Solvangud ja kehaline karistus – prantslaste armastusekeeled

Oma teise nädala lõpus saan enne tööpäeva algust Rosie’ga kokku, et talle oma kohtingutest ja tööelust muljetada. Kuna tema praktikaperiood hakkab otsa saama, üritame veel siin-seal väiksed kokkusaamisi ja kohvitamisi korraldada, kui muuks aega ei leia. Kõnnin tänavat mööda mäest üles meie kohtumispaika, kui tunnen kõhus ärevust muudkui kasvamas. Hirm tööpäevade ees on muutunud halvavaks, sest keskkond on nii pingeline ja kunagi ei tea, mida päev toob. Bossi naeratuse taga on alati mingi vari ja kui ta mul midagi teha palub, jääb mu aju justkui seisma. Midagi ei jää meelde, asjad kukuvad käest ja mõistus on lihtsalt pude – õudne, mida võib pidev stressiolukord närvisüsteemiga teha. Jõuan Rosie’ni, kes naerates mind tervitab, kui tunnen, et enam ei suuda pisaraid tagasi hoida. Tema turvaline ja sõbralik kohaolu on päästikuks kõikide allasurutud emotsioonide vallandumisele. Rosie ehmub ja uurib, et mis juhtus. Üritan kuidagi kõõksudes puterdada, et ma olen nii väsinud ja enam ei jaksa lihtsalt. Enam ei ole võimalik seda laviini peatada. Rosie talutab mind lähima kohviku terrassile, kus üritan ennast väljendada ja sõnu ritta seada, samal ajal vältides draama jõudmist lähedal istujate kõrvadesse. Morzine on ikkagi nii väike koht, kus kõik teavad kõiki, ja ei ole vaja, et keegi täna kohvikusse astuks ja vaataks – näe, see on see tüdruk, kes hommikul hüsteeriliselt nuttis ja oma ülemust klatšis!

Kõik, mida ma suudan väljendada, on see, et ma olen nii väsinud ärevusest ja kõrini hirmust ning sellest, et mu aju ei tööta. Mu keha näitab allaandmise märke ja ma näen samu tunnuseid, mis avaldusid eelmisel kevadel, kui ma läbipõlemisega haiguslehele jäin. Mis on väga hirmutav, sest sellesse süngesse kohta ei soovi ma uuesti jõuda. Need tundemärgid tähendavad, et ma olen valel teel ja pean kiirelt enda kaitseks mingid muudatused sisse viima. Ma ei tulnud sellele reisile oma vaimset tervist rikkuma, vaid tervendama. Samuti ei tulnud ma Kohvikusse tööle, et taluda ärevust ja alandusi, vaid Bossile appi. Ma tulin tööle tema hüvanguks ja kui minu siinolek kõigile osapooltele rohkem kahju kui kasu toob, pole mul mõtet siia jääda. Rosie uurib, et kas ma olen Bossile neid tundeid-mõtteid väljendanud. Raputan pead, sest sellised vestlused lõppevad minu jaoks täieliku katastroofina – alati, kui mul on vaja end selgesõnalist väljendada ja piire kehtestada, tõusevad pisarad ja ma olen üks märg nartsuke. Kohe kindlasti ei soovi ma Bossi ees nutma hakata, ei, aitäh. Rosie arvab, et peaksin siiski härra fakti ette panema või paluma töötingimusi muuta nii, et käin kohal abis ainult vaiksematel hetkedel päevast. Nuuksumine hakkab vaikselt taanduma ja Rosie nõuanded tunduvad võib-olla isegi tehtavad. Ohkan. Ei saa siin elus ikka ilma enda eest seismata. Õppetund õppetunni otsas, kuni peatükk on läbitud. Lähen jalgu lohistades, kuid siiski veidi lootusrikkamalt tööle – midagi peab igatahes muutuma.

