Esimene töönädal Morzine’is – ajutine kodu, uued tutvused ja šokk süsteemile

Esimese nädala hommikul ärkan Hideout hostelis ning mõtisklen, kuidas oma päeva nüüd õhtusse veeretada. Olen oodatud kella kaheks kohvikusse esimesele tutvumispäevale ning õhtul saan kohvikubossi korterisse sisse, kuid vahepealne aeg ripub õhus, sest hostelitoa peab käest andma juba kell 11. Pakin siis koti pärast hommikusööki kokku ja viin pakihoidu ära, väiksesse seljakotti pistan ujumisriided ja raamatu. Sõidan esimese asjana kohaliku tasuta bussiga Montriondi järve äärde, sest see imeline koht andis kindlasti tõuke, miks ma tahtsin Morzine’i tagasi tulla. Järv on täpselt nii imekaunis, kui ma mäletasin, ainult et nüüd on veetemperatuur oluliselt soojem kui eelmisel korral. Pikutan keset mägijärve ja mõtlen taas – selline esmaspäev siis? Elus on ikka õigeid valikuid tehtud. Pärast mõningast peesitamist ja raamatu lugemist sõidan tagasi Morzine’i, et end viia kõige prantslaslikumale lõunale üldse – haaran kohalikust toidupoest salati, eurise baguette’i ja kangi juustu ning lähen sellega pargipingile päiksevarju. Ma ei tea, mida need prantslased saia sisse panevad, aga ma pakun, et heroiini, sest kuidas saab lihtsalt nisu teises riigis nii taevalikult maitsta? Ainuke asi, mis mind sellest uimast maa peale toob, on herilased. Need ei mõista kohe üldse austada minu privaatruumi ja kutsuvad terve suguvõsa vaatama. Pistan saia kotti ja jalutan kohviku poole. 

Kohvikus tervitab mind laia naeratusega kohvikuboss ja teised töötajad, kelle nägusid ma veel ei suuda salvestada. Lahkelt tuuakse mulle tasuta kohv ja mina süvenen blogi toksimisse. Varsti tekib Bossil rahulikum hetk ning ta kutsub mind kohvimasinaga tutvust tegema. Minu peas tähendab see kiiret ülevaadet, et siit tuleb kohv, siin tambid ja siit vajutad sellele nupule, lihtne. Kogu minu mure on koondunud piimavahustamise peale – kas ma ikka oskan seda veel teha, sest tõenäoliselt pean ju näidiskohvi valmistama. Reaalsuses on aga latte art minu kõige väiksem mure. Härra asub hoopis ülevaadet tegema, milliseid ube kasutatakse, kuidas neid kaaluda ja jahvatusastet korrigeerida, kui pikalt peab kohv jooksma ning kuidas maitsma. Vaatan talle veidi tuhmilt otsa: “Et käppa ja kohvi peab siis nagu iga kord kaaluma või?” – “Jah, sest ubade kogusest, suurusest ja õhuniiskusest-temperatuurist sõltuvalt võib muutuda jahvatatud kogus.” Tunnen higiniret kuklaaugus moodustumas ja hakkan enda sobivuses kahtlema. Ma päris ausalt ei arvanud, et kuskil pisikeses mägikülakeses läheb vaja nii kõrgel tasemel baristateadmisi. Ma arvasin, et me lihtsalt… teeme kohvi. Äkki ma olen ennast reklaaminud üle oma võimete ja see, mida minult nõutakse, on mäetasemel üle sellest, mida ma oskan ja tean. Aga noh, siin ma nüüd olen, eks tuleb õppima hakata. Ja kui ma ikka väga koba olen, ju mind siis üsna ruttu ka minema saadetakse. Boss kinnitab, et võtame hääästi rahulikult, ei ole vaja stressata. Minu esimese nädala ülesandeks saab lihtsalt kohvimasina kasutamise selgeks õppimine ja harjumine. Okei, vähemalt ei eeldata, et ma kõike kohe oskama pean. Piima lastakse ka ikka vahustada, temperatuur tuleb õige, kuid õhku saab natuke rohkem kannu sisse, kui vaja. Siiski loetakse konsistents täitsa rahuldavaks ning olevat näha, et ma ikka olen varem piimakannu käes hoidnud. Boss lohutab, et piimaga harjumine võtab aega – nimelt kasutatakse kohvikus kohalike lehmade toorpiima, mis tähendab, et rasvasisaldus on igas pudelis erinev. Ei ole mingit Alma 2,5% piima – kõik sõltub sellest, kui (de)hüdreeritud lehmad parasjagu mäenõlval on. Minu üllatuseks läheb piima valamine mul untsu – konsistents ei ole päris see ning tassi kuju on ka võõras. Boss on jällegi maru mõistev – ei ole midagi, küll tuletad meelde vanad oskused, süda või lilleke kohvil on lihtsalt esteetiline väärtus, kuid espresso peab olema perfektne ja piim õigesti vahustatud. Okei, ühesõnaga olukord ei ole lootusetu, aga standard on kõrge. Selle jutuga saadetakse mind “koju” (mida mul veel ei ole) ning järgmisel päeval palutakse kella 11ks kohale ilmuda – õppivat baristat pole mõtet kella kaheksaks hommikutrammile ettetuigerdama kutsuda.

