Kuidas võimalikult keeruliselt läbida 70 km ja kus see Morzine üldse asub?

6. juuli hommikul kell 10:35 maandun ma Geneva lennujaamas Šveitsis, ees ootamas laiutav teadmatus. Teadsin enne Eestist lahkumist, et tahan kindlasti oma reisi jooksul osa võtta spordivõistlustest erinevates maailma paikades, kuid ainult siis, kui need on piisavalt põnevat väljakutset pakkuvad ja toimuvad ägedas asukohas. Kuskil suurlinnas mööda asfaltit maratoni joosta ei tundu mulle eriti stimuleeriv mõte. Olen aastaid tahtnud osa võtta Sparta jooksuvõistlusest, kuid arvasin, et need toimuvad ainult USAs. 2024. aasta võistluseid sirvides selgus aga, et ka Kesk- ja Lõuna-Euroopas toimub nii mõndagi. Kuupäevade järgi sobis neist kõige paremini Morzine’i Trifecta Weekend juuli alguses. See aga tähendas, et kui ma Eestist 1. juunil stardin, siis ma pean juba viie nädalaga kuidagi Šveitsi jõudma? Ju siis tuleb jõuda. Vaatasin erinevaid lennupileteid ja ostsin ehku peale Kopenhagen-Geneva piletid ära. Ja nagu näha – jõudsingi!

Morzine’i asukoht tekitas segadust nii minus endas kui ka kõigis teistes, kellega võistlusest rääkisin. Mina patrasin muidugilihtsustamise mõttes koguaeg Šveitsist, aga teeme siis kõigepealt kiire geograafia ülevaate. Morzine on suusakuurort ja väike mägilinn Prantsuse alpides, kuid ta asub ainult 20 km kaugusel Geneva järvest, seega nii üle järve kui üle mäe on ümberringi Šveits. Lähim lennujaam on Geneva, kuid sealt edasi läheb transpordi küsimus keerulisemaks, sest vahepeal tuleb ju piiri ületada, seega sellise marsruudiga liinibussi ei eksisteeri. Ka ei sõida Morzine’i ühtegi rongi. Kuidas siis saada linna, mis on ühest küljest vaid 70 km kaugusel, teisest küljest aga teiselpool piiri ja mägesid? Noh, kohe saame teada.

Piletisaaga

Hostel, kuhu ma võistluse jaoks voodikoha broneerisin, saatis enne minu saabumist ohtralt informeerivaid e-kirju. Nende soovitus oli ühendust võtta kahe transafirmaga, kellega nemad koostööd teevad, et endale minibuss tellida. Kõlab kulukalt, kuigi kaks korda päevas on võimalik ka nö liini sõitvale Alpytransferi minibussile pilet osta. Neist üks läheb kell 11 – jäin maha, sest lennuk hilines – ja teine alles kella 16 ajal. Olen juba nõus oma kodinad lennujaama jätma ja paariks tunniks Geneva linnaga tutvuma minema, kuid maandudes lahistab vihma ning viimaseks piduriks osutub Google’i hinnang 2.6/5 ja väga negatiivsed kommentaarid nii busside väljumise kui ka bussijuhtide hooletu/ohtliku sõidustiili suunal. Kuna mul läheb süda pahaks väga kergesti, hakkan alternatiivseid transpordivahendeid kaaluma. Ühe variandina olen mõlgutanud hääletamist, aga selleks pole ei energiat ega ilma. Järelikult tuleb jääda lootma kohalikule bussi- ja rongiühendusele. Huvitaval kombel tundub Šveitsi transpordiäpis selline variant täitsa olemas olevat, Google Maps aga kahe riigi vahelist kohalikku transporti ei tunnista. Šveitsis maandudes selgub aga uus tõsiasi – Elisa Euroopa internetipakett EI KATA Šveitsi! Millegi pärast eeldasin, et kui Norra on kaetud, on ka Šveits, aga kae nalja. Keset Euroopat ja internetti ei olegi. Lennujaama wifiga ühendumine on ka täielik õudus, seega tuleb ootamatult läheneda vanamoeliselt – lugeda silte, vaadata ajagraafikuid ja järge ajada perroonidel. Kuna tabloodel jooksevad aga ainult rongide peamiste sihtkohta nimed, on võimatu ise välja mõelda, millise rongi pealt kuhu ümber istuma peab. Proovin kõigepealt piletiautomaadist osta, mis aga ei tunnista Prantsuse sihtkohti ja röögib mulle näkku, et ma pean piletikassasse pöörduma. “Kassad” näevad välja nagu panga või postkontori letid, kus tuleb kõigepealt võtta järjekorra number ja siis aeglaselt vananedes jälgida, kuidas kuuest kassast kolm töötab ning kõigil on aega maa ja ilm, nagu rongid ei väljukski aja peale. Kuna tabloolt on näha, et rong Geneva keskrongijaama väljub kümne minuti jooksul, järgmine aga umbes pooleteise tunni pärast, ei ole mul aega värvi kuivamist seinal jälgida ning teen kõigepealt katse ise rongile jõuda. Siis aga tekib kahtlus – kas rongilt saab piletit osta, kas kaardiga saab maksta, äkki ma saan piletita sõidu ees trahvi? Euroopa kalleimas riigis ei ole erilist tahtmist riskima hakata, seega sprindin tagasi kassade juurde, võtan numbri ja jään närveldades ootama. Sõin viimati üle viie tunni tagasi, ma pole mitu tundi vett joonud ja maganud olen umbes kolm tundi. Veits hakkab krae vahelt higiseks tõmbuma ja üritan telepaatiliselt piletimüüjaid survestada. Sellist närveldavat hetke polegi mul reisi jooksul veel olnud. Siiani olen üsna rahulikult suutnud elu usaldada, kuskile kiiret ju pole, kõik läheb nii, nagu peab. Praegu aga on mul magamata ööst mõru maitse suus ja tahan võimalikult ruttu sihtkohta pärale jõuda, süüa, pesta, pikutada. Aga ei, siin ma nüüd siis seisan.

