Granada on ka ilus koht nutmiseks ehk ega üks ilma teiseta jää
Pärast krahhi läks järgmine päev Valencias juba oluliselt libedamalt. Broneerisin endale hosteli kaudu Free Walking Touri, mis oli ülihea otsus, sest seda viis läbi Venemaal sündinud, Saksamaal töötanud ja USAs elanud Aleksei. Tema aktsent oli väga segadusse ajav ning tema lõbus suhtlusviis nakkav. Jooksvalt selgus, et Aleksei oli koomikust geimees, mis peaks ütlema kõik. Lisaks oli ta jooksuentusiast ja ajaloohuviline, nii et terve selle kahe ja poole tunni jooksul, mil me mööda linna kõndisime, olin ma täiesti haaratud igast tema sõnast. Saime nii tavapärast ajaloolist tausta, pööraseid lugusid kui ülevaate väikestest üleannetutest detailidest majafassaadidel – Valencia iseloom on ikka väga põnev! Mõtlesin terve aja päikse varju hoides, kuidas selles linnas võiks küll tore olla elada. Tuur lõppes Valencia keskturul, kust sai pärast pikka jalutamist paellat ja õlut ostetud.
Päraslõunaks rentisin endale ratta ja tiirutasin mööda parki mereranda ja tagasi. Valencia keskel nimelt voolas kunagi jõgi, mis tõmmati kuivaks. Vanasse jõesängi taheti ehitada raudtee, mille vastu kohalikud aga tuliselt võitlesid. Tulemuseks sai väga ainulaadne pikk park kuivas jõesängis, kus on ratta- ja jooksurajad, koertepargid, ohtralt muruplatse ja viljapuid. See naljakas allpool tänavapinda asuv park annab Valenicale nii omanäolise värske ja rohelise tunde. Õhtu veetsin oma järgmist plaani paika seades. Kuna tuginen oma reisiotsustel lisaks kõhutundele ka käigupealt saadud soovitustele, otsustasin edasi suuna võtta Granadasse. Väidetavalt on see väga vana ja ajalooline linn külastamist väärt. Jäi teine küll rannikust veidi eemale, kuid kuna mul õnnestus sinna leida BlaBlaCari sõit ja hea hinnaga majutus, panin plaani lukku. Järgmisel hommikul sõitsin rongiga linna äärde kuskile kahtlasesse angaaride ja laohoonete rajooni oma juhti ootama. Veidi pärast kella 10t saabuski saklasest David oma matkaautoga. Auto armatuurlaual oli suur klaaskauss kaerahelveste, jogurti ja puuviljadega – härral oli hommikusöök veel pooleli. Selgus, et teepealt tuleb veel kaks neidu peale korjata, kellest üks tuleb esiistmele minu kõrvale ja teine heidab taha voodisse pikali. Ühel neidudest oli vanaema ära surnud ja tal oli vaja nüüd kiiremas korras Grandasse jõuda, mis tähendades, et pool aega trükkis David närviliselt oma telefoni ja üritas teekonda välja nuputada, ülejäänud aja kuulas kõrvaklappidest audioraamatut. Pistsin siis minagi klapid kõrva ja asusin podcasti kuulama. Vahepeal tegime tanklapeatuse, et mina saaksin endale lõunasöögi aseainena snäkke ja kohvi osta, kuigi David lahkelt pakkus, et võib mulle makarone keeta. Tanklas saime ka auto mootorit jahutada, sest Andaluusia tõusud ei ole naljaasi. Vahepeal pakkus David mulle veel ka külmi jooke ja komme, mille ma lahkesti vastu võtsin. Kui ülejäänud neiud ühinesid, läks üks hispaaniakeelne plära lahti – selgus, et David oli Erasmuse kaudu ülikooli ajal Lõuna-Hispaanias elanud ja keele täitsa selgeks saanud. Mina jätkasin aknast välja vaatamist ja podcasti kuulamist. Küll see loodus oli ikka kaunis ja huvitav – ma ei teadnudki, et Hispaania saab selline olla! See oli nagu väike eelmäng Marokole, sest maapind muutus ühel hetkel punakaks ja meie ümber tõusid liivakarva mäed, kuhu olid uuristatud koopad. Väidetavalt osad inimesed isegi elasid nendes avaustes.
