Esimene töönädal Morzine’is – ajutine kodu, uued tutvused ja šokk süsteemile

Esimese nädala hommikul ärkan Hideout hostelis ning mõtisklen, kuidas oma päeva nüüd õhtusse veeretada. Olen oodatud kella kaheks kohvikusse esimesele tutvumispäevale ning õhtul saan kohvikubossi korterisse sisse, kuid vahepealne aeg ripub õhus, sest hostelitoa peab käest andma juba kell 11. Pakin siis koti pärast hommikusööki kokku ja viin pakihoidu ära, väiksesse seljakotti pistan ujumisriided ja raamatu. Sõidan esimese asjana kohaliku tasuta bussiga Montriondi järve äärde, sest see imeline koht andis kindlasti tõuke, miks ma tahtsin Morzine’i tagasi tulla. Järv on täpselt nii imekaunis, kui ma mäletasin, ainult et nüüd on veetemperatuur oluliselt soojem kui eelmisel korral. Pikutan keset mägijärve ja mõtlen taas – selline esmaspäev siis? Elus on ikka õigeid valikuid tehtud. Pärast mõningast peesitamist ja raamatu lugemist sõidan tagasi Morzine’i, et end viia kõige prantslaslikumale lõunale üldse – haaran kohalikust toidupoest salati, eurise baguette’i ja kangi juustu ning lähen sellega pargipingile päiksevarju. Ma ei tea, mida need prantslased saia sisse panevad, aga ma pakun, et heroiini, sest kuidas saab lihtsalt nisu teises riigis nii taevalikult maitsta? Ainuke asi, mis mind sellest uimast maa peale toob, on herilased. Need ei mõista kohe üldse austada minu privaatruumi ja kutsuvad terve suguvõsa vaatama. Pistan saia kotti ja jalutan kohviku poole.