Esimene nädal Agadiris – seiklusi jõusaalist medinani

Esimene nädal hostelis kulges üsna töiselt, kuid sinna juurde leidsin aega avastada ka kohalikku elu. Saabusin Agadiri laupäeval, seega pühapäev oli minu esimene sissejuhatav tööpäev, mil jälgisin valdavalt teiste eeskuju, ning esmaspäevast algas uue rutiini ehitamine. Mohamedi õetütar läks ka esmaspäevast tagasi kooli, mistõttu olid meid üks inimene vähem. Ootasin uue nädala algust väga eelkõige selleks, et saaks juba jõusaali minna! Mul polnud õrna aimugi, kui arhailine või moodne üks jõusaal Marokos olla võiks. Mohamed pakkus, et võime esimesel korral koos minna ning ta saab mu rolleriga ära visata. Olin õhinal nõus. Ainult et rollerile istudes sain aru, et mulle ei pakutudki kiivrit. Mohamed õnneks oli väga hoolikas juht, ei kiirendanud ega pidurdanud järsult ning autodega pidime teed jagame vaid väga väiksel lõigul. Suurem osa teekonnast möödus üle suure tolmuse platsi sõites. Küll aga selles haavatavas olekus torkas mulle järsku pähe ärevust tekitav küsimus – millal mu reisikindlustus läbi saab?! Mäletan, et ostsin Eestis laiendatud Euroopa kindlustuse, kuhu kuuluvad muuseas ka Maroko ja Egiptus, umbes neljaks kuuks, sest ei teadnud, millises riigis selleks ajaks olen. Kuna väljaspool Euroopat on kindlustus kallim, ei tahtnud ennetavalt liiga suure katvusega kindlustesele raha kulutada.

Jõusaali pileti sain üsna kiirelt kätte pärast ankeedi täitmist ja oma sõrmejälgede loovutamist. Jõusaal oli nimelt nii peen, et sisenemine käis sõrmeanduriga. 250 dirhamit sularaha üle antud ja ole lahke! Administraator küsis küll üllatunult, et kas ma ei soovi enne tasumist saali üle vaadata, aga ma ei tea, kui hull see peaks olema, et ma maksmisest keelduks. Meeste ja naiste saalid olid eraldi, seega tuli mul majast välja minna ning kõrvalolevast uksest naljakat kitsast koridorist mööda treppi üles minna. Tundus, et vahepeal oli seal kellegi korter veel, kuid jõusaal ise nägi täitsa asjalik välja. Masinad olid küll vähe ajast ja arust, saal pisike ning valik väike, kuid kõik põhiasjad said tehtud. Minu üllatuseks leidus saalis ka umbes viis-kuus naist pluss naistreener, kes parasjagu valjult ähkiva ja oigava naisega harjutusi tegi. Korralik riietusruum kappide ja duššidega oli samuti olemas. Enne kui trenniga sain pihta hakata, heidsin kiire pilgu oma kindlustuspoliisile ja kae nälja – tänase kuupäevaga oligi läbi saanud! Nagu mingi jumala sõrm, oleks mind rollerile tõstnud, et ma kindlustuse korda ajaks. Ja teate, ma pean kummarduse tegema oma kindlustusmaaklerile Salvas, sest sel hetkel, kui mina palve kindlustuse pikendamiseks olin ära saatnud, oli Eestis juba tööpäev läbi. Hommikul oli mul aga uus poliis juba postkastis. Tähtsad asjad aetud, võisin end trennilainele suunata. Päris huvitav oli olla seal saunapalavas temperatuuris, mina sporditopi ja lühikeste pükste väel näost punane ja higist tilkumas, teised naised pikkades riietes ja peasalliga rahulikult veloergomeetril väntamas. Tundsin end nagu mingi maaväline amatsoon.

