Keriv pinge hostelis ja piinavad kõhumured

Pärast Anna lahkumist olin mina hosteli ainuke nö tavaline vabatahtlik. Hiina tüdruk Li oli küll kohal, kuid tema töötas mingis teises rütmis täiesti teiste reeglite alusel. Ta oli hostelis abis juba mitmendat korda ning sel korral oli tema abi rohkem vaja Mohamedi ema juures, seega enamasti ei einestanud ta meiega koos ega aidanud õhtuse nõudepesuga, sest ta väidetavalt juba koristas ja pesi Mohamedi ema korteris. Samas tube aitas ta alati koristada, seega ei saanud ma aru, mida temalt võiks või peaks ootama. Üldiselt oli lihtsam temaga mitte arvestada. Fatima aitas välja nädalavahetuseti, et meiega Li’g kordamööda vaba päeva saaks. Umbes sama arusaamatuks jäi mulle kohaliku poisi Hassani roll, kes justkui oli terve päeva majas, aga samas pidevalt kuskile kadunud. Küll käis ta turul, tegi hommikusööki, ostis majapidamistarbeid, võttis külalisi vastu jne, aga samas tegi ta neid kõiki asju poole vinnaga ja Mohamed pidevalt kas sõimas teda otse või siunas seljataga. Minul olid Hassaniga iseenesest head suhted, sest tema rõõmus kõrvuni valge naeratus tegi alati meele rõõmsaks. Samuti oli ta minuga viisakas, lahke ning viskas pidevalt nalju. Kui tal minult midagi vaja oli, siis kutsus ta mind käega viibates teistest eemale, haaras oma õblukeste kätega ümber mu õlavarre ja sosistas nagu väike laps, kes ema seljataga vanaemalt kommi üritab küsida. Tõesti, enamik Maroko mehi mõjusid nagu lapsed oma kihistamise, lapsikuste ja lollide naljadega. Hassaniga olid meil ka omad naljad: tavaliselt kutsus ta mind oma tulevaseks abikaasaks ja mina küsisin selle peale, et kas tõesti Marokos on geidel võimalik abielluda. Harva läksid naljad üle minu taluvuse piiri ja nendel juhtudel ma talle ka tavaliselt käratasin, mille peale noormees tõmbus tagasi. Sama ei saa aga Mohamedi kohta öelda.

Kui minu esimesel nädalal oli just Anna see, kes sai hommikust õhtuni nöökida ja aasida, siis tema lahkudes võttis see seier suuna minu poole. Mina olen aga hoopis teistsugune inimene kui tuim ja flegmaatiline nooruke Anna, st ma võtan asju südamesse, mul on teatud piirid, ma ei kannata labasust ja isiklikke solvanguid ning ma võin ka üsna teravalt vastu susata. Algselt võtsin Mohamedi nalju kui terakest tõde, proovisin neisse suhtuda kergelt ja mõistvalt. Enamik tema nalju ja aasimisi keerlesid eurooplaste ja nende kommete ümber. A la “teil seal Euroopas”, “tüüpiline euroopa naine”, “te eurooplased olete ikka imelikud/isekad/naljakad” jne. Valdavalt siis jah kummaliselt individualistlikud Maroko perekondliku religioosse kultuuri kõrval. Teine tüüp nalju olid esitatud sarkastiliselt stiilis “vau kui tark sa oled” või “vau kui tubli ja töökas oled”, vahel olid need naljad pööratud teistpidi ning nali oli hoopis selles kui laisk või mitte-väga-nutikas sa oled. Ükski samm ega liigutus ei jäänud märkamata ning oli saadetud Mohamedi kommentaaride poolt. Ühel hetkel hakkas mul mõõt täis saama sellest, et üks minuvanune täiskasvanud, abielus ja süvausklik mees peab normaalseks endavanuse täiskasvanud naisterahva kallal pidevalt võtta. Vabandust, aga kas me ei saanud sellest patsisikutamisest juba üle 7. klassis? Seetõttu ei osanud ma ka kuidagi käituda, sest ma arvasin, et need ajad on möödas. Just täpselt, nii ma arvasin. Ühel päeval sattusin majast parasjagu välja minnes trepil Mohamediga kokku. Kandsin nabapluusi ja pikki kõrge värvliga lohvakaid pükse, mis ümber keha istudes veidi mu kõhtu rõhutasid. Mind nähes hõikas mees nii, et kõik ikka kuuleks: “Oo, rase oled jah, mitmes kuu läheb?” ja asetas käe minu alakõhule: “Las ma kuulan beebit!” Vaatasin talle šokeeritult otsa – mis ajast on normaalne katsuda ja kommenteerida võõra naise keha? Haarasin kohaliku kombe kohaselt jalast sandaali ja virutasin talle sellega, ise sajatades, milline idioot ta on. Mohamedi ja teiste hostelis töötavate maroko meeste arust oli olukord aga hirmus naljakas ja sain terve päeva küsimusi, et kas ma vajan äkki abi. Teatasin, et raseda naisena on mul töötamine keelatud, pöörasin vihaselt selja ja lajatasin ukse enda järel pauguga kinni.

