Õnne 13 Morzine’i moodi

Minu teine nädal algab kolimisega uude koju. Esmaspäeva õhtul pärast tööd pakin bossi juures oma kodinad kokku ja marsin kuuma päikse käes õnneks küll suunaga mäest alla korteri suunas. Kodu on tühi ja võti on mulle jäetud koridoris rippuva jope taskusse. Kate hoiatab, et võti vajab natuke logistamist, aga ühel hetkel olen ma üleni higine ja vihane, sest ükski raputamine, pööramine, tõmbamine, tõukamine ega logistamine ei anna tulemusi. Lõpuks mingi ootamatu valemiga uks siiski avaneb ning ehmunud Mimi võtab mu kräunudes vastu. Pakin oma koti kiirelt lahti, panen riided rippuma ning peidan seljakoti ära – nii hea tunne on vaadata, kuidas mu asjadel on lõpuks koht ja ma ei pea seda kotti nüüd 5 nädalat nägema. Tuba pole enam nii kõle, kui minu asjad seal sees on, kuid siiski on puudu sisustuselementidest nagu taimed, küünlad, pildid seintel. Võrreldes ülejäänud korteriga on mu tuba ikkagi tühi ja isikupäratu. Naudin seejärel uhket üksindust ja õhtust päikest, peesitades diivanil Mimi kahtlustava pilgu all. 

Kui õues hakkab juba pimenema, saabub koju Kate ning jääme minu ukseavas jutustama, nii et lõpuks kükitab Kate koridori põrandal ja mina oma voodil. Vestlus võtab üsna kiire pöörde Kohviku peale ning kurdan oma rasket orjaelu. Räägime ka töötajatest, kellest üks – Rory – on tema ekspeika. Ootamatult manitseb mind Kate aga hoopis teise töökaaslase osas: “Mida iganes sa teed, VAATA ET SA SCOTTYGA EI MAGA!” Ee, mis-mis nüüd? Scotty on teine Kohviku köögis töötav inglane, mulleti ja täoveeringutega skaterboy. Suurema osa oma ajast on ta kas pohmas, purjus või aines. Esmapilgul absoluutselt mitte minu tüüp, aga ei saa öelda, et ma tema šarmile oleks külmaks jäänud. Scotty on nimelt selline tüüp, kellel on hele-helesinised silmad, särav naeratus ja ta kutsub kõiki “love” või “darling”. Kui sa talle kohvi teed, siis ta ütleb sulle magusalt: “Thanks, love!” Samuti võib ta tööle saabuda suurima pohmakaga ning kõigile naistöötajatele põsemusisid lärtsatama hakata või lihtsalt tulla su kõrvale seisma, asetada käe ümber õlgade ja küsida, et noh, kuidas läheb. Ühesõnaga, raske vihata. Seega püüan Kate’i manitsuse peale säilitada võimalikult neutraalselt nägu, kuid üsna kindlalt punastan ma ninaotsast kõrvatippudeni ja küsin läbinähtava allasurutud naeratusega: “Ahsoo, miks siis nii?” Midagi üllatavat vastuseks ei tule – Scotty vahetab naisi nagu sokke ja kohtleb neid halvasti. Seda ei ole väga raske järeldada ausalt öeldes. Uurin, et kas siin korteris on ka naisi, kellega Scotty maganud on. Nüüd on Kate’i kord kõrvaotsteni punetama hakata ja pudistada mulle otsa vaatamata: “Ei no…kes poleks!” Novot, siia see koer on maetud.