Millegipärast on mul tunne, et ma olen juba Prantsusmaal, sest ainult see riik suudab oma olematu asjaajamise ja üleolevusega mind nii närvi ajada. Jah, me oleme Šveitsis, aga prantsuse keelses osas. Lõpuks, kui olen esimesest rongist juba maha jäänud, löön mõttes käega. Läks trumm, mingu siis ka pulgad. Nüüd on mul aega maa ja ilm. Lõpuks viipab geeliga ülepea lakitud soenguga tõmmu noormees mind enda suunas. “Tere, ma sooviksin Morzine’i sõita.” – “Kuhu?” – “MOR-ZINE’i”. Kahtlen hetkeks oma kehvas prantsuse keele häälduses, samas kui valesti seda nime ikka saab öelda. “Kus see veel asub?” – “Prantsusmaal, aga sinna peaks saama rongide ja bussiga. Ma äpist nägin.” Mees trükib kõhklevalt nime sisse ja kae nalja, veebileht pakubki erinevaid marsruute. “Ahaa. Aga ma saan müüa pileti ainult…” – “Jaa, müüge mulle pilet Thonon-Les-Bains’ini.” – “…Thononi ja siis peate sealt ise…” – “Jaa, ma uurin siis sealt kohapealt bussipileti kohta edasi ise, tänan.” Mees trükib mulle välja mitu kviitungit/piletit ja ringitab üles perroonide numbrid. Neelatan. Mul on küll usku šveitsi täpsusesse, kuid pearongijaamas on mul aega kuus minutit, et jõuda perroonilt 1 perroonile 18. Noh, loodame, et need asuvad siis lähestikku. Tänan, topin piletid kindlasse kohta ja asun uurima, kust süüa ja kohvi saaks. Kõige kindlam variant tundub olevat McDonalds – saab sööki ja jooki ja semi-priimat kohvijooki. Asun siltide järgi seda jälitama, oma eeslikoormat kaasas kandes, õlad punaseks hõõrdunud, pea väsimusest, veepuudusest ja madalast veresuhkrust tagumas. Tuleb välja, et suurelt väljareklaamitud Ronald McDonaldi nimeline kiirrestoran asub aga hoopis väljuvate  lendude osas. Trambin siis ühest majast teise mööda pikki koridore, liftiga üles, kuni jõuan unistuste sihtkohta…, kus järjekord on pikem kui turvaväravate juures. Oeh. Kas riskida tellimuse esitamisega, kui võin ootamisega kas rongist või oma toidust (ja rahast) ilma jääda, või loobuda, trampida tagasi ja valida mõni tagasihoidlikum söögikohake? Eks tuleb siis viimase kasuks otsustada. Raske südamega lähen tuldud teed tagasi, istun rongijaamas kohvikus maha ning asun hingehinnaga hangitud vrappi ja cocat (vesi ja kohv ühendatud) kaanima. Uus keel, uus valuuta, hinnad on ikka kirved. Ei midagi uut siin päikese all.

