Kaks sõnakuulmatut eurooplannat, kehv füsioteraapia ja märjad pesud

Kui ma oma pisikeselt Taghazouti nädalavahetuse puhkuselt tagasi olin jõudnud, istusin pärast õhtusööki koos uue vabatahtliku Minni, paari hostelikülalise ja meie kohaliku töötajaga katusel ning ajasime juttu. Õhkkond oli mõnus, rääkisime maast ja ilmast, kuni saabus Mohamed ja hakkas ilkuma: “Noh, kuidas siis puhkus oli? Oli tore või? Kui palju sa maksid seal selle toa eest? Mis sa hindeks paneksid neile? Kas nende hostel oli meie omaga võrreldes parem või?” Tundsin, kuidas mul veri tõuseb vaikselt pähe, kuid vastasin alguses võimalikult rahulikult ja neutraalselt, et mul oli täitsa tore ja ei, ma ei hakka võrdlema neid majutusasutusi (sest meie oma on oluliselt kehvem). See teda ei rahuldanud, seega pani mees tuure juurde: “Minni, kas sa tead, Kärt käib siin vahepeal Hassanit mudimas? Aga tal läheb ainult hullemaks, pean tema kurtmist kuulama – kõva füsioterapeut küll! Ega me ei tea, pole ju mingeid pabereid näinud!” Nende naerupahvakate saatel tõusin ma otsustavalt püsti ja teatasin: “Ei, mulle aitab, kell on palju ma ei viitsi seda jama kuulata. Ma lähen oma tuppa, head ööd!” Tekkis kahesekundine šokeeritud vaikus, mis lõppes naerupursete ja järelhüüdega: “Kuule, tule tagasi, ma tegin ju nalja!” Need hüüded olid kurtidele kõrvadele, aga minu üllatuseks kostus trepist alla kõndides veel minuni Minni hääl: “Mohamed, see nüüd küll kena polnud.” Tundsin südames väikest sooja tuksatust.

Mis mind selle mula puhul kõige rohkem ärritas oli see, et Hassan oli umbes kolmandast päevast alates, kui ta kuulis, et ma füsioterapeut olen, mulle ajudele käinud, et ma tema kaela masseeriks. Olin tõrksalt ja tuliselt sellele vastu võidelnud, sest: 1) ma ei ole siin füsioterapeudina ja ei soovi seda tööd hetkel teha; 2) massaaž on raske töö ja ma ei tee seda tasuta, Maroko palgad on aga nii madalad, et ma ei saa selle eest ju raha küsida; 3) just selle pärast, et ma ei peaks teiste ilkumist kuulama. Massaaži puhul on lihtne piire hägustada, mistõttu mina eelistan seda teha väga konkreetselt piiritletud tingimustes. Kuna Hassan aga tõesti halises ja mu hinge rahule ei jätnud, käsutasin ta võimalikult avalikus kohas ehk katusel oleva diivani peal kõhuli, keelasin igasuguse riideesemete eemaldamise ära ja asetasin suure rätiku ka vahele. Ei mingit õli, ei mingit nahkkontakti, Kärt teeb ainult spordimassaaži. Ütlesin Hassanile, et massaaži ma tasuta ei tee. Hassan oli aga kaval vend ning pakkus välja lahenduse: “Vaata, enne kui sa ostad Sportify või Netflixi püsitellimuse, siis pakutakse ju tasuta proovikuud, et aru saada, kas teenus sobib sulle. Äkki ma saaks ka ühe proovikorra kõigepealt?” Vaatasin Hassanile tuima näoga otsa ja laususin kuivalt: “Hassan, kui sa bussi või rongiga sõitma lähed, kas sa saad enne ühe korra tasuta sõita, et aru saada, kas sulle meeldib? Ei saa! Maksad ja sõidad ning kui ei meeldi, siis järgmine kord kõnnid jala!” Novot, seda see tarkpea ei osanud küll oodata… Igatahes tegime seda “teraapiat” siis kokku kolmel korral ning kuigi patsient sai iga kord leevendust, halises ta siiski edasi, et ikka tekivad lihaspinged. Andsin talle teada, et tema kaelavalu on eelkõige põhjustatud sellest, et ta käib ringi nagu koer, kes on valmis iga kell piki kaela saama, ning tegelikult võiks ta lihtsalt jõusaali minna ja oma õlavöödet tugevdama hakata, sest nõrk lihas on pinges lihas. Hassan kuulas tõsiselt, noogutas ja kae nalja – läkski esimest korda elus jõusaali. Siis aga jätkus kurtmine teemal “trennijärgne lihasvalu”. Kuna ühtegi kopikat pärast suuri lubadusi minuni ei jõudnud, riputasin füsioteraapia rolli uuesti nagisse. Mohamedile jäi see tsirkus aga silma ning ta leidis, et see oleks hea teema, millega mind aasima hakata. Mina aga teps mitte ei soovi kuulata nalju teemal “hahaha, vaata, kui halb füsioterapeut sa oled!”