Reis võttis koos peatustega kokku vist oma kuus tundi, seega kohale jõudes oli mu selg jube kange ja tagumik surnud. Vinnasin aga seljakoti selga ja asusin vantsima. Kuna meie peatus oli üsna linna ääres, ei jätnud Granada algselt erilist muljet, kuid üha linna keskme poole nihkudes hakkasid hooned muutuma aina vanemaks ja uhkemaks, nii et mul hakkas vaikselt juba tuju tõusma. Minu Riad Hostel asus täitsa vanalinna südames, mis tähendas mööda kitsaid suveniiripoodidega ääristatud tänavaid üles rühkimist. Paari valepöördega jõudsin lõpuks siiski higisena kohale. Avasin hosteli välisukse, millest avanes vaade riadi sisemusse – jah, see oli täpselt sellise arhitektuurilise lahendusega nagu Marokos asuvad siseõuega majakesed, ainult et basseini või purskkaevu asemel olid seal lihtsalt vaibad maas ja seina ääres pink koeraga. Sisendes jooksis mulle vastu ka teine koer – no see on küll hea uudis, kui hostelis koerad ringi jooksevad! Vastu võttis mind hispaania aktsendiga inglise keelt rääkiv sakslane (ma ei tea, kuidas see võimalik on), kes kunagi siia hostelisse külalisena tuli, ära armus ja nüüd töötajana naases. Mees tutvustas mulle rõõmsalt majareegleid ja näitas ringi – esimesel korrusel oli väike elutoa moodi ruum klaveri, diivanite ja raamatutega; maja kõrval asus väike sisehoov reaalse kahhelkividest basseini ja granaatõunapuuga. Vaatasin ahhetades ringi ja tänasin end mõttes õige otsuse eest siia tulla. Köök oli pisike, kuid hästi varustatud. Lisaks oli hostelil veel ka katuseterrass – no mis sa hing veel ihkad! Ah, õigus, oma tuba. Edasi juhatas noormees mind teisel korrusel asuvasse nelja inimese tuppa, mis oli üsna umbne, kuna ainus aken avanes maja sisemusse. Õnneks oli voodi ees kardin priivatsuse jaoks ja rahvast vähe. Kuna päike hakkas loojuma, võtsin esimese asjana ette jalutuskäigu väiksesse kohalikku vanalinna toidupoodi, kust sai imeodavate hindadega kõik hädavajaliku kaheks õhtusöögiks. Kõigi eestlaste lemmik konserveeritud kaheksajalg õlis lendas ka muidugi korvi – kust sa mujalt seda kahe euro eest saad? Kõmpisin mööda lõputult ronivaid treppe tagasi ja otsustasin vahepeal Irisele helistada, et trepid kiiremini mööduks. Noh, see on muidugi naljakoht, sest kodutee venis 10 minuti asemel vist umbes tunniseks ja ka päike otsustas vahepeal looja minna, aga vähemalt oli tore kellegi kodust ja toetavat häält kuulda. Õnneks on mu telefonipaketis ohtralt tasuta kõneminuteid Euroopa riikides, seega lasin neil aga usinalt kuluda.
