Nädalavahetuse puhkus Taghazoutis: ebaõnnestunud surfitund ja väike lootusekiir

Eelmises postituses kirjutasin, kuidas esimese töönädala järel läksin vahelduse mõtteks surfiküla Tamraghti külastama. Teise nädala lõpuks küpseks aga plaan lausa ööseks ära minna – sel korral üks küla edasi Taghazouti, mis on tuntud oma vabameelse ja hipiliku elustiili poolest. Tundsin, et tahan eemale saada, magada üksi laias voodis oma toas ja lihtsalt puhata. Uurisin Mohamedi ja Fatima käest, et kas sobiks, kui ma oma vaba päeva nii öelda pooleks lõikaks – laupäeval töötaks hommikul, seejärel sõidaks ära Taghazouti, kust tuleks järgmisel päeval tagasi nii, et oleks õhtusöögiks tagasi. Mohamed rehmas käega, et mine ikka kaheks päevaks siis – mis sa ikka jupitad, oled ju siin puhkepäevata juba nädal aega töödanud. Olin rohkem mures Fatima pärast, kellele siis hoopis rohkem koormust langeb, kuid ka tema oli õhinaga nõus minu minipuhkust toetama. Broneerisin endale otse rannale avaneva vaatega külalistemajas toa ja jäin kannatamatult ootama. 

Päev enne selgus, et laupäeval on uus vabatahtlik tulemas. Veider, sest Mohamed polnud kellelegi sellest ühtegi sõna maininud. Samuti kutsus Fatima mind järsku just selleks päevaks kohalikku pulma – tema sõbranna, kes elavat vastasmajas, pidavat keset tänavat oma pulmapidu pidama ja kõik on oodatud ühinema, eriti välismaalased! Marokos kestavad pulmapeod mitu päeva ning laupäeval pidavat olema ainult naiste päev, kus hirmsasti tantsu vihutakse. Olin kade, aga midagi polnud teha – oma puhkust ma polnud nõus ohverdama! Fatima veetis õhtu oma peokleiti imetledes ja tantsusamme harjutades. No kus ikka viskas puusa! Hommikul, kui ma parasjagu oma kotti pakkisin, hakkas maja järsku rahva ja lärmiga täituma. Selgus, et kuna pidu saab olema otse maja ees, läheb meie hosteli esimene korrus käiku kui avalik läbikäiguhoov – küll pesti seal viinamarju ja hakiti sidruneid. Panin kiirelt asjad kokku ja lipsasin majast välja, et juba kiiremini rahu ja vaikuse juurde jõuda. Kaks bussisõitu ja umbes poolteist tundi hiljem jõudsin Taghazouti. Noh, kus seal käis alles elu! Taghazout on üsna pisike ning moodustub hotellide ja restoranidega ääristatud kitsaste tänavate rägastikust. Pooled neist on muidugi hostelid ja teine pool kohalikud menüüga taburetid – need autentsed söögikohad ikka! Ajasin kaarti vahtides ja surfilaudadega turistide vahel manööverdades taga õiget nurka, kust võõrastemajani pöörata. Kuna Marokos väga aadresse ei harrastata, pidin lähtuma mulle saadetud värvilise ukse pildist. Lõpuks täpselt kell kolm, nagu omanikule lubatud, saabusin värvilise ukse taha, mille pisike kräsupäine naine parasjagu energiliselt minu eest lahti tõmbas. “Oo, sa oled väga täpne!” hüüdis pisike paljajalu seisev tatoveeringute ja nabapluusiga naine, kelle vanust ma suure rahasumma eest poleks osanud ka pakkuda. Naine oli küll marokolane, kuid ilmselgelt mitte moslem! Astusin lahkesti sisse, kus mulle tehti kiire majatuur ning juhatati oluliselt pisemasse tuppa, kui Bookingu pildilt paistis, aga mida sa Marokos ikka ootad.

