Niklas Göteborgist teeb ajutise comebacki

Pühapäeval, 27. oktoobri hommikul saan sõnumi Göteborgi Niklaselt: “Tsau! Ma proovin oma toakaaslasega täna hääletada Essauoirast Tamraghti! Loodetavasti jõuame õhtuks kohale.” Vau, see käis kähku. Inimesed ikka lubavad külla tulla, aga need, kes päriselt plaani ette võtavad, on ikka kuldaväärt. Mööda ilma laiali lenneldes on nn oma inimesed üks tõeline leid ja parim ravim vaimsele tervisele. Paar tundi hiljem saabub uus sõnum: “Teisel tüübil on liiga suur pohmakas, et ühineda, seega ma tulen hoopis bussiga ja saabun umbes pool seitse õhtul!” Marokos muutuvad ikka plaanid iga tunniga. Annan Zahrale teada, et meil on paariks ööks külalist oodata ning sätin valmis ühe oma toas oleva neljast voodist, keeran ilusti puhta rätiku rulli ja jään huviga ootama. Õhtul saabubki hosteli uksele see sama rõõmus värvilise särgiga häbemik, keda ma Põhja-Rootsis kohtasin. Natuke on küll alguses kohmetu olla, sest me pole ju pea viis kuud näinud, kuid üsna pea juba jagame reisimuljeid, Niklas näitab mulle pilte Essauoirast ja mina räägin talle, kuidas mul seni Marokos läinud on.

Kuna kell tiksub õhtusöögi aega, viin Niklase sööma sinna samasse restorani, kus me Fatimaga pitsat söömas käisime. Niklas tuletab mulle meelde seda aega, mil me viimati nägime ja millises roosamannases reisimullis ma siis olin. Mõtlen juunikuu alguse peale ja väike kurbus tuleb sisse – tundsin end nii vaba ja õnnelikuna. Nüüd olen aga kurb, ärevuses, rahutu, sihitu. Taban ennast Niklasega rääkides hädaldava ja pessimistlikuna ning väljendan ka talle seda, kuid Niklase seltskonnas on kuidagi lihtne oma mured ja raskused välja paisata, sest tema lihtsalt rahulikult noogutab ja vangutab pead ning ütleb midagi hästi lihtsat nagu “Jah, vahest on elus nii. Aga siis läheb jälle paremaks,” ja tõesti, hakkabki natuke parem. Niklas on huvitav inimene, tema baasolek on optimistlik ning näol alati kerge muie. Oma rahuliku laulva rootsi aktsendiga räägib Niklas, et ka temal on elus väga palju ärevust ja depressiooni olnud, kuid ta tuleb sellest üha kergemini välja. Mul on raske seda uskuda, kuid lohutav ja kosutav kuulda. Niklasega võime me ükskõik kui rasketel ja depressiivsetel teemadel rääkida, kuid siis järsku ütleb kumbki meist midagi, mis paneb meid kõva häälega pisarateni naerma. Näiteks ütlen talle ühe oma filosoofilise monoloogi keskel: “…noh, ja lõppkokkuvõttes on kõik kogemused igalpool samad. Same, but different.” Niklas noogutab teadjalt kaasa ning tõmbab siis käega õhku loosungi: “See saab olema sinu tulevase raamatu nimi – “It’s all the same. But different,” by Kärt Krautman.” Purskan selle teatraalse ning sõbralikult aasiva märkuse peale südamest naerma, millega noormees ühineb.  Niklasel on väga nakkav vali vatsa võbisema panev naer, mis teeb hetkega tuju heaks. Pühime veel tükk aega pisaraid ega suuda kõkutamist lõpetada. Seda nalja teeme veel korduvalt järgnevate päevade jooksul. Kuna meil on Niklasega koos tore, vaatan teda pika puuriva pilguga, et kas mingigi osa minust on temast romantiliselt moel huvitatud. Ei, mitte üks närv ka ei liigu. Nagu vaataks toataime, millesse ajapikku kiindunud oled. Tore, et ta on, ja loodan, et tal läheb hästi.