Kuigi väsinud, otsustasin siiski pärast õhtusööki natukeseks minna elutuppa istuma teiste reisisellide juurde, kust kostis lõbusat ksülofonimuusikat. Jah, kaks prantslast istusid elutoas ja mängisid vaheldumisi kitarri ja ksülofoni, mõtlemat üsna kehvasti. Istusin seal veidi ja proovisin seltskonda sobituda, kuid nad osutusid üsna lärmakaks ja ülemeelikult lõbusaks ega olnud huvitatud teiste kaasamisest oma tsirkusesse, seega otsustasin lõpuks siiski lahkuda ja oma tuppa pugeda. Öö oli rahutu, kuna mul oli valida kas selle lärmi või umbse toa vahel. Mõlemat siseakna tõttu korraga lahendada ei õnnestunud. Hommikul ronisin katusele joogat tegema, kuid kolisin sealt üsna kiirelt alla tagasi, sest õhus oli tunda karget sügist. Hommikusöögilauas sattusin jutule ühe kanada neiuga, kes oma emaga parasjagu viimast kohvilonksu lõpetasid. Neiu oli nimelt tulnud Hispaaniasse pulse kokkupanemise maailmameistrivõistlustele! Kujutate ette, selline asi on olemas. Mul tekkis kohe huvi, et mis selleks siis tegema peab ja kuidas saaks rahvusmeeskonda. Tuleb välja, et üks eestlane vist oli ka konkurentsis olnud. Sain üsna kiiresti selgeks, et enamik inimesi on Granadas vaid ühel põhjusel – selleks, et Alhambrat külastada. Ma olin küll internetis näinud, et selleks tuleks piletid broneerida mitu päeva ette, aga 20€ lossi külastamiseks ei tundunud mulle ahvatlev. Tegelikult on see pilet kindlasti end väärt – Alhambra on nimelt mooride poolt üle 800 aasta tagasi ehitatud lossikompleks, mis oma islami arhitektuuriga on tõeline vaatamisväärsus. Otsustasin, et kui vaja, tuleb selleks eraldi siia tagasi tulla, aga sel korral proovin läheneda lossile tasuta viisil.
Pakkisin koti kokku, määrisin end päiksekreemiga kokku ja asusin kõmpima. Esimene peatus – Margarita Empanadas Argentinas. Kõndisin sealt tegelikult lihtsalt mööda hommikukohvi ja saiakest otsides, sest hispaanlaste klassikaline hommikusöök – sai riivitud tomati ja oliivõliga – ei täida kõhtu just pikaks ajaks. Astusin empanaadakohvikusse sisse ja olin hetkest lummatud, vau, nii palju erinevaid valikuid! Haarasin kaasa ühe lambaliha ja teise spinati-juustutäidisega ning mõlemad olid jumalikult maitsvad. Jõuvarud täidetud, asusin Alhambra suunas tõusma. Uuh, no see tee oli küll paras mäematk, aga vähemalt kulges suuremas osas varjus mööda müüriäärt. Pärast mõningast otsimist, leidsin lõpuks sissepääsu Alhambra tasuta osale, milleks oli enam-vähem täpselt üks parginurgake ja vaateplatvorm, kuid juba sellel territooriumil viibimine oli võimas kogemus. Võtsin ühe alkoholivaba õlle, nautisin vaadet ja jalutasin tagasi hostelisse lõunat sööma. Kuna mul oli ainult üks öö veel Granadas jäänud ja Maroko oli juba üsna lähedal, oli mul vaja oma viimased plaanid ka paika saada, kuid millegi pärast jooksid kõik minu üritused liiva. Ma olin tegelikult väga lähedal oma lõppsihtpunktile – Tarifa sadam, kust Marokosse sõita, jäi alla 300 km kaugusele. Kuid siin oli veel palju lahtisi elemente – kas sõita otse Tarifasse ja veeta seal paar päeva või minna kohe edasi Marokosse? Või peatuda veel rannikul ja teha üks rannapuhkus Malagas või Marbellas? Ma olin tegelikult selleks hetkeks nii väsinud ja tüdinenud pidevast edasiliikumisest ja planeerimist – kas keegi teine äkki võiks vahepeal üle võtta ja öelda, mis on õige vastus? Peamine probleem oli, et ükskõik mis varianti ma ehitama hakkasin, osutus see igatpidi liiga kalliks ja keeruliseks, üldse mitte lõdvestavaks rannapuhkuseks. BlaBlaCaris ei olnud sobivaid sõite, see ainukegi tühistas, bussid-rongid olid jälle liiga kulukad. Kuklas tuksus lause, mille Piret mulle Nizzas esitas: “Kindlasti leiaks odavaid lende Marokosse.” Leiaks, aga ma olin ju võtnud eesmärgiks ületada Vahemeri laevaga ja saabuda Euroopast Aafrikasse merd mööda, nii et ma näeks ja füüsiliselt tunneks seda lahkumist. Tõesti, lennupileteid saaks algusega Malagast paarikümne eruoga ja lend ise oleks alla tunni, mitte mitu päeva nagu maad mööda minnes. Hakkasin frustreeruma ning otsustasin pea tuulutamiseks hoopis lähedal asuva mäe otsa päiksetõusu vaatama ronida. Kell oli küll viis õhtul, seega päiksetõusuni oli veel aega, kuid rahutus oli nii suur, et ma ei suutnud enam paigal püsida.
