Rosiega mäe otsas ehk matk ühe erilise 20aastasega

Täna soovin ma teile rääkida sellisest tegelasest nagu Rosie. Rosiest tuli juttu eelmises postituses, kui ma Selma sõpradega järve ääres kohtusin. Juba järgmisel päeval kutsus ta mind oma sõpradega grillima, kuid ma olin liiga küpse tööpäevast, et õhtul veel kellegagi sotsialiseeruda. Rosie ei lasknud minu eitavast vastusest end häirida ning uuris, millal mul esimene vaba päev on. Ega ma ise ka seda veel ei teadnud, aga töölt aru pärides lubati laupäev vabaks anda. Selle peale küsis Rosie, kas ma sooviks temaga matkama minna ja pärast väikse kohvi teha. Muidugi soovin! Ma polnud pärast Norrat õieti saanudki peapidi pilvedesse ronida, seega plaan paigas.

Kohtume Rosiega laupäeva hommikul linnavalitsuse ees, et alustada mulle täiesti tundmatut matka, kuna usaldan, et matkaneiul on taustatöö tehtud. Jutt oli, et kusagil tee peal saab kohvi ja äkki isegi lõunat, aga igaks juhuks pistan lisaks veepudelile ka ühe võileiva ja Snickersi kotti. Pöörame ninad kauni rohelise künka poole ja alustame kõmpimist mäe “alguse” suunas. Ühel hetkel jõuame püstloodis teeraja ette,  mille kõrval asuv teeviit kannab nimetust ‘Pointe de Ressachaux’. Täpselt nii hääldamatu nimega tipu suunas me kõndimist alustamegi. Rosie sõnul olid tema sõbrad käinud siin sünnipäevamatkal ja see võttis neil aega viis tundi, aga noh, me kahekesi oleme ikka kiiremad. Nojah, parem oleks, sest ma oma šokolaadi ja võikuga võin sinna tippu küll jõuda, aga siis vajan juba lisaturgutust kohvi ja lõuna näol, et alla tagasi ka jaksaks kõmpida.

Matka algus on nii järsk, et ma olen esimese 20 minutiga täiesti keel vestil. Rosie hingeldab ka veidi ja tunnistab, et vähe sirge nurga all on see start, aga pole hullu, edasi peaks ikka laugemaks minema. Noh, ei läinud. Umbes tund aega järjest saan ma vaadata Rosie kondiseid jalgu enda ees kalpsamas, samal ajal kui hing paelaga kaelas temaga kaasas üritan püsida. Paraku tuleb mul siiski iga kümne minuti järel puhke- ja joogipausi nõuda, sest pool kopsumahust kulub lobisemisele. Läbi saavad hekseldatud elulood, perekonnad ja sugulased, töökohad ja kooliteed. Rosie on 22aastane, päris Inglismaalt ja üles kasvanud maal ning kolis Morzine’i eelmise aasta novembris, sest sai võimaluse tulla siia kohalikku arhitektuuribüroosse praktikale. Nüüd aitab ta sisearhitektidel disainida kohalikke mägionnikesi. Praktikaperiood saab kahjuks septembri algusega läbi ning neiu peab naasema vihmasele kodumaale, et ülikooli viimane aasta ära lõpetada. Saan teada, et tal on ka vennad, kes on kaksikud ning kellest üks on gei ja teine homofoob. Kõlab nagu suurepärane bande.

Lõpuks jõuame esimesele tasasele nõlvale haljal aasal, kus päike soojendab heledalt ja minu rõõmuks on võimalik jääkülma kraaniveega veepudelit täita. Küpseme päikse käes veidi ning jätkame matka. Tasast nõlva jätkub mõnesajaks meetriks, kuni jõuame mäetipu jalamile. Küsin Rosie käest, et kus see kohvik või restoran on, mille pärast ma siia otsa ronisin? Rosie vangutab pead, et noh, tavaliselt nagu teistel matkaradadel on olnud, aga siin küll ei paista midagi läheduses olevat. Ohkan ja uurin viimases lootuses, et kaugele meie tänane kohv siis jääda võiks. Rosie kehitab õlgu, et eks ta sinna kahe ja poole tunni kaugusel asuvasse Morzine’i jääb, kui me lõpuks oma matkaga ühele poole oleme saanud. Kuna tipp juba paistab, siis mõtlen, et ah – see on ju mingi 15 minuti kaugusel, käkitegu, lõpp paistab. Silt aga ütleb 1 tund ja 25 minutit. Kortsutan kulmu, sest see küll realistlik pole – tuleb ju lihtsalt natuke üles kalpsata? Sisimas tean, et need matkasildid on üsna täpsed oma ennustustes, kuigi mina end iga kord neist paremaks pean. Alustame siis rühkimist.

