Kuidas kodutu reisisell endale lõpuks ajutise pesa sai

Esimese Morzine’i nädala keskel saabub esimene lootuskiir – meie inglise kokapoiss Rory mainib, et tema ekspruudil Kate’il on vaba tuba korteris üürile anda. Järgmisel päeval tuleb Kate kohvikust läbi, et saaksime tutvuda ja võimalikku diili arutada. Kate on pisike krussis juustega iirlanna, tedretähnid ninal, minust paar aastat vanem. Esimese hooga ei saa ma tema iseloomule pihta. Ta on britilikult pealiskaudne ja viisakas, kuid veidi umbusklik, vadistab ja vabandab palju jutu sees, kuid samas on ootamatult otsekohene. Ta üürib kolme magamistoaga korterit väikses majas üldse mitte kaugel Morzine’i keskusest ja Hideout hostelist. Korteris elab veel peale tema briti neiu Emily, kolmas magamistuba on hetkel tühi. Räägin talle oma loo ära ning lepime kokku, et lähen pärast tööd korteriga tutvuma.

Töölt korterini on ülesmäge ca 15 minutit, allamäge u 10 minutit, seega väga hea asukoht, ainult et ma olen kohale jõudes higist läbimärg. Südasuvine päike mägedes ei hellita, tõusumeetrid ka mitte. Jõuan kokkulepitud aadressile, kus vaatab mulle otsa päevinäinud kahekorruseline kooruva roosa värviga puitmaja. Huvitav, sellist teist ma siinkandis polegi kohanud. Kate hilineb veidi, seega on mul aega ümbrust uudistada. Koht on vaikne, mõni üksik auto möödub minust, ümberringi on madalad elumajad, väike kabel, maja taha jääb mägijõgi ja mulle juba tuttav Point de Ressachaux teerada, mida mööda Rosie’ga ronisime. Kate saabub kiirustades ja vabandades, mis tundub olevat tema põhiolek – vadistav, kiirustav ja natuke peata. Siseneme maja pimedasse koridori, mis on täis kola, ning ronime treppi mööda teisele korrusele. Kate logistab võtmega, sest lukk on vana ja ei tööta hästi, ning sisenemegi korterisse. Vasakule jääb pikk kitsas koridor, kust avanevad paremale uksed kööki ja elutuppa. Mõlemad on suurte akendega ja mõnusa õhtuvalgusega ning sisustatud eklektilise stiiliga – palju pisikesi detaile, vaipu, pilte, taimi, segu kodusest ja päevinäinud mööblist. Tervest korterist on tunda Kate’i head maitset ja silma, kuid asju on minu maitse järgi naa-aatuke palju. Siin-seal pistavad oma nina välja surfi- ja lumelauad ning mägijalgrattad. Elutoas pikutab triibuline emane kass, kelluke kaelas. Kiisuga oleks küll tore elada! Korteris on üks eraldi WC, üks vanniga vannituba ning üks WC koos dušiga. Edasi pöörab koridor paremale, kus on järjest kolm magamistuba – Emily oma, keskmine tühi ja koridori lõpus kõige suurem Kate’i enda oma. Kate’i ja Emily magamistoad näevad väga õdusad välja, samuti ohtrate nipsasjakeste, käsitöö ja dekooriga rikastatud; keskmine magamistuba on natuke nagu vaeslaps nende kahe keskel – kõle, väike ja kitsas. Kõiki kolme magamistuba liidab väljaspoolt ühine rõdu, elutoa ja köögi akende taga on teine rõdu. Ma ei suuda otsustada, mis tundeid see korter minus tekitab. Ühest küljest saaksin kohe sisse kolida ja probleem lahendatud, kodu olemas. Teisest küljest õhkab Kate’ist natuke range käe ja piinliku viisakusega korterikaaslase energiat. Kate vangutab pead, kui kuuleb, et soovin üürida tuba ainult viieks nädalaks, sest tavaliselt nad ei poolita niiviisi kuid. Ka ei ütle ta mulle kohe kindlat hinda, sest väidetavalt peab enne tegema arvutusi – nii lühikese rendi hind on kallim kui pikemaajalisel üüril, sest “pärisüürnik” panustab rohkem korteri ülalpidamisse, sisustusse ja kulutustesse. Minu küsimuse peale, kas ma tohiksin ka külalisi kutsuda, kuna paar sõpra on andnud lootust külla lennata, Kate jäigastub tuntavalt ning küsib, kui kauaks need sõbrad siia tuleks. Kehitan õlgu, sest ega need lubajad enamasti päriselt ei tule, lihtsalt uurin võimalusi. “Meile võib jääda maksimum kolmeks ööks, sest ühel tüdrukul kolis ema kuuks ajaks sisse ja see pole teise suhtes aus,” lausub Kate tõsiselt. See ei tundu just hea algus ning tunnen, kuidas minu entusiasm seda tuba üürida kahaneb.