Marssisin mööda tänavaid Saint Michaeli vaateplatvormi suunas, vaade oli imeilus, kuid kõhus pööras kibe ärevus. Istusin linnamüürile inimeste kõrvale ja tundsin, kuidas pisarad hakkasid voolama. Panin päikseprillid ette ja lootsin, et tundepuhang läheb kiirelt üle, kuid ei – nutuhoog keris aina tuure. Proovisin google mapsist aru saada, kuidas allalinna saab, kuid see keerutas mind ühe koha peal ringi ja leidsin end pidevalt mõne kodutu “sisehoovist” või kuskilt haukuvate koerte keskelt. Telefoniaku hakkas ka tühjaks saama ning frustratsioon aina kasvas. Tundsin, et enam üksi ei jaksa ning käisin peast läbi sõbrannad, kelle poole sel korral pöörduda, kuid selline tunne oli, et neid ressursse on juba liigselt pigistatud. Ema? Hm, ei, sealt pole ka viimasel ajal lohutust tulnud. Sain aru, et siin on nüüd juba mõne meesterahva kainemat häält vaja rahustamiseks. Proovisin leida mõnda kohta, kus poleks inimesi, kuid lõpuks istusin lihtsalt tänava kiviäärele maha ja valisin isa numbri. Isa õnneks võttis kiirelt vastu, kuulsin tema ääres kergelt küsivat tooni ning kujutasin ette, kui alarmeeriv võib olla seda teiselt poolt Euroopat tulevat ulguvat puterdamist kuulata, seega alustuseks kõõksusin kiirelt: “Tsau, ma ütlen… kohe ära, et… kõik on hästi…midagi pole juhtunud…aga ma lihtsalt ei jaksa ja mul on vaja kellegagi rääkida!” Selge, võeti teatavaks ja alustasin oma loo lahti selgitamist. Isa kuulas vaikides ära ja üritas siis kuidagi probleemi kokku võtta, sest lugu oli ju üsna segane. Pisarad aga muudkui voolasid ja voolasid ning ühel hetkel pistis mööduv aasia tüdruk mulle paki salvrätikuid kätte. Vaatasin talle märgade silmade ja tatise ninaga otsa, naeratasin hädiselt ning kasisin end natuke. Lõpuks lausus isa: “Mul on tunne, et sul on vastus tegelikult enda sees teada.” Jah, ma ju NII VÄGA tahtsin praamiga minna Marokosse ja äkki ma kahetsen nüüd terve elu, et ma seda ei teinud, aga vahel tuleb oma kinnisideedest lahti lasta, alistuda ja lasta asjadel minna. Ju siis elu teab paremini. Selle otsusega kaasnes mingi kergendus, tänasin, lõpetasin kõne ja jätkasin allalinna lonkimist. Natuke löödud tunne oli, aga heas mõttes. Umbes nagu peksasaanul on hea meel, et löögid lõppesid, sest põhimõtteliselt ma olin ju kakluses iseendaga. Vahet ei ole, mis see otsus lõpuks on, aga otsustamine on alati parem kui lõputu edasi-tagasi pendeldamine. Vähemalt saab nüüd eluga edasi minna.
