Küla keset kodu ehk naiste sõpruse olulisusest

Eelmises postituses kirjeldasin rohkem meie naistekamba olmedünaamikat, kuid sellest mitte väheolulisem meie ühiselu juures oli päris ehtsate sõprussidemete teke. Kuidagi kujunes nii, et mul tekkis võimalus mõlemat neidu eraldiseisvalt tundma õppida ja nendega kvaliteetaega veeta ning see oli üks ilus ja väärtuslik kogemus, mis vajab jagamist. Minu essimesed nädalad kulgesid vaid stressi ja Kohvikudraamadega tegelemisele ning kuigi ma jagasin Emily ja Kate’iga kõike ausalt, ei tahtnud ma oma uusi korterikaaslasi oma emotsioonidega kohe ära lämmatada. Lisaks ei tundnud ma neid veel ka piisavalt ning valisin natuke ettevaatlikumalt, kui palju ma neile mida räägin.  Nagu juba eelnevalt mainitud, siis Emilyt ei näinud ma alguses peaaegu üldse, kuid nii kolmanda-neljanda nädala paiku, kui Kate meid kassivalvesse jättis, hakkas tekkima rohkem kokkupuuteid ja suhtluspinnast. Algselt lihtsalt sõnumite vahendusel, et kes kassile konservi andis, sest vastupidiste graafikute tõttu me jätkuvalt ei sattunud üldse ühel ajal kodus kokku, seejärel ühine stress kassi ja rõdu pärast (remondi tõttu pidime selle tühjaks tassima) ning lõpuks kukkusime juba südamepuistamise auku.

Ühe eriti raske tööpäeva lõpus sain Emilylt sõnumi: “Hei! Mis kell sa koju tuled? Ma mõtlesin, et teeks pasta bologneset ja siis võiks koos mingit filmi vaadata?” Naersin – Emily justkui luges mu mõtteid, sest minu plaan oli minna otse töölt poodi jäätist ostma ja ülejäänud õhtu diivanil siruli Kardashiane vaadata. Söögi tegemine oleks juba liiast olnud. Kirjutasin Emiliyle vastu, et see oleks lausa taeva kingitus ja ma lähen toon enne poest ühe B&J. “Mis see B&J veel on?” küsis Emiliy. “Ben and Jerry’se jäätis.” – “Ei ole nii!” vastab Emily ja saadab pildi ostukorvist, kus on juba B&J küpsisetaigna jäätis. Selle peale oleks tahtnud kohe ühe õnnepisara veeretada – õige jäätis ka veel! Vedasin ennast siis kuidagi koju ja viskusin diivanile pleedi alla. Emily tõi mulle klaasi veini ja snäkid ning palus rahulikult oodata, kuni pasta valmib. Kust sellist peikat saaks, palun, ma sooviks tellimuse esitada. Kuna minu ja Emily ühine salapahe on tõsielu TV, mis Kate’i jaoks on peaaegu et põlastusväärne huvi, siis saime rahumeeli koos teki all pastat hävitada ja Kardashiane psühhoanalüüsida, Mimi meie kahe vahel õnnelikult tukkumas. Inimestel lõpuks mõistus pähe tulnud ja oskavad temaga sama elustiili nautida! Järgmisel hommikul oli meil mõlemal vaba päev ning otsustasime järve äärde minna. Oli imeilus päiksepaisteline hommik ning kuigi augusti lõpupoole hakkasid õhtud juba jahedaks muutuma, siis päevad olid veel  mõnusalt suvesoojad. Mina haarasin kaasa ka läpaka, et pärast kohvikusse blogima minna. Järve äärde autoga sõites anus ja kirus Emily terve tee oma sõbrannat, et see temaga tuleks ja 45 minutit Aasia poodi kaasa sõidaks. Sõbranna, kellel oli samuti vaba päev, saatis ta pikalt ja ütles, et tema küll sellist ilusat ilma autos mööda ei saada. Kuulasin natuke seda halamist pealt ja teatasin siis otsustavalt: “Okei, kui sinnapoole mõni alpi mägiraudtee jääb (alpine coaster), siis ma olen nõus sinuga kaasa tulema.” Emily silmad läksid särama nagu öine kuu: “TÕSISELT VÕI? Sa päriselt tuleksid kaasa või? Oi, issand kui tore! Kuule aga Les Gets’ on küll ju see raudtee!” Noh, siis on otsustatud. Läksime mõlemad kohe nii elevile, et auto vist tõusis natuke õhku.

