Solvangud ja kehaline karistus – prantslaste armastusekeeled

Oma teise nädala lõpus saan enne tööpäeva algust Rosie’ga kokku, et talle oma kohtingutest ja tööelust muljetada. Kuna tema praktikaperiood hakkab otsa saama, üritame veel siin-seal väiksed kokkusaamisi ja kohvitamisi korraldada, kui muuks aega ei leia. Kõnnin tänavat mööda mäest üles meie kohtumispaika, kui tunnen kõhus ärevust muudkui kasvamas. Hirm tööpäevade ees on muutunud halvavaks, sest keskkond on nii pingeline ja kunagi ei tea, mida päev toob. Bossi naeratuse taga on alati mingi vari ja kui ta mul midagi teha palub, jääb mu aju justkui seisma. Midagi ei jää meelde, asjad kukuvad käest ja mõistus on lihtsalt pude – õudne, mida võib pidev stressiolukord närvisüsteemiga teha. Jõuan Rosie’ni, kes naerates mind tervitab, kui tunnen, et enam ei suuda pisaraid tagasi hoida. Tema turvaline ja sõbralik kohaolu on päästikuks kõikide allasurutud emotsioonide vallandumisele. Rosie ehmub ja uurib, et mis juhtus. Üritan kuidagi kõõksudes puterdada, et ma olen nii väsinud ja enam ei jaksa lihtsalt. Enam ei ole võimalik seda laviini peatada. Rosie talutab mind lähima kohviku terrassile, kus üritan ennast väljendada ja sõnu ritta seada, samal ajal vältides draama jõudmist lähedal istujate kõrvadesse. Morzine on ikkagi nii väike koht, kus kõik teavad kõiki, ja ei ole vaja, et keegi täna kohvikusse astuks ja vaataks – näe, see on see tüdruk, kes hommikul hüsteeriliselt nuttis ja oma ülemust klatšis!