Marrakesh, 3. ja 4. päev: “vene maffia” ja giidiga linnatuur

Kolmandal päeval oli mul kella 12ks broneeritud tätoveeringu aeg Tattoo Studio Moroccos. Suurem päike ja surfamine olid nüüdseks seljatatud ning Assooridel ootas mind ees vihmane ilm, seega tundus igati sobiv aeg säärasteks toiminguteks. Hommikul olin lootust ja põnevust täis, et saan oma “kunstikogusse” uue teose. Põrnitsesin teravalt oma parema käe biitsepsit, kust vaatas mulle vastu üks paranev kirbuhammustus. See oli õnneks piisavalt pisike, et disaini oleks võimalik paigutada täpselt selle ümber, kuid samas oleks väga nõme, kui punni torkimise vältimiseks tuleks tätoveering ümber paigutada. Ma juba olen saanud kogeda, mis tunne on elada naa-aatuke keskteljest viltu paikneva tekstiga. Kuigi ajapikku ei pane seda õnneks enam tähele, aga eeltingimused võiksid siiski võimalikult ideaalilähedased olla. Ohkasin, tellisin takso ja asusin teele. Olin nüüdseks mitu nädalat saanud ringi käia selle tundega, kuidas uus joonis mu nahal tundub, seega olin selle juba täielikult omaks võtnud ega jõudnud oodata visiooni realiseerumist. Olin proovinud ennetavalt välja selgitada, kui palju sularaha peaks kaasa võtma, kuid paraku ei antud mulle isegi ligilähedast maksumust ette, vaid öeldi, et hind selgub kohapeal disaini täpse suuruse põhjal. Minu eelnevad pisikesed tätoveeringud olid Eestis maksnud u 100-150€, seega kuna tegemist oli Marokoga, otsustasin et 80€ on minu piir. Esiteks oleks kõrgem hind minu eelarve juures täiesti ebamõistlik rahakasutus ning teiseks on Maroko nii odav riik, et ma võiks siis juba seda Euroopas sama raha eest teha. Aga see poleks siis muidugi see. Ikka Maroko sümbol Maroko seikluste mälestuseks Maroko pinnal!