Esimesel päeval saabus ka esimene konflikt. Just nimelt esimene, kindlasti mitte viimane. Nimelt märkasin, et pesumasin oli valmis saanud, seega haarasin omal algatusel korvitäie linasid ja matkasin neli korrust ülespoole katusele neid kuivama panema. Fatima ja Anna kiitsid mind kohe eest ja tagant selle enesealgatusliku tegevuse eest. Mõni hetk hiljem tahtsin oma jõusaaliriided pessu panna, kuid järjekordselt seisis masinas kellegi märg pesu. Kuna seal olid inimeste isiklikud asjad ja aluspesu, tõmbasin selle lihtsalt pesukorvi ja tõstsin masina peale. Pikalt selle üle ei juurelnud, kuid tunnike hiljem, kui Fatima oli hakanud õhtusööki tegema ja meie Annaga teda abistamas, tuli Mohamed köögist läbi ja pistis õiendama: “Miks need märjad pesud siin on, miks keegi neid kuivama pole viinud?!” Võtsin vastutuse enda peale ja selgitasin, et see on kellegi isiklik pesu, mida ma ei hakanud puutuma. “Jah, need on minu ema riided, mis siis on? Siin majas me ei tee vahet, et kelle pesu on – kui sinu bikiinid siin masinas on, siis ma viin ka need rõdule kuivama!” Läksin mossi. Esiteks ei tahaks ma küll, et kellegi abielus mees minu stringikesi nöörile sätib, eriti, kui tegemist on minu ülemusega. Teiseks olin ma juba ühe korvitäie pesu ju kuivama juba viinud, nüüd võiks keegi teine initsiatiivi võtta. Ja kolmandaks vihkan ma, kui inimesed rõhutavad seda “me oleme siin kõik pere” vabandust, sest sellega saab ju õigustada igasugu toksilist ja piirideta käitumist. Kelle peres on terved ja toimivad inimsuhted, tõstab nüüd käe! Seda ma arvasin.

Teisipäeval tuli Belgia vabatahlikul Annal mõte, et lägeks õige Fatimaga ülikooli kaasa. Miks mitte, huvitav oleks näha, milline on ülikool Marokos! Fatima oli sellest õige õhinas ning arvas, et me võiksime temaga koos ka loengusse tulla, millest mina eriti huvitatud polnud. Ma tahtsin ilusa ilma pigem rannas kui koolipingis veeta. Asusime siis nagu kolm moosekanti rännakule ülikooli suunas, mis asus 40minutise jalutuskäigu kaugusel hostelist. Päike siras lagipähe ja ilm oli küllaltki palav. Fatima oli väga elevil kahe Eurooplase seltskonnas kooli ilmumisest, sest ilmselgelt saime me palju pilke. Kohale jõudes aga kadus ka Anna entusiasm tundi kiirustavaid noori vaadates. Ülikooli territoorium oli tegelikult üllatavalt kena ja puhas – täielik rahuoaas keset lärmakat ja prügist Agadiri. Lunis see Fatima mis ta lunis, aga olime nõus vaid kohvikusse kaasa tulema. Fatima leppis siis sellegagi, et sai meile oma salajast silmarõõmu näidata. Leppisime kokku, et läheme Annaga ees randa ära ja tema võib meiega pärast loenguid meiega ühineda. Mina olin kärsitu ja elevil, sest tahtsin nii väga juba varbad ookeanisse pista. Võtsime plaani Annaga esimest korda kohaliku bussiga sõita. Fatima näitas suuna kätte ja Google Maps näitas ilusti, milliste bussidega saab randa sõita. Bussipilet pidavat maksma 40 senti, seega koukisime sendid välja ja jäime ootama. Olime muidugi ainsad turistihakatised mitte ainult bussipeatuses, vaid terves selles linnaosas, seega jõllitajaid jagus ja iga teine proovis ka natuke juttu teha, sest me peame ju oleme eksinud, kui siin oleme. Saabus esimene õige numbriga buss, mis kihutas meist täiesti hoolimatult mööda. Vaatasime segaduses üksteisele otsa, kehitasime õlgu ja ootasime edasi. Järgmine buss küll peatus ja sealt tuli palju inimesi välja, kuid peale jällegi ei võetud kedagi ja tühi buss sõitis minema. Järgmine buss küll peatus, lasi inimesi välja ja võttis ka peale, kuid numbrit polnud peal. Bussijuht ja konduktor astusid välja, irvitasid midagi omavahel ja pöördusid siis meie poole, et uurida, kuhu meil vaja sõita. Vastasime, et randa. Ahah, siis on vaja selle ja tolle bussi peale minna. Ma vastasin, et me teame jah, aga buss millegi pärast ei peatu. Mees kinnitas, et kohe-kohe tuleb õige buss. Noh, sel päeval sain ma selgeks, et kellaaegadega pole bussliiklusel siin palju pistmist. Buss saabus ajal, mis oli 10 minutit hiljem ja 20 minutit varem, kui graafikus kirjas.