Järgmisel päeval selgub tööl, et kõik kes on siin linnas keegid, lähevad õhtul La Marmotte’i. See pidavat olema selline pubi, kus kord nädalas on nö avatud grilliõhtu – tood oma tooraine kohale, nemad grillivad selle ära ja kõrvale saad TASUTA salateid, kastmeid, saia. Ainuke teenimiskoht sellel õhtul on joogid, mida baaris müüakse. Kõlab põnevalt, tuleb ära teha. Lepime Marianiga kokku, et läheme kõigepealt otse pärast tööd tema autoga Montriondi järve äärde ujuma ja sealt otse siis Marmotte’i. See on esimene kord, kui ma Marianiga üks-ühele aega veedan, ja pean tunnistama, et meil on väga tore koos. Pärast ujumist peesitame mõnusalt päikse käes ja nõustume, et sellist elu võiks ju elada küll. Kuigi me klapime Marianiga väga hästi, on mul siiski naljakas tunne tema osas. Ma ei saa päris hästi aru, mida ta tegelikult mõtleb. Ta on nii ülevoolavalt rõõmus ja sõbralik ning sellised kiirelt sõbrunevad inimesed tekivad minus alati ettevaatlikkust. Tööl olles teavitas ta täna, et ma olen nüüd tema uus sõber, sest tal on vaja kellelegi südant puistada. Võtsin rolli hea meelega vastu, sest sõpru läheb ikka vaja, eriti pingelises töökeskkonnas. Marian on nimelt Bossi uue pruudi parim sõbranna, kuid selle suhte käigus on Mariani ja sõbranna suhted teravaks läinud. Seega – asedussõbranna Kärt teie teenistuses. Marianil oli nimelt hirmsasti vaja kellelegi rääkida oma suurest südamemurest nimega Nicolas, kes töötab meie kohviku kõrval asuvas Rattapoes. Rattapood ja Kohvik on omavahel suured sõbrad, sest Rattapoe poisid käivad meilt soodsalt sööki ja jooki päeva jooksul tellimas. Näen ränka vaeva nende nägude ja nimede meelde jätmisega, sest iga päev tuleb neile nimelised allahindlusega arved avada. Sel hetkel, kui Marian mulle oma armuvalust räägib, pole mul tegelikult õrna aimugi, milline neist Nicolas on, aga Marianile ta igatahes hirmsasti meeldib, kuid kas “suur armastus” on ühe- või kahesuunaline, jääb mõistatuseks. Nicolas nimelt küll teeb iga päev Marianile komplimente ja flirdib, aga välja pole kutsunud ja lisaks on Nicolas kõigiga väga sõbralik. Üllataval kombel muutub nii elav ja särav Marian Nicolasest rääkides jube ebakindlaks.

Sõidame siis järve äärest heas tujus edasi Marmotte’i, mis on juba paksult rahvast täis ja ülilärmakas. Viime oma poest haaratud chorizo vorstid ja Camemberti juustu grillmeistrite juurde järjekorda, nimed kirjutame markeriga peale ja toome baarist joogid. Pole nii ammu alkoholi joonud, et esimesed lonksud külma õlut võtavad juba sumisema. Seda on ka vaja, sest keskkond on sotsiaalselt üsna ülestimuleeriv. Sätime end suurde seltskonda, kes on hõivanud kaks lauda. Seal on meie töökaaslased Rory ja Scotty, poisid kõrval- ja vastaspoest ning hunnik tundmatuid blonde tüdrukuid. Tõsilugu, kõik on blondid ja poolpaljad. Esmasel vaatlusel tundub, et vist on inglased kõik, aga siis satun tutvuma kahe enda läheduses istuva neiuga, kellest üks on austraallane ja teine hoopis rootslane. Püüame end üksteise eludega kurssi viia, kuid paraku on ümberringi nii lärmakas, et vaevu on võimalik kellegi juttu eristada. Ühel hetkel hüütakse mikrofonist minu ja Mariani nimesid, mis tähendab, et meie toidud said valmis. Imestan, et seda üldse üle jutusumina kuulda oli. Istume siis lõpuks Marianiga veidi eemale ja keskendume hoopis omavahelisele vestlusele. Sel korral aga lähevad jutud palju isiklikumaks ja tõsisemaks ning tuleb välja, et särava ja seltskondliku Mariani kuvandi taga on hoopis väga endaga pahuksis ja madala enesehinnanguga neiu. Kuulan šokeeritult tema lugu ja tunnen talle kaasa. Olen ka ise suure osa oma elust raisanud enesekriitilisusele ning minu kehakuvandi on päästnud sport ja head mehed. Esimene on näidanud, et keha juures on kõige vähem olulisem selle väljanägemine, ning viimased on aidanud ümberkujundada minu negatiivset sisekõne oma keha kohta. Ütlen ka Marianile välja, et minu mittefeministlik soovitus on leida endale hea mees, kes aitab sul näha enda häid külgi. Marian vaatab oma käsi ja ütleb, et ta pole kindel, kas häid mehi üldse on olemas. Kõik tema eelmised suhted on sisaldanud solvanguid ja halvustusi ning soovitusi minna iluopile. Ma ei tea, mis -vahetusoperatsioonile ma siis üldse minema peaks, sest Mariani juures pole ühtegi asja, mis vajaks kohendamist. Ohkan ja kallistan teda.