Kuna stuudio avati täpselt kell 12, tiirutasin natuke majade vahel ringi, proovides õiget sissepääsu üles leida. Tegemist oli väga tsentraalse kena linnaosaga, kus majad olid valdavalt viiekordsed ja Marokoliku arhitektuuriga, kuid hoonesse sisse astudes avanes mulle kummaline tuttav vaatepilt. Tundus, nagu oleksin astunud sisse mõne Gonsiori tänava Stalini-aegse maja laia süngesse trepikotta, kus põrandat katsid kahhelplaadid ning üles viis tumeda käsipuuga kivitrepp. Oli võimalik ka liftiga minna, aga mul ikka jala käimine rohkem südamelähedane. Rühkisin südikalt kolmandale korrusele, kus mulle avas ukse blondide juustega süstitud ilmselgelt vene päritolu naisterahvas ning äärmiselt ebaviisakas pitbull, kes mulle otsejoones peale hüppas. Kes mind teavad, siis võiks ju eeldada, et ma olen koera nägemisest väga õnnelik, seega võite ise järeldada, kui ebameeldiv see loom oli… Omanikud ei teinud teist nägugi, et nende suur ilastav koljat mulle lihtsalt korduvalt peale hüppas, ega teinud ühtegi pingutust looma korrale kutsumiseks. Nii ma siis pidin kuidagi ise olukorraga hakkama saama. Õnneks minu selja pööramise peale koer varsti rahunes ja tõmbas igavledes oma pessa kerra. Tore algus küll, mõtlesin ja peast käis korra läbi, et huvitav, mis põhjusel peab tatoosalongis lõukoera pidama. See koer polnud aga korteri kõige suurem monster. Akna all nurgas istus suur kiilakas mossis näo ja mafiossi olemisega venelane, kes mulle tervitamiseks vaevu otsa vaatas. Lisaks oli ruumis veel üks meesterahvas, kes vist oli ka tätoveerija. Korralik püha Venemaa kokkutulek. Üritasin ümbritsevale mitte liigselt reageerida ja tõin oma tähelepanu naisele. Mõõtsime tulevase tätoveeringu asukoha ära ning otsustasime 5×5 cm suuruse kasuks. Naine printis sobivas mõõdus töö välja ning viis selle alandlikult mossitava kiilaka juurde. Kiilakas tõstis pilgu, vahetas naisega mokaotsast paar sõna ja pööras pilgu taas telefoniekraanile. Naine siis tuli tagasi minu juurde ja lausus: “120€ eurot.” Pilgutasin imestunult silmi. Kuidas palun? Kuna hind tuli Suurelt Kurjalt Lõpubossilt, siis aimasin, et kauplemisruumi siin ei ole, kuid pidin siiski südame põksudes endale kindlaks jääma. Eestlane minus asus muidugi endaga kauplema, et kuidas sa nüüd niimoodi ära lähed ja teiste aega raiskad, vast saad ikka pigistada selle summa välja, ega see pole ju tegelikult nii kallis. Sõnad mu suust tulid aga välja natuke teistsugused: “120 EUROT?! Nii väikse pildi eest?” – “Nojah, aga see on väga peen joonetöö… Meie töövahendid on Euroopast tellitud, kvaliteetsed ja seega on meie hinnad ka samad, mis Euroopas.” Aga rent on ka sama kallis kui Euroopas või, mõtlesin endamisi kibedalt, kuid ei öelnud kõvasti välja. Vabandasin, et olin nende aega raisanud, kuid see hind oli siiski väljaspool minu hinnaklassi, seega asusin kohmetult oma asju kiiruga kokku korjama. Naine tundus selle peale ka natuke piinlikust tundvat ning proovis olukorda parandada: “Aga ehk soovite meie teisi lihtsamaid disaine sirvida? Meil on siin mitmesugust berberi sümboolikat…” Surusin alla turtsatuse ning tagurdasin naeratades ja pead raputades uksest välja – nagu mul oleks hädasti vaja mingit suvalist tätoveeringut endale teha. Aga noh, saan nendest ka aru, neil oleks hea ikkagi mingit raha ju broneeringu pealt teenida.

Tõmbasin ukse enda järelt kinni ja jooksin ummisjalu trepist alla, peatudes alles õues päikse käes. Millegi pärast oli mul hirm, et äkki vene maffia tuleb mulle järele ja nõuab sisse raha nende aja raiskamise eest. Aga ei, õnneks oli tegemist siiski tavapärase tätoveerimissalongiga. Vist. Hinnangud olid neil Google’is igatahes üsna kõrged, mõne üksiku ühe-tärnisega. Kuna ma olin aga nii kindel, et lahkun Marokost uue kunstiteosega, ei suutnud ma ideest veel lahti lasta. Otsisin internetist välja veel ühe kohaliku tattoo-stuudio (Marrakech Ink), tegin kindlaks, et tegijad on tõesti marokolased, ning saatsin neile pildi ja suurusega hinnapäringu. Sain üsna kiirelt vastuse, et töö miinimum hind oleks tõenäoliselt 80€ ning võib-olla õnnestuks homseks ka aeg saada. Tammusin jalalt jalale, sest järgmiseks päevaks oli mul tegelikult Free Walking Tour broneeritud. Käisin oma peas ringe, kuni lõpuks loobusin raske südamega sellest ideest ja otsisin hoopis lähiümbruskonnast ühe kohviku välja. Koht osutus väga peeneks hipster-kohvikuks, kus kõik oli minimalistlik, betoonist või klaasist ning õues sai istuda roheluses. Tellisin vana hea jääkohvi ja istusin õue raamatut lugema. Enne lahkumist käisin veel vetsus, mis osutus eraldi vaatamisväärsuseks oma uksesiltide ja suurepärase selfie-peegli poolest. Midagi kirjapanemisväärset ma rohkem oma päevaga peale ei hakanud.

