Päev Tangieris, väljamõeldud peika ja julgemad sammud tänavatel

27. september – mul on üks täispikk päev Tangieri linnas veeta, enne kui võtan ette terve päeva pikkuse reisi 800 km lõunapool asuvasse Agadiri. Otsustan hommikut alustada hullumeelse plaaniga minna jooksma. Eelmise päeva olin ma ju põhimõtteliselt laiaks istunud autos, bussis ja praamis, nii et keha küsis liikumise järele. Lisaks on meri ja rand väga lähedal, kuid guugeldamine annab üsna selge vastuse, et siin keegi ujumas küll ei käi ja pealegi pidi rand olema prügine. Keerutan oma riideid näppude vahel ega suuda otsustada, mida selga panna. Tavaliselt käin jooksmas lühikeste pükste ja spordirinnahoidjaga, mis siin riigis ilmsegelt ei tule kõne allagi. Õues on aga soe ja lämbe, mistõttu pikkade retuuside kandmine tundub jälle mulle vastuvõetamatu. Mul on pikkade varukatega spordipluus ka olemas, aga see on punane ja üleni liibuv, mis on täpselt sama kohatu kui mu rinnahoidja. Otsustan võtta riski – lähen suure lohvaka T-särgi, mida muidu magamiseks kasutan, ja lühikeste pükstega. Tegelikult ütleb internet, et Maroko on kõige tolerantsem moslemiriik ning kohalikud on harjunud turistide lõdvemate riietumiskommetega. Lisaks märkasin eelmisel päeval mitmeid turiste kandmas lühemaid kleite ja pükse ning keegi neile peale ei sülitanud. Panen klapid pähe ja panen punuma.