Pärast sööki viin ta väiksele jalutustiirule mühiseva pimeda ookeani äärde, et suur söögikord saaks natuke allapoole vajuda. Niklas pakub, et võiksime mingit filmi õhtul koos vaadata. Mulle see mõte meeldib, sest olen avastanud, et ma ei suuda väga üksi filme vaadata. Mõte läheb uitama ja lõpuks leian end telefonist. Haarame poest mõned snäkid ja läheme tagasi hostelisse, kus lamame igaüks oma voodis, mõlemad oma snäkkidega siruli. Filmiks osutub ‘Lonely Planet’, mis on filmitud Marokos, seega tundub paslik vaatamine. Peategelasteks on lahutatud keskealine kirjanik, kes tahab lihtsalt rahus oma raamatut kirjutada, ja temast umbes poole noorem liiga ideaalsete kõhulihaste ja blondi juuksepahmakaga Liam Hemsworth, kellega tal kirjanike retriidis afäär tekib. Naerame, et see naine on vaade minu tulevikku, mille peale mõtlen, et mul oleks ka kirjutamiseks oma retriiti vaja. Mu tähelepanu aga segab Niklas, kes hoolega pistaatsiapähkleid krõmpsutab, nii et koored lendavad ja voodi on pudi täis. Teen talle märkuse, et Zahra teeb hostelis regulaarselt põhjalikku tõrjet, sest prussakad on majutusasutuse surmaotsus – toidupuru toas on aga putukatele kutse tantsule. Niklas vaatab mulle üllatunult otsa ning lausub justkui ärgates: “Ahaa, ma polnudki selle peale mõelnud!” ja korjab oma koorekesed kokku. Filmi lõpus teeme järelduse, et tegemist oli ühe igati lolli (mina), aga lõbusa (Niklas) linateosega.

Esmaspäeval ootab meid ees tõeline rannapäev. Olen meile teisipäevaks lasknud Zahral surfitunni broneerida, sest seltsis ikka segasem. Surfamise eeltrenniks aga pakun, et lähme bodyboard’ima, millega Niklas on agaralt nõus. Ausalt, pole vist palju asju, millega Niklas poleks nõus kaasa tulema. Minu üllatuseks õnnestub mul manipuleerida ka perepoeg Emiri meiega ühinema, kes muidu veedab oma päevad virtuaalreaalsuses mängides ning kelle sõltuvus on jõudnud nii kaugele, et ta ei ole motiveeritud pärismaailmas, mitte midagi kaasa tegema. Ei taha ta randa ega rulaga sõitma minna, kõik plaanid võetakse vastu suure vinguga. Enne seda suudab Emir mind muidugi hulluks ajada, sest küll ei ole tal jalatseid, siis on kalipso väike ja ma olen juba peaaegu käega viskamas, kui Emir siiski meiega ühineda otsustab. Sosistan Niklasele, et mul pole ikka üldse kannatust laste jaoks. Niklas vaatab mulle üllatunult otsa, et tema arust sain ma suurepäraselt ju olukorraga hakkama. Haaran laua, Emir teise ning minu üllatuseks tuleb ka meie muidu uksematile truu hostelikoer saba liputades kaasa. Nii me siis kõnnime nagu Bullerby laste kamp neljakesi mere äärde. Muigan, et see on justkui mingi tagurpidi manifesteerunud unistus – mina kõndimas sooja päiksega randa surfama mehe, lapse ja koeraga, ainult et ükski neist pole oma! Kummaline perekond, kes on eraldiseisvatest indiviididest kokku pandud.