Järve ääres tegi Emily ette jooksuringi, mina ujusin risti üle järve ja pärast seda peesitasime koos murul. Emily, kes on minust umbes 8 aastat noorem, oli paar päeva varem nutnud, et ta on oma sõprade seas “see paks sõbranna” –  kõik teised on nii kondised. Nüüdki ei tahtnud ta oma riideid seljast võtta, jooksis ruttu pesuväel vette ja siis lamas minu kõrval, kõht sissetõmmatud. Vaatasin teda pika pilguga ja ütlesin siis tõsiselt: “Emily, sul on väga ilus keha ja väga kobe kann. Ilma naljata. Ja palun võta teatavaks, et ma ei ütle seda selleks, et sulle lihtsalt head meelt valmistada – ma olen 33aastane ja mul pole vaja mitte kellelegi pugeda.” Emily vaatas mulle otsa, suunurgad allapoole ja siis ütles poolpisarates naeratades: “Kääärt, kas sa tõesti mõtled seda tõsiselt? Aitäh sulle, see tähendab mulle väga palju!” Rääkisin talle siis, kuidas inimesed aeg-ajalt õnnitlevad mind raseduse puhul ja kuidas see on ka mind viinud vetsu pisaraid peitma, aga olles terve oma hilisteismeea ja kahekümnendad oma kõhtu kriitiliselt toksinud ja peitnud, olen ma nüüd viimased 5-6 aastat ja umbes 8-10 kg raskemana täiesti rahul kõikide kumeruste ja nõgusustega, mis mu keha katavad. Mulle koitis, et olin just paar nädalat tagasi sama vestlust Marianiga ju pidanud. Naised, miks me ennast nii kohutavalt klohmime?! Emily oli selles uudisest šokeeritud, et kuidas küll keegi võiks arvata, et mina rase olen. Novot. Seisa veel lõdvestunult eksole. Siis aga kuulutasin Emilyle: “Tead, mida sul on vaja? Seksikaid pilte endast! Jah, just. Mida sa siis oma peikale saadad?” Emily peika oli nimelt mitu kuud Austraalias ära olnud ja nad veetsid iga päev tunde telefoniga saatmas. Emily tunnistas, et ta oli tõesti proovinud endast peika jaoks pilte teha, kuid kabuhirmus kõik ära kustutanud. Ei, ei, nii küll ei saa.

