Kohaliku hammami külastus ehk “vanaemaga saunas”

Kui on üks asi, mida islamist üle võtta, on see puhtuse väärtustamine. Moslemid palvetavad viis korda päevas ning pesevad alati enne Allahi poole pöördumist oma jalad, käed ja näo puhtaks. Reede on aga veel eriti püha päev, mil käiakse enne palvusele minekut hammamis ehk araabia saunas end korralikult puhtaks küürimas. Hammami külastus oli ka minu kohustuslike tegevuste nimekirjas kui oluline kohalik kultuurielamus, mida peab kogema. Enne Marokosse jõudmist andis mu paljureisinud sõbranna Steffi soovituse: kui hammami otsid, proovi leida üks kohalik endavanune naisterahvas ja küsi temalt, kuhu minna. Nii võid kindel olla, et ei satu turistilõksu. Hammame leidub muidu igasuguses hinnaklassis küll koorimiste ja õlimassaažide, peapesu ja jumal teab veel millega. Kuigi idee Euroopa mõttes odavast massaažist tundus ahvatlev, tahtsin siiski saada seda päris autentset kogemust.

Marokos hostelis vabatahtlikuna töötades ei olnud mul väga raske leida kohalikku, kelle käest otse soovitusi küsida. Pidin ainult oma narivoodi äärest pea üle upitama ja Fatima käest küsima, kuhu minna tuleb. Üritasin küll neidu ennast ka veenda minuga kaasa tulema, sest mõte üksi hammami minekust tundus natuke kõhe – kuhu ma minema pean, mida tegema, et mitte lolliks jääda ja kindel olla, et ma midagi kohalike jaoks ebasobivat seal korda ei saada. Fatima lubas mind kättpidi kohale talutada õigesse kohta, kuid ise ta kaasa tulla ei tahtnud. Eelkõige rahalistel põhjustel, sest kuigi hammami külastus ei ole kallis, läheb kogu tema vaba raha IELTS (International English Language Testing System) testi tarbeks hoiupõrsasse. See eest oli aga covidist taastuvate kopsudega Minni väga huvitatud minuga koos sauna külastamisest. Fatima helistas kohalikku hammami ette ning uuris kõige õrnemate kätega pesijalt, millal tal oleks aega meid vastu võtta. Välismaalaste suurim mure hammami külastades on alati maroko naiste jõulised käed, mis võtavad umbes seitse kihti nahka maha ja pisarad silma. Mainitud tädi pidi olema aga hoolitsev ja õrn ning tema kätte julges Fatima oma õrnanahalisi euroopa sõpru ka saata. Tädi oli parasjagu lõunal, seega meil paluti kohale ilmuda umbes tunni pärast. 

Pakkisime siis oma kotid kokku, nagu kästud – puhas pesu, šampoon, rätik. Meenusid mälestused lapsepõlvest, kui vanaemaga kord nädalas naabri-Õie juurde sauna sättisime. Oma pesukinnast ja seepi meil loomulikult polnud, kuid neid pidavat saama ka kohapealt soetada. Sissepääs olevat 20 dirhamit (u 2€) ja tädi poolt teostatav pesu umbes 70 dirhamit (u 7€), kuid viisakas oleks natuke ka tippi jätta. Võtsime siis varuga raha kaasa, et saaks ka seebid-nuustikud soetatud, sest Maroko on ju puhas sularahariik. Kaardi ainus funktsioon on vahendada sularaha väljavõtmist. Jõudsime ettenähtud ajaks El Wifaqi Hammami, kus keskel oli luugiga kassa ning kahel pool kassat eraldi sissepääsud meestele ja naistele. Maksime härrale sissepääsu eest 20, pesukinda eest 10 ja musta seebi (pr k savon noir) eest 2 dirhamit. Seep ise oli naljakas kleepuv näkats ajalehepaberi vahel, värvuselt karamelline ning nägi välja nagu datlipüree. Hiljem sain teada, et tegemist on kohaliku oliivi- või argaaniaõlist ja purustatud oliividest tehtud seebiga, millel on tugevalt puhastavad ja niisutavad omadused. Liikusime hammami eesruumi, kus kambakesi põrandal istuvad prouad suunasid meid lahtiriietuma ja võtsid seejärel meie kodinad enda kaitsva selja taha hoiule. Kuna olime Fatimat eelnevalt kõigi küsimustega pommitanud, teadsime küll, et tuleb aluspükste väele riietuda, kuid kuidagi kohtlane tunne oli niiviisi peaaegu paljalt seal seista ja oodata. 

Peagi saabuski tädi, keda me ootasime, ning kes oli noorem, kui me ette kujutasime. Millegi pärast oli mul silme ees olnud üks suur rangjalgadega hallipäine kitlis vanaema, kuid korpulentne naine oli hoopis hilistes neljakümnendates ning saabus meile rõõmsalt vastu, lühikesed püksid jalas, rinnad paljad. Naine sõnakestki inglise keelt ei rääkinud, seega käis kogu sündmus kehakeeles ja väga konkreetselt. Järgnesime tädile suurde kõrgete lagedega kahhelkividest ruumi, mis oli valge, avar ja soe, kuid mitte palav. Midagi Eesti sauna eesruumi temperatuurile sarnast. Põrandal olid matid istumiseks ja igal pool laiali suured pesukausid. Meid suunati ühte nurka kahele matile istuma ning tädi tassis pesuämbrid sooja veega mõlemale valmis. Nii kaua, kui tädi pesuprotseduurideks ettevalmistusi tegi, saime meie veidi pilgul ruumis ringi lasta. Peab tunnistama, et kõik tundus kuidagi nii normaalne ja samas ootamatu, et riigis, kus ma olin harjunud naisi nägema võimalikult kaetult, istusid nad nüüd kõik paljalt siin ümber minu ja küürisid ennast täies rahus. 