Ühel hetkel märkan rahva seas liikumas Scottyt, kelle lõuad ujuvad ühelt küljelt teisele ja pupillid on suuremad kui mu õlleklaasi põhi. Marian vaatab teda ja küsib mult: “Mis sa arvad, kui paljude naistega ta siit seltskonnast maganud on?” Vaatan meie ümber vadistavaid purjus näitsikuid ja pakun, et küllap vist kõigiga. Marian pistab selle peale karjudes Scotty poole lehvitama ja käsib tal meie juurde maha istuda, et olulised faktid selgeks teha. Ujuva lõuaga Scotty vaatab kõigepealt meid, siis veidi aega neidusid ja siis teatab: “Siit mitte kellegagi, need on kõik sõbrad. Ma hoian need asjad eraldi.” Vaatame Marianiga teineteisele imestunult otsa – vaata, kus noormehel on reeglid. Scotty uurib, et miks me seda teada tahtsime. Kehitame õlgu, sest mis põhjust meil ikka peale uudishimu on. Vastame, et mis me temasugusest fuckboy’st ikka muud oskame arvata. Scotty teatab selle peale, et ta süda sai ühe korra murtud ja nüüd ta kindlustab, et seda rohkem ei juhtuks. Jah, iga panovenna luigelaul – see üks naine.

Lõpuks hakkab uni peale tulema ja kella kümne paiku istume uuesti autosse, et koju sõita. Ma ülemäära pikalt selle üle ei juurdle, et Marian natuke joogine on, sest distants on lühike ja Morzine’is puudub igasugune liiklus. Seega jõuan elu ja tervise juures koju, kus mind korterikaaslaste asemel ootavad ees hoopis Emily vanemad. Emily endaga pole ma siiani kohtunud, sest ta töötab minuga täpselt vastupidises vahetuses – ärkab kella 10-11 ajal, läheb tööle kell viis õhtul ja jõuab tagasi südaöö paiku. Kate on pikaks nädalavahetuseks ära sõitnud Šveitsi mingile pöörasele jooksuvõistusele mägedes ning jätnud meid kassivalvesse. Tema magamistuppa on selleks ajaks sisse kolinud Emiliyle sünnipäeva puhul külla sõitnud ema ja isa. Elutoa diivanil lamab tõstetud ortoossaapaga Emily ema, kes paar nädalat tagasi suutis oma kannakõõluse rebestada. Nüüd ta õnnetuke peab aktiivse elu asemel hoopis diivanipatjadel olesklema. Naine ise on imeilus – pikkade blondide lokkide, südamliku sooja naeratuse ja heleda häälega. Tunnen ennast tema seltskonnas koheselt nii hoituna, et kurdan on rasket tööelu ja Bossi hirmuvalitsust. Ema kuulab mind kaastundlikult ja on inglaslikult kohmetu, sest neil on ju rahvuslikult raske negatiivsete emotsioonidega toime tulla. Vahepeal saabub köögist veiniklaasidega Emily isa, kes on täpselt sama meeldiv, soojade silmade ja maheda häälega isend. Lööme kõik Emily auks klaasid kokku, kes ikka veel tööl on, ning kuulame isa meenutusi aastast 1992, kui ta sõjaväega Riia lähedale väljaõpet tegema viidi ning kuidas kuidas nad keset talvist ööd miinuskraadide ja tuisuga pidid akendeta mahajäetud majas kuidagi endale eluaseme looma. Vaatan neid kahte ja mõtlen, et huvitav kas selline ongi elu, kui su vanemad koos elavad või. Kae nalja.

Lõpuks saabub ka väsinud Emiliy ning nüüd asuvad need kolm kõik maheda häälega viisakusväljendeid vahetades sõbraliku huumoriga vadistama. Tunnen, kuidas pea hakkab sellest natuke ringi juba käima, lõpetan oma veiniklaasi ja jätan perekonna taaskohtumist nautima. Mida kõike see elu Morzine’is endaga kaasa ei too.

Kärt