Õnne 13 Morzine’i moodi

Minu teine nädal algab kolimisega uude koju. Esmaspäeva õhtul pärast tööd pakin bossi juures oma kodinad kokku ja marsin kuuma päikse käes õnneks küll suunaga mäest alla korteri suunas. Kodu on tühi ja võti on mulle jäetud koridoris rippuva jope taskusse. Kate hoiatab, et võti vajab natuke logistamist, aga ühel hetkel olen ma üleni higine ja vihane, sest ükski raputamine, pööramine, tõmbamine, tõukamine ega logistamine ei anna tulemusi. Lõpuks mingi ootamatu valemiga uks siiski avaneb ning ehmunud Mimi võtab mu kräunudes vastu. Pakin oma koti kiirelt lahti, panen riided rippuma ning peidan seljakoti ära – nii hea tunne on vaadata, kuidas mu asjadel on lõpuks koht ja ma ei pea seda kotti nüüd 5 nädalat nägema. Tuba pole enam nii kõle, kui minu asjad seal sees on, kuid siiski on puudu sisustuselementidest nagu taimed, küünlad, pildid seintel. Võrreldes ülejäänud korteriga on mu tuba ikkagi tühi ja isikupäratu. Naudin seejärel uhket üksindust ja õhtust päikest, peesitades diivanil Mimi kahtlustava pilgu all.