Tööle saabun nagu sõtta, aga Boss on üllatavalt sõbralik. Olen segaduses, sest ma olin valmistunud tõsiseks jutuajamiseks. Terve päeva jooksul on Boss minuga meeldiv, rahulik ja kannatlik ning tuleb isegi omaalgatuslikult mulle soovitusi andma, kuidas mu latte-art’i parandada. Poole päeva pealt kõnetan teda poolsõbralikult tögades: “Sa tundud täna heas tujus olevat…?” Boss hakkab selle peale vaid hullumeelselt naerma: “Mul on lihtsalt suva! Mul on nii kõrini kõigest!” Naeran üllatunult kaasa ja uurin, et millest tal siis nii kõrini on. “Lollidest klientidest! Saad aru, see naine küsis täna, kas ta võib arvutiga tööd tegama tulla. Muidugi lubasin, nagu teisedki kliendid, kes oma pisikese läpakakesega siia istuma tulevad. Ja saad aru – ta tuleb KAHE SUURE MONITORIGA kohvikusse!! Täiesti lõpp, mis lollimaja.” Nüüd naeran ma juba peaaegu pisarates kaasa ja lausun: “Noh, igatahes see tuju sobib sulle hästi, jätka samas vaimus!” Ja mingil põhjusel pärast seda päeva ja vestlust võtab meie suhtlus hoopis teistsuguse suuna. Hakkan lõpuks aru saama, kuidas bossmehega suhtlema peab – tuleb lihtsalt vastata sama sarkastilise ja musta huumoriga, nagu tema seda teeb. Varem üritasin olla hea ja tubli töötaja, kuid prantslane ei hinda sõnakuulelikust – tema armastuse keel on sarkasm ja sõim. Näiteks – kui ma tema arust liiga kaua olen pausil olnud, viskab ta: “Aa, sa oled siin, ma arvasin, et sa lendasid vahepeal Eestisse tagasi.” Vastan, et lendasin jah, aga mingil imepõhjusel otsustasin tagasi tulla. Naeratus. Kui mul latte-art hästi välja tuleb, heidab ta pilgu tassi ja imestab: “Oo, kas sa pärast kella kolme oskad järsku kohvi teha või?” Vastan, et jah, kohvi oskan ma teha ainult vahemikus kella kolmest kella viieni. Taaskord – lai naeratus. 

Kahel korral suudab härra mind siiski veel šokeerida. Esimene kord, kui räägin töökaaslastele, et pole suutnud veel kohalikust kaltsukast leida lühikesi pükse, kuhu mu tagumik sisse mahuks. Boss vaatab mind suurte silmadega ning järgmisel päeval, kui keldrist piimakastiga leti taha saabub, teatab kõva häälega: “Liiguta oma paksu p*rset!” Pööritan lolli nalja peale silmi, kuid näen eemal Rory šokeeritud nägu: “Kas ta just ütles kõigi ees, et sul on paks p*erse või??” Ma olen isegi meelitatud, et Rory minu eest solvunud on. Seletan talle lahti, et nali oli küll loll, aga eks ma selle endale ka ise kaela kutsusin.  

Teisel korral olen parasjagu Bossiga leti taga kahekesi, koristan omis mõtetes, kui boss järsku mulle otsa vaatab ja lausub: “Anna oma käsi.” Vaatan teda umbusklikult ja sirutan peopesa aeglaselt välja, jäädes mingit viieaastase lolli nalja ootama, a la asetab mulle prügi peo peale vms . Selle asemel aga pöörab ta rahulikult mu peopesa allapoole ning lööb lataka vastu labakätt. Jõllitan teda šokeeritult – kas ma sain just… laksu? Ülemus küsib naeratades: “Kas sa tead, mille eest see oli?” Seisan tummalt nagu viieaastane, kes on just pahandusega vahele jäänud. Ikka veel liiga rabatud sündmuste käigust proovin kiirelt läbi mõelda, mida ma siis nii hullu tegin – kas selle pärast, et ma kätepaberit kasutasin või? Kätepaber on nimelt kallis ja seda ei tohi raisata, eelistatud on käte kuivatamine selleks ettenähtud rätikusse. “Sest sa avasid prügikasti kaane käega, mitte jalaga.” – “Ja selle pärast sa LÕID MIND??” hüüatan ärritunult. “Nojah, siis teine kord jääb meelde,” naerab Boss edasi. Kui hiljem olukorrast töökaaslastele edasi räägin, ei tõsta ükski neiu kulmu. Jah, kõik mu töökaaslased on ülemuselt erinevate “pattude” eest laksu vastu kätt saanud. Üks isegi tunnistas, et tõesti jäi hästi meelde ja uuesti enam ei korranud sama viga. Minu rõõmuks aga saabub järgmisel päeval olukord, kus ülemus leti taga midagi kokku käkerdab, mina võidukalt talle selle eest heleda laksu lajatan ja rõõmsalt hüüan: “Nüüd vast jääb meelde!” Võib öelda, et sellest hetkest vallutan ma Bossi südame. 

