Manzine ehk kes kellega käia võib

Väikeste kohtade “võlu” on ikka see, et kõik teavad kõiki ja kõik on kõigiga maganud. Paar postitust tagasi kirjeldasin, kuidas uude koju sissekolimise päeval hoiatas korterikaaslane Kate, et mu töökaaslane Scotty on üks igavene meeskõnts, kelle poole ei tasu isegi mitte vaadata. Noh, selle pärast polnud vaja enam muretseda, sest esiteks läks Scotty Kohvikust töölt ära (mis silmist, see meelest) ja teiseks sain ma näha teda mitmel korral linna peal nii varastel õhtutundidel kui hilistel hommikutel teel tööle, ikka ja alati õlleklaas ees või pupillid laiali. Nii et see teema õnneks lõpetas ennast ise enne, kui suutis alata. Küll aga ei jäänud see viimaseks korraks, kui mind meeste osas manitseti. Morzine, muide, on rahva suus tuntud kui MANzine. 

Aeg-ajalt hoidsin ma Morzine’is elades kohtinguäppidel pilku peal ja ühel hetkel ilmus sinna Ryan. Piltide järgi ma väga aru ei saanud, milline ta siis päriselt ikkagi välja näeb, korralikult oli näha ainult tatoveeritud käsi ja juuksepatsi. Kuna jutt oli viisakam ja sõbralikum, kui 90% teistest tüüpidest seal keskkonnas, ning meil tundus olevat ühine huvi looduse ja matkamise vastu, sai kokku lepitud plaan minna Pointe de Nyoni vallutama. Mul oli kindel soov selle 2019 meetri kõrguse mäe tipus näha päikseloojangut. Kui ma seda aga Kate’ile, Rose’ile ja Emiliyle eraldiseisvalt mainisin, sain kõigilt ühe ja sama vastuse: “Eiiii, Ryaniga ära küll välja mineeee!” No tore, kõigepealt Scotty, siis Ryan. Kellega ma, palun, siis võin austet daamide arvates välja minna? “Eem…Rory on väga tore noormees,” pigistas Kate. “Sinu ekspeika Rory?” – “Nojah, noh, ega mina teda ju ei taha, aga kellegi jaoks on ta kindlasti väga hea mees!” üritas Kate mind veenda. “Frank on kõige toredam inimene, keda ma tean!” õhkas Emily ja üritas mulle oma peika parimat sõpra maha müüa. Pööritasin silmi. “Mis selles Ryanis nii halba siis on? On ta kriminaal või?” – “Ei, noh…” – “Kas ta on naisi peksnud, vägistanud kedagi?” – “Ei noh, ei ole, ei, mitte midagi nii hullu… Lihtsalt, ta kasutab naisi ära!” – “Kasutab naisi ära? Emily, kas ma olen 19aastane või? Kuidas saab mind täpsemalt ära kasutada? Äkki mina hoopis kasutan teda ära, ah?” suskasin neile kõigile vastuseks. Selle peale kehitasid nad õlgu, et nojah, Ryan ei ole päris Juudase kehastus maapeal, vaid üsna hea südamega, aga endaga pahuksis inimene. Kes meist poleks endaga vähe pahuksis? Ei, otsusasin, et ma ei jaksa enam teiste hoiatuste ja noomituste järgi tegutseda ning kui ta tõesti midagi jälki või kriminaalset teinud ei ole, siis oma silm on kuningas. Võtan arvesse, et mind on hoiatatud.

Saame Ryaniga kokku ühel tööpäeva järgsel pärastlõunal, et jõuda hiljemalt kella kaheksaks mäetippu, kui päike loojub. Näen juba kaugelt, et mees pole minu maitse, aga kuna meil tuleb nii umbes viis tundi nüüd koos kõrvuti kõndida, siis lasen sellel hinnangul minna. Kiire viisakas poolkallistus aga paneb mind kiirelt pead eemale pöörama, sest tema lõhn on mulle täiesti eemaletõukav. Ei, mitte et ta kuidagi räpane oleks, vastupidi – ta on käinud duši all enne tulekut, kuid tema keha loomulik lõhn segatuna mingi kohutava deodorandi või lõhnaõli imala odööriga ajavad mul südame läikima. Võtan sammu eemale ja hakkame vantsima. Ryan näeb välja natuke nagu selline tüüpiline “pahapoiss”, aga kõnnib kuidagi omapäraselt jalgu sissepoole pöörates ja seljakoti sangadest kinni hoides, mis jätab temast umbes kaheksa-aastase häbeliku poisi mulje. Ta on jutukas ja sõbralik, mõõdukalt humoorikas ja nagu varsti selgub ühtlasi ka Scotty üks lähedasemaid sõpru. Nojah, tundub täitsa loogiline. Kui Ryan saab teada, et ma Kate’iga koos elan, muigab ta: “Hah, sina oledki see, kes jutupaunikuga koos elab. Mis ta arvas sellest, et sa minuga välja tuled?” See küsimus tabab mind ootamatult ja ma pigistan vastu, et ei soovi antul teemal kommentaare anda.