Rannas sätime omale tuulevaikse nurga valmis, koer jookseb haukudes meie ümber rõõmsalt saba liputades ringe, ning ronime kolmekesi vette. Kuna lained on üsna tugevad, pakun, et üks meist surfab, ning teine on nii kaua Emiriga, et see kuskile lainetega minema ei triiviks ja ära ei upuks. Lähen kõigepealt lõbutsen ise, samal ajal silmanurgast jälgides, kuidas Emir madalas vees silmad ja suu vett täis puristab ning karjub, et vesi on nii külm. Lõpuks teeme vahetust ning saadan Niklase surfama, ise Emiri haldamisele pühendudes. Kuna laine on tõesti tugev, otsustan, et hoian teda paigal, kuni sobiv laine tuleb, ja lükkan ta siis ranna suunas. Mõned korrad õnnestub tal isegi täitsa ilusti liuelda, kuid selle kõige taustal käib jätkuvalt ving ja hala. Lõpuks päästan vaese lapse piinamisest, aitan tal kalipso seljast võtta ning istume kõik rannaliivale pähkleid sööma ja jutustama. Emir unustab vahepeal ära, et talle üldse rannas olla ei meeldi ning meil on kolmekesi täitsa lõbus. Tagasiteel tutvustab Emir mulle erinevaid võimalusi zombie apokalüpsise üleelamiseks ning läheb väga õhinasse, kuni jõuame tagasi hostelisse, kus tal tuleb meelde, et rannas oli igav ja nõme. Zahra on rõõmus, et poisi välja saime kodust ja et tal sajala ikka tegelikult tore oli.

Järgmisel hommikul kaob Niklas pärast hommikusööki kusagile mägedesse üksi jalutama. Kella 12ks on meile tellitud Zahra sõber surfiinstruktoriks, kuid kuna Niklasel kaob ajataju vahepeal ära, jõuab ta alles pool tundi hiljem tagasi hostelisse. Kisume siis aga kalipsod selga, valime surfilauad välja ja asume kõrvetava päikse käes ranna poole teele. Oma eelmisest poolikust ja ebaõnnestunud surfikogemusest on mul natuke ärev tunne veel sees, seega loodan, et ehk täna läheb ikka paremini. Rannas alustame kõigepealt soojendusharjutustega, mis kestavad oma 10 minutit, ning millest nii mul kui Niklasel õige pea võhm väljas on. Või noh, mina veel haldan olukorda, aga Niklas, kes on ühtlasi ka suitsetaja, tunnistab, et see on esimene kord tal üle aasta aja mingisugustki trenni teha. Seejärel läheb kuivamaa trenniks, mida ma olen varsti juba rohkem teinud siin elus kui päriselt surfamist. Ikka kõhuli laual, ülakeha ülestõste ja kiire hüpe jalgadele. Noh, mis see siis stabiilse liiva peal ära ei ole, lähme nüüd vette! Instruktor käib kordamööda meid lainele sättimas, kuid kuna hoovus kisub tugevalt paremale, leiame end pool aega üksteise suunas läbi lainete marssimas. Esimest korda surfav Niklas on ikka täitsa hädas ning kukub igal korral pea ees vette. Ka minul ei lähe oluliselt paremini. Kahel korral õnnestub mul saada korralikult püsti, kuid mingil põhjusel takerdun ma konstantselt oma jalarihma taha ning teiseks tunnen ma juba kõhuli olles, et mu tasakaal on paigast. Kurdan instruktorile oma muresid, kes kamandab mu korraks uuesti kaldale kuiva trenni tegema. “Sul on ju tehnika ideaalne, milles siis vees asi?” vangutab päevitunud lokkidega noormees pead. Läheme tagasi vette ning kuna Niklas on juba väsinud, keskendub instruktor nüüd ainult mulle. Lõpuks saan aru, et ma ronin lauale liiga tahaotsa, mis rikub tasakaalu ära. Asendi korrigeerimisel õnnestub mul küll saada püsti, kuid kukun siiski laua pealt maha. Lõpuks annab instruktor viimase olulise juhise: “Ära vaata oma lauda ega jalgu – püsti olles vaata ainult otse ette kaldale!” See väike õpetus aitab mul lõpuks juubeldades sujuvalt kaldale liuelda. Otsutan eduelamusega lõpetada ning ronin väsinult veest välja. Koduteel lausub instruktor mulle tõsiselt: “Kui sa kaks nädalat järjest iga päev merre lähed, siis saad surfamise selgeks. Aga tõesti siis, kui iga päev lähed!” Selge, rohkem pole mulle vaja öelda. Võtan vastu kahenädalase väljakutse iga päev randa minna, ükskõik mis ilm, tuju või laine parasjagu on. Kodus selgub, et surfitund oli mulle tasuta ja õnneks on ka edaspidi surfivarustus vabalt minu kasutada. Nii et kõik tingimused surfiprofiks saada on loodud!

