Kohanemisraskused struktuuri puudumise ja uue kaosega

Läksin oma esimesel õhtul uues hostelis voodisse ja tundsin hinges raskust. Peas käis: “Here we go again…” Jälle uus algus, uus koht, uued kombed. Tekkis tahtmine lihtsalt normaalse inimese kombel kellast kellani tööle minna, elada oma korteris, kus mu asjadel on kindel koht ja hambaharja võib jätta vannituppa topsi. Olen väga hakanud hindama, kui olulised on minu jaoks rutiinid ja nende võimalikult kiiresti üles ehitamine uues keskkonnas. Et ma tean, kust poest mida saab, kus hommikusiritusi teha, kuhu ma oma rätiku kuivama saan panna jne. Väiksed asjad, aga nii suure tähtsusega. Tundsin kõhus pigistavat ärevust, mis ütles mulle, et olin teinud väikse valekalkulatsiooni – oleksin pidanud võtma kahe hosteli vahel mõned päevad hingetõmbe aega. Nüüd olin ma aga visanud oma närvisüsteemile jälle uue kohanemisväljakutse.