Geneva lennujaamast Thonon-Les-Bainsi

Lõpuks istun kauaoodatud rongi ja jään jalga väristama. Kas rong väljub õigel hetkel? Kas ma olen üldse õiges rongis? Millisest vagunist jõuaksin kõige kiiremini soovitud perroonile? Mis siis saab, kui rongist maha jään? Ma suudan ennast järgmise 15 minutiga ikka täielikuks ärevushäireks muretseda. Vau, nagu oleks uuesti 22aastane ja üksi Brüsselis. Sellistel hetkedel ma küll tuletan endale meelde, et see, kas ma olen pinges või lõdvestunud, ei muuda lõpptulemust. Aga ei, ma valin ikka tikksirgselt pingi äärel istumise ja südame tagudes kella jälgimise. Suurepärane valik. Lõpuks hakkab rong jõudma minu peatusesse ning seda üsna täpselt – kui, siis ühe minutise hilinemisega. Olen ukse juures stardivalmis ja minu igast keharakust on näha, et olen närviline, segaduses turist ja ilmselgelt kusagile kiirustamas. Sellele vaatamata otsustab üks prantslase näoga lennujaama töötaja astuda minu ja ukse vahele, punane huul püsti ja jääb rahulikult ootama. Korraks mõtlen, et huvitav, kas tal on ka kiire või ta on lihtsalt niisama ajaviiteks egoist. Paraku see sprint tuleb üle laipade, sest sel hetkel, kui uksed avanevad ja daamike on rahulikult kontsadega perroonile jõudnud, panen mina nii kuis jalad võtavad lähime trepi suunas jooksu. Noh, ja võib-olla ma selle käigus kogemata äsan talle üsna jõuliselt õlaga, aga kes neid pisidetaile ikka mäletab. Torman slaalomiga inimtulvast läbi, ise jooksu pealt silte lugedes ning jõuan õigele perroonile enne rongi. Kiire pilk perroonile kinnitab, et olen õiges kohas ja rongini on veel tervelt viis minutit aega. Noh, aga peaasi, et olen siin. See on üks nendest parem-Leida-kui-Hilja momentidest.

Sellega minu seiklused küll ei ole veel läbi, kuid saan tund aega rongis hinge tõmmata. Vähemalt liigun õiges suunas ja tean, et kohale jõudes on bussini ca 40 minutit aega, mis on piisav, et kohalik piletilogistika välja selgitada. Vaated aknast ei ole nii idüllilised, kui selles piirkonnas loota võiks, sest rongitee on enamasti ümbritsetud kas seina või puudega. Mingil hetkel hakkab natuke põldusid ja kergelt künkalisemat maastikku ka viskama. Thonon-Les-Bainsi kohale jõudes olen aga juba rohkem elevil, sest ühel pool sirab taamalt imeilus sinine Geneva järv, teiselpool kaugemal aga kõrgmäestike algus. Ilm on muutunud vihmasest soojaks ja mul on liiga palju riideid seljas. Otsin silmadega bussijaama silti ning leian bussipeatuse üsna kiiresti. Minu üllatuseks on parasjagu ees buss sildiga MORZINE. Vau, kas tõesti on tänane õnn pöördumas ja jõuan isegi varasema bussi peale? Bussijuht hakkab parasjagu uksi sulgema, kui teen päeva mitmenda sprindi ja küsin, kas Morzine’i saab. Saab. Naeratan, sest bussiproua tuleb pagasiluuki avama ning suudan hoo pealt prantsuse keelse lause “Kui palju pilet maksab?” meelde tuletada. “11 eurot.” Ai, 50minutise bussisõidu eest selline vikat, aga mis seal ikka, kohale on vaja saada. Skandinaavias juba ära hellitatult uurin ka: “Kaardiga saab maksta?” Tädi jäigastub: “Ei.” – “Oi, aga mul on ainult kuus eurot…” Karmide hallide juuste ja tugeva kehaehitusega tädi lärtsatab pagasiluugi kinni ja kõnnib resoluutselt bussi tagasi: “Pangaautomaat jääb sinnapoole, järgmine buss väljub 40 minuti pärast.” Ja sõidabki minema… Jään tummalt seisma. Mis just juhtus? Kuradi Prantsusmaa, sinuga on alati mingi jant! Loll ülbe riik. Asun siis pangaautomaadi suunas lonkima, samal ajal Piretile siunavat häälsõnumit saates, kui loll siin kõik ikka on. Keset hala ja vingu aga sõidab sama buss ringiga uuesti minu kõrvale ja kuri tädi lausub: “Hüppa peale, ma viin su pangaautomaadi juurde…” Ma ei suuda oma kõrvu uskuda. Kohmitsen kiirustades, tänades ja vabandades bussi, justkui kartes, et tädi muudab uuesti meelt. Teel pangaautomaadi juurde suudan nii palju bussijuhi ja esipingis istuvate naiste jutust aru saada, et nad kiruvad pangaautomaadi puudumist rongijaamas. Õige ka. Linna peajaam, kõik käib sularahas ja mitte ühtegi ATMi’i? Kas ma pean taevaisalt neid kupüüre paluma või? Jooksen kiirelt automaadi juurde, minu sabas veel üks noormees. Ah selle pärast tädi selle tembu tegigi. Kahe lolli turisti pärast jääks ta kokku juba 22€ ilma ju. Maksan oma piletiraha ära ja vajun väsinult bussiistmesse. Tundub, et õnn on lõpuks pöördumas ja usk, et elu kannab, on taastatud.

