Kohanemisraskused struktuuri puudumise ja uue kaosega

Läksin oma esimesel õhtul uues hostelis voodisse ja tundsin hinges raskust. Peas käis: “Here we go again…” Jälle uus algus, uus koht, uued kombed. Tekkis tahtmine lihtsalt normaalse inimese kombel kellast kellani tööle minna, elada oma korteris, kus mu asjadel on kindel koht ja hambaharja võib jätta vannituppa topsi. Olen väga hakanud hindama, kui olulised on minu jaoks rutiinid ja nende võimalikult kiiresti üles ehitamine uues keskkonnas. Et ma tean, kust poest mida saab, kus hommikusiritusi teha, kuhu ma oma rätiku kuivama saan panna jne. Väiksed asjad, aga nii suure tähtsusega. Tundsin kõhus pigistavat ärevust, mis ütles mulle, et olin teinud väikse valekalkulatsiooni – oleksin pidanud võtma kahe hosteli vahel mõned päevad hingetõmbe aega. Nüüd olin ma aga visanud oma närvisüsteemile jälle uue kohanemisväljakutse. 

Hommikul ärgates ei olnud olukord parem. Kuna hostelis polnud külalisi, ei teanud ma täpselt, mida ma tegema peaksin ja mis kell ärkama. Läksin allakorrusele, kust kostus mehe häält, kes rääkis ameerika aktsendiga inglise keelt. Mees tervitas hajameelselt, kuid ei pööranud mulle suuremat tähelepanu, sest ta oli rohkem hõivatud Emiri riietamisega hambaarsti visiidiks. Zahrat ei paistnud kuskilt, ainult tema sõbranna toimetas köögis ringi. Uurisin, et kus siis perenaine ka on. Sain vastuseks, et kihutas juba varahommikul Taghazouti. Lõpuks mees ja poiss lahkusid ning mina asusin Zahra sõbranna poolt valmistatud hommikusööki hävitama. Ikka tee, sai, omlett ja erinevad kausikesed saia kastmiseks. Siinne omlett oli aga omapärane – munad olid pannil kuidagi kergelt segatud, nii et valge ja kollane moodustasid ühtlase siiruviirulise massi. Pärast sööki käisin moe pärast trepid harjaga üle ja tühjendasin prügikastid, et kuidagi kasulik olla, ja otsustasin arvutiga kohvikusse blogima minna. Hey Yallah kohvik, mis mul mõttes oli, asus umbes 15minutise jalutuskäigu kaugusel ülesmäkke. Ilm oli palav ja tee tolmune ning kohale jõudes kahtlesin, kas sellest ikka saab minu igapäevane harjumus. Tellisin Maroko kohta kalli kohvi, mis oli küll hästi vahustatud piimaga, kuid siiski Marokole omase tumeda röstiga, istusin maha ja asusin toksima. Olin umbes 20 minutit jõudnud kirjutada, kui helistas Zahra ja uuris, kus ma olen. Vastasin, et kohvikus. “Kas sa saaksid tagasi minna hostelisse? Sa panid ukse lukku, aga Danielil ja Emiril pole võtit, nad ootavad ukse taga,” vuristas Zahra. Pagan! Pakkisin oma asjad kiirelt kokku ja vudisin higistades tagasi. Selgus, et kuigi mul oli välisukse võti, pidin ma ukse tõmbama kinni ilma sneprit lukku laskmata. Noh, selge.

