Päev Tangieris, väljamõeldud peika ja julgemad sammud tänavatel

27. september – mul on üks täispikk päev Tangieri linnas veeta, enne kui võtan ette terve päeva pikkuse reisi 800 km lõunapool asuvasse Agadiri. Otsustan hommikut alustada hullumeelse plaaniga minna jooksma. Eelmise päeva olin ma ju põhimõtteliselt laiaks istunud autos, bussis ja praamis, nii et keha küsis liikumise järele. Lisaks on meri ja rand väga lähedal, kuid guugeldamine annab üsna selge vastuse, et siin keegi ujumas küll ei käi ja pealegi pidi rand olema prügine. Keerutan oma riideid näppude vahel ega suuda otsustada, mida selga panna. Tavaliselt käin jooksmas lühikeste pükste ja spordirinnahoidjaga, mis siin riigis ilmsegelt ei tule kõne allagi. Õues on aga soe ja lämbe, mistõttu pikkade retuuside kandmine tundub jälle mulle vastuvõetamatu. Mul on pikkade varukatega spordipluus ka olemas, aga see on punane ja üleni liibuv, mis on täpselt sama kohatu kui mu rinnahoidja. Otsustan võtta riski – lähen suure lohvaka T-särgi, mida muidu magamiseks kasutan, ja lühikeste pükstega. Tegelikult ütleb internet, et Maroko on kõige tolerantsem moslemiriik ning kohalikud on harjunud turistide lõdvemate riietumiskommetega. Lisaks märkasin eelmisel päeval mitmeid turiste kandmas lühemaid kleite ja pükse ning keegi neile peale ei sülitanud. Panen klapid pähe ja panen punuma.

Kell on alles 9, seega ülemäära palju rahvast õues veel ei ole, kuid need, kes on, on muidugi kõik mehed. Taksojuhid, poepidajad ja muiduvennad ning kõik põrnitsevad. Noh, eks ma ise selle endale kaela tõmbasin, aga pärast seda, kui üks ujedam kohalik mees mulle häbelikult naeratab, leian endas mingi feministliku trotsi ajada selg sirgeks. Mis need minu jalad siis nii väga kedagi segavad? Õues on suvi, pagan võtaks. Möödun ühest kohalikust burkaga noorest tüdrukust, kes mulle samuti naeratuse saadab, ja saan sellest veel enam jõudu juurde. Ma ei ole tulnud siia mingit revolutsiooni korraldama, aga kui mõni neiu saab minu nägemisest kinnitust, et naine võib eristuda, natuke silma paista ja ennast väljendada, siis ei ole mul kahju see näidiseksemplar olla. Samaaegselt aga tunnen, kuidas minus toimub väga konkreetne muutus maskulliinse energia suunas – üritan ju tegelikult ennast meestega võrdustada. Kui teie võite, võin ka mina! Samuti eeldab enda naiselikult tundmine võimet lõdvestuda, voolata ja usaldada, mida ma siin riigis kohe kindlasti teha ei saa. Tunnen füüsiliselt selle riigi mehelikku energiat. See on, muide, üks lahe asi niiviisi riigist riiki reisimise puhul – isegi linnati juba tunnetad väga konkreetselt, milline on selle koha energia, vaib, õhustik. Põhja-Rootsi, Norra ja Morzine on siiani need kohad, kus tundsin, et olen justkui koju jõudnud, võngun samal sagedusel. Marokos on vibra aga kõrge, närviline, intensiivne. Valmis võitluseks igal sammul!

Naasen hostelisse läbimärjana, käin duši all ja ronin katusele, kus pakutakse tasuta hommikusööki. Ülejäänud reisisellid juba istuvad ja ootavad, kuid hommikusöögist pole kippu ega kõppu. Küll aga annavad köögis toimetavad vormikad maroko tädid aimu, et varsti-varsti antakse meilegi midagi. Istun ühe seltskonna juurde, kes tundub olevat orgaaniliselt kogunenud, ning asun juttu ajama. Blond neiu on päris loomulikult Saksamaalt, noormees aga kohalik marokolane, kes tulnud Tangieri pulma. Täna olevat pulma teine päev, mil kogunevad naised, eile oli meeste päev ning homme läheb ühiseks peoks. Samal ajal kuulen poole kõrvaga pealt vestlust veidi kaugemal asuvast lauast, kus meie toa kaks naist – üks Alžeeriast ja teine Indoneesiast – üritavad kuidagi ühist keelt leida. Indoneesia prouaga on mul veidi kana kitkuda, sest ta ärkas kell viis hommikul, läks duši alla ja siis istus oma voodis, lamp põlemas, ja toksis intensiivselt telefonis. Vaatan kanast siiski mööda ja lähen uurima, kas ta tõesti läheb ka homme hommikul rongijaama. Suudan ta ära rääkida minuga samale Marrakeshi rongile tulema, mis tähendab, et saame hommikul taksot jagada. Suurepärane, reisisell leitud! Lähen oma algse seltskonna juurde tagasi, sest vahepeal on hakatud hommikusööke kätte jagama. Igale matsile antakse taldrik, mis on kaetud tundmatute nisutoodetega – midagi pannkoogilaadset, midagi saialaadset, midagi omletilaadset. Ei ole midagi, tasuta sööki ei kritiseerita. Vahepeal jõuab jutt laua ümber nii kaugele, et osustame kolmekesi sakslase ja marokolasega kohvikusse minna, mis pidavat olema teada, tuntud ja legendaarne koht.