Teeme teineteisele põgusa ülevaate oma Morzine’i loost. Ryani lugu on üsna tüüpiline siinsetele inglastele – korraks nädalaks puhkusele tulnud noormees on siin nüüdseks elanud juba viis aastat. Varasemalt baarmenina leiba teeninud Ryan on nüüd teinud kannapöörde ja hoopis ehituse peale läinud ning naudib seal vaikset nokitsemist. Jagan tema huvi üksluisete monotoonsete tegevuste  vastu, kus mõistus saab rahulikult puhata. Siit hakkab vaikselt kooruma veel mulle sarnaseid detaile, mis pusletükkidena hakkavad tervikut looma. Ryan mainib, et lapsena ei läinud tal koolis hästi, sest ta ei suutnud kohapeal istuda ja keskenduda ning nautis pigem sporti, praegu meeldib talle matkata, sest nendel hetkedel on mõistus rahulik. Hüüatan natuke liiga ennatlikult: “Haa, kõlab nagu sul on ka ATH!” kuid olen korraks unustanud, et inimestele ei meeldi, kui neid diagnoositakse, ning pean nüüd mõnda aega Ryani vaikivat selga vahtima, samal ajal iiveldusega võideldes. Mõtisklen selle üle, kui kurb see on, et loominguline põnevalt toimiv aju võib inimese elu ära rikkuda, kui sellega valesti ringi käia. Ka Scotty teatas mulle ühel hetkel tööl, et tal on tõenäoliselt diagnoosimata tõsine ATH, sest ta ei suuda hetkekski enda ringitormavate mõtetega vaikuses olla ja peab seetõttu alatasa kõvasti muusikat kuulama või seeni ja LSD-d koos MDMA-ga manustama.

Kaua ma aga mõtiskleda ei saa, sest Ryan otsustab kose juurest “lõigata” ning tema valitud otsetee viib meid püstloodis mööda puujuurtega põimitud metsateed üles. Mul on esimese viie minutiga kops nii koos, et raske on pulssi taastada. Samuti hakkan ma eksessiivselt higistama, nii et ühel hetkel istun põlluääres läbimärjana, hingetu ja kaanin vett. Ryan kõnnib veidi kannatamatult käed puusas edasi-tagasi ja mainib, et vist oli jah vähe järsk see tõus. Mina, kes ma pole jätkuvalt harjunud mägedega, ronin esimesed poolteist tundi rada mööda üles nii, et pean iga viie minuti tagant kaks minutit puhkama. Mõistan, et see on talle vähemalt sama tüütu kui mulle, kuid ma ei saa sinna paraku mitte midagi parata, ning õnneks Ryan ei ütle ka midagi. Ikka edasi, ikka edasi. Ühel hetkel märkan, et mul pole telefoni kaasas. No tore, kuidas ma sellega küll hakkama sain! Ryan pakub lahkelt, et võin tema telefoniga pilte teha ja hiljem saadab ta mulle need edasi. Vaade hakkab tõesti üha ilusamaks minema ning peame veidi tempot tõstma, et enne päikse loojumist tippu jõuda. Minu suure hädaldamise taustal siiski jõuame lõpuks ikka tippu välja. Õnnelik, et see õudus lõpuks läbi on, pakun Ryanile maasikaid ja juhendan teda nüüd minust fotoseeriat pildistama. Ryan täidab sõnakuulelikult oma rolli. Ega seal tuule käes higisena kaua lõdiseda ei kannata, sest nüüd hakkab võidujooks ajaga – enne pimedat on vaja metsast välja saada. See on aga võimatu missioon, sest ülesronimine on võtnud aega ca 2,5 tundi ning päike on juba loojumas. Kui me just tunniga ei suuda alla jõuda, jääme pimeda peale ja ilmselgelt mingit valgustust metsavahel ju ei ole. Hakkame aga kalpsama, mina jälle downhill queen’ina ees, Ryan hoolikalt püüdmas mul kannul püsida. Pean tunnistama, et kuigi mul tema vastu vähimatki romantilist huvi ei ole, tunnen end Ryani seltskonnas üllatavalt turvaliselt ja mugavalt. Kuna mul midagi “kaotada” pole, lasen nüüd juba kõik torud lahti ja räägin kõigest, mis pähe tuleb – alates lapsepõlvest kuni helimeditatsioonideni välja. Ryan kuulab huviga ja mitte ühegi teema osas ei kostu temalt hinnanguid või sarkasmi, küsib ja räägib kaasa, mõtleb ja arutleb. Selline tunne, nagu oleks hea sõbraga seiklemas.

