Vestlused Fatimaga ja väike põrandaalune vastupanuliikumine

Nagu ma juba maininud olen, siis Marokosse jõudes olin aupaklik ja avatud meelega kohalike kommete osas. Olin valmis end kombekalt katma ja endale islamiusku selgemaks tegema – äkki on midagi sellest õppida? Jooksvalt selgus, et Maroko on üks tolerantsemaid islamiriike ning kohalikud on turistide veidrustega harjunud. Agadiri jõudes oli mul hea meel, et sain vabatahtlikuks maroko pere hostelisse, sest nüüd ma saan ehk vastused kõigile oma küsimustele. Olin aga üllatunud, kui esimesel päeval avas mulle tervitades ukse Mohamedi 22aastane sugulane Fatima, kes laia naeratuse saatel mulle tulevast olmeelu tutvustas. Fatimast sai minu toakaaslane koos teise vabatahtlikuga, kellega me kolmekesi pisikeses esimese korruse aknata toakeses elutsema hakkasime. Jälgisin huviga Fatima elavaid žeste ja suurt lokkis juuksepahmakat – ma ei teadnudki, et maroko naistel peitusid hijab’i all sellised metsikud lokid. Aafrika mandril see vist ei peaks mind küll üllatama, aga millegi pärast tekitasid peasallid minus tunde, et seal all võiksid end peita üsna siledad ja sirged kiharad. 

Küsisin esimesel päeval kohe Fatima käest, et kas kõik marokolased on moslemid. Fatima vaatas mulle kahtlustavalt otsa ja torkas umbusklikult: “Miks sa küsid?” Kohkusin natuke, kuid minu peamine motivatsioon oli välja selgitada, miks osad naised kannavad hijab’i ja teised mitte. Selgus, et enamik marokolasi on tõesti moslemid, aga peasalli kandmine on igaühe “vaba” valik ning pole kohustuslik. Vaba tähendab siin küll midagi muud kui meil lääneriikides ehk see sõltub siiski väga tugevalt sinu perest, piirkonnast, taustast. Kuigi seadus ei kohusta naisi, võib hijab’i mittekandmine tuua kaasa halvakspanu ja seega enamik naisi ei soovi väljapaistmisega riskida. Veidi hiljem tunnistab Fatima, et tegi kuus kuud tagasi otsuse mitte enam salli kanda – siiani oma elus oli ta seda teinud ning see muutus tuli pigem raskelt, nõudes julgust eristuda ja tugevat selgroogu. Mohamed olevat siiani üsna tauniv selle suhtes. Fatimaga oli üldse selline huvitav lugu, et ta on väga umbusaldav uute inimeste suhtes. Kuna mina sõbrunen üsna kergelt, siis jõudsime Anna ja Fatima pigem kiiresti isiklike teemadeni. Viiendal päeval, kui kõik koos ülikooli kõndisime, tuli jutuks sõprus ja olime Annaga veidi üllatunud, kui Fatima teatas jutu käigus, et me ei ole sõbrad. Vaatasime Annaga segaduses üksteisele otsa ja hakkasime naerma: “Ei ole või? Me arvasime küll, et oleme!” Kui juba ekspeikadest, lapsepõlvest ja väga isiklikest asjadest on juttu tulnud, siis võiks ju arvata, et tegemist on algava sõprussuhtega? Arutasime natuke seda teemat ja selgus, et meil on lihtsalt erinev arusaam sõprusest. Minu ja Anna jaoks on sõpruse lävend oluliselt madalam ja mõnes mõttes ka vähetähtsam. Olen reisides mitmeid sõpru leidnud, olles mõnega neist veetnud koos vaid ühe päeva, kuid sõpruse määrab minu jaoks suhtluse kvaliteet ja haavatavuse tase. Fatima jaoks on aga sõber midagi väga erilist, see tuleb kauaaegse austuse ja usaldusega välja teenida. Tabasime ära, et Fatima jaoks on sõber põhimõtteliselt parim sõber ja seega on tal neid ainult üks, teised on tuttavad. Mainisin, et see on siis ju päris kurb väljavaade ja seab sellele sõprusele väga kõrged ootused. Minul see eest on tuttavad, sõber-tuttavad, head sõbrad ja parimad sõbrad. Neid ei ole palju, aga nende väärtus ja “tase” tuleneb just nimelt sellest, kui kaua me sõbrad oleme olnud ja kui palju ma saan end nende ees nö paljaks koorida. Kui ma saan inimese ees lahinal nutta, ilma et ma peaks proovima pisaraid tagasi hoida, vabandama või ebamugavust tundma, siis see on parim sõber. Parimate sõpradega ma lähen sõtta ja luurele, olen saadaval ööl ja päeval kui vaja, ning aitan vajadusel mõrvapaika koristada. Nali. Siiani pole vaja läinud kellelgi. Aga saate põhimõttest aru. Selle selgituse peale läks Fatimal silm särama ning ta veetis ülejäänud päeva meid tüüdates: “Jaa, muidugi saan, SÕBER!”