Noh, pakin mina siis oma läpaka kotti, sest kohvikus saab ju tööd teha! Suur on minu üllatus, kui pärast mõningast vanalinnas ringi jalutamist ja vaateplatvormi vaatamist (Euroopa ikka paistab!) jõuame 1921. aastal asutatud Cafe Hafasse, millel pole kohviga ilmselgelt mingit pistmist. Läpakas jääb kotti, sätime ennast ühele mitmel tasandil asuvast terrassist ning jääme teed ootama. Olen alguses veidi pelglik, sest tean, et naistel pole kohvikutesse siin riigis väga asja, kuid õnneks oleme kohalikuga ja Hafa on ka vähe turistikam koht, mistõttu leiab siit teisigi naisi. Maroko vend nipsutab sõrmi ja tellib kolm kanget ja tulimagusat teeklaasi meile ette, maksab ja lükkab solvunult tagasi meie üritused enda eest maksta. Pistame oma kukrud kotti tagasi ja täname. Ühel hetkel küsib noormees minu käest: “How oled are you? Do you have a husband?” Annan juba etteharjutatud kuldlause: “Yes, I have a boyfriend,” ja saadan Matthewle (uusmeremaalane, kellega Oslos hostelis kohtusin ja siiamaani regulaarselt suhtlen) sõnumi, et ta on nüüd minu väljamõeldud reisipeika, kes Saksamaal ootab oma kihlatu naasemist ilmareisilt. Miks just Matthew? Sest ma eelistan valetada minimaalselt ja nii saan ma vähemalt pooltõde rääkida sellest, kuidas me reisides kohtusime. See, et me ei suhtes ega kihlatud pole, on pisidetail. Marokolane esitab sama küsimuse sakslannale, kelle on “samuti” peika. Teema hajutamiseks pöördun nüüd ise mehe poole ja küsin: “What about you, do you have a HUSBAND?” Mees läheb hirmsasti ähmi täis ja hüüab: “WHAT HUSBAND?? I’m looking for a wife!” Muidugi sa otsid.

Pärast teelaksu kõnnime tagasi hosteli poole ja hargneme. Mina lähen pangaautomaadi ja lõunasöögi jälile, marokolane mošeesse palvele ja sakslanna tagasi hostelisse. Saan teada, et reede on Marokos tõsine palvepäev ning siis süüakse kuskusi. Lähen ka siis seda püha rooga otsima, kuid kuna kõht on hirmus tühi, lepin kohaliku restoraniga hosteli läheduses. Kelner viib mind keldrikorrusele uhke laua taha, toob eelroaks valiku oliive ning mina tellin endale hoopis sidrunikana tagine’i, mis on marokos kasutatav mütsikese kujuline küpsetusanum. Toit on imemaitsev, kuigi kallimapoolne – maksan eine eest veidi üle 10 euro. Kui liigun üleskorrusele maksma, jookseb kelner mulle järele, et kas ma siis piparmünditeed ei tahagi?! Mul on eelmisest veel värin sees, seega keeldun. Sama küsimuse saan neiu käest, kellele maksma lähen. Tundub, et olen korda saatnud kuriteo, mis on isegi tõsisem kui lühikeste pükste kandmine – lõpetanud eine ilma teeta. Edasi lähen pikutan voodis ja viimistlen oma homset reisipäeva. Vahepeal ilmub tuppa uus elanik – Laura Prantsusmaalt, kellel on seljas napikas bralette, mille üll on eest avatud triiksärk. Prantsallana saabub tuppa sellise energiaga, mis võtab jalust – käreda suitsuhäälega vabameelne naine on nii autentselt tema ise, et ma ei saa mitte naerda. “Ma olen liiga vana, et ülemisel narivoodil magada! Vau, mis, sa oled ka 33? Lahe! Kuule, kaua sa oled siin? Misasja, homme lähed ära juba?! Kuradi kahju, meil oleks nii fun koos olnud!” vadistab Laura ja kaob.

Teen õhtul veel ühe julge ettevõtmise minna üksi õhtusöögi jahile. Õues on juba pime, kuid vanalinn on rahvast täis, elu käib ning tänavatel on kõiksugu akrobaatilisi ja tantsulisi etteasteid demonstreerivaid kohalikke. Tunnen end juba nagu väike vapper hiir, kuid vanalinna piiridest kaugemale ei julge minna. Kuskusi enam sellisel kellaajal ei pakuta, seega teen sammu hoopis ühe võileivaleti suunas, kus mitmed kohalikud õhtustavad. Tellin onult kanavõileiva, kuid kuskil läheb meil midagi suhtluses kaduma, sest mulle antakse pihku kotitäis kana, friikartuleid, kaks baguette’i ja hunnik kastmeid. Kogu see kupatus läheb mulle maksma umbes 3 eurot. Nojah, tuleb siis võtta! Ronin hostelikatusele, kus Laura on endale juba mingid mehed sõbraks saanud, kellega välja dringitama minnakse. Loobun kutsest, sest olen otsustanud Marokos alkoholi mitte juua, ja asun oma mäesuuruse õhtusöögi kallale. Oi, kui hästi see maitseb! Seejärel käin pesus ja poen põhku.