahetada ja ei peaks liigselt kannatama. Lõpuks ma ei jaksanud seda hädaldamist enam kuulata ning haarasin nagu üks õige jäär muiste mõlemasse kätte ühe laua ja komberdasin kuidagi kohale. Laine oli sel päeval täitsa mõõdukas, pikk ja vahutav, mistõttu oli ka surfareid palju ning vaba augu leidmine oli paras katsumus. Sättisime end siis kohalike maroko noormeeste vahele, kes meist osavamatena olid edasijõudnute laudadega vähe kaugemal mere peal. Minni oli tõesti täitsa osav algaja, kuid kuna ta sättis end laine ootele rannale lähemale kui mina, leidsin end mitu korda olukorras, kus pidin talle karjuma, et ta eest tuleks. Mingil põhjusel triivis ta pidevalt end minu trajektoorile, mis surfates võib viia üsna korraliku kokkupõrkeni. Toimetasime vees päris pikalt ning mina tundsin end üha mugavamalt, kuni ühel hetkel avastasin end PÄRISELT surfamast. Olin suutnud end sättida täpselt õigesse kohta vahetult enne laine murdumist, mis tähendas, et tõusin laine peale ning minu surfilaua ots kõlkus tühjuses. Tundsin järsku, et olen nii kõrgel õhus, et hirm tuli peale! Suutsin kuidagi kiljudes ja karjudes püsti jääda ning jooksin siis eufooriliselt Minni juurde, et appi, ma seisin täitsa laine peal püsti! Minni, kes seda hetke pealt ei näinud, noogutas küll innustavalt kaasa, kuid ei saanud päris täpselt aru, et millest täpselt ma nii elevil olin. Lõpuks pärast tunnist surfamist oli lõpuks meil isu täis ja otsustasime lihtsalt veidi liival istudes teisi surfareid imetleda.

Ülejäänud päevad möödusidki lihtsalt enda randa kohale vedamise, surfamise, pideva juuste õlitamise ja soola maha pesemise taktis. See on ikka jube, kui palju liiva ja soola rannast kaasa tuleb. Mu nahk oli kuiv nagu rosin selle kahe nädala lõpuks. Surfamise osas ikka arenesin pisitasa edasi ja püüdsin kahe nädala lõpuks juba enamiku lainetest kinni, st sain püsti ja liuglesin kaldale. Nagu päris! Ainult, et nüüd oli uus häda kõrgusekartusega laine harjal seistes… Lõpuks tekkis tunne, et olen mingil väiksele platoole jõudnud ja tahaks seda edasijõudnute lauda juba katsetama hakata, aga jäin siiski algajate lauani lõpuni truuks. Ja nii sündiski uus lemmikhobi, mida ma nii nii väga igatsen! Üks mitmesajast katsetusest

Surfipiff Kärt