Õhtul läheme veel Zahra, instruktori ja Niklasega neljakesi Taghazouti rulaparki. Selleks sõidame 10 minutit taksoga naaberkülla ning kõmbime mäe otsa, kust avaneb täiesti sürreaalne vaade – värviline rularamp, milles hüplevad rulatajad tunduvad kõõluvat justkui maailma äärel. Ümberringi avaneb vaade nii kaugele, kui silm ulatab. Mäed, ookean, päikseloojang. Maagiliselt kaunis paik – imeline!! Taustal mängib mõnus muusika ning vaatame lummatult vaatemängu. Niklas satub täiesti juhuslikult kokku mehega, kellega ta Essauoira hostelis tuba jagas! No on see maailm ikka väike. Kui pimedaks läheb, on aeg mäe otsast alla tulla, sest valgustust rulapargis ei ole. Käime läbi Zahra külalistemajast, kus istume lahtise akna all ja räägime merekohina saatel juttu. Lõpuks on kõigil kõhud nii tühjad, et võtame suuna peatänavale. Sinna on end õhtuhämaruses sättinud kõikvõimalikud toidukärud. Minul on kinnisidee saada nutella ja banaanidega pannkooki, teised lähevad Zahra soovitusel ühe võileivaputka juurde. Pean tunnistama, et minu jaoks see võileiva-kultus on ikka täiesti arusaamatu. No mis toit see võileib on, puhas sai lihtsalt! Kui ma aga nende grillitud kanaga pitataskuid vaatan, ei suuda ka ise vastu panna ning tellin olematu raha eest kana-avokaado võileiva värske mandi ja vürtsika kastmega. Vau, imeline! Zahra noogutab taustal, et seda putkat ta usaldab, sest neil on alati värske tooraine ning nad kasutavad kummikindaid. Tähendab – siit ei saa toidumürgistust! See on väga oluline klausel, sest kuigi toidumürgistusest olen suutnud terve oma reisi jooksul imekombel pääseda (noh, kui minu esimene päev Oulus välja arvata…), olen pea iga kord tänavatoitu süües kõhuvalu saanud. Võileivad on nii head, et tõstavad tuju, ning mina ja Zahra laseme üle tänava mängival muusikal end kaasa kanda, hööritades ja keerutades ringi. Teised vaatavad meid pika ja kummalise pilguga, aga mis meil sellest! Taaskord, ei lähe vaja alkoholi, et end ülemeelikult lõbusana tunda.

Õhtu lõpuks istume furgoonautosse, mis tundub olevat kellegi “kodukootud” takso, minu taga kükitavad kohalikud mingite ämbrite ja kanistritega, põlved lõua all, ning sõit koju võib alata. Õhtul pikutan voodis ja mõtlen, kui toredad need paar päeva Niklasega on olnud. Hostelielul on kohe uus maik juures. Aga homme on tal aeg taas bussi istuda ja lõuna poole kõrbesse kuskile festivalile edasi liikuda. Mina saan jälle keskenduda kodulehe ja Instagramiga seotud töistele tegevustele.

Kärt