Proovisin mitmeid erinevaid viise, kuidas olukorraga toime tulla. Nagu mainisin, siis algselt proovisin kergelt, kuid limiit tuli ette; seejärel proovisin oma tavapärast lähenemist ehk anda sama laadungiga vastu – selle peale Mohamed üldiselt haavus, solvus või teatas, et ma olen rassist. Tuleb välja, et enda mürk hästi ei maitse. Lõpuks ühel päeval jälle väljavihastununa läksin puhisedes Fatima käest küsima, et miks Mohamed minuga nii halvasti käitub. Kui ma nii kohutav inimene olen, võib-olla ma peaks siis lahkuma, oleks kõigile parem! Fatima lohutas, et see on tema viis näidata, et sa oled omaks võetud. Umbes nii, et peaksid õnnelik olema, kui ta sind solvab, sest see tähendab, et olete sõbrad. Kui ta aga vait jääb ja sind ignoreerima hakkab, siis on suhted hapud! Ma mõistan, et ka minul on kombeks oma sõpradega pidevalt aasida, aga kui keegi oleks sellest solvatud või häiritud, siis ma tõmbuks tagasi. Noh, aitäh, mulle selliseid “omasid” pole vaja. Proovisin siis veel ühte lähenemist – ausalt väljendada, et minu jaoks selline käitumine ei ole väga väga sobilik. Riputasin parasjagu pesu nöörile, kui Mohamed midagi mööda minnes ilkus, mis mind pahandas, ning üritas seejärel naerdes olukorda leevendada: “Heeei, ma tegin nalja, okei?” See tundus hea hetk öelda, et et tegelikult ei ole okei, sest seda on lihtsalt liiga palju ja ma pean justkui koguaeg valmis olema, et kuskilt tuleb mingi “rünnak”. ” Aa, no selge siis, arusaadav! Meie Marokos suhtleme nii, tere tulemast Aafrikasse! Sa pole sellega veel harjunud, seega ma võtan siis rahulikumalt, räägin sinuga nagu eurooplasega.” Korraks tundus, nagu oleks ta isegi minust aru saanud, kuid siis lisas ta kõrge heleda häälega: “Heeey how are youuu, how was your moooorniiiiing, is everything okaaaaay?” Nojah, nii palju siis sellest. 