Seejärel ühinesin tema ja ta sõbraga elutoas teeklaasi taha ookeanivaadet nautima. Naine oli väga omapärane – ta oli küll jutukas ja küsis palju küsimusi, kuid ei saanud väga hästi inglise keelest aru, mistõttu pidin talle mitu korda asju üle seletama. Ta tundus avatud ja huvitatud, aga mitte ülemäära sõbralik; ka mitte ebasõbralik või ründav, pigem natuke kaitsval positsioonil ja umbusaldav. Uuris, et mis põhjusel ma ainult üheks ööks toa broneerisin – tavaliselt inimesed tulevad siia ikka mitmeks nädalaks või koguni kuuks. Selgitasin oma olukorda, mille peale naine silmnähtavalt kõrva teritas – ah et vabatahtlik hostelis? Kuidas see välja näeb ja mis ma nende heaks teen? Selgitasin oma ülesandeid ja et tulingi vaatama, kas Taghazout võiks äkki minu järgmine sihtkoht olla – naine kuulas, noogutas ja kiitis, et jaa, Agadir on mõttetu – õige elu käib ikka siin, kus kõik on vabameelsed ja avatud, ning kindlasti leidub mitmeid hosteleid, kes oleksid sellisest abist huvitatud. Viskasin naeratades õhku, et kui ta teab kedagi soovitada, andku teada! Seejärel läksin “linna” peale kehakinnitust otsima. Jalutasin mööda tänavaid, kuni märkasin järsku tuttavat tegelast. Ajul võttis paar sekundit, et otsad kokku viia, kuid tegemist oli meie Agadiri hostelis ööbinud Hollandi poisiga! Noormees oli piltilus beebi kartulikoore karva juuste ja helesiniste silmadega, laia valge naeratuse, päevitunud naha ja vastupandamatu põhjamaise aktsendiga. Istusin korraks tema ja ta sõprade juurde maha ning noormees kutsus mind õhinal nendega surfama. Tagurdasin end sellest vestlusest kohe välja, sest mul oli vaja ikkagi kõigepealt paar nädalalt hoolsalt intruktori käe all surfamist õppida enne iseseisvalt vette minemist. Poiss lubas, et ta võib mind söögikorra eest õpetada küll. Ta nimelt on viimased aastad elanud nii, et suveperioodil töötab Hollandis wake park’is instruktorina ning ülejäänud aja surfab mööda maailma. Olevat enne ka algajaid sõpru juhendanud. Lubasin mõelda, kuid ei olnud eriti vaimustuses sellest mõttest. Pealegi ei olnud mul piisavalt palju sularaha, et surfivarustust rentima hakata. Taghazout on sularaha küla ning mina olin kaheks päevaks kaasa võtnud ainult nii palju, kui söögi peale kulub. Vahetasime siiski igaks juhuks numbreid.

Seejärel käisin kohalikes toidupoodides (sest Marokos ei saa kunagi ühest poest kõike, mida vaja), otsustades toituda ülejäänud päeva jogurtist, puuviljadest ja snäkkidest. Söögimant öömajja tagasi viidud, läksin edasi randa, mis asus reaalselt 20 meetri kaugusel – astu aga maja kõrvalt trepist lihtsalt alla. Käisin ujumas ja tukastasin kõhuli soojal liival päikse käes peesitades nagu kuninga kass. Tundsin ärevust ja tohutut rammestust, sest keha ei suutnud lahti lasta hostelis kerivast pingest. Veetsin ülejäänud õhtu lahtise akna käes merekohina saatel sarju vaadates ja snäkke pugides. Magasin ennast öösel täielikult välja – kui mõnus on ärgata hommikul loomuliku valguse peale! Pärast hommikust meresulpsu avastasin, et hollandlane oli mulle vahepeal kirjutanud. Nemad hakkavad vaikselt ranna suunas plaane tegema ja umbes 10st võiks ranna suunas jalutama hakata. Vaatasin rahakotti ja avastasin sealt vaid 100 dirhamit, s.o ca 10€. Õnneks leidsin googeldades, et paaris söögikohas saab ka kaardiga maksta, seega nälga ma päris ei jääks, aga kahtlesin sügavalt, et 10€ eest on võimalik rentida nii kalipso kui laud. Lisaks pidin külalistemaja omanikule enne lahkumist maksma 10 dirhamit linnamaksu ja jätma natuke sularaha ka bussipileti jaoks. Ei, ei mängi välja. Otsustasin aga igaks juhuks saata marokolannale sõnumi, et kas koridoris seisvad surfilauad on äkki rendiks. Naine vastas, et jah, on küll, ning klientidele teeb hea hinnaga – laud ja kalipso kokku 70 dirhamit. Hakkasin naerma – noh, kui see ei ole vihje, et ma peaks minema, siis mis on? Sellest summast jääb täpselt nii palju üle, et saan linnamaksu tasutud ja jääb veel bussipileti raha ka üle.

