Esimene sahmakas külma vett ja natuke liiga imal deit

9. august on see päev, kui Kohvikuboss lõpuks esimest korda minu peale nähvab. Enne seda oli küll õhus tunda pinget, kuid erinevalt teiste töötajatega käitumisest oli ta minuga alati kannatlik, rahulik, sõbralik. Oli aga aja küsimus, millal see lusikas lõpuks kukub. Ja kukkuski. Olen just alustanud kella 11st vahetust, sean end leti taga sisse, teen endale kohvi ja viin kurssi päevaolukorraga. Marian võtab tellimusi ja mina teen jooke. Rory on köögis. Ülemus istub leti vastas oleva laua taha arvutitööd tegema, sest inimesi ei ole palju, aga igaks juhuks ta veel ootab, kui peaks lõuna paiku kiireks minema.  Marian teenindab inimesi ning annab mulle järjest tellimusi. Olen avastanud, et minu võime kõrvade kaudu infot vastu võtta on täiesti puudulik. Varasemalt on kohvikus töötades alati tellimused antud tšeki peal, et oleks ülevaade jookidest ja järjekorrast. Siin aga kasutatakse mingit ebainimlikku süsteemi, kus Boss võtab ise tellimusi ja teeb järjest jooke, samal ajal naeratades klientidega juttu rääkides. Keegi teine sellele standardile vastata ei suuda ning seega on lisaks alati üks inimene ka kassa juures. Paraku võtab ühe tellimuse vastu võtmine sageli vähem aega kui jookide valmistamine ning tellimuste meelespidamine muutub minu jaoks ilmvõimatuks.

Järsku tekib jookide järjekord, sest kõik tellimused on erinevad – kaera latte siin, ekstrakuum flat white kaasa, jää-chai kaasa, kaera matcha siin jne jne. Hakkan sapsima ja palun Marianil joogid üles kirjutada, sest ei suuda seda kõike käigu pealt haarata. Järsku tõstab omanik pilgu, kihutab kohale, lükkab mu eest, hakkab ise kohvisid tegema ja sisistab: “Sa oled liiga aeglane, kuidas sul nii kaua aega läheb, see pole ju raske!” Astun sammu tagasi ja tardun – mis just juhtus? Seisan paar sekundit sõnatult ja vaatan kasutuna olukorda, sest ei oska midagi endaga peale hakata. Omanik käratab üle õla: “Mine tee siis midagi muud, kui sa kohvisid teha ei oska!”Hakkan pisaraid neelates laudu koristama ja pigistan kolleegidele läbi hammaste: “Mulle aitab, ma lähen minema!” Marian, kel juba varasemalt bossiga sarved ristis on, noogutab kaasa ja teatab, et siis lähme koos! Rory küsib kohkunult, et kas ma olen ikka vahetuse lõpuni. Loomulikult olen – oma töökaaslaseid ma hätta ei jäta. Boss ei lausu olukorra kohta poolt sõnagi, vaid lahkub rahulikumal hetkel kohvikust, et minna mägirattaga sõitma. Meie peame nii kaua plaani, kuidas oma draamatilist lahkumist korraldada – kas täna, homme, koos või eraldi? Raha tahaks ikka saada ju oma kannatuste eest, aga äkki boss vihastab ja ei maksa siis? Loll olukord. Igaljuhul on kohvikus õhk väga pingeline. Vahepeal astub läbi pohmas Scotty, kellel on vaba päev, ning kurdan talle oma elu. Scotty väljendab põlastust Bossi osas ning teavitab, et tema juba andis lahkumisavalduse – see on tema viimane töönädal. Olen sellest uudisest üllatunud, sest meil on nii väike tiim, et iga liikme kaotus on kurb, olen just kõigiga hakanud ära harjuma. Samas leian, et mulle mõjub pigem hästi, kui Scottyt ei ole siin iga päev mesijuttu ajamas.  Päeva lõpus saabub härra Boss heas tujus tagasi, eelnevat ei puuduta poole sõnagagi, vaid teatab: “Ahah, teil kõik siin juba tehtud, jah? Väga tublid, lähme teeme ühed dringid!” Vaatame Marianiga teineteisele küsivalt otsa – kas see oli vabandus või? Seejärel viskame pead kuklasse ja kuulutame: “Sina maksad.” Sellega on teema lõpetatud. 