Ühel hetkel hakkab juba päris hämaraks muutuma ja kottpimedas me sama metsateed mööda enam alla minna ei saa – see on lihtsalt liiga ohtlik juba, kui enda jalgade ette ei näe. Võtame suuna sõidutee poole, mis on küll oluliselt pikem, kuid vähemalt ei kuku ennast kuskil surnuks. Enne kohtame veel lambaid ja kitsesid ühes aedikus, kes kõik meie juurde mökitama tulevad. Räägime nendega pikad jutud maha, enne kui teekonda jätkame. Varsti hakkab mulle tunduma, et Morzine jääb üha kaugele ja me oleme kõndinud vähemalt päeva kui mitte kaks. Selg hakkab valutama, põlved väsivad, aga meil ei jää muud üle, kui lihtsalt kõndida, kõndida, kõndida. Seal pimedas jään jälle mõtlema, kui kummaliselt turvaline on selle võhivõõra internetis kohatud meesterahvaga üki kottpimedas metsas jalutada, endal pole telefonigi kaasas. Jah, see lugu võiks ju jube halvasti lõppeda, aga minu sisetunne on nii rahulik, nii kindel ja vankumatu, et ma tean – minuga on tema seltskonnas kõik väga hästi. Ryani puhul märkan veel ühte ilusat asja – tunnen, et olen mõistetud. Jagan talle oma Kohviku kannatusi ning kuidas mul on jube raske vastu võtta ja meelde jätta suulisi korraldusi, ning Ryan noogutab kaasa, et see oleks ka tema jaoks ilmvõimatu ülesanne. Lõpuks jõuame naljatledes ja näljast juba pooldeliiriumis tagasi allalinna. Teeme jälle selle viisaka poolkallistuse, mille käigus saan taaskordse kinnituse, et mitte ükski minu ihurakk ei tunne vajadust teda puudutada, kuid Ryan tõestab ennast kui suurepärast džentelmeni ega ürita ühegi imeliku lähenemiskatesega piinlikku olukorda tekitada.

Koju jõuan umbes tund enne südaööd, kus Emily mind suurte silmadega vastu võtab: “Nooooh, kuidas siis oli?” Ohkan ja kinnitan, et midagi romantilist siit ei tule, aga et mul oli väga tore õhtu. Kasutu see kohtumine kindlasti ei olnud, sest vahel mõni inimene näitab nii ilusti kätte, millised väiksed asjad on suhetes olulised, ja see ongi tema ainus roll. Emily ohkab samuti kergendunult ja on lootusrikas, et äkki ma nüüd ikka lähen Frankiga välja. Pööritan silmi. Etteruttavalt võin ainult nii palju öelda, et Frankiga ma tõesti kohtun mitmel korral Emily sõprade seltskonnas. Kohmetu pikk ja kiitsakas noormees ei tee ühtegi üritust minu suunas rohkem, kui tavapärane sõbralik vestlus, kuni umbes kolmandal seltskondlikul kohtumisel üks mulle tundmatu neiu talle nõudlikult lausub, et ega Frank ometi daamil üksi ei lase koju jalutada. Frank pakib selle peale kiiresti ja kuulekalt oma asjad kokku ja saadabki mind koju. Franki kohta mul rohkem pole öelda, kui et Piret peab mulle pärast Eestist antibiootikume tooma kaks nädalat vältava põiepõletiku väljaravimiseks…

Viimane noormees, kes Morzine’is väga lühikese lavadebüüdi teeb, on Luke. See imeilusate blondide lokkidega noormees suutis kuidagi kogu selle kuuenädalase perioodi jooksul minu radari alt läbi joosta. Ta oli üks üks nendest kõrvalpoe noormeestest, kes iga päev lõunasöögi ja kohvi järel Kohvikus käis, kuid kellega mul tema hajevil oleku tõttu kunagi mingit vestlust ei tekkinud. Kuni minu viimase töönädalani. On minu eelviimane tööpäev, kell on umbes kolm päeval, Kohvik on üsna tühi ja sisse longib väsinud näoga Luke. Küsin nagu ikka kõigilt klientidelt, et kuidas su päev on läinud. Luke ohkab raskelt: “Halvasti, mul on täna nii halb päev. Kõigepealt kukkusin ma oma ratta katki… Noh, ja siis läksin tüdruksõbrast lahku.” Püüan oma võidurõõmsat nägu halvasti varjata ja lohutada: “Oi. Oi-oi, see on küll jah nüüd tõesti kurb uudis, oi-oi, kui kahju. Noh, las ma kallan sulle ühe õlle. Küllap kõigil tüdrukutel siin linnas on selle uudise üle hea meel.” Luke kehitab õlgu ja longib terrassile kössitama ja õlut jooma. Vaatan suurte silmadega naeru tagasi hoides Marianile otsa ja kilkan hääletult: “Luke on vallaline!!!” Marian kortsutab kulmu: “Sulle meeldib Luke või? Ma ei tea, minu meelest on ta kuidagi imelik, hängib koguaeg selle väikse poisiga koos. No aga kutsu ta siis välja!” Issand küll, ma ei saa välja kutsuda kedagi, kes just täna on lahku läinud. Tõsi, Luke veedab tõesti palju aega koos ühe 12aastase poisiga, kes on oma perekonna poolt täiesti unarusse jäetud, aga minu meelest on tema ja teised rattapoe tüübid poisi lihtsalt oma kaitsva tiiva alla võtnud, et see halvale teele ei läheks. Näiteks istusid nad paar päeva tagasi meie Kohviku terrassil ja Luke õpetas poissi malet mängima. Nii et midagi kahtlast mulle selle olukorra juures küll ei tundu.