Kella kuueks olen oodatud Bossi koju, kes kraamib veel oma viimaseid isiklikke asju kokku ja vahetab voodipesusid. Korter asub ühes nendest klassikalistest onnikestest, mis siin kõiki mäenõlvasid kaunistavad. Tee majani viib muidugi otse mäkke, seega olen täiesti läbimärg ja hingetu kohale jõudes. Aga noh, vähemalt vaade saab olema ilus! Nala jookseb mulle rõõmsalt vastu tervitama (bossi koer, kes alati kohvikus on koos temaga). Võtmed antakse kätte, lubatakse kõike kasutada, aga loetakse siiski sõnad peale, et kena oleks mitte midagi ära lõhkuda. Selle viimase lause tõttu ei kasuta ma oma siinoleku jooksul kordagi Bossi käsitöö portselanist tasse, vaid jään köögikapi odavamate valikute peale. Kui Boss on lahkunud, teen väiksele kahetoalisele korterile tiiru peale – no küll on sellel härral ikka hea maitse. Ei ütleks küll, et tegemist on meesterahva koduga. Köögikappide sisu näitab selgelt, et tegemist on koka koduga – pannid on eraldatud rätikutega, et vältida pindade kriipimist; noad on teravad; kappides leidub umbes kolme erinevat sorti suhkrut, datleid, pähkleid ja jahusid. Kohvi valmistamise varustusest ma parem ei hakka rääkima, kõik peened tähtede ja numbrite kombinatsioonid on esindatud. Vaade on täiesti vapustav ja valgust on korteris ohtralt. Märkan riiulil prantsuse keelset raamatut kohviku avamisest. Tundub suurepärane võimalus õppida korraga nii kohvi valmistamise oskusi kui barista jaoks tarvilikku sõnavara. Tunnen ennast õhtu lõpuks veidi targemana, kuid pea tahab otsas plahvatada.

Järgmisel hommikul ärkan oma ajutises uues kodus paraja ärevusehunnikuna. Sellist ärevust pole ammu tunda saanud ja ma ei tervita seda seisundit just avasüli. Proovin mediteerida ja võimelda ning närvisüsteemi rahustada, kuid see lappab ikka oma hea äranägemise järgi. Hea küll, oleme siis ärevad… Hakkan 15 minutit enne tööpäeva algust kohviku poole kõndima, kuid leian end lõpuks ikka kiirustamast, sest jalutasin liiga rahulikult. Saabun õigeaegselt kohvikusse, valmis tööd tegema, kuid boss suunab mu hoopis istuma – oota natuke ja joo kohvi, kuni rahulikumaks jääb. Olen natuke pettunud – tulin tööle ja appi, aga nüüd istu hoopis käed rüppes ja vaata, kuidas teistel kiire on? Olgu, alguse asi. Lõpuks, kui suurem kiire möödunud, lubatakse mind ka leti taha. Kohal on lisaks Bossile austraallanna Kate ja eksootilise välimusega prantslanna Marian, köögipoolel inglasest kokk Rory. Minust saab Kate’i parem käsi, kuna tema on ka barista, kes aeg-ajalt abiks käib. Tema võtab vastu tellimusi, mina õpin masinat tundma ja kahepeale saab mingisugune töö tehtud. Kuigi minu fookus peaks olema kohvimasina tundma õppimisel, siis tegelikult jään vahepeal mõneks minutiks ka leti taha üksi, mis tähendab minipaanikat – ma ei tunne ei söögi- ega joogimenüüd ega oska kassaaparaati kasutada. Nii palju kaost ja teadmatust pole selle 33aastase füsioterapeudi aju pidanud juba aastaid tundma, aga nooruslikkusele pidavat hea olema algaja rollis olemine, seega püüan vaadata olukorda positiivse külje pealt. Lisaks saan aimu, milline pedant härra Boss tegelikult on – enda ümbrus tuleb pidevalt erinevate lappidega korras hoida. Roosa leti, roheline laudade pühkimiseks; helehall piimavahusti, tumehall kohvimasina puhastamiseks. Arvasin alguses, et tegemist on naljaga, kuid õpin õige pea, et lappidega kohvikus nalja ei ole. Eriti oluline on hoida kraanikausi ümbrus kuiv, sest seda ümbritsev täispuidust lett on väga kallis. Selle eest saavad kõik töötajad piki päid ja jalgu, kuigi minu meelest on eos tehtud juba väga ebapraktiline materjalivalik. Letitaguses kraanikausi kohal asetsevad kaks kraani, millest üks tuleb hoida kuuma ja teine külma vee peal, et õige temperatuuri otsimisega vett ei raisataks. Pedantsuse eriklass on muidugi see, et koogiletti tuleb pühkida õiges suunas, et see vastaks roostevaba terase kiudude suunale. Ja viimase asjana tuleb päeva lõpus kõik tassid üle lugeda (selle kohta küsides kehitavad kõik teised töötajad õlgu – ei tea, pole kuulnud, pole kunagi teinud). Mõne asja puhul ma reaalselt hakkan kahtlema, kas Boss üritab mulle tünga teha. 