Kuna minu lamemaalasest (ehk eestlasest) keha pole ikka veel harjunud kõrgustega, pean iga 100 sammu järel pausi tegema, istuma ja hinge tõmbama, sest süda tahab läbi kurgu välja peksta. Miks 100 sammu? Sest selle taktika ma mõtlesin enda jaoks välja oma esimesel “mäe vallutusel” Rootsis. Kui tunned, et ei jaksa, siis astud enda ette 100 sammu ja alles siis istud. Sajast saab muidugi ühel hetkel 80, siis 70 ja lõpuks 60. Rosieke ikka kalpsab vutt-vutt edasi ja vahepeal moe pärast teeb ka hingamise pausi ja naeratab, et oi-oi-oi on jah päris raske matkata, upsi. Ülejäänud aja ta veedab mulle optimistlikult valetades, et ma olen nii tubli ja lõpp on kohe-kohe käes. Noh, see kohe-kohe kestab meil tund aega. Vaade on muidugi pöörane ja ühel hetkel tõmbab natuke hirmsaks ka, kui kõrgusest pea veidi ringi käima hakkab. Aga enam pole kuskile pääsu – ikka edasi ja edasi. Lõpuks, kui ma enam ei usu, et me üldse kunagi sinna mäe otsa jõuame, kuulen Rosie huilgamist ja saan aru, et tema on juba tippu jõudnud. Ega mul siis ka enam midagi muud üle ei jää, kui viimased jõuvarud kokku võtta ja lõpuks oma jõuetu käega mäe otsas oleva ristini sirutada. Vau. Olemegi siin 2173 meetri kõrgusel maailma kohal. Silm ulatub kaugele-kaugele, meiega samal kõrgusel tiirleb kotkas, aga mis kõige uskumatum – see vaikus, mis mäe otsas valitseb, sest siin ei ole ju mitte midagi ega mitte kedagi. Tõmbame moonakotid lahti ja asume saavutusrõõmus oma võikusid hävitama. Ühel hetkel kahjuks rikuvad vaikust tüütud kärbsed, kes kohale on tulnud. Ausalt, kuidas need tüübid siia kõrgele saavad? Kadedaks võtab. Ronivad suhu ja silma. Kaua me seal oma õnne nautida ei saa, sest kujutage ette minu üllatust –  päiksele nii lähedale ronides on teine õite halastamatu. Nii me seal kõrbeme ja kärssame, ise täitsa kaitsetud, sest hommik oli jahe ja pilvine ning meil olid seljas pikad riided – kes see siis riiete alla päiksekreemi panema hakkab! Aga nüüd on need riided seljast kistud ja näo kaitseks pole isegi mütsi. Nii et on aeg vehkat teha.

Allaminek on ka põnev, sest Rosie, kes siiani nagu noor kitseke mäest üles lippas, on jäsku hädas allatulekuga – ai-ai, põlved on väsinud ja reied kisuvad krampi. Mina aga olen end tituleerinud down-hill queen’iks, sest kui mäest üles ronides ma suren, siis alla tulen jällegi mina nagu noor orav, kilpsat-kalpsat, ilma igasuguse mureta. Rosie ei saa aru, kuidas mul järsku kõik väsimuse märgid saavad olla peoga pühitud, aga minu jalgadele kuidagi sobib see töö, mida lihased alla minnes tegema peavad. Jalamile jõudes teeme veepausi ja ma õpetan Rosiele, kuidas venitusharjutustega krampidele leevendust tuua. Rosie oigab mõnust ja valust ja kiidab oma ihufüsioterapeuti heade nõuannete eest. Kuigi allaminek on lihtsam, siis ühel hetkel sinkavonkatame järsul S-kurvilisel metsateel mõlemad nagu kaks lombakat vanainimest. Ei suuda ka minu põlved lõpuks taluda seda 2000+ meetrist laskumist. Lõpuks hakkame meelelahutuseks kihla vedama, mitu kurvi on veel alles jäänud. Alla jõudes selgub, et panime mõlemad oma pakkumistes kõvasti mööda. Lonkame siis tagasi Morzine’i ja istume esimesse kohvikusse maha, kus tellime endale latted. Mu Kohvikuboss vist kallaks selle joogi mulle sülle, kui mind siin kõrtsukeses istumas näeks – kohv maitseb nagu tuhatoosipõhi keeva piimaga. Pärast põgusat kohvipausi lahkneme mõlemad oma kodudesse – ma ei suuda uskuda, et mind ootab ees veel üks mäkke tõus majani jõudmiseks. Aga selline see elu mägikülakeses kord on.

Õhtul tabab mind õõvastav üllatus, kui riideid vahetades tunnen nahka kipitamas. Käin värskendava duši all ja mähin end Kohvikubossi jäetud hommikumantli sisse, kui avastan, et olen terve oma ülakeha ära põletanud. Mõtlen õudusega, kui kaua läheb aega, et nendest rantidest lahti saada ja kuidas mu nahk nüüd umbes 10 aastat vanemaks jääb. Kreemitan end agressiivselt sisse ja palvetan nooruse jumalate poole, et nad mulle veel paar kümnendit halastaks. Saadan Rosie’le pildi, kes on teinud samasuguse avastuse enda kohta. Oh, seda Rosiekest küll. Igav temaga ei hakka!

Keeran magama ja olen tänulik, et Selma minu ellu selle pisikese särtsukese on toonud.

Kärt