Pärast järve ääres pikutamist lasin Emilyl end viia kohvikusse, toksisin ühe postituse valmis ja võtsimegi tee ette Les Gets’sse. Aasia pood oli sel korral küll kinni, aga mägiraudtee järjekorras hüplesime itsitades nagu kaks ärevikku muiste. Järjekord oli piisavalt pikk, et üksipulgi endale selgeks teha, kuidas see masinavärk ikka käib ja kui tõenäoline on sealt välja lennata ja end vigaseks kukkuda. Mägiraudtee sõiduriist näeb põhimõtteliselt välja nagu alusel autoistu, kuhu end rihmadega kinni paned. Külgedel on kaks kangi, millega saad kiirust maha pidurdada, ja niimoodi sind mööda metallrada püstloodis üles sikutama hakataksegi, et siis lustlikult röökides sealt sinka-vonka alla kihutada. Olin seda tegelikult juba Šveitsis teha tahtnud, sest seal asuvad maailma kõige suuremad ja pikemad mägiraudteed, kuid kuna need asusid minust liiga kaugel mägedes, pidin selle amatöörsema variandiga leppima. See osutus aga saatuse poolt heaks valikuks, sest mul pidi seal juba piss natuke püksi tulema. Võtsime Emilyga eraldi “autod”, mina ees ja tema natukese aja pärast järel. Mina kihutasin ikka mõnuga sealt alla, ise terve aja hüsteeriliselt naerdes ja karjudes. Oi, kui vabastav tunne see oli! Kuigi sõit oli üsna lühike, siis tulime sealt mõlemad eufooriast värisedes maha, Emily mind iga natukese aja tagant kõvasti kallistades, sest meil mõlemal oli hirm täitsa naha vahel olnud enne laskumsit. Edasi ühinesin Emily ja tema kahe töökaaslasega   “haldjabasseinidesse” ehk Fairy Poolsidesse ujuma mineku seiklusega. Need on siis sellised loomulikud väiksed üksteise otsa tekkinud kosekesed kivide vahel. Sinna ronimine sutas aga tõeliseks ellujäämiskunstiks, sest raja alguses oli tegelikult silt “matkarada suletud” ja ega sealt mingit otsest rada enam polnudki alles. Roomasime kuidagi aelgaslelt poolkülili alla koskede juurde ja jäime nõutult vaatame seda mullast lahtiste kividega seina – kuidas siit muidu üles tagasi peaks saama? Kehitasin õlgu, viskasin riided pealt ja ronisin esimesse “mullivanni”. Emily töökaaslane prantslanna Laura lõdises kaldal meie kõigi riiete all ja keeldus vette tulemast, sest jõgi ise oli nii külm, et selle kohimisega kaasa liikuv õhk oli üsna jäine. Kui Emily kord oli vaikselt vette tippida, tõmbasin oma salakaamera välja ja pistsin aga klõpsutama ning enne talle näitamist, kustutasin ära kõik kaadrit, mis vähegi kehva nurga alt said võetud. Kui Emily veest välja tuli lükkasin talle ekraani nina ette: “Näed, vaata kui kuum sa bikiinides välja näed!” Emily vaatas kihistades ekraani ja tunnistas, et kuule, täitsa kobedalt sai pildile jäädud küll. Andsin konkreetse käsu nüüd kaadrid ka peikale edastada. Emily lubas sõna kuulata. Edasi pani kõik kiirelt riidesse ja tirisime järgemööda üksteist käsi- ja jalgupidi mööda kallakut üles. Hiljem taastusime kohalikus pubis õlleklaaside taga.

***

Nädal enne minu lahkumist tuli Emily peika tagasi ja siis me teda praktiliselt enam kodus ei näinudki. See aeg sai minule ja Kate’ile jällegi väga eriliseks, sest me sattusime õhtuti kahekesi elutuppa juttu rääkima. Ja need olid kõige ilusamad, mõnusamad ja mõrumad vestlused kahe vallalise lastetu 30+ vanuses naise vahel. Rääkisime suhetest, bioloogilisest kellast, armastusest ja lastest, perekonnast ja seksuaalsusest ning lõputult naiste kehadest. Meie vahel oli nii ilus vaba õhustik ja sain ka teada, et Kate on täitsa koolitatud joogaõpetaja, spetsialiseerumisega vaagnapiirkonnale. Hästi palju oli avastamisrõõmu ühiste hirmude ja leppimiste üle ning oma teekonnal olime jõudnud samale tundele – meie sees püsib mingi rahulik optimism ja teadmine, et kõik tuleb omal ajal, ükskõik, millist elu teised samavanused parasjagu elavad. Ja Kate ütles ühe väga kihvti lause: “Ma kurtsin sõbrannale, et mul on nii kahju, et ma ei saa olla noor ema. Sõbranna ütles, et tead Kate, ükskõik mis vanuses sa lapse saaks, sa oled ikka noor ema!” Ja ma absoluutselt saan aru, mida ta selle all mõtles. Kui Emilyga sõpruses oli palju rõõmu ja kergust, siis Kate näitas mulle, mida tähendab tugev ja sügav sõprussuhe, selline, mis annab hõimkonna mõõdu välja. Selline, kellega hommikutee kõrval kräsuste juustega arutada, et kuidas valuliku pissimise puhul aru saada, kas tegemist on suguhaiguse või põiepõletikuga. Selline, kus me üksteisele aroomiõlisid laename. Selline, et kui sa päevadevaluga avastad, et valuvaigistid on otsas, läheb teine küsimatagi apteeki ja palub ennast mitte tüütada raha tagasi maksmisega. Ma saan ainult tänulikkusega mõelda, et selliseid hõimkonnaliikmeid on mul veel, kellega neid samu teemasid õhtust hommikuni saab jagada. Te teate, kes te olete!

