Vestlused Fatimaga ja väike põrandaalune vastupanuliikumine

Nagu ma juba maininud olen, siis Marokosse jõudes olin aupaklik ja avatud meelega kohalike kommete osas. Olin valmis end kombekalt katma ja endale islamiusku selgemaks tegema – äkki on midagi sellest õppida? Jooksvalt selgus, et Maroko on üks tolerantsemaid islamiriike ning kohalikud on turistide veidrustega harjunud. Agadiri jõudes oli mul hea meel, et sain vabatahtlikuks maroko pere hostelisse, sest nüüd ma saan ehk vastused kõigile oma küsimustele. Olin aga üllatunud, kui esimesel päeval avas mulle tervitades ukse Mohamedi 22aastane sugulane Fatima, kes laia naeratuse saatel mulle tulevast olmeelu tutvustas. Fatimast sai minu toakaaslane koos teise vabatahtlikuga, kellega me kolmekesi pisikeses esimese korruse aknata toakeses elutsema hakkasime. Jälgisin huviga Fatima elavaid žeste ja suurt lokkis juuksepahmakat – ma ei teadnudki, et maroko naistel peitusid hijab’i all sellised metsikud lokid. Aafrika mandril see vist ei peaks mind küll üllatama, aga millegi pärast tekitasid peasallid minus tunde, et seal all võiksid end peita üsna siledad ja sirged kiharad.