Kaks sõnakuulmatut eurooplannat, kehv füsioteraapia ja märjad pesud

Kui ma oma pisikeselt Taghazouti nädalavahetuse puhkuselt tagasi olin jõudnud, istusin pärast õhtusööki koos uue vabatahtliku Minni, paari hostelikülalise ja meie kohaliku töötajaga katusel ning ajasime juttu. Õhkkond oli mõnus, rääkisime maast ja ilmast, kuni saabus Mohamed ja hakkas ilkuma: “Noh, kuidas siis puhkus oli? Oli tore või? Kui palju sa maksid seal selle toa eest? Mis sa hindeks paneksid neile? Kas nende hostel oli meie omaga võrreldes parem või?” Tundsin, kuidas mul veri tõuseb vaikselt pähe, kuid vastasin alguses võimalikult rahulikult ja neutraalselt, et mul oli täitsa tore ja ei, ma ei hakka võrdlema neid majutusasutusi (sest meie oma on oluliselt kehvem). See teda ei rahuldanud, seega pani mees tuure juurde: “Minni, kas sa tead, Kärt käib siin vahepeal Hassanit mudimas? Aga tal läheb ainult hullemaks, pean tema kurtmist kuulama – kõva füsioterapeut küll! Ega me ei tea, pole ju mingeid pabereid näinud!” Nende naerupahvakate saatel tõusin ma otsustavalt püsti ja teatasin: “Ei, mulle aitab, kell on palju ma ei viitsi seda jama kuulata. Ma lähen oma tuppa, head ööd!” Tekkis kahesekundine šokeeritud vaikus, mis lõppes naerupursete ja järelhüüdega: “Kuule, tule tagasi, ma tegin ju nalja!” Need hüüded olid kurtidele kõrvadele, aga minu üllatuseks kostus trepist alla kõndides veel minuni Minni hääl: “Mohamed, see nüüd küll kena polnud.” Tundsin südames väikest sooja tuksatust.