Lõpuks ronisime bussi, maksime oma sendid ja asusime seisma, sest buss oli puupüsti täis. Mehi, naisi, vanu ja noori. Üks nolkide kamp võttis mingi laulujoru üles ja röökis seda üle terve bussi laulda. Õppisin ka ära, et kui Marokos tahad, et buss peatuks, tuleb taguda rusikaga vastu ukse kohal asuvat plekki. Ikka nii kõvasti, et bussijuhini kuulda oleks. Pärast pikka sinkavonkatamist saime lõpuks bussist välja ja Anna teatas, et temal on kange tahtmine Marokos McDonalds ära proovida. Nojah, minul otseselt sellist soovi ei olnud, sest Marokos võiks ikka kohalikku toitu süüa, aga Anna vaatas mulle pikalt otsa ja lausus: “Kuule, ma olen kaks nädalat AINULT maroko toitu söönud, äkki ma nüüd võin natuke midagi muud ka süüa?” Noh, hea küll, lähme siis McDonaldsisse! Mäkk oli üllatavalt puhas, moodne ja kena ning ma läksin täispangale ja tellisin endale BicMaci eine. Haarasime oma söögikotid ja kõmpisime ranna suunas. Vahepeal oli kuumast lauspäiksest saanud pilvine taevas ja külm tuul. Jälle see ilm siin trikitab! Randa jõudes kadus mul igasugune ujumise isu ära, sest tuul keerutas liiva seeliku alla ja õhutemperatuur polnud ka üldse mitte suvine. Asusime oma toidu kallale ja minu üllatuseks oli kõikidel asjadel halal tempel peal. Tea, kas asi oligi selles, aga tegemist oli kõige parema ja värskema burgeriga, mida ma saanud olen! Lonkisime tagasi kodu poole ja vaatasime rannaäärt ehtivaid kuurorthotelle, kus valged turistid suurte kõhtudega basseini ääres lamasid. Kuidagi väga kummaliselt mõjus see vaatepilt siin riigis.

Neljapäeval tegin esimese katse tutvuda kohaliku kohvikueluga. Teadsin, et siin kohvikultuuri väga ei ole ja kohvik tähendab hoopis hunnikut mehi, kes terrassil teed rüüpavad. Olin varem lugenud, et kui kui kohvikus paistavad ainult mehed olevat, ei ole naisel ka sinna asja. Uurisin kaarti ja noppisin välja mõned eurooopalikumad kohad, kus võiks ehk naisel olla ka lubatud istuda. Üks neist asus meie kodupoe Carrefouri juures 20 minutise jalutuskäigu kaugusel hostelist. Esimese hooga kõndisin kohvikust mööda. Ei, mitte selle pärast, et ma ei oleks näinud seda, vaid seetõttu, et esimesel vaatlusel paistsid sealt ainult jõllitavad mehed. Kõndisin nurgataha ja mõtlesin, et mida edasi teha. Keerutasin natuke kohapeal jalgu, kuni leidsin endas julguse ikkagi sisse astuda. Lõin selja sirgeks, hüüdsin teenindajatele (ka kõik mehed) kõva häälega “Salam aleikum!” ja andsin märku, et ma kavatsen end ülemisel korrusel sisse seada. Ülalkorrusel vaatasid mulle õnneks vastu arvutitööga hõivatud mees ja eemal ka üks naine. Seadsin end uhkelt sisse, märgates samal hetkel, et seisan avara kleidiga klaaspõranda kohal. Õnneks keegi üles ei vaadanud, seega võtsin kiirelt istet. Mõne aja pärast tuli mesimagus teenindaja, kellele andsin teada, et ma soovin pannkooki juustuga, smuutit ja kohvi. Härra noogutas ja kadus teadmata ajaks, kuni lõpuks saabusid korraga kõik joogid ja söögid. Nojah, ma oleks eelistanud smuutit enne ja kohvi pärast, aga nüüd on nad kõik siin. Lisaks toodi ka tasuta pudel vett. Sain kinnitust, et kohvi pole väga mõtet Marokos siiski tellida. Arve tuuakse kohe lauda, kui oled söömise lõpetanud. Sain ühe blogipostituse valmis ja olin enda üle äärmiselt uhke – esimene kohvikukülastus seljatatud!