Läksin puhisedes oma tuppa tagasi ja teavitasin voodis pikutavale Fatimale, et minu hingerahu jätkus umbes täpselt neljaks tunniks ja Mohamed on üks nõme tont! Fatima ohkas kahjutundega, et kuidas see inimene ikka ei õpi sellest, kui keegi väljendab ebamugavust tema naljade suhtes. Varsti tuli ka Minni tuppa ja kinnitas, et see oli nõme käitumine ja ta oli Mohamedile öelnud, et viimane peaks minu käest vabandust paluma. Midagi tarka sealt vastu ei tulnud. Ma ei tahtnud Minnit kohe enda poole kallutama hakata, seega ei hakanud talle rääkima, mida ma tegelikult Mohamedist arvan, kuid mainisin, et see on üsna tüüpiline käitumine. Järgmise päeva õhtul hüüdis Mohamed mulle, et ma pesud nöörilt korjaks – pidavat sadama hakkama. Kuna oleme varem sattunud olukorda, kus niiskuse tõttu voodilinad ei kuiva mitme päeva jooksul ära, läksin olukorda kontrollima. Linad ja rätikud olid jätkuvalt üsna märjad, seega otsustasin oodata viimase minutini. Läksin oma tuppa raamatut lugema ja ausalt öeldes unustasin selle teema täiesti. Minni ja Fatima tegid köögis süüa, kui Mohamed pistis pea ukse vahelt sisse ja ütles, et ma läheks korjaks pesud ära. Vastasin, et pesud olid märjad ja seega jätsin nad praegu nöörile. “Ei ole, kuivad on, mine korja ära.” – “Sa tahad, et ma märjad pesud kappi paneks?” – “NEED EI OLE MÄRJAD!” Minni hüüdis vahele, et ta võib appi tulla. Tõusin puhisedes püsti ja teatasin jonnakalt, et lähme siis korjame need märjad pesud ära. Ülalkorrusel katsusin taas linu ning kuigi mõni üksik oli kuiv, siis enamik olid siiski jätkuvalt väga niisked. Kutsusin Minni tunnistajaks, et ega ma mõistust kaotamas pole, ning minna kinnitas, et on tõesti liiga niisked, et neid kappi panna. Pööritasin silmi ja teatasin, et noh, kui boss nii tahtis, siis mina temaga vaielda ei viitsi – saagu tema soov teoks! Olin juba korduvalt kogenud, et isegi kui sul on faktid olemas, siis Mohamedile pole võimalik selgeks teha midagi, mille osas tema on oma otsuse juba teinud. Poole tegevuse pealt tuli Mohamed samuti üleskorrusele. Mina teadsin oma suu kinni hoida, kuid Minni tegi vea ja teatas: “Mohamed, tule siia kapi juurde ja katsu neid rätikuid – kas need on sinu arust kuivad?” – “Mis tule katsu, mis lolle laste mänge te mängite? Muidugi ma ei taha, et te märgasid linu kokku voldite, ma ütlesin, et korjake KUIVAD PESUD ÄRA!” – “Mohamed, sa ei öelnud, et korjake kuivad pesud ära – me ütlesime, et linad on märjad, aga sa käskisid need ikka ära korjata!” – “Miks ma peaksin seda ütlema?! Te kaks jonnite lihtsalt nagu lapsed, te olete nii lapsikud oma mängudega, kasvage suureks!” – “Meie oleme lapsikud? SINA oled siin ainuke, kes lapsik on!” Pugesin vaikselt sõnagi lausumata minema ja jätsin nad üksteise peale karjuma. Tundsin end ühest küljest halvasti, sest jätsin Minni minu võitlust pidama ega teinud suud lahti, teisest küljest aga olin nii tänulik, et Minni suutis julgelt Mohamedile vastu hakata.

Järgmisel päeval kutsusin Minni endaga kohalikku hammami kaasa. Kuna saunas oli parasjagu lõunapaus, käisime enne koos turul ja kõndisime mööda tänavaid ringi. Minni rääkis, et ta oli kaks aastat tagasi käinud selles samas perehostelis külalisena ning oli Mohamedist, tema suhtlemisest vabatahtlikega ja sealsest õhustikust nii lummatud olnud, et otsustas ise ka vabatahtlikuna tagasi tulla. Sel korral olevat aga Mohamed hoopis teistsugune – tõsine, ebaviisakas ja kogu tema olemus oli kuidagi raske. Kui varasemalt käis Mohamed vabatahtlikega koos turul, tehti ühiseid väljasõite ja käidi ka linna peal, mis oli ka minu ettekujutus olnud Workaway profiili põhjal, siis mingil põhjusel oli see kõik kadunud. Tol korral oli samas majas elanud ka Mohamedi vend koos oma naise ja lastega ning majas oli väga elav energia. Minni tunnistas, et oli tegelikult siia jõudes väga pettunud ja tahtis pärast esimest päeva juba lahkuda. Mul tulid kergendusest peaaegu pisarad silma ning kogu maailma raskus kukkus järsku õlgadelt. Minni rääkis täpselt seda, mida olin viimased kaks nädalat tundnud, kuid arvasin, et äkki olen ma ise liiga tundlik või sõjakas ja konfliktne õhustik on minu enda tekitatud. Millel on ka kindlasti tõepõhi all, kuid kuulda Minnit minu tundeid ja mõtteid väljendamas andis lohutust, et asi pole ainult minus ja õhustik hostelis ongi päriselt mürgine. Sellest hetkest said meist justkui liitlased – kaks nõmedat ja oma arvamusega eurooplannat, kes ei taha üldse sõna kuulata! Minni rääkis ka, et on olnud varasemalt hädas ärevusega ning pärast aastaid teraapiat ja ravimite võtmist on lõpuks rattast väljunud, kuid siinne olukord on hakanud jälle ärevust üles kerima, mistõttu ta ei saa lihtsalt vait olla ja kannatada. Ma ei oleks saanud seda ise paremini öelda!

