Rosiega mäe otsas ehk matk ühe erilise 20aastasega

Täna soovin ma teile rääkida sellisest tegelasest nagu Rosie. Rosiest tuli juttu eelmises postituses, kui ma Selma sõpradega järve ääres kohtusin. Juba järgmisel päeval kutsus ta mind oma sõpradega grillima, kuid ma olin liiga küpse tööpäevast, et õhtul veel kellegagi sotsialiseeruda. Rosie ei lasknud minu eitavast vastusest end häirida ning uuris, millal mul esimene vaba päev on. Ega ma ise ka seda veel ei teadnud, aga töölt aru pärides lubati laupäev vabaks anda. Selle peale küsis Rosie, kas ma sooviks temaga matkama minna ja pärast väikse kohvi teha. Muidugi soovin! Ma polnud pärast Norrat õieti saanudki peapidi pilvedesse ronida, seega plaan paigas.