Reedel oli Anna viimane tööpäev. Pärast tavapäraseid hommikusi toimetusi läksime turule lõunasööki ostma. Nimelt asus hosteli kõrvaltänavas üks tõeline kohalik Maroko turg, kust saab olematu hinna eest värsket kraami ja keegi sind petta ei ürita. Anna viis mind ühe võileivaputka juurde, mille müüja meile juba kaugelt lehvitas ja Annat komplimentidega üle valas. Tellisime oma 80sendised kanaga täidetud saiataskud ja jäime ootama. Samal ajal proovis müüja küll ühte ja teistpidi Anna Whatsappi teada saada, kuid tulutult. Suundusime oma võikudega koos Fatima ja Annaga souk’i. Souk on tõeline kohalik Maroko turg, mis asub nö linnamüüride vahel. Minul oli vaja endale pearätt ja retuusid osta, et kohalike sekka paremini sobituda. Kõigepealt viis Fatima meid nn järelturule ehk kasutatud või poodide laojääkidest koosnevate riidehunnikute juurde. Rättidega läks kiirelt, sest valik oli hea ja värvid kenad. Haarasin kaasa ühe oranži liivakarva ja teise rohelise salli, mõlema hinnaks 2€. Sobivaid joogaretuuse ma sealt aga paraku ei leidnud, mistõttu võtsime suuna souk’i põhihoonesse. Tiirutasime veidi ringi, kuid märkasin, et oleme kõik kuidagi uimased ja natuke torssis ega saa omavahelise suhtlemisega üldse hakkama. Fatima imestas, kui tüütud turumüüjad on valgete turistidega! Jah, tere tulemast meie maailma. Miks peaks küll keegi selle intensiivse tüütamise peale midagi osta tahtma? Otsustame tühjade kätega tagasi hostelisse lebotama minna.

Laupäev oli Anna lahkumise, aga ühtlasi ka minu esimene vaba päev. Kuna ma tahtsin oma päevast viimast võtta, lahkusin juba hommikul, kallistasin ja soovisin talle kõike head ning võtsin ette seikluse Tamraghti. Tamraght on umbes 20 km kaugusele jääv surfiküla. Sealt 4-5 km edasi jääb Taghazout. Mõlemad kohad on popid surfarite seas ning seal olevat elu hoopis teistsugune kui suurlinnas Agadiris. Mul oli plaan igal nädalavahetusel erinev koht üle kaeda, et siis otsustada, milline neist võiks olla minu järgmine sihtkoht. Olin natuke ka ärevil, sest mind ootas ees üksi seiklemine. Plaan oli sõita linnabussiga peatee äärde, et sealt siis kas jagatud takso (taxi collectif) või maaliini bussiga edasi minna. Linnaliini bussipeatusesse läksin kohe varuga, kuid ega see midagi lugenud – ikka sain oma 40 minutit lõpuks oodata. Maaliinide bussipeatuses sattusin taksojuhtide rahe alla, kes kõik seisma jäid ja uurisid, et kuhu ma soovin minna, kuid ignoreerisin neid täielikult, kuni nad lõpuks edasi sõitsid. Üks tüüp oli lausa nii nahaalne, et jäi seisma, kuid pidi saabuva bussi tõttu veidi edasi sõitma; hetk hiljem, kui buss oli lahkunud, märkasin silmanurgast sama taksot aeglaselt minu ette tagurdamas. No tõesti! Lõpuks tuli siiski õige buss, maksin oma 70 eurosenti ära ja läkski sõit lahti. Õnneks oli mul veidi mobiilset interneti ja sain kaardilt jälgida, kus ma parasjagu olen, sest mingeid bussipeatuseid väljaspool Agadiri ma küll ei märganud! Oli lihtsalt mingi nurgake või pink, kuhu kohalikud teadsid koguneda, seega väljusin bussist üsna juhuslikult õiges kohas. Tamraght ei tundnud esmapilgul nii kena ja idülliline, kui ma oleks oodanud, kuid siiski oluliselt rahulikum kui Agadir.  Kõmpisin esimesse peenesse kohvikusse, mille olin internetist välja otsinud, kuid seal ei olnud mugavaid laudu istumiseks. Turistid kükitasid lihtsalt taburettidel või pingikestel ja rüüpasid kallist peent märjukest. Samal tänaval oli aga teisigi söögikohti ning kuna ühel neist oli väga õdus terrass, kus istus palju turiste, võis eeldada, et vast saab siit midagi head hiliseks hommikusöögiks. Võtsin Adam’s Cafe terrassil seega istet, tellisin endale lõhega omleti ja värskelt pressitud mahla ning asusin arvutis tööd tegema. Üllatavalt head toidud täiesti normaalsete hindadega. Mõtisklesin, et siin kujutaksin ennast küll ette vabal ajal istumas ja värskes õhus blogimas. Kuna mul oli aga plaan head kohvi ka lõpuks saada, võtsin ette veidi pikema rännaku mäest üles. Tamraght oli huvitav koht, sest kuigi see oli tolmuse asfalteerimata teega kohalik külake, olid inimesed seal oluliselt vabamas riietuses, tänavaid ääristasid surfipoed ja inimesed nägid välja, nagu nad oleksid rannapuhkusel – loomulikud meresoolased lokid, kerged suvised riided, rahulik tempo ja hea tuju. Tundsin kerget torget rinnus, et mina seda praegu kogeda ei saa. Umbes 10 minutit hiljem leidsin end Hey Yallah kohvikus väga läänelike baristade käest kohvi tellimast. Hinnad oli üsna kallid (4€ kohv), kuid hea kohvi nimel võib vahel harva ju kulutada. Rüüpasin kohvi ja jälgisin erinevaid aktsente, mis külastajate seast kõrva hakkasid – tundus, et enamik on austraallased, mõni kanadalane sekka. Kuidagi vale ausalt öeldes tundus see olemine. Kõik oli ilus ja kaunis, aga liiga läänelik. Marokos tahaks ikka Marokot.