Morzine, Morzine, mu Morzine

Sõit Morzine’i on juba ise paras seiklus. Kitsas tee väänleb sinka-vonka mäeseina ja imeilusa kohiseva jõe vahel. Imelised vaated, imeline loodus – Bussiga Thonon’ist Morzine’i. Tädi võtab bussiga osavaid ja halastamatuid kurve, seda nii järskudel tõusudel kui langustel, nagu oleks ta seda imikueast saati teinud. Vaadata saab ainult aknast välja, sest muidu läheb süda pahaks, aga ette vaadates on liiklus päris hirmus. Busside ja autodega konkureerivad kitsal teel ka maanteeratturid. Tundub täielik surmasõit. Meenub, et see piirkond kuulub osaliselt ka Tour de France’i etappide alla ning see teadmine kõditab kõhtu. Ma olen siin, ühes väga erilises kohas, eikusagil. Asulapiirkonnad toovad naeratuse näole – kõik majad on ühesugused tumedast (või natuke heledamast) puidust mägionnid, nikerdatud rõdude, aknaluukide ja ohtrate värviliste lilleamplitega. Erinevalt Põhjamaadest ei kohta siin mitte ühtegi punast ega valget maja. Tundub, et välisfassaadi värvimine ei tule siin mägede vahel kõne allagi. Lõpuks jõuame kohale Morzine’i, mis koosneb täpselt samasugustest omapärastest puitmajadest, erinevuseks vaid korruste arv. Inimesi ja autosid on ohtralt – tundub, et Sparta on linna vallutanud. Siin-seal on märgata medalitega mudaseid, väsinud, kuid naeratavaid sportlaseid. Nii mõnigi lonkab, enamik tunduvad veidi puujalgsed. Vaatan neid imetluse ja natuke hirmuga – kas homme olen minagi selline?

Minu üllatuseks on Hideout Hostel vaid paari minutise jalutuskäigu kaugusel bussijaamast. Hosteli kõrval kohiseb mägijõgi. Imestan, et ma üldse sellesse hostelisse suutsin koha saada, sest arvestades linna suurust ja Spartal osalevate sportlaste arvu, on see ikka mega hea hinna ja asukohaga. Ju siis tegin oma broneeringu ikka piisava ajavaruga, kohe pärast Sparta pileti ostmist aprilli alguses. Hostel on samasugune pisike nunnu puitonnike nagu kõik ümbritsevad. Välisuksel on silt “mudaste riietega mitte siseneda!”, mis tõmbab paratamatult suu muigele. Kobistan mööda kitsaid pimedaid koridore oma toa suunas, kuid ust avades olen positiivselt üllatunud – väike nelja inimese tuba kahe narivoodiga, väga lihtne sisustus, kuid rõduuksed avanevad vaatega mäele, rõdu ise on suuuuur, puitpõrandad, puhtad valged linad ning privaatne värselt renoveeritud vannituba, mille akna all kohiseb jõgi. Hosteli toatuur Vau, tunnen end koheselt koduselt ja tahaks siia kohe pikemalt jääda! Ühtegi teist toakaaslast veel saabunud ei