Ühe hosteli lõpp ja teise algus

Pühapäev, 20. oktoober – minu viimane päev Maroko perehostelis Agadiris. Eelmisel päeval kuulutasin tiimile, et lõunasöögiks tuleb Eesti pidu. Hakkisin terve hommiku kartulisalatit ja ehitasin šokolaadi-kohvi küpsisetorti. Mohamed sellest pidustusest aga osa ei saanud, sest selgus, et ta sõidab hommikul hoopis oma emale kusagile kaugele külla järele ega jõua tõenäoliselt minu lahkumise päevaks tagasi. Minu üllatukseks astus ta ühel hetkel keset minu maniakaalseid hakkimistoiminguid kööki, rahulikult ja ilma oma tavapärase lolli irveta, ning lausus: “Kärt, ma tõenäoliselt ei jõua homseks tagasi, aga ma tahtsin sulle öelda aitäh kõige eest, mis sa teinud oled ja vabandada, kui ma olen sind kuidagi solvanud. Kui sa kunagi tagasi tuled Agadiri, siis oled alati oodatud meie juurde.” Minu jäine Ida-Euroopa süda sulas, kallistasin teda ja ütlesin: “Mohamed, sul on tegelikult hea süda…kusagil seal sees.” Mohamed muigas ja vastas: “Noh, ma selles nüüd poleks nii kindel.” Naersime ja tundsin, et ma sain temalt, mida ma vajasin, et ilma vimmata lahkuda. 

Katsime omalaadse Maroko-pärase lõunalaua, kus suurel taldrikul ilutses keskel minu salat, ümber halal kanavorstid. Poisid muidugi tegid veel mingit banaanismuutit ja vedasid saiad lauale, nii et tordi jaoks polnud kellegi ägisevas kõhus lõpuks ruumi. Minu rõõmuks kõik kiitsid, et ma olen ikka hea kokk ja lasid ida-euroopa toidul hea maitsta. Õhtuks olid meil Fatimaga omad plaanid – lunisin ta endaga kaasa linna ääres asuva mäe otsa vaateplatvormile minuga päikseloojangut vaatama tulema. Neiu oli küll natuke ärevil, et ta ei jõua õhtusöögiga valmis, aga lubasin, et tuleme piisava ajavaruga tagasi ja aitan tal hakkida. Lihapallid ise ju küpsevad kiirelt. Sättisime siis end valmis nagu tõsised spordipiffid muiste – mõlemal mustad retuusid, pikad valged sokid ja tossud. Laenasin Fatimale veel oma lohvakat särki, sest ta oli mures, et ükski tema särk ei kata tagumikku. Veepudelid kotti ja võisimegi tee äärde taksot püüdma minna. Avastasin üllatusega, et marokolastel puudub igasugune kannatlikkus. Ma ise olen ka pigem kannatamatu, aga Fatima kõrval olin ma vana rahu ise. Sättisime tee äärde taksot ootama, kuid kuna me elame linnasüdamest kaugemal, ei liigu siin ülemäära palju autosid. Proovisime kahega õnne, kuid neil olid parasjagu kliendid peal. Fatima pistis rahmeldama, et me peame ikka kõndima suure tee peale. Mulle tundus aga mõttetu 15 minutit kõndida, kui võiksime viis minutit lihtsalt oodata. Suutsin ta kuidagi paigale jääma veenda ning kae nalja – umbes viie minuti pärast tuligi takso!