Veidi hiljem saabus ka Zahra ning istusime maha, et arutada, mis minu ülesanded siis olla võiksid. Zahra selgitas mulle, et tal on vaja veebilehte ja Instagrami, sest kui Taghazouti külalistemaja on pidevalt väljamüüdud, siis Tamraghti hostelisse tehti broneeringuid harva. Vaatasin esimene asjana üle hosteli Bookingu lehe, mis oli täielik kaos: aadress ja asukoht olid valed ega tulnud otsingus välja, pildid olid halvad ja tubade kirjeldused ekslikud; samuti polnud võimalik öömaja broneerida vähemaks kui kolmeks ööks ega ühte voodit jagatud toas. Katkusin mõttes juukseid, sest mis kasu on heast veebilehest ja Instagramist, kui broneerimine on praktiliselt võimatu? Ka Google Mapsis ei tulnud hostel välja. Lisaks oli Zahra loonud mingisuguseid ajutisi lahendusi, mis ajasid kogu süsteemi veel segasemaks. Proovisime kõigepealt lahendada Google Mapsi asukohta, kuid Google Business tahtis pidevalt automaatselt prantususe keele peale üle minna, mida me kumbki ülemäära hästi ei oska. Mina tahtsin asju ajada inglise keeles, Zahral oli arusaamiseks aga vaja araabiakeelset tõlget. Võite arvata, kui lõbus kogu see ettevõtmine oli! Äri asukohta muutmiseks oli vaja teha video tänavast, kus hostel asub, koos aadressi sildi ja naabruses asuvate hoonetega; lisaks pidi videole jääma ka hosteli logo (mida meil polnud), admini ruum (mida meil ka polnud) ja mingid telefoniarved või paberid, mis tõendaksid, et me oleme ikka seotud selle hosteli pidamisega. Kõik arved olid aga majaomaniku, mitte Zahra nimel. Seega tundus tegemist olevat täiesti võimatu missiooniga. Tegin siiski mingi video valmis, saatsin Google’ile ära ja asusin mulle tuttavama ülesande ehk Instagrami konto loomise kallale. Taaskordselt oli Zahra pidanud vajalikuks luua mingisugune ajutine Instagrami konto varjunimega, sest tema ei tahtnud, et tema nimi kuskil internetis üleval oleks. Noh, üllatus-üllatus, aga kui sa tahad hostelit pidada, siis kusagil peavad ikka sinu pildid või nimi ka läbi jooksma… Päris anonüümselt asju ajada ei saa. Pikalt ma temaga selle üle arutada ei saanud, sest ta tegi jälle kuskile minekut. Mina jalutasin igavledes maja ees, kuni silm jäi bodyboard’ide (kehalaud?) peale peatuma. Saatsin prouale sõnumi, et kas nii kaua, kui ma veel surfata ei oska, võin äkki proovida hoopis pisemate laudadega kätt? Kuna proua vastus venis, kehitasin õlgu ja haarasin ühe tervema endaga randa kaasa. Hiljem selgus, et ma olin küll laste oma võtnud, aga rõõmu oli mul sellest küll ja veel! Erinevalt surfamisest polnud siin vaja muid erilisi oskusi, kui ennast õigel hetkel lainega kaasa ajastada ning siis kaldani liuelda.

Järgmisel hommikul ärkasin Zahra sõnumi peale, et kui ma hommikusööki soovin, siis võin alla tulla. Tatsasin kööki, kus naine parasjagu omletti pannil keerutas ja näitas ka mulle, kuidas mune tuleb praadida, juhul kui on vaja mõnel hommikul külalistele vaaritada. Selleks kasutati omapärast pisikest õhukest kumera põhjaga plekkpanni, kuhu tuli lisada lusikatäis võid ning kiirelt otsa lüüa kolm muna. Seejärel tuli kahvliga kiirelt mune laiali ajama hakata, kuni need katavad ühtlaselt panni ja siis siluda mitteküpsenud osa üle terve munamassi, kuni moodustub ühtlaselt küpsenud pind. Kusjuures seda kõike tuli teha sellisel temperatuuril, et omlett alt krõbedaks ei muutuks. Pärast einestamist uuris Zahra, et mis mul siis täna plaanis on. See küsimus tekitas minus natuke segadust, sest ma tegelikult eeldaks, et tema ütleb mulle, mida ta minult soovib, ja mina saan siis selle kallal tööd teha. Väljendasin oma arvamust, et esimese asjana peaks tema siiski Bookingu korda ajama, ülejäänud asjad on toetavad. Pusisime veits koos aadressi muutmise kallal, kuid selgus, et selleks oli vaja saata Bookingule pilt mõnest kommunaalide arvest, kus oleks peal tema nimi ja hosteli aadress. Mis on äärmiselt ajuvaba nõudmine, sest nagu mainitud on arvete peal majaomaniku nimi ja aadressid on siin riigis üldse nii, kuidas kellelgi parasjagu tuju on seda kirjutada. Zahral hakkas taas kiire ja ta lasi taaskord Taghazouti suunas jalga. Tema tulemised ja minemised olid pidevalt nii suvalised, et ma kunagi ei teadnud, millal temaga koos saab asju arutada. Läksin siis uuesti kohvikusse, et hakata Instagrami kontot looma ja brändi kujundama, kui taaskord saabus proualt kõne: “Kas sa oled kodus või? Ühed inimesed tahavad hostelitube näha.” Olin ootamatust kõnest natuke häiritud ja uurisin, et kas 20 minuti pärast sobib. Proua lubas tagasi helistada. Saabus aga hoopis sõnum, et nad tahtsid kohe näha ja olid sealsamas, nii et enam pole vaja. Pööritasin silmi. Kas ma olen mingi kiirreageerija või? Veidi aja pärast saabus uus häälsõnum: “Meil on täna õhtul kolm külalist tulemas, kas sa saaksid majas olla, kui nad tulevad, ja nende käest raha võtta?” Nojah, saan ikka. Pakkisin siis taaskord oma asjad kokku ja jätkasin tööd oma toas.