Esmalt määriti meid kokku mingi tundmatu oranži möksiga ning jäeti marineeruma. Olime mõlemad nagu kaks oranži barbie-nukku jalad sirgelt ees tegevusetult istumas ja ootamas järgmist korraldust. Kõigepealt võeti mind ette. Tädi valas mind sooja veega üle, võttis pesukinda kätte, määris sellele tüki kleepuvat seepi ja asus nühkima. Ma tõesti tundsin ennast nagu väike laps, keda vanaema peseb, ikka üks käsi üles ja kaenla alt, siis teine käsi; lõua alt ja kõrva tagant, isegi nägu pesti puhtaks! Hõõrumine oli üsna tugev, kuid jäi siiski taluvuse piiridesse – ma ei kujuta ette, kui valus see päris tugevusega pesemine veel olla võib. Musta nahka koorus korralikult, mida oligi oodata, sest väidetavalt on valge inimene üks räpane sell! Minu jaoks oli see koorimine pärast mitut kuud reisimist väga teretulnud. Edasi viipas tädi, et ma selili heidaksin, ning nühkis mind sõrmevahedest kuni varbaotsteni puhtaks; sellele järgnes uus pööre ümber keha pikitelje ja nüüd läks seljaosas korralikuks tööks. Selle hõõrumise võib tugevuse põhjal juba massaažiks lugeda küll ning tundsin, kuidas keha võtab üle täielik rammestus. Lõpuks, kui tädi mu naha juba prillikivi moodi läikima oli poleerinud, vehkis ta käega, kuni sain aru, et pean istuli tulema. Seejärel kallati mind sooja veega üle, kuni kõik seebi- ja mustusekübemed olid nahalt lahkunud. Vau. Ma pole vist kunagi oma elus nii puhas olnud. Terve keha surises mõnusalt ning pea oli mõtetest tühi. Libistasin käega üle käsivarre, mis oli pehme kui beebil. Kui tore, et ma selle kareda kinda endale saan jätta – ülejäänud eluks siidine nahk garanteeritud. 

Nüüd jäeti mind omapäi ja sama rituaal ootas ees minu kõrval seni tegevusetult istunud sakslannat. Tundus natuke kohtlane teise inimese pesemist pealt vaadata, seega asusin uurima, kas mu kehal on ehk veel mõni hoolt vajav piirkond. Juukseid sain siiski ise pesta ja kuna tallaalused tundusid veel veidi karedad, haarasin kleepuva seebi ja pesukinda ning hõõrusin usinalt ka kannad ümaraks. Vahepeal olid mõned naised lahkunud ja uued asemele tulnud, igaüks oma nurgas toimetamas, korralikult pühendudes ja aega võttes. Sellist “täisteenust” kasutas ainult veel üks suur ülekaaluline naine peale meie, aga hammamis käisid ringi mitmed saunanaised, kes täitsid ja tühjendasid ämbreid ning aitasid pesta. Istusin seal oma uue puhta olemisega ja tundsin, et ka mõte on puhas. Vaatasin neid naisi enda ümber nüüd kuidagi teise pilguga. Kui tänaval ikka võis jääda mulje, et on “nemad” ja “meie”, siis niiviisi eevaülikonnas olime kõik täpselt ühesugused, lihtsalt naised. 

Pärast pesu riietusime aeglaselt mõmisedes, andsime tädile tema töö eest tasu ja tipi ning saatsime talle tänulikud õhusuudlused. Ainuke viga oli see, et me ei võtnud ühtegi kreemi ega õli kaasa ning uus nahakiht kiskus hirmsasti. Vudisime kiirelt üle tolmuse platsi kodu poole kreemitama ning õhtul istusime hosteli katusel ja jagasime teiste reisijatega kogemusi. Hilistes neljakümnendates hispaanlanna, kes oma armsa tütrega parasjagu Marokos puhkust veetis, oli samuti käinud sel päeval hammamis, kuid mingis hoopis peenemas kolm korda kallimas kohas, kus kõik oli privaatne ja hämar, spaateenindajad rääkisid sosinal ning pärast korralikku õlimassaaži anti veel kosutavat piparmünditeedki. Kuigi meie kogemused olid täiesti erinevad, olime kõik sama meelt – tunne oli nagu väiksel lapsel, kelle eest vanaema hoolitseb, ning naistena, kes loomu poolest on andjad ja hoolitsejad, on nii oluline ja tervendav kogeda sellist hoitust ja hoolitsust. Seega kes kavatseb Marokosse minna, siis ära unusta hammami külastada – see on tõeliselt väärt kultuurielamus!

Tutt-uus Kärt