Luke’ist mul midagi loota seega ei olnud, aga ometi minu viimasel õhtul ilmub ta koos teiste töökaaslastega pubisse minu “ärasaatmisele”. Tellin parasjagu baaris jooki ja mässan oma viipemaksega, kui üks mahe hääl mu kõrvale ilmub: “Noh, tundub, et kellegi boss on jätnud palga maksmata.” Ahaa, need vallatud lokid ja see leebe naeratus on ka end kohale vedanud. Ühineme seltskonnaga, kuid ülejäänud õhtu veedame vaid omavahel jutustades. Luke on sündinud ja kasvanud Normandias briti vanemate perekonda, mistõttu räägib ta lõdvalt nii prantsuse kui inglise keelt, kuid ei ole kummagi rahvuse poolt päris omaks võetud ja vaevleb seega väikest viisi identiteedikriisis. Luke on lootusetu romantik, kes pikalt vallalisena ei püsi, kuid samas ei kesta tema suhted üle aasta. Tal on nõrk koht prantsuse naiste osas, kes pärast esimeste liblikate kadumist märkavad, et see mees pole ikka üldse mingi prantsuse mees, ja nii need suhted rappa jooksevadki. Vahepeal ilmub seltkonda ka Frank, kuid mina olen liiga hõivatud Luke’i joogi pealt mündilehe väljakoukimisega. Lõpuks suundub mingi seltskond keldrikorrusele live-bändi kuulama, mina ja Luke nende seas. Lähen tellin baarist ühe vee, sest kaks kokteili on juba liigselt sumisema võtnud, ning ühinen poistega. Ühel hetkel pöördub Luke minu poole, astub sammu lähemale ja võtab minu klaasi teisest kõrrest pika lonksu. Ma ei tea, mis minu peas sel hetkel toimub, aga millegi pärast tekib sellest ootamatust lähedusest minu ajus täielik lühis, ning ma teatan: “Ma pean pissile minema,” ja lahkun sekundiga tantsupõrandalt. Vetsus vaatan endale peeglis sügavale silma, et aru saada, mis see nüüd siis oli. Oli-oli pissile vaja minna, aga et siis kohe niiviisi sekundi pealt või? Tõmban kopsud õhku täis, selja sirgeks ja lähen kindlameelselt tagasi tantsupõrandale olukorda lappima…, kuid leian Luke’i eest hoopis teisest seltskonnast mingite verinoorte neidudega vestlemas. Proovin vaikselt gruppi lisanduda, ent sellest ei tule midagi välja. Rory ja teised Kohviku poisid liiguvad edasi järgmisesse kohta, ühinen nendega ning samas suunas liiguvad ka Luke ja neiud, kuid üks-ühele jutule enam ei õnnestu saada. Ju siis haavasin noormeest. Õhtust vaikselt juba tüdinenud naasen korraks veel eelmisesse pubisse, kus Emily oma peika ja nende sõpradega täies peohoos on. Minu energia on aga raugenud ning kuulutan õhtu lõppenuks. Frank pakub selle peale, et äkki ootan ära, kuni tema oma joogi ka lõpetab. “Tänan pakkumast, aga ma lähen koju oma põiepõletikku ravima,” teavitan noormehele. “Noh, vähemalt ei ole see midagi hullemat!” proovib Frank hapu näoga naeratades olukorda siluda. Tunnen, kuidas mul tänaseks õhtuks on kannatus otsas ja suskan veel enne lahkumist: “Valus pissimine on päris hull asi, kas tead!”

Ja sellega oli minu jaoks Morzine ennast ammendanud.

Kärt