Nagu mainitud, siis järgmiseks päevaks oli mul “tasuta” giidituur broneeritud. Kes Free Walking Touride või Guru Walkiga tuttav pole, siis tegemist on kontseptsiooniga, kus kohalikud saavad ennast netis giidiks pakkuda ning sina saad endale sobival kuupäeval ja kellaajal nende grupiga liituda. Grupid koosnevad tavaliselt 2-20 inimesest, tuuril puudub hind ning giidid saavad palka osalejate tipist. Seega nimetatakse neid küll tasuta giidituurideks, kuid eeldus on siiski, et sa maksad neile lõpus enda tunnetuse järgi mingi summa. Väikse eelarvega reisijana annan ma tavaliselt üsna sümboolse summa, võttes arvesse kohalikku elukallidust, tuuri kvaliteeti ja grupi suurust. Ehk siis juba enne tuurile minekut annaks ma Marokos pigem vähem raha, sest siin on kõik nii odav, kuid kui grupp on väga väike või giid on ülisuper, olen loomulikult heldem. Rusikareeglina lähtun sellest, et miinimumina võiks minu tipp katta selles riigis vähemalt ühe toidukorra. Selle tarkusega ma siis kella 10ks hommikul end Koutobia mošee juurde ajasin, et härra Youssefi ja teiste turistidega koos linna vallutama minna. Alustasime oma rännakut ringkäiguga ümber mošee, kuhu meid turistide ja mitte-moslemitena muidugi sisse ei lastud, kuid linn oli teinud sellise huvitava lükke, et on ehitanud pühakoja kõrvale põrandaplaani, kust turistidel on võimalik vähemalt mingi aimdus saada mošee ülesehitusest. Kuna see oli minu viimane Maroko nädal, sain taaskord esinohik olla, teades vastuseid paljudele Maroko igapäevaelu hõlmavatele küsimustele, nagu näiteks et reede on püha päev, mil käiakse palvusel ja süüakse kuskusi, või kuidas teatud sõnad araabia keeles kõlavad. Samuti olin Zahra käest kuulnud, et kõlaritest kajav leelotamine ei ole ise mingi palve või pühatekst, vaid lihtsalt kutsung. Ja see toimub alati laivis, mitte kunagi salvestatult.