Olin nii väsinud kõigest sellest, pea hõõgus otsustas, seega otsustasin tühjenevale telefoniakule vaatamata võtta ette orienteerumise churrose kohvikusse. Astusin kenasse bistroosse sisse ning tellisin kell kaheksa õhul portsu churroseid šokolaadikastmega. Minu ette saabusid umbes minu labakäe pikkused fritüüritud taignajupid koos tassitäie kuuma šokolaadiga, mis tundus olevat rohkem nagu soe šokolaadipuding. Kerisin käised üles ja hakkasin neid mõnuga hävitama, igat suutäit nautides. Kuna õues oli pimedaks läinud, avastasin end justkui vaateaknalt, kus inimesed seda hästivalgustatud õgimisšõud vaadelda said. Ma ei lasknud end sellest häirida, vaid naeratasin ja tegin “terviseks” viipeid enne ampsu võtmist peatuvatele jalakäijatele, kes kõik küsiva pilguga hakkasid uurima, et mis koht see selline on. Kärt 1:0 churrosed. See oli siis minu õhtusöök! Kõmpisin tagasi hostelisse ja asusin otsustavalt lennupileteid otsima. Võtsin välja vihiku ja kaardistasin millistel kuupäevadel millistesse Maroko lennujaamadesse on kõige odavamad piletid. ‘Odav’ on odalennufirmade puhul muidugi suhteline, sest mul oli ju ka äraantav pagas. Tegin oma tehteid nii- ja naapidi, aga millegipärast ei tahtnud plaan kokku joosta. Võtsin korraks uuesti BlaBlaCari lahti ja vaatasin nendele samadele postitatud sõitudele otsa. Üks Mohamed sõidab küll homme Granadast Algecira sadamalinna, kuid tema profiilipilt oli nii ebasõbraliku näoga ja olgem ausad, mul tõesti oli selle nime osas ka teatav eelarvamus. Samuti on Algecirasest küll regulaarne praamiühendus Marokoga, kuid see sadam asub täiesti suvalises kohas tühermaal. 20 km eemal asub aga sadamalinn Tarifa, kust saab praamiga otse Tangieri linna – sealt on juba oluliselt lihtsam sõita või lennata ülejäänud Maroko sihtkohtadesse. Kui sõita aga Algecirasse, kas ma siis jääks sinna ööseks või sõidaks õhtul juba Tarifasse ja jääks sinna ööseks või prooviks kogu reisi ühe päevaga hoopis ette võtta? Jälle nii palju küsimusi mu peas, ainult et sel korral tegid mu näpud otsused ära enne, kui pea jõudis hakata ärevust kerima. Esimese asjana broneerisin BlaBlaCari reisi ära, sest märkasin nii muuseas, et samasse autosse on juba kolm kohta ära broneeritud – noh, täis autot ma küll ei karda! Tehtud. Teise sammuna tegin täiesti ebaloogilise lükke ja broneerisin järgmise päeva õhtuks hosteli Marokosse võimalikult sadama lähedale ära. Ma ei teadnud, kas ma sinna üldse jõuan, aga usaldame elu! Viimase sammuga suutsin kuidagi välja guugeldada, et Algecirase ja Tarifa sadamate vahelt käib regulaarselt ka kohalik buss, sõidu kestus ca 45 minutit ja pilet mõned eurod. Lõin läpaka otsustavalt kinni ja keerasin magama. No selge, lähme siis!
Vaatame, kuhu see proua omadega lõpuks välja jõuab.
Sasipundar Kärt