Saatsin hollandlasele sõnumi, et olen tulemas, ja asusin kalipsot selga sikutama. Jätsin popilt ülekeha trikooväele, haarasin laua kaenla alla ja asusin kõmpima peatänavale. Pekki, kui raske see algajate pirakas laud on! Jõudsin peateele ning jäin noormeest ootama, kes suure hilinemisega lõpuks saabus, teatas, et kõik ta sõbrad on alles hommikust söömas ja me võime vaikselt ees kõmpima hakata. Mina, ullike, arvasin muidugi, et rand on siin samas, aga ei – saime kõrvetava päikse käes marssida oma 25 minutit. Lõpuks kohale jõudes olin juba nii väsinud, et mõte surfamisest tundus veidi üleliigne. Noormees vaatas merd ja raputas pead: “Ei ole head lained täna…” Vaatasin talle pikalt otsa: “Sa ikka tead, et ma ei oska surfata, jah?” Paadunud optimist ei lasknud end sellest aga häirida ja suunas mu soojendust tegema, klassikalisi laualt püstihüppeid tegema ning lõpuks olimegi valmis vette minema. Kuigi ma kaks aastat tagasi käisin Portugalis ühes surfitunnis, kus mul õnnestus isegi korduvalt püsti tulla ja eduelamus saada, siis sel korral oli tunne, et see kogemus juhtus kuskil mujal kellegi teisega – mitte mingit kehamälu ei olnud. Laine oli tugev, vahutas korralikult ja kiskus tohutu jõuga paremale. Nägime kurja vaeva laua paigal hoidmise ja lainete ületamisega ning minu usk sellesse surfitundi hakkas vaikselt langema. Noormees vaatas mulle otsa ja ütles: “Näed, kuidas minu pea on kuiv, aga sinul on kogu silmnägu läbimärg, jah? Sa pead üle lainete end suruma!” Vaatasin talle soola täis silmadega pilgutades otsa ja mis sa ütled, tõesti oli teisel jätkuvalt kaunis ja kuiv soeng veel alles. Ühel hetkel hüüdis noormees: “Nonii, ole nüüd valmis, hüppa peale!” Ronisin ähkides lauale, ise juba lainetega võitlemisest väsinud, ja jäin korraldust ootama. Laine tuli, tegin mingid ebamäärased liigutused… ja kukkusin ümber. Okei, polnud nii lihtne, kui mäletasin, lähme uuesti. Hüppasin lauale kõhuli, ootasin, tõusin peaaegu püsti, kuid kukkusin uuesti ümber. Ilmusin pinnale, läkastasin maotäie soolavett välja ja pilgutasin noormehe suunas oma kibedaid silmi. Nägin küll tema silmis kerget kahtlusenooti, kuid ta oli jätkuvalt toetav ja ergutas mind uuesti proovima. Pärast lõputuna tunduvat võitlust hoovusega ja õige laine ootamist, saabus kolmas võimalus laine püüdmiseks. Jälle peale, ootasin korraldust, reageerisin… ja leidsin end pesumasina trumlist. Lõpuks, kui maa ja taevas jälle õigetpidi olid, teatasin halisedes, et aitab tänaseks kah, ei ole hea päev surfamiseks ja lõpetame meie mõlema piinad. Noormees oli aga nii hakkamist täis, seega ainult tema pärast andsin lainele veel ühe võimaluse, mis lõppes umbes sama haledalt nagu eelmised katsed. Kõik, ei rohkem. Mu süda läikis allaneelatud soolaveest, pulss tagus kõrgematel tuuridel ja joogijanu oli meeletu. Kallasin peaaegu terve pudeli vett kurgust alla, kuid viimasel hetkel tuli siiski meelde ka oma “instruktorile” juua pakkuda, kes veelonksu tänuga vastu võttis. Soovisin talle edu ja kõmpisin ise üksi Taghazouti tagasi. Noh, mis seal ikka, oli vaja ju ära proovida.