Pärast olukorra kulmineerumist ja rahunemist Kohvikus julgen lõpuks trenni kuupaketi ära osta. Olen nii kaua oodanud, et saaks jälle jõusaalis käima hakata ja üks kahest saalist asub alla viieminutise jalutuskäigu kaugusel minu kodust, kusjuures Rosie’i töökoha kõrvalmajas! Kuna hind on selles väikses prestiižses klubis üüratu – üle 80€ -, tahtan enne kindel olla, et jään üldse Morzine’i nii kauaks. Nüüd, kui suhted tööl on paranenud, saan lõpuks hakata endale mingit elurütmi ehitama. Kuna meil ei ole otsest töögraafikut, vaid elu käib umbes nii, et tööpäeva lõpus Boss avaldab, kas ja mis kell ta soovib mind järgmisel päeval näha, ei saa ma praktiliselt mingeid plaane teha. Üldjuhul on vaba üks päev keset nädalat (T/K) ja teine nädalavahetusel. Alguses käin vähemalt stabiilselt 11-18 graafiku järgi, siis aga otsustab Boss mingeid vimkasid vehkima hakata ja mind kas kell 10 või hoopis kell 9 kohale kutsuda. Ei saa öelda, et ma selle üle väga õnnelik oleks, aga kuidagi suudan siiski 2-3 korda nädalas trenni jõuda ja ka toitumise regulaarse ja võrdlemisi korraliku hoida. Hea toitumine on minu jaoks ikkagi nii keskkonnast tulenev. Morzine’is kuidagi tuleb see imelihtsalt. Üks mõjutajatest on meie korteri köök, mis on selline mahe ja kutsub süüa tegema, ning kuna Kate on endine kokk, on köögis igasugu vahvaid toiduaineid ja kokkamisvahendeid. Suurim tegur on aga tegelikult see, et Morzine’is on ainult üks söögipood, mis pannakse kell 20 kinni ja ülejäänud on kohalikud pisiärid. Ei mingit McDonaldsit, Hessi või Circle K-d. Kujutate siis ette seda tunnet, kui tahaks midagi head näksida või on päevad või pohmakas. Pole kuskilt midagi Woltida-Boltida või kaasa haarata. Kui kodus leidub mingit jampsi, siis on tore, aga kui ei ole, tuleb 15 minutit poodi kõndida ja pärast 20 minutit mäest üles tagasi rassida. Ja kes seda siis viitsib. Üks kord läksingi drinkide järgsel hommikul poodi sihiga saada “midagi head”. Noh, ja mida sa siis sealt söögipoest ostad? Pole ju friikartuleid või krõbedaid tiibasid. Kõike tuleb ise teha. Vahtisin tühja pilguga ringi ja ausalt – ma ei tea, kas mu elus tuleb veel sellist pohmellihommikut, kus ma vitsutan kodus grillitud krevette ja tükeldatud ananassi…

Kolmandal nädalal avastan veel midagi maagilist, mille lähedusest mul polnud aimugi. Stressirohketel esimestel nädalatel suutsin ma pärast tööpäeva ainult koju roomata ja voodisse kukkuda. Söögi tegemine oli viimane jõupingutus, seega mõte matkamisest või jalutamisest tundus täielik enesepiinamine. Kui aga suuremad negatiivsed tunded hakkasid lahtuma, leian endas lõpuks jõudu minna tööpäeva lõpus jalutama. Olen siit-sealt kuulnud, et kuskil Morzine’i läheduses asub kosk, kus paljud kohalikud ja poolkohalikud polnud kunagi käinud – olevat natuke nagu peidetud asukohas. Uurin siis veidi kaarti, et õige suund sisse võtta ja hakkan ülesjõge Morzine’ist välja kõmpima. Mägijõe kohina kõrval kõndimine on nii mõnusalt rahustav ja värskendav, tegelikult olid ka suunaviidad täitsa olemas. Mida rohkem metsavahele hakkan jõudma, seda jahedamaks õhk kisub. Lõpuks teen tõusva pöörde paremale ja jõuan täitsa elusa kose juurde! Vesi pahiseb kõrgelt alla suurte kivide vahele, kuhu on moodustunud pisikesed basseinikesed. Ronin ettevaatlikult kukkumist vältides suu ammuli ühe kivi otsa, riietun lahti ja libistan end vaikselt basseinikesse. Vesi on ootamatult külm, seega pean end suvisest prantsuse barista rollist ümber kehastama eesti taliujuja kehasse. Hingan vaikselt ja imetlen seda jõudu, millega jõgi pahiseb. Uskumatu. Siinsamas nurga taga on selline troopika. Noh, ainult et väga külm. Pakin end vastumeelselt tagasi kokku ja alustan koduteed, et enne pimedat tagasi jõuda. Järgmisel päeval vean kohale ka Rosie, sest jagatud rõõm on ikka suurim.

Kärt