Umbes samas vaimus möödubki kogu esimene nädal – kaose ja ärevuse udus, aju otsas huugamas. Põhiliseks probleemiks saab aga see, et kuna ma pidevalt stressan, kannatab mu mälu ja aju funktsioneerimisvõime. Kipun kohmerdama, kobistama ja veidi omadega kinni jooksma. Boss ei ütle mulle kordagi ühtegi halba sõna, on väga kannatlik ja toetav, kuid mu kuklakarvad ütlevad, et ühel hetkel see kahvel kukub. Märkan tema käitumist ja suhtumist teistesse töötajatesse ning tajun, et Boss on tegelikult väga kärsitu ja nõudlik mees. Lihtsalt mitte minuga, veel.

Minu rõõmuks kirjutab mulle teise päeva õhtul Selma ja kutsub sõpradega järve äärde. Olen küll tööst väsinud, kuid pean kinni endale antud lubadusest olla jah-naine ja oma sotsiaalelule tuld alla puhuda. Kõrvuni naeratav Selma võtab mind oma auto peale ning asume järve poole teele. Meiega ühineb poolel teel inglane Rosie, kes on vist kõige pikem ja kõhnem tüdruk, keda ma kohanud olen. Selle juures on tal pikk nina, kõrvadeni naeratus, lokkis juuksed ja sõbralik särtakas iseloom. Mulle juba Rosie meeldib. Järve ääres asetame lina maha, loobime snäkid laiali ja mina lähen panen kohe sumaka peakat. Mõnus soe õhtupoolik. Seejärel pläkutame nagu homset poleks – tööst, reisimisest, poistest ja meestest. Veidi hiljem ühinevad meiega prantslasest keskealine paar, kellega Selma kunagi korterit jagas, ning Connor, kes Morzine’is majutusasutustes tube koristab. Connor on imenunnu ja paigutub minu peas kategooriasse “beebid”. Kui õhtu juba nii pimedaks läheb, et ma inimeste suid rääkimise ajal ei näe, otsustan ühineda lahkuva Connori ja Rosiega, et saada autoga küüti tagasi koju. Kallistan Selmat, kes lahkub järgmisel päeval Morzine’ist, ning tänan teda kõige hea eest, mida ta minu teele selle lühikese ajaga on suutnud tuua. Rosie küsib minu numbrit ja pakub, et me võiks millalgi koos matkama minna – enamasti peab ta sportlikke tegevusi üksi ette võtma, sest kõik ülejäänud 20aastased harrastavad hobidena pohmakat ja igaõhtust pidutsemist. Võtan Rosie pakkumist kui ühte järjekordset viisakat sõnakõlksu, kuid õpin õige pea, et Morzine’is on koos haruldast tõugu inimesed – sellised, kes päriselt peavadki oma sõna.

Oh, sa mu Morzine – küll sul on ikka palju tahke!

Kärt