Lasime ennast rannapromendaadi äärde visata, et sealt siis ca 20 minutit mäejalamile jalutada. Lobisesime maast ja ilmast ning saime ilmselgelt oma valjude naerupahvakute ja elavate žestidega palju tähelepanu. Ühel hetkel torkab Fatima mulle: “Näe, autotäis ninjasid!” Olin korraks segaduses, aga siis märkasin ühte džiipi, kus istusid burkades naised – need, kellel ainult silmad väljas on. See kommentaar oli nii ootamatu, et pistsin laginal naerma. Fatima oli üllatavalt hukkamõistev nende suhtes ning pistis seletama, kuidas tema meelest on burkad ikka nii tobedad, ja naised, kes neid kannavad, peavad ennast teistest paremaks. Jõudsime lõpuks mäeni, kuid ei saanud aru, kuidas sellest täpsemalt üles ronima peaks. Mäe ümbrus oli täis kahtlast rahvast, pealetükkivaid mehi ja “sašlõki” telke. Fatima hakkas jälle rahutuks muutuma, et äkki peaksime bussiga üles sõitma. Mina aga tahtsin matkata, kui ainult selle teeotsa üles leiaks. Lõpuks saime ühelt kohalikult suuna kätte ja hakkasime mööda munakiviteed vantsima. Iga paarikümne meetri pärast üritas Fatima mind veenda püstloodis mööda liivakivist võpsikut üles ronima, aga mina raiusin vastu, et küll sinna viib ikka normaalne tee ka. “Aga see võtab niiii palju kauem aega!” nuias neiu. Tegime korraks pausi pildistamiseks, vaidlesime jälle sarved ristis mõned minutid, kuni lõpuks kasutasin oma vanema õigust ja käratasin: “AITAB NÜÜD KÜLL! Me läheme mööda seda rada ja KÕIK! Mitte ühtegi korda ma ei taha enam kuulda, et äkki peaks teist teed mööda minema. Pühendume sellele rajale ja vsjo.” Fatima pole papist tüdruk ja mina olen üldiselt oma jäärapäisusest aastatega veidi lahti lasknud, kuid sel korral otsustasin jääda vankumatuks. Ja täiesti õigustatult, sest see imeilus tee viis sinka-vonka rahulikult loogeldes meid vaateplatvormini. Selgus, et Fatima polnud kunagi niiviisi “matkanud” ja oli täiesti vaimustuses meie väiksest mägironimisest.

Pidime nüüd tegema tempot, sest meie soov päikseloojangu taustal pilte teha hakkas ookeani taha kaduma. Jooksime kindluse müüriäärt mööda edasi, kuid rahvast oli nii palju, et pildistamiseks koha leidmine oli üsna võimatu. Lõpuks leidsime siiski vabama nurga, sättisin kaadri valmis ja kamandasin Fatima pildistama. Pildid taskus, võisime lõpuks rahuneda. Läksime müürile istuma ja jõllitasime ümbritsevaid mägesid – oh, kuidas ma olen teid igatsenud… Mägede läheduses tunnen ennast ikka nii palju rahulikumalt. Oleks need mäed ainult rohelised. Ka Fatima oli meie väiksest seiklusest inspireeritud ja leidis, et ta võiks siia ju iga nädal tulla! Ümbritsetuna välismaalastest ja kaugetest vaadetest. Paraku ei saanud me liiga kaua seal unistada, sest õhtusöögi aeg pressis peale ja õues kiskus pimedaks. Kuna teerada polnud valgustatud, pidime poolkobamisi mööda kiviteed alla lippama. Nüüd tuli meil uuesti takso püüdmise aktsioon ette võtta, mis tähendas, et mina leidsin meile koha ringtee ääres, kus taksod saaksid mugavalt peatuda; Fatima kannatus katkes aga taas umbes 30 sekundiga, kui ainuke mööduv takso meid peale ei võtnud. Pidin taaskord talle käratama, et ta viis minutit paigal seisaks ja lihtsalt natuke ootaks. Kolm minutit ja 50 Fatima närvirakku hiljem auto peatuski ja koju me saime. Õhtusöök sai ka õigel ajal serveeritud ning mina presenteerisin magustoiduks oma küpsisetorti, mis pisikeste viiludena sai kõikidele külalistele pihku pistetud. Kõik mõmisesid ja imestasid, et oh kui hea kook on. Pidin tunnistama, et tõesti oli päris hea asi välja kukkunud. Käisime kõik veel järgmisel hommikul endale külmkapist väikseid viilakaid salaja lõikamast, kuid noomisin teisi, et Mohamedile peab ka ikka tüki jätma!

Järgmisel hommikul pakkisin lõpuks oma maiset vara taaskord kokku, kakeldes seljakotiga, mis ei tahtnud üldse kinni minna. Nimelt oli teadmata suunas kaduma läinud vaakumkott, mis mind siiani truult oli teeninud ja võimaldas vähem kasutust leidvad riided lamedalt kokku suruda. Tõenäoliselt pani selle pihta mõni nendest pulmakülalistest, kes meie toas ööbis ja selle suvaliseks kilekotiks tituleeris. Ma olin nii pahur selle koti kaotuse pärast, sest nägin Eestis suurt vaeva, et seda kuskilt üldse leida! Ilmselgelt ei saa ma Marokos lihtsalt IKEAsse või JYSKi astuda ja uut osta… Valasin oma viha vaese truu seljakoti luku peale, sidusin üleliigsed hiljuti ostetud sallid väiksema seljakoti külge ja olin valmis selle hosteli ukse enda järelt sulgema. Nüüd tuli ainult see nõme osa läbi teha, kus Fatimale ja Hassanile oli vaja head aega öelda. Need kaks inimest, kes selle kogemuse tegelikult nii palju talutavamaks tegid. Kallistasin neid kiirelt ja keelasin endale igasugused pisarad ära. Fatimaga oli kindel, et kohtume veel, sest ta tahtis mulle kindlasti külla tulla uude kohta, lisaks oleme me ka Instagrami sõbrad. Hassani ma aga suure tõenäosusega rohkem ei kohta. Selline see reisiselli elu paraku on. Paar inimest saad endaga “kaasa” võtta, aga teised jäävad mälestustesse.

