Ühe hosteli lõpp ja teise algus

Pühapäev, 20. oktoober – minu viimane päev Maroko perehostelis Agadiris. Eelmisel päeval kuulutasin tiimile, et lõunasöögiks tuleb Eesti pidu. Hakkisin terve hommiku kartulisalatit ja ehitasin šokolaadi-kohvi küpsisetorti. Mohamed sellest pidustusest aga osa ei saanud, sest selgus, et ta sõidab hommikul hoopis oma emale kusagile kaugele külla järele ega jõua tõenäoliselt minu lahkumise päevaks tagasi. Minu üllatukseks astus ta ühel hetkel keset minu maniakaalseid hakkimistoiminguid kööki, rahulikult ja ilma oma tavapärase lolli irveta, ning lausus: “Kärt, ma tõenäoliselt ei jõua homseks tagasi, aga ma tahtsin sulle öelda aitäh kõige eest, mis sa teinud oled ja vabandada, kui ma olen sind kuidagi solvanud. Kui sa kunagi tagasi tuled Agadiri, siis oled alati oodatud meie juurde.” Minu jäine Ida-Euroopa süda sulas, kallistasin teda ja ütlesin: “Mohamed, sul on tegelikult hea süda…kusagil seal sees.” Mohamed muigas ja vastas: “Noh, ma selles nüüd poleks nii kindel.” Naersime ja tundsin, et ma sain temalt, mida ma vajasin, et ilma vimmata lahkuda.