Esimene sahmakas külma vett ja natuke liiga imal deit

9. august on see päev, kui Kohvikuboss lõpuks esimest korda minu peale nähvab. Enne seda oli küll õhus tunda pinget, kuid erinevalt teiste töötajatega käitumisest oli ta minuga alati kannatlik, rahulik, sõbralik. Oli aga aja küsimus, millal see lusikas lõpuks kukub. Ja kukkuski. Olen just alustanud kella 11st vahetust, sean end leti taga sisse, teen endale kohvi ja viin kurssi päevaolukorraga. Marian võtab tellimusi ja mina teen jooke. Rory on köögis. Ülemus istub leti vastas oleva laua taha arvutitööd tegema, sest inimesi ei ole palju, aga igaks juhuks ta veel ootab, kui peaks lõuna paiku kiireks minema.  Marian teenindab inimesi ning annab mulle järjest tellimusi. Olen avastanud, et minu võime kõrvade kaudu infot vastu võtta on täiesti puudulik. Varasemalt on kohvikus töötades alati tellimused antud tšeki peal, et oleks ülevaade jookidest ja järjekorrast. Siin aga kasutatakse mingit ebainimlikku süsteemi, kus Boss võtab ise tellimusi ja teeb järjest jooke, samal ajal naeratades klientidega juttu rääkides. Keegi teine sellele standardile vastata ei suuda ning seega on lisaks alati üks inimene ka kassa juures. Paraku võtab ühe tellimuse vastu võtmine sageli vähem aega kui jookide valmistamine ning tellimuste meelespidamine muutub minu jaoks ilmvõimatuks.