Keriv pinge hostelis ja piinavad kõhumured

Pärast Anna lahkumist olin mina hosteli ainuke nö tavaline vabatahtlik. Hiina tüdruk Li oli küll kohal, kuid tema töötas mingis teises rütmis täiesti teiste reeglite alusel. Ta oli hostelis abis juba mitmendat korda ning sel korral oli tema abi rohkem vaja Mohamedi ema juures, seega enamasti ei einestanud ta meiega koos ega aidanud õhtuse nõudepesuga, sest ta väidetavalt juba koristas ja pesi Mohamedi ema korteris. Samas tube aitas ta alati koristada, seega ei saanud ma aru, mida temalt võiks või peaks ootama. Üldiselt oli lihtsam temaga mitte arvestada. Fatima aitas välja nädalavahetuseti, et meiega Li’g kordamööda vaba päeva saaks. Umbes sama arusaamatuks jäi mulle kohaliku poisi Hassani roll, kes justkui oli terve päeva majas, aga samas pidevalt kuskile kadunud. Küll käis ta turul, tegi hommikusööki, ostis majapidamistarbeid, võttis külalisi vastu jne, aga samas tegi ta neid kõiki asju poole vinnaga ja Mohamed pidevalt kas sõimas teda otse või siunas seljataga. Minul olid Hassaniga iseenesest head suhted, sest tema rõõmus kõrvuni valge naeratus tegi alati meele rõõmsaks. Samuti oli ta minuga viisakas, lahke ning viskas pidevalt nalju. Kui tal minult midagi vaja oli, siis kutsus ta mind käega viibates teistest eemale, haaras oma õblukeste kätega ümber mu õlavarre ja sosistas nagu väike laps, kes ema seljataga vanaemalt kommi üritab küsida. Tõesti, enamik Maroko mehi mõjusid nagu lapsed oma kihistamise, lapsikuste ja lollide naljadega. Hassaniga olid meil ka omad naljad: tavaliselt kutsus ta mind oma tulevaseks abikaasaks ja mina küsisin selle peale, et kas tõesti Marokos on geidel võimalik abielluda. Harva läksid naljad üle minu taluvuse piiri ja nendel juhtudel ma talle ka tavaliselt käratasin, mille peale noormees tõmbus tagasi. Sama ei saa aga Mohamedi kohta öelda.