Oma teisel päeval hakkas Minni aga hirmsasti aevastama ning kurtis, et sai vist eelmises hostelis kellegi käest covidi. See nüüd küll rõõmus uudis ei olnud, sest me magasime ju kõik ühes umbses aknata toas. Iga järgneva päevaga läks Minni olemine üha halvemaks, kuni teda hakkasid tabama köhahood, mis tal peaaegu hinge kinni tõmbasid. Tuleb välja, et neiu on olnud juba aastaid hädas pika covidiga – ta on füüsiliselt kurnatud ja immuunsüsteem on nii nõrk, et ta jääb pidevalt uuesti haigeks ega jõua seetõttu oma füüsilise vormi eest hoolitseda. Minni kuiv köha hakkas üsna hirmsaks kiskuma ning kui ma leidsin ta oma poiss-sõbrale telefoni otsas nutmast, et peab vist arsti juurde pöörduma, otsustasin oma ida-euroopa mamma põlle ette panna ja asusin pisardavale Minnile auruvett keetma. Viskasin sisse peotäie meresoola ja tilgutasin veidi sidrunheina aroomiõli sekka, mis mul ainsana kotis kaasas oli. Tassisin potti neiule voodisse, sättisin kuumaaluse alla ja mässisin poti saunalina sisse, et ta oma jalgu ära ei kõrvetaks, ning panin “aurusauna” püsti. Seadsin taimeri 15 minuti peale ja kui aeg läbi sai ilmus rätiku alt välja märg ja tänulik naerunägu: “Nii hea oli!” Selle peale läks õhtuni Minnil köha lahti, kuid öösel hakkas jälle kamm pihta. Tegime ühe tiiru auru järgmisel päeval veel, kuid Minni üldine olemine oli nii kehv, et ta hakkas mõtlema, kas on üldse mõtet siia hostelisse jääda haigena. Ehk oleks parem üürida endale oma väike Airbnb Tamraghtis või Taghazoutis ja rahulikult üksi taastuda. Hõiskasin rõõmsalt, et jah – siis saame pärast minu vabatahtliku aja lõppu jälle koos hängida! Minnil kaua aga mõelda polnud aega, sest elu otsustas talle “teene” teha ja otsustamise täiskiirendusele panna. Ühel varahommikul hüppas Minni kiljudes voodist välja ja pani laetule põlema. Kissitasin silmi ja üritasin pahuralt aru saada, et mis nüüd juhtus. “Prussakad, mu voodis on prussakad!” Võdistasin õlgu, kuid samas olen nende suhtes üsna tuimaks muutunud. Paaril korral olen meie toas mõndale näinud ja plätuga laiaks löönud. Tavaliselt on kuskil mingi auguke, kust nad sisse tulevad, seega tuleb see lihtsalt üles leida ja kinni panna. Uurisin voodite ja laudade aluseid mööda ringi, kuid ei paistnud midagi. Ju siis oli tule peale plehku pannud. Küll aga olin välja nuputanud, et prussakad tulevad tõenäoliselt nendest äravooluaukudest, mis Maroko kodudes põranda sees on – nad ju pesevad põrandat nii, et kallavad vee põrandale ja pühivad augu suunas kokku. Köögis oli üks sellistest aukudest täitsa avali ning mulle meenus, et enne pulmi oli selle peal prügikast asunud. Otsisin siis esimese vaba ämbri ja katsin augu kinni.

Minnil oli nüüdseks limiit täis. Haigus, Mohamed ja prussakad olid võtnud temast kõik, seega läks ta oma viiendal päeval Mohamedi jutule ja teatas, et läheb järgmisel päeval ära. Mohamed kehitas õlgu ja lausus: “See pole midagi uut, vabatahtlikud muudavad koguaeg oma meelt, sest see töö pole selline, nagu nad lootsid. Näe, Kärt siin ka otsustas varem ära minna. Nii lihtsalt on, mina ei võta seda isiklikult.” Pesin samal ajal energiliselt nõusid ja mõtlesin, et noh, võib-olla peaksid võtma. Minni pakkis oma asjad kokku ja nii paljuks teda siis oligi. Seega lahkus Minni reedel, mina laupäeval ja oligi hostel vabatahtlikest tühi.

Minu jaoks ei jäänud see aga viimaseks korraks Minniga 🙂

Kärt