Lõpuks läksin üle vältimise ja ignoreerimise peale, sest see tundus ainuke viis kuidagi hostelieluga hakkama saada. Teisel nädalal tabas mind aga ootamatus, mille kohta ma ütleks, et keha tuli appi. Mu keha on tuntud selle poolest, et kui ma vaimselt end kehvasti tunnen, ilmnevad füüsilised sümptomid, millest pole võimalik enam mööda vaadata. Nagu ma olen kirjutanud, siis üritasin algselt igatpidi kohaliku ja hosteli eluga kohaneda, sh magamis- ja söögiaegadega. Umbes 9. või 10. päeval tabas mind järsku öösel terav valu ülakõhus. Proovisin juua vett, pöörata küll ühele ja teisele küljele, tõsta peaalust, võtta söetabletti, kuid tulutult. Sellist pussitavat valu polnud ma varem tundnud, mis käis lainetena ning pigistas mao krampi. Lõpuks võtsin sisse ühe Smecta, mis ravimikotis Oulust alates oma võimalust oli oodanud ning kõhuvalu tõmbus nii palju tagasi, et sain öösel magada. Hommikul väike valu siiski jätkus ning ma ei julgenud midagi süüa. Fatima pakkus esimese asjana, et äkki on asi joogivees, aga ma olin joonud meie filtreeritud vett, mis mingeid muresid ei tohiks tekitada. Teise süüdlasena pakkus ta odavat taimset õli, millega siin söögikordi valmistatakse ja mis ka temal endal seedimise tuksi keerab. Kallist oliiviõli keegi praadimisele ei kuluta. Mina ise kahtlustasin hoopis eksessiivset saiasöömist, mis iga toidukorra kõrvale käib. Otsustasin, et lõikan paariks päevaks kõik kohalikud toidud enda menüüst välja, söön ainult neutraalseid ja tuttavaid, võimalikult värskeid toiduaineid ning kui selle peale kõhuvalu taandub, hakkan lisama vaikselt nö ärritajaid. Minu uueks dieediks sai jogurt, mango, draakonvili ja kartulisalat. Just nimelt – kartulisalat, see minu enda lihavaba versioon õuna ja värske kurgiga. Või noh, algselt Merka emalt pärit, kuid aastatega minu firmaroaks kohandatud salat. See dieet tundus mu kehale kenasti sobivat, aga tekitas Mohamedis muidugi tuska – kui esimesel korral mainides tegi ta veel kaastundlikku nägu, siis edaspidi jätkas ta igal toidukorral küsimist, et miks ma nendega koos ei söö. Muidugi võib andeks anda, et võib-olla inimesel on halb mälu, aga miks ta iga kord veidi ärritunud minu toiduvalikutest oli, jääb sel juhul arusaamatuks. Lõpuks, kui kolme päevaga kõht jälle rahulikuks jäi, otsustasin naaseda tavapärase maroko toidu juurde selle erisusega, et saia enam toidu kõrvale ei söönud ehk siis läksin võtsin enne igat toidukorda endale lusika. Tegin seda võimalikult viisakalt ja diskreetselt, oodates kuni teised olid saiaga söömist alustanud ning tulin siis vaikselt enda lusikaga jaole. Keegi sellest mingit probleemi ei teinud ega uurinud, et miks ma lusikaga söön. Samuti ei tekitanud minu erisus teistes hostelikülastajates massilist soovi ka lusika järele haarata – jätkasid kõik rahulikult saia hävitamist. Olin paar päeva rahus nii toiminud kõigi pilkude all, kui Mohamed ühel päeval enne õhtusööki kamandas mind laua äärde nagu tavaliselt; mina selle peale, et jah, kohe, võtan oma lusika ja tulen, mille peale Mohamed vihastas: “Misasja, mis lusika? Siis tahavad kõik teised ka ju!” Ee, kuidas palun? Kuidas saab olla nii, et mitu päeva ei ole probleemi, aga vaat nüüd järsku on? Mul hakkas tekkima tunne, et tema ärritumised on rohkem minu kui minu “pattudega” seotud. Jätkasin oma lusikarevolutsiooni tema protesteerimisele vaatamata ja kõhumured sai lahendatud. Aeg-ajalt veel hommikuse omleti tomatikastme happelisuse peale sain kerget kõrvetust tunda, kuid põhisüüdlaseks jäid siiski tohutud saiakogused.

Kõigi nende draamade ja keriva ärevuse saatel läksin pärast teist töönädalat lõpuks väriseva häälega Mohamedi jutule ja teatasin, et soovin oma külastuse nelja nädala pealt kolme peale lühendada. Olin oma peas juba päevi valmistunud vastuseks, kui ta peaks küsima, et miks ma sellisele otsusele olen jõudnud, kuid seda küsimust ei tulnud: “Jaa, muidugi on see okei, kõik on okei, tee mis tahad, võid ka kohe praegu ära minna.” Ja sellega meie vestlus lõppeski… Ei mingit arutelu. Mine, kui tahad. Minu heitlused Mohamediga saavutasid nii oma kõrgpunkti kui ka lahenduse uue saksa vabatahtliku Minni saabumisega. Sellest aga juba eraldi peatükis!

Pirtsakas eurooplane Kärt