Küla keset kodu ehk naiste sõpruse olulisusest

Eelmises postituses kirjeldasin rohkem meie naistekamba olmedünaamikat, kuid sellest mitte väheolulisem meie ühiselu juures oli päris ehtsate sõprussidemete teke. Kuidagi kujunes nii, et mul tekkis võimalus mõlemat neidu eraldiseisvalt tundma õppida ja nendega kvaliteetaega veeta ning see oli üks ilus ja väärtuslik kogemus, mis vajab jagamist. Minu essimesed nädalad kulgesid vaid stressi ja Kohvikudraamadega tegelemisele ning kuigi ma jagasin Emily ja Kate’iga kõike ausalt, ei tahtnud ma oma uusi korterikaaslasi oma emotsioonidega kohe ära lämmatada. Lisaks ei tundnud ma neid veel ka piisavalt ning valisin natuke ettevaatlikumalt, kui palju ma neile mida räägin.  Nagu juba eelnevalt mainitud, siis Emilyt ei näinud ma alguses peaaegu üldse, kuid nii kolmanda-neljanda nädala paiku, kui Kate meid kassivalvesse jättis, hakkas tekkima rohkem kokkupuuteid ja suhtluspinnast. Algselt lihtsalt sõnumite vahendusel, et kes kassile konservi andis, sest vastupidiste graafikute tõttu me jätkuvalt ei sattunud üldse ühel ajal kodus kokku, seejärel ühine stress kassi ja rõdu pärast (remondi tõttu pidime selle tühjaks tassima) ning lõpuks kukkusime juba südamepuistamise auku.