(ja, sõbrad, kui te mind igatsete, siis pange käima Jess Glynne – I’ll Be There, ja ma olengi teiega 🙂 Kui ma ise ennast igatsen, siis ma kuulan ka, muide, seda!)

Fatimast sai seega minu Marokos veedetud aja üks lähedasemaid kohalikke sõpru ning meie vestlused andsid mulle üsna nukra sisevaate mosleminaiste ellu. Neiu ise oli nagu väike salajane vastupanuliikuja, kes armastas silmapaistvaid (aga siiski sündsaid) riideid, värvida huuli, kanda ehteid ning vaikselt läbi eurooplaste ammutada teadmisi muu maailma kohta. Ta oli nagu põhjatu anum, mis puudutas Euroopat, inglise keelt ja muidugi – Euroopa mehi. Fatima õppis ülikoolis inglise keelt ning oli seega alati valmis külaliste ja vabatahtlikega oma keeleoskust praktiseerima. Ta rääkis väga hästi ja ladusalt inglise keelt, kuid kuna ta polnud seda koolis, vaid iseseisvalt õppinud, tegi ta palju grammatilisi vigu. Mitte et see mind kuidagi häirinud oleks ja kellegi teise puhul ma ei pööraks sellele absoluutselt tähelepanu, aga kuna Fatima imetles esimest päevast alates minu keeleoskust, leppisime kokku, et ma võin tema vigu välja tuua, et ta saaks end parandada. Selgitasin talle, et minu aktsent on väga muutuv sõltuvalt sellest, kellest ma ümbritsetud olen – laisal päeval on see ameerika aktsent, austraalias sai minust austraallane ja inglise peikaga kõlasin nagu briti snoob. Fatima pistis kiljuma ning anus mind kadeduse ja imetlusega: “Sa oskad briti aktsendiga rääkida?! Oiiiiiii, paluuuun räägi minuga briti aktsendiga!” Vahel rõõmustasin teda ja etlesin paar lauset kõiketeadva Downton Abbey tooniga, kuid tema ülevoolav imetlus tekitas minus ebamugavust, seega seda šõud korraldasin ma harva. Soovitasin tal lihtsalt briti peika leida või mõneks ajaks Inglismaale kolida, kuid sain õige pea aru, kui ignorantsed minu soovitused olid. Fatima ohkas alati kurvalt, et jah, muidugi ta tahaks minna, aga tal pole selleks hetkel raha ja marokolastel on väga raske viisat saada. Eurooplasena on nii lihtne ära unustada, kui palju meil vedanud on. Kolida teise Euroopa Liidu riiki ja leida töö? Pole probleemi! Fatima jaoks on see aga kauge tulevikumuusika, kuid tema sihikindlusega olen vankumatult kindel, et ta ühel hetkel oma unistused täide viib. Tema pingutused on ausalt öeldes imetlusväärsed – ta paneb praktiliselt kogu oma vaba raha säästudesse, mis läheb järgmisel aastal IELTS keeletesti eest tasumiseks. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis saab ta Mohamedi käest kuus 150€ söögitegemise eest, sellest 50€ paneb ta kõrvale, kuid keeletesti ja ettevalmistustundide jaoks läheb tal vaja kokku umbes 500€. 

Meie “põrandaaluses vastupanurühmituses” läksid jutud üsna kiiresti seksile, sest see teema huvitas Fatimat väga ja mina olen tabuteemade ekspert. Sain tema kaudu teada üsna hirmutavaid fakte – näiteks et noored maroko naised üritavad välja mõelda kõikvõimalikke mooduseid, kuidas enne abielu seksuaalelu elada nii, et abikaasale end pulmaööl siiski neitsina presenteerida. Süütuse kaotamine enne abielu muudab naise praktiliselt väärtusetuks, viies kohese lahutuseni ning võib mõnes konservatiivses perekonnas olla naisele lausa eluohtlik. Kas te kujutate ette, et teie isa või vend oleks valmis aumõrva sooritama, kui saaks teada, et olete enne abielu seksinud? Minu süda pidi lõhkema valust ja kaastundest nende naiste osas, kes radikaalselt religioossetesse perekondadesse on sündinud. Üllatav oli ka see, et maroko meeste jaoks peab puhas naine esimese vahekorra ajal ilmtingimata veritsema. Seetõttu püüavad naised leida erinevaid mooduseid, kuidas meest ära petta, kaaludes nii kunstvere ostmist kui äärmuslikumal juhul lausa operatsiooni. Kuulasin õudusega neid lugusid ning tundsin, kuidas tahaks kõiki neid naisi kallistada. Seksuaalharidus selles riigis piirdub teadmisega, et naine on olemas mehe hüvanguks ja laste kasvatamiseks. Seega ei ole väga üllatav, et Marokos pole võimalik isegi vibraatorit osta. Libesti on tõenäoliselt siin riigis kriminaalne illegaalne substants. Fatima, kes oli ennast juba lootusetuks juhtumiseks kuulutanud, teatas sõjakalt, et tema mingi maroko mehega küll abielluda ei kavatse, need on nii lollid! Suur oli tema pettumus, kui rääkisin talle, et ka mujal maailmas leidub paraku lolle mehi…

