Niklas Göteborgist teeb ajutise comebacki

Pühapäeval, 27. oktoobri hommikul saan sõnumi Göteborgi Niklaselt: “Tsau! Ma proovin oma toakaaslasega täna hääletada Essauoirast Tamraghti! Loodetavasti jõuame õhtuks kohale.” Vau, see käis kähku. Inimesed ikka lubavad külla tulla, aga need, kes päriselt plaani ette võtavad, on ikka kuldaväärt. Mööda ilma laiali lenneldes on nn oma inimesed üks tõeline leid ja parim ravim vaimsele tervisele. Paar tundi hiljem saabub uus sõnum: “Teisel tüübil on liiga suur pohmakas, et ühineda, seega ma tulen hoopis bussiga ja saabun umbes pool seitse õhtul!” Marokos muutuvad ikka plaanid iga tunniga. Annan Zahrale teada, et meil on paariks ööks külalist oodata ning sätin valmis ühe oma toas oleva neljast voodist, keeran ilusti puhta rätiku rulli ja jään huviga ootama. Õhtul saabubki hosteli uksele see sama rõõmus värvilise särgiga häbemik, keda ma Põhja-Rootsis kohtasin. Natuke on küll alguses kohmetu olla, sest me pole ju pea viis kuud näinud, kuid üsna pea juba jagame reisimuljeid, Niklas näitab mulle pilte Essauoirast ja mina räägin talle, kuidas mul seni Marokos läinud on.