Pärast draamatilist päeva olen puruväsinud ja tüdinenud, kui saabub sõnum kohtinguäpis inglise noormehelt, kes siit parasjagu on läbi sõitmas. Ah, mis seal ikka, kui sai juba üks drink tehtud, teeme siis teise veel. Väga ebaminulik muidugi kahel päeval järjest tipsutada, aga homme on vaba päev ja preilil on vaja auru välja lasta! Mukin siis ennast ära, pistan kleidi selga ja kekutan Emily töökoha poole. Kuna ma ei ole Morzine’is väga väljas käinud, siis ma ei osanud midagi muud kohtinguks ka välja pakkuda, aga Emily on kiitnud, et see on väga mõnus koht, kus ta baari mänedžerina töötab, seega tundus hea turvaline valik tuttava pilgu all võõraga kohtumiseks. Kohale jõudes avastan, et terrassil istuvad ka Emily vanemad, kes mulle usinasti lehvitavad. Emily andis neile range korralduse mitte mind segama tulla. Saabub noormees, täitsa kena ja viisakas, jutt jookseb, vein voolab ja tunnen ennast üle nädala mõnusalt vabalt. Ühel hetkel avaldab noormees, et kõht hakkab tühjaks minema. Teen ettepaneku minna Morzine’i ainsasse rämpstoidu putkasse, kust saab fritüüritud kana ja friikaid kaasa osta. Edasi tekib mul mõte, et kuna noormehel on auto, siis võiks sõita Montriandi järve äärde tähti vaatama, sest seda olen ma tükk aega teha tahtnud. Istumegi autosse, kuid vahepeal on minu huvi noormehe vastu raugema hakanud. Mitte, et ta midagi otseselt teinud oleks, aga veinilokaalist väljudes ei tundunud ta enam nii šarmantne kui siseruumides, vaid kuidagi uimane, veniv ja flegmaatiline. Kui ma poleks tervet õhtut tema kõrval veetnud, arvaksin, et ta on sügavalt pilves. Aga ei olnud. Inimene on lihtsalt selline.

Järve ääres on täpselt nii kaunis, kui ma ette kujutasin – ainsaks valguseks tähed ja kuu. Õues on aga augustikuu õhtul juba üllatavalt jahe ning kuigi pleed saab istumise alla laotatud, hakkan koheselt lõdisema. Noormees pakub, et toob mulle autost enda riided, ning kaob terveks igavikuks kusagile kohmitsema. Lõpuks saabub ta pusa, dressipükste ja pikkade sokkidega ning mina riietan ennast kubujussiks. Jutustame ja sööme ning lõpuks heidame pikali tähti vaatama. Olukord ise võiks olla hästi kaunis ja idülliline, ja ongi, aga noormehe kohalolu sellele ausalt öeldes lisaväärtust enam ei anna. Üritame aeg-ajalt langevaid tähti tabada ning noormees küsib, et ei tea, kas me soovime sama asja. Pööritan pimedas silmi ja ütlen oma peas, et kui sa just raha- ja reisiõnne ei soovi, siis kindlasti mitte. Siis küsib noormees, et mida ma oma tulevases abikaasas otsin. Jeesus küll. Selgitan siis, et ma võin igasugu nimekirju koostada, mida ma tahan ja ei taha, aga lõppkokkuvõttes taandub kõik lihtsalt sobivusele ja õigele tundele. Mida siin kohe üldse praegu enam pole. Õnneks noormees püsib viisakas ja mingeid pealetükkivaid lähenemiskatseid ei korralda, seega ühel hetkel on mul maas lamamisest nii külm, et palun end koju sõidutada. Noormees uurib, et mis mul homme plaanis on, kuna ta veel kaheks ööks on siiakanti jäämas. Noh, mul on vaba päev ja peaksin hommikul end varasele bussile ajama, et Thononi kirbukatiirule vedada. Noormees pakub, et ta võib minuga kaasa tulla. Noh, autoga oleks ikka oluliselt mõnsam sinna kohale saada ja ega tema seltskond nüüd päris talumatu ka ei ole, nii et ehk on siis vähemalt lõbus. Plaan paigas.