Ühel õhtul hiilis Fatima minu narivoodi juurde ja sosistas: “Vaata, mis ma hostelikülastajatelt üks kord sain!” Fatima peo peal asetses üks tavaline ja üks aplikaatoriga tampoon. Vaatasin suurte silmadega Fatimat, siis tema peopesa ning mu peast jooksis läbi mitu mõtet korraga. Esiteme mõte oli isekas – kas see tähendab, et tegemist on haruldase kaubaga, mida ma ei saagi lihtsalt poest osta? Teiseks, kas see tähendab, et ta pole neid kunagi varem kasutanud? Fatima raputas energiliselt pead: “Ma ei ole julgenud! Kas ma peaks proovima?” Vangutasin pead. Selline on siis tunne, kui sul on teismeline tütar. Poleks kunagi arvanud, et minu kultuuriliste elamuste sekka saab kuuluma täiskasvanud naisterahvale tampooni kasutamise õpetamine ning kinnitamine, et ei, see ei kao tema keha sisse ära. Aplikaatoriga jäleduse palusin kohe minema visata ja saatsin ta WC-sse teooriat praktikasse rakendama. Natukese aja pärast tuli neiu niheledes tagasi: “Kas see peabki valus olema?” Üritasin meelde tuletada enda esimest tampoonikogemust, mis jääb küll mitme dekaadi tagusesse aega, aga jah, ega tegemist mingi lõbusa ettevõtmisega just polnud. Lohutasin, et alguses ongi harjumatu ja läheb aega, et õppida seda õiget lihastunnetust kasutama. Fatima aga jätkas halamist ning lõpuks saatsin ta igaks juhuks tagasi tualetti eemaldustoimingutele. “Aga kuidas ma selle sealt kätte saan?” muretses neiu. Soovitasin vannitoa põrandal sügavkükki proovida. Toksilise šoki sündroomi loengu jätsin teiseks korraks, sest Fatima tegi järelduse, et ega see tampoon mingi tore asi ikka pole. 

Viimane teema, mida me lahkasime, olid naiste riided. Teise nädala lõpuks olid minu ja hosteliomaniku vestlused muutunud teravaks ning ühel kuumal pärastlõunal hosteli katuseterrassil küsis tusane Mohamed minult: “Kas sa oled märganud, et Maroko naised ei kanna lühikesi pükse?” – “Kujutad ette, on jäänud jah silma.”  – “Äkki siis sina ka austusest kohalike vastu ei peaks seda tegema?” – “Kas ma siin istudes praegu solvan kedagi oma jalgadega või?” – “Nelja seina vahel käi või paljalt, aga ma räägin tänaval!” porises Mohamed. Ei tea, mis kärbes teda hammustas, sest siiani polnud ta kordagi minu riietust kommenteerinud, seega arvasin, et ju siis käib küll. Läksin Fatima käest uurima, et mis värk selle naiste kehade katmisega ikkagi on – mis need naiste jalad ja kehad nii jubedad on, et neid hirmsasti peitma peab? Fatima seletas, et islami põhimõtte järgi on naine nagu kalliskivi, keda peab peitma, sest ta on nii väärtuslik. Marokos võrreldavat naist koguni pulgakommiga – kui komm on paberi sees, siis on ta järelikult puhas, kasutamata ja seda on tore avada; kui kommipaber on aga juba avatud, siis on see järelikult must, äkki on juuksekarvad ja tolmuebemedki küljes, võib-olla kellegi poolt juba lätsutatud. Sööjalt on võetud paberi avamise rõõm. Noh, ilus võrdlus küll… kui sa mees oled. Fatimaga olime aga ühel nõul – meil pole huvi olla siin ilmas kellelegi avamiseks ja hoidmiseks, peitmiseks ja salatsemiseks. Et kui oled naise kehasse sündinud, siis kogu sinu eksistents on kellegi teise rõõmuks ja kasuks ning sinul endal mingeid soove, huvisid ega ambitsioone ei saa olla? Ma eelistan pigem olla see teemant, kes päikse käes särab ja oma sära mitmekordselt tagasi peegeldab. Aktiivne osaline enda elus ja saatuses. Ja nii sai minust Marokos feminist. 

Tuline ja torkav Kärt