Lisaks ühendas meid Kate’iga huvi spordi ja seikluste vastu. Kate nimelt oli pikamaa maastikujooksja – noh, selline, kes läheb ja sirkab võistlustel, kus joostakse paarkümmend kilomeetrit mägedes. Samuti käis ta sageli sise- või välitingimustes mägironimas või sõpradega mitmepäevastel matkadel. Oma viimasel nädalal ilmusin Kate’i magamistoa uksele ja kurtsin rasket elu – tahtsin nii väga enne lahkumist minna paraplaaniga tandemsõidule, sest oma esimest päevast Morzine’is olin neid pidevalt taevalaotuses hõljumas pidanud imetlema ja kadestama. Hinnad kusjuures ei olnud üldse kallid, nii 90-120€ esmase 15minutise sõidu eest. Millegi pärast aga elu võitles mulle väga selle plaani elluviimisel vastu ja kõikjalt sain kas vastuse, et aegu ei ole pakkuda, või ei vastatud mulle üldse. Halisesin, et kui saaks vähemalt Via Ferratatki tegema minna, oleksin rahul, aga üksi ei saa sinna kuidagi ilma autota minna ja hirmus oleks kah. Tahaks ikka kellegagi koos! Olin kahele noormehele selles osas vihjeid teinud, aga no need oli plaanide elluviimise võtmes üsna ebausaldusväärsed tüübid. Seega pöördusin oma viimases lootuses naiste poole! Kate hakkas kohe agaralt kaasa mõtlema ja lubas, et me läheme kindlasti ja teeme selle ära! Uuris natuke enne sõpradelt, et kas keegi tahaks kambakesi äkki minna. Mina kutsusin ka Emilyt kaasa, kes vajus oma tooli sisse kössi ja ütles, et tema kardab nii väga kõrgust, et pea hakkab ringi käima, ja seega ei ole see üldse viis, kuidas ta oma aega tahaks veeta. Läksimegi siis ühel pühapäeva hommikul Kate’iga kahekesi kõigepealt InterSporti, et sealt Via Ferrata varustused laenutada. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis 10€ eest anti kotike koos rakmete ja kiivriga meile sealt kaasa. Sõitsime siis kõrvalasuvasse suusakuurorti Avoriaz, mis suvekuudel on täiesti väljasurnud ja tühi kummituslinn. Olin üllatunud, et ärid lihtsalt kinni istuvad, kui Morzine’is olid kõik majutusasutused täisbroneeritud ja restoranidesse jagus kliente ohtralt. Via Ferrata ise oli täpselt see, mida ma olin tellinud – nii hirmus, et tahaks natuke püksi pissida. Via Ferrata tähendab siis sellist rada, mis on ehitatud mööda mägenta konksude ja trossidega ning sind lahutavad mustaks märjaks plekiks kukkumisest julgestusrakend, mille kahte karabiini sa muudkui kinni-lahti edasi klõpsutad. Mina arvasin, et see on rohkem nagu selline seiklusrada Nõmmel, aga tegelikult oli hetki, kus jalgu polnud mitte kuskile mujale toetada, kui libeda kiviseina pragudesse, endal samal ajal kõik lihased kehas pingutusest ja hirmust värisemas. Proovisin keskenduda hingamisele ja enda ette vaatamisele, Kate taamal muudkui hops ja hops edasi liikudes. Ta oli väga julgustav ja ergutas mind, et ma olen väga tubli ja saan hakkama ja see kõik on tegelikult äraütlemata lihtne. Mina samal ajal peas teda ja tema kerget kekslemist vandudes, ise mõtlemas, et kui ma nüüd enam edasi ei suuda minna, kas siis helikopter tuleb mulle järele? Lõpuks siiski suutsin hingamisega ärevust hallata ja raja lõpuni teha. Tagasi raja algusesse jalutades rääkisime enda mõtetest ja kehalistest kannatustest üle olemisest, vastupidavusspordi võludest ja elukestvast keha arendamisest kõikvõimalikes suundades.

Jah, üks imeline pisike segasummasuvila oli meil viis nädalat Morzine’is ja need kogemused, mida ma kannan endas pikalt. Viimasel õhtul selgus veel ka tõsiasi, et ühe katuse all elasid üsna harmooniliselt kõik kolm tulemärkide esindajat – Jäär, Lõvi ja Ambur.

Teie tuline jäär
Kärt