Möödusime Maroko kuninga residentsist Marrakeshis ehk kuningapaleest, mis on tuntud ka kui parlamendihoone. Hoone ise on avalikkusele suletud, seega saime ainult müüre selle ümber imetleda. Valvurid nägid väga uhked välja oma punases vormiriides ja mütsikestes, kuid nende pildistamine (erinevalt nt Inglise kuningapalee valvuritest) on rangelt keelatud. On juhtumeid, kus politsei tuleb ja konfiskeerib inimeste kaamerad või teeb kindlaks, et sa oled pildid oma telefonist kustutanud. Lõpuks sisenesime medinasse, mis on müüridega ümbritsetud vanalinn. Vot seal alles käis elu ning mul oli hea meel, et ma polnud oma majutust siia broneerinud. Tundus täiesti võimatu esmakordsel saabumisel hotelli siit rägastikust üles leida. Vanalinn on ehitatud tõeliselt paksude müüride vahele, et hoida majades ühtlast jahedat temperatuuri. Aknad on pisikesed ning üldjuhul on hooned riad-tüüpi ehk siseõuega. Medina rägastik oli täiesti pöörane ning meie giid soovitas, et kui sa ära eksid, ära ürita minna tagasi või otsida abi Google Mapsist, sest tõenäoliselt ei ole sul siin ka levi. Lihtsalt liigu otse edasi ning otsi keskväljaku viitasid, sest seal on sul palju parem ülevaade, kus sa täpsemalt paikned ja kuhu vaja minna. Käisime ka vanas juudikvartalis, mille võis ära tunda väikeste arhitektuuriliste eripärade järgi nagu taaveti tähed ja väljapoole asetsevad rõdud (Maroko arhitektuuris on rõdud pigem majades seespool). Möödusime paljudest kohalikest äridest ja turulettidest, kuni hakkasime jõudma päris medina sisemusse souki. Nüüd nägid tänavad välja juba nagu päris-päris filmi-Marokos: kitsad looklevad tänavad paksult rahvast täis, pisikesed riide-, vaiba- ja ehteärid üksteise otsas, müüjad sind sisse meelitamas ja hoo pealt haaramas, samal ajal rollerid ja kärud end rahvamassist läbi pressimas. Ainuke erinevus filmilikust pildist oli see, et müüjad istusid valdavalt ninad telefonides, et siis turistide möödudes aeg-ajalt püsti hüpata ja midagi kaasa hüüda. Liikusin üsna tuima näoga äridest mööda, sest õnneks polnud mul plaanis midagi osta ning kõik nägi liiga turistikas välja. Enne, kui jõudsime souki söögitänavatele, märkasime mitmeid poekesi, mis pakkusid printimisteenust ning mille uste peal olid sildid “PRINDIME RYANAIRI LENNUPILETEID”. Tundub üsna imelik ja suvaline infokild, millest võiks muidu mööda jalutada, kuni meie giid lausus, et kes Ryanairiga lendab, siis Marrakechi lennujaamas aktsepteeritakse ainult väljaprinditud pardakaarte, muidu pead printimise eest 50€ neile maksma. Neelatasin tugevasti, sest mulle meenus, et pidin järgmisel hommikul vara just nimelt Ryanairi lennule istuma. Jätsin putkade tänava asukoha meelde ja liuglesin koos rahvamassiga edasi.

Enne tuuri lõppu näitas giid veel tänava suunas, kus kohalikud söömas käivad ning kus hinnad on eriti madalad. Järgmise nurga taga tutvustati meile väga kuulsat söögiputkat nimega Chez Lamine, millest mina polnud enne midagi kuulnud, kuid kust pidi saama legendaarset aeglaselt küpsetatud lammast. Eks ma pidin neid uskuma, sest neil oli pilt koos Gordon Ramseyga seinal, kuid paraku ühe inimese portsjoneid seal ei müüdud, seega jäi mul omal nahal see roog proovimata. Tuur lõppes keskväljakul, mis oli tõeline rahvaste paabel. Head muljet ega tunnet sealt ei jäänud, vaid tekkis tahtmine ruttu jalga lasta. Giid andis meile veel viimased hoiatussõnad keskväljaku osas, sest siin võis naiivne turist sattuda teadmatusest üsna täbarasse olukorda. Igasugused “abimehed ja aitajad” tuleb kiirelt maha raputada, sest nende ainus eesmärk on oma teenete eest raha välja pressida. Teine kontingent on henna-maalijad, kes ligi ronivad ning kellel ei tohi lasta ühtegi triipu naha peale tõmmata, sest nad nõuavad sult koheselt selle eest raha ning muutuvad agressiivseks, kui sa maksta ei taha. Igasugused mao- ja ahvipidajad on samuti skämm, millesse ei tasu oma aega ja tähelepanu investeerida. Õnneks ma olin selleks hetkeks piisavalt karastunud, et igasugustest ligitikkujatest tuimalt mööda kõndida, kuid ma ütleks, et see tuur võiks olla esimene kohustuslik asi, millest osa võtta Marrakeshi saabudes. Säästab tõenäoliselt nii mitmestki täbarast olukorrast.

Ja nii selle päeva asine pool läbi saigi. Käisin veel kohaliku onu juures maailma parimat võileiba söömas ja lürpisin kõrvalolevast kohvikust ananassi-smuutit peale (parim asi Marokos). Printisin targalt välja ka oma Ryanairi pileti ning hakkasin end vaimselt ja füüsiliselt ette valmistada Marokost lahkumiseks. Appi, seitse nädalat saabki läbi!

Kärt