Kuna ma aga teadsin ise, kui raske seda kohta oli üles leida, muutusin üleval magamistoas rahutuks ja sättisin ennast hoopis alumise korruse koopasse diivanile, kust välisuks kätte paistis. Samal ajal lärmas Zahra poeg Emir teises toas virtuaalreaalsuses. Pean tunnistama, et see sahmimine ja karjumine oli üsna tüütu. Saatsin Zahrale ajaviiteks kuvatõmmise Google Mapsist, kuhu joonistasin raja, kuidas suurelt teelt hostelini jõuda. Tundus üsna lollikindel ning Zahra oli tänulik väikse spikri eest. Istusin lõpuks diivanil rahutult ust valvates kella viieni õhtul, kuni kuulsin tänaval mingis tundmatus keeles hõikeid, kargasin uksele ja püüdsin ekslevad külalised kinni. Selgus, et tegemist oli kolme sloveenlasega – paar ja nende meessoost sõber, kes hädaldasid, et nii raske oli ikka meid üles leida. Juhatasin paarikese nende tuppa, noormees sai valida endale ühe vaba voodi minuga ühes toas. Sissejuhatus tehtud, uurisin Zahralt, millal ta tagasi tuleb ja kaua ma pean maja valvama, sest kõht lõi juba pilli. Zahra ütles, et võin lahkuda, aga ärgu ma siis ust sel korral lukku tõmmaku. Lahkusin kergendunult, tundes, nagu ma oleks majavangis viibinud, ja võtsin istet ühes lähedal asuvas söögikohas. Toitu oodates hakkasid aga mõtted peas ketrama, ärevus kerima ja tundsin, et mul on natuke raske hingata. Pisarad tahtsid silma tulla, kuid tundsin end lõksus olevat – ma ei saa kuskil rahulikult täiest hingest nutta, ilma et keegi peale satuks. Pressisin kuidagi salati sisse, mis suus ringi käis, maksin arve ja võtsin suuna pimeda ranna suunas. Pisarad voolasid, kuid pidin neid iga natukese aja tagant pühkima, kui mõni rõõmus õhtust jalutuskäiku nautiv perekond või paarike jälle vastu tuli. Nõjatusin mere ääres asuva puidust piirde peale ning peitsin oma näo pimeduses laiuva ja kohiseva ookeani poole. Mida ma teen? Mis minuga toimub? Tundsin end järsku nii lõksus, nii üksi, nii kadununa. Tahaks oma “puhkusest” puhkust, aga kui ma igalpool nii rahutu olen, siis on järelikult ju asi minus ja võib-olla polegi kuskil siin maailmas kohta, kus ma ennast hästi tunneks? Kõõksusin nutta ja paanika lainetas. Tahaks kellegagi rääkida, aga kes mind mõistaks? Kes suudaks mulle hoida ruumi ja säilitada kainet meelt, kui mina laperdan? Saatsin lõpuks kahele sõbrannale häälsõnumid teadmises, et ajavahe tõttu ei vasta nad mulle enne järgmist hommikut.

Istun jõuetult maha ja mõistsin, et tegin tõelise vea, et ma endale aega ei andnud kahe hosteli vahel. See üleminek oli liiga järsk ja mu aju vajab nii väga struktuuri. Ma võin proovida olla chill, panna end meelega ebamäärastesse olukordadesse ja sundida end kohanema, kuid fakt on see, et ma toimin vaid siis hästi, kui ma tean täpselt, mida ja millal minult oodatakse. Mingisugune ebamäärane ootel olek on parim söök ärevusele ning väsitab mind meeletult. Oma mõtteid keerutades sain aru, et ma polnud ju Zahrale kuidagi väljendanud oma vajadust struktuuri ja konkreetsema elukorralduse järele, mis tundus hetkel olevat hea esimene samm olukorra parandamiseks. Pühkisin pisarad ja kõndisin veidi kergema südamega hosteli poole. Tahaks, et keegi lihtsalt tuleks ja vabastaks mind sellest koormast. Aga ei saa keegi teine mind aidata kui mina ise… Ronisin hostelis kiirelt voodisse, pöörasin noormehele, kes juttu tahtis ajada, selja ja jäin magama.

Homme on targem päev!

Kärt