10. augusti hilishommikul seisan põlvi nõksutades oma maja ees, kui ette sõidab päikseprillide ja sonimütsiga üleni valges sohver kabrioletiga. Kergitan kulme ja muigan selle vaatepildi peale – noh, hea küll siis! Järsku tõmbab aga noormees tagaistmelt välja kaks lillelist salli ja küsib, et kumba ma tahan. Ee, miks ma peaks üldse kumbagi neist tahtma? Noormees olevat spetsiaalselt hommikul kohalikust kaltsukast läbi põiganud, et ma saaksin tunda ennast kui Anne Hathaway, peasall tuules lehvimas. Ma tean, et te kõik nüüd mõtlete, et issand, kui romantiline žest ja milline filmilik moment! Noh, te ikka teate, MIS teeb olukorra romantiliseks? Õige inimene. Vale inimene teeb olukorra jube ebamugavaks. Proovin siiski hinnata kauneid pingutusi ja võtta olukorrast viimast – keeran helesinise siidisalli ümber pea ja palvetan, et ma sealt täisid ei saa. Järgmiseks tõmbab noormees välja karbi maasikaid ja asetab need naeratades minu ette. Vaatan igaks juhuks tagaistme suunas, et kas sealt hüppab äkki mõni sommeljee ka varsti pokaalidega välja või. Õnneks loksub seal ainult kott veepudelitega. Palaval päeval abiks ikka. Sohver ja filmistaar

Asume siis oma sinkavonkalisele teele Thononi suunas, kui noormees teeb veel ühe peatuse linnaääres paiknevas supermarketis – külmad karastavad joogid on puudu! Jään autosse istuma ja tunnen, kuidas peasall pitsitab. No nii ebamugav on see olukord. Teine pingutab ninast vere välja, aga mina valiks nüüd juba pigem jalgsi Thononi kõndimise. Lõpuks siis alustame siiski oma teekonda, muusika mängib, päike paistab ja mul on vaba päev. Pole see asi nii hull midagi. Jõuame linna pärast kella 12st, mis tähendab, et kuulus Emmausi kirbukas on juba kinni, aga kohalik komisjonipood on täitsa avatud. Minul oleks vaja lühikesi teksapükse ja tuppa sisustuselemente, eelkõige ühte suurt postrit või maali. Mida klišeelikum, seda parem. Kirbukas on noormehega isegi täitsa lõbus, sest pood on täis igasugu vana kola, ilusaid ja tobedaid nõusid, vaase, mööblit, pilte, riideid, vinüülplaate jne jne. Leian ühel hetkel hunniku maailmakunsti postreid – van Gogh, Monet, Manet… Aga hinnad on krõbedad, 20+ eurot ühe mitte-maali eest! Minu mentaalne eelarve oli umbes 10€. Sobivaid küünlaid ega küünlajalgu ka kahjuks siit ei leia, seega lepin väikse hõbekandiku ja lillepotiga. Lähen vaatan uuesti neid maalipostreid, sest üks kaunis Monet, mis sobiks ideaalselt mu tuppa, ei anna rahu. No hea küll, panen siis 20€ hakkama. Lahkun uhkelt oma suure raamiga.

Enne koju minekut käime veel Geneva järves ujumas, sest ilm on tapvalt palav, haarame tee pealt putkast paninid ja oleme valmis Morzine’i naasema. Küsin luba tagasiteel oma muusikat mängida, sest seda inglise räppi ei viitsi enam taluda. Enda muusikaga on ikka palju idüllisem mägiteedel kulgeda, pööran selja noormehe poole, kelle totudele küsimustele ma ausalt öeldes ei jaksa enam vastata, vaatan hoopis mägesid. Saabun koju oma uhke uue “maaliga”. Noormees avaldab küll soovi veel õhtul kohtuda, kuid puterdan, et mul on vaja pesu pesta ja järgnevateks päevadeks söögikorrad valmis kokkata, seega soovin talle head elu ja kiirustan tuppa. Natuke on paha tunne, aga ainult natuke. Pistan maali seinale ja kutsun korterikaaslased vaatama – näete, kunst saabus! Imetleme siis kõik seda uut korterikaaslast ja tema suurepärast kohanemisvõimet voodi vastas asetseva seinaga. Võib päeva lugeda edukaks.

Kärt