Edasi läksin randa jalutama. Ilm oli küll pilvine ja tuuline, aga õhk oli soe. Vesi oli täis surfareid, rannal jalutasid mehed kaamlite ja hobustega, sinikollased päiksevarjud paistsid nii kaugele, kui silm ulatas. Võtsin plätud jalast ja läksin mööda randa jalutama, otsides pilguga kedagi nö omasugust ehk usaldusväärse ilmega inimest, kes mu asju valvaks ja mul ujuma laseks minna. Kedagi konkreetset aga silma ei hakanud, kuni blond neiu, kes minust varem ujedalt naeratades oli möödunud, võttis ühel lamamistoolil istet. Astusin kohe reipal sammul juurde ja uurisin, kas ta oleks nõus mu asjadel pilku peal hoidma. Inglanna oli meeleldi nõus, eriti kuna tal oli plaanis mõnda aega rahulikult rannal raamatut lugeda. Läksin ujuma ja möllasin lainetes, kuid veest välja tulles oli neiu juba rajalt maha võetud kaamlipidaja poolt, rätt pähe seotud ja sunnitud pildil poseerima. Neiu oli kohmetu ja üritas inglaslikult viisakalt keelduda, kuid tulutult. Naersin ja küsisin, et kaua ta Marokos olnud on. Selgus, et preili saabus alles eelmisel õhtul – no selge, pole veel aega olnud konkreetseks muutuda! Jääme jutustama ning aegamisi avan talle oma viimase aja eluolu ja kahetisi tundeid hostelis töötamise osas. Nii hea oli kellelegi neutraalsele väljaspool hostelit oma elu kurta, isegi kui see on täiesti võõras neiu tänavalt! Neiu kuulas mind kaastundlikult ja kinnitas, et see tundub väga ebamugav olukord, kus olla. Jalutasime vaikselt koos bussipeatusesse ning inglanna ootas koos minuga mõnda aega bussi. Vahetasime numbreid ja leppisime kokku, et kui ta tagasiteel koju Agadiri satub, võtab minuga ühendust. Ja nii ma endale “tänavalt” sõbra leidsingi!

Pühapäeval läksin pärast tööpäeva kohalikku medina’sse. Medina on Põhja-Aafrika riikide linnades vana araabia linnaosa, kus asuvad tavaliselt käsitööliste poekesed. Agadiri medina hävines tegelikult 1960ndal aastal, kui linna tabas suur maavärin, millest siiani taastutakse. 1992. aastal võttis Sitsiiliast pärit dekoraator oma südameasjaks ehitada vana medina uuesti üles, kasutades täpselt samu tehnikaid, mida orginiaaligi ehitamisel kasutati. Seetõttu oli medinal naljakas vaib – see nägi küll välja iidne, kuid samas natuke häirivalt korralik ja modernne. Ja tõesti, muidu oli medina väga ilus, kuid kahjuks liiga pisike, et seal kauem kui 15 minutit ringi jalutada. Pisidetailide imetlemisega annab seal aega sisustada küll. Käsitöölised tundusid aga olevat sinna istutatud, sest ühe töökoja ees mulle tundus, et minu vaatevälja ilmumisel hakkas üks mees lihtsalt suvalisi asju kokku taguma. Võtsin lõpuks istet kohvikus, tellisin endale kohaliku magustoidu ja kohvi ning lugesin müüride vahelist vaikust nautides raamatut. Ei ütlekski, et müüri taga hunnik taksojuhte ja kaamlikarjataid turiste taga ajamas on!