Tagasi külalistemajas oli omanik mind juba ees ootamas. Käisin duši all, panin kalipso kuivama ja jälle pakuti mulle kohustuslikku teed. Tee ja küpsise kõrvale tuli taas jutuks minu vabatahtlikutöö ning mainisin, et kui naine teab mulle kedagi soovitada, oleksin väga tänulik. Naine mõtles hetkeks ja teatas siis: “Noh…ma soovitaksin sulle ennast!” Ahsoo. Olin natuke kõhklev, sest temaga suhtlemises esines ikkagi tugev keelebarjäär, mis võib töösuhtes häirivalt segavaks faktoriks saada. Selgus, et naisel on ka hostel Tamraghtis ning kui ma olen nõus, saaksin kahe asukoha vahelt käia ning aidata, kus parasjagu vaja on. Saaksin elada nendes mõnusates surfikülakestes ning surfivarustus oleks tasuta minu kasutada. Noh, kõigepealt oli vaja siiski surfitunde võtta. Aga lubasin mõelda ja teada anda, kui hakkan Agadirist lahkuma. Pakkisin oma asjad kokku ja lahkusin Taghazoutist juba lootusega uue parema peatüki ees. Bussiga tagasi loksudes märkasin, et olen selle 24tunnise minipuhkusega nii väljapuhanud, nagu oleksin nädal aega eemal olnud. Saabusin tagasi hostelisse rõõmsalt, uue energiaga ja tundega, et miski ei saa mind kõigutada. Noh, see tunne kestis umbes kolm tundi. Fatima oli muidugi täiesti sillas minu kogemustest ja ohkas, et tahaks ka nii-nii väga Taghazouti millalgi minna, äkki oma sünnipäeva puhul. Rääkisin talle ka marokolannast, kellega tal oleks kindlasti huvitav tutvuda, ning hollandi poisiga taaskohtumisest. Tema jälle jagas mulle vastu muljeid pulmapeost. Meie tuba oli, muide, täiesti pahupidi pööratud, sest väidetavalt olid inimesed seal ööbinud. Avastasin üllatusega nagu kolm karu, et keegi oli minu voodis minu voodiriiete peal maganud, köögist olid pooled asjad puudu ja prügikasti ei õnnestunud meil mitu päeva üles leida. Tutvusin ka uue vabatahtliku, saksa tüdruku Minniga. Ma oma Tallinnas elavale saksa sõbrannale olen naljatledes öelnud, et mul on igas kohas alati oma isiklik sakslane, mis on tõsi! Mul tõesti kuidagi klapib sakslannadega, kuigi ma üldiselt rahvusena sakslastest palju ei pea.

Minnist sai aga minu tõeline päästerõngas ja olukorra katalüsaator selles hostelis. Ja enne, kui asjad said paremaks minna, pidid nad kõigepealt piisavalt kehvaks minema.

PS. väike klipike Taghazoutist: paradiis!

Korraks väljapuhanud Kärt