Õhtul saabub Kate’ilt sõnum: “Hei! Kui sa tuleksid 5. augustil ja jääksid kuni 9. septembrini, see teeb viis nädalat, siis kas sulle tunduks aus, kui me teeme 160€ nädal? See sisaldaks wifit ja kommunaale.” Teen kiire arvutuse – see on 800€ viie nädala eest, mis on ühe pisikese toa üürimise eest üsna suur summa. Kui ma nüüd Kohvikubossile selle ühe nädala eest ka üüri maksan, siis on mu eelarve ikka üsna lõhki. Kui ma õigesti mäletan, siis Kohvikuboss maksab oma kahetoalise korteri eest 750€/kuu. Kui sellise hinnaga oleks saadaval pisike korter, siis ma pigem maksaksin veidi juurde, et saada privaatsus ja vabaduse kutsuda nii palju külalisi nii pikaks ajaks, kui ise tahan. Jätan endale enne vastamist veidi mõtlemisaega järgmiseks päevaks. Meenus, et Kohvikuboss oli jutule saanud ka meie kohvikust üle tee jääva kinnisvaramaakleriga, kellel olevat pakkuda väike korter Montriondis. Lähen lootusrikkalt järgmisel päeval tööle ning uurin Bossilt, kas oleks võimalik veel minna seda korterit ka vaatama – siis on mul rohkem valikuid laual ning tean, kas teen õige otsuse. Boss kortsutab kulmu, sest tema sõnul on 800€ viie nädala eest väga hea diil Morzine’is ning Montriond asub ju 45minutise jalutuskäigu kaugusel keskusest. Minu jaoks pole see aga probleem, kui korteriga kaasneb rohkem isiklikku vabadust. Seega lähen enne tööpäeva algust veel kinnisvarajahile. Boss saadab mu rahulikult teele ja annab isegi kohvi kaasa. Istun veidi kinnisvarabüroos pingil, rüüpan kohvi ja sirvin uhkete piltidega ajakirju, samal ajal kui töötajad telefoni otsas vadistades üürilepinguid sõlmivad. Lõpuks saabub härra Maakler, istume tema autosse ja sõit võib alata. Härra on väga jutukas ning räägib, kuidas ta kunagi 90ndatel käis Tallinnas korvpalli mängimas. Kinnitan, et meie riik on vahepeal iseseisvaks saanud ja kohe kindlasti muutunud.

Saabume Montriondi omapärase kahekordse maja juurde, mis on üsna lahmakas, kuid väga pisikeste akendega. Püsin lootusrikas. Astume maja sisemusse, kitsad koridorid on ääristatud tihedalt üksteise kõrval paiknevate tumedate vineerustega ning põrandab ehib kulunud punane vaipkate. Mingit isikupära ega kodusust siit ei õhka, pigem jätab maja seestpoolt odava motelli mulje, kuid ega ma ju koridoris elama ei hakka. Maaklerihärra avab ukse ning ma ootan, et ta siseneks, kuid ta jääb ukseavasse mind ootama. Vaatan talle küsivalt otsa, seejärel “korterisse” ning pahvatan endalegi ootamault: “SEE ONGI KÕIK VÕI?” Mulle vaatab otsa heal juhul 9 ruutmeetrine kööktuba, mille keskel on lahtikäiv tugitooli suurune diivan. Proovin teha seda klassikalist ringkäiku, mida tehakse korteris, mis sulle ei meeldi – uurida aeglaselt noogutades igat detaili, nagu sa poleks juba otsustanud, et see koht on täielik urgas. Hetkel näeb see aga välja umbes nii, et ma lihtsalt pööran kohapeal 360 kraadi ringi ja püüan pilguga millestki kinni hakata. Kõik, mida ma näen, on aga masendav. Ma oleks nagu vangikongis. Ka pisike vannituba mõjub klaustrofoobiliselt. Küsin neelatades, et kui palju selline pesake siis ka maksab. Maakler vastab rõõmsalt, et 400€. “Kuu?” – “Ei, kogu periood. Me ei saa selle eest rohkem raha küsida, ” vastab härra ausalt. Hingan kergendunult – järelikult härra on täiesti teadlik, millist peldikut ta välja üürib. Annan endale aru, et kui see oleks minu ainuke alternatiiv tänaval magamisele, siis ma ei kõhkleks hetkekski. Kuid kuna laual on veel teine variant, mida võiks isegi koduks nimetada, ei ole selles urkas elamine realistlik. Ma ei suudaks ka parima tahtmise juures seda kohta hubaseks ja meeldivaks sisustada. Siin saaks elada ehk selline Soome ehitaja tüüpi mees, kes vajab ainult öötundideks nelja seina ja kuiva aset, mitte pirtsakas ärevusele kalduv neiu, kes soovib regulaarselt kokata, hommikuti joogat teha ja inimesi külla kutsuda. Selle perspektiiviga saadan Kate’ile sõnumi, et olen tänulik tema pakkumise eest ja võtan toa hea meelega vastu, raha maksan ette kogu perioodi eest.

Ja nii ma endale viieks nädalaks päris-päris kodu koos korterikaaslaste, toataimede ja kassiga saingi. Ja oi, kus selles korteris hakkab alles seikluseid saama!

Enam-mitte-kodutu Kärt