Oma suure kotiga ei olnud erilist isu hakata bussiga seiklema, seega viipasin endale esimest korda ise üksi tänavalt takso. Väga uhke kohaliku tunne tekkis! Taksos oli muidugi mingi teine vend ka, seega passisin hoolikalt taksomeetrit, sest see on Marokos neil üks tüssamise viis – võtta mitu inimest peale ja turistilt täissummat küsida. Õnneks sain üsna odava kopikaga siiski taxi collectif  peatusesse, kus ma jõudsin vaevu taksost maha tulla, kui mingi vend tuli karjuma: “Taghazout?? YOU WANT TO TAGHAZOUT???” Ütlesin, et jah, noh, Tamraght, aga sama suund. Andsin raha ära ja topitigi mind koos kohalikega taksosse. Ei pidanud viite minutitki ootama, kui juba olimegi teel. Saatsin Zahrale sõnumi, et kuhu ma muidu tulema peaksin. Tundsin veidi ärevust, sest läksin üsna pea ees tundmatusse ega teadnud, mida naine endast tegelikult ju kujutab. Olin teda vaid korra kohanud Taghazoutis ööbides, seejärel saatis ta mulle paar päeva hiljem sõnumi, et kas ma oskan “internetis uut kontot avada”. Küsisin vastu, et kas see on krüptiline viis viidata veebilehele. Selgus, et oli küll jah. Naise rõõmuks vastasin, et olen tõesti mõne lehe oma higi ja pisaratega ehitanud. Sellega meie vestlus ka lõppes. Nüüd saatis Zahra mulle Whatsappis pildi hosteli uksest ja oma asukoha, mis osutus küll ääretult väheinformatiivseks ja ebatäpseks. Tatsasin segaduses mööda tolmuseid tänavaid, tänavasilte siin ju jätkuvalt ei tunnistata, kuni lõpuks ehku peale koperdasin õige ukse taha. Astusin sisse ja seal ta oligi – Zahra ja tema lokid! Hosteli esimene korrus oli sarnane meie Agadiri hosteli eluruumidega – pime aknata koobas, kus istusid köögilaua taga lisaks veel tema sõbranna, kes inglise keelt ei rääkinud, ja arvutimängudesse sukeldunud 8aastane poeg Emir. Emiril olid imeilusad tumedad lokkis juuksed, pikad ripsmed ja suured rosinasilmad – noh, sellest poisist saab kunagi tõeline südametemurdja. Minu üllatuseks rääkis poiss suurepäraselt inglise keelt.

Nagu ikka, algas kohtumine kõigepealt teejoomise ja lobaga. Kui teeklaasid tühjad, juhatati mind minu tulevasse tuppa. Hostel olevat hetkel tühi, seega saan endale valida ükskõik millise voodi jagatud tubades. Trepist üles kõndides tundsin juba südames väikest rõõmu, sest Zahral on hea maitse ning sisekujunduses oli tunda tema kätt. Muus osas oli aga tegemist ikka Marokole omase pooliku ja olulisi pisidetaile ignoreeriva stiiliga. Näiteks käteseep ja -rätikud on siin maal millegi pärast haruldane nähtus. Viskasin asjad ühte tuppa maha ja olin õnnelik, et siin hostelis ühtegi narivoodit ei ole. Aitab nendest mulle küll mõneks ajaks! Vannitoad olid nagu ikka ruutmeetri suurused, kus tuleb ennast poti kohal dušitada ja pärast üleujutatud põrandat koristada, aga vähemalt oli Zahra hostelis igas vannitoas aken hallituse ja haisu ennetamiseks. Nojah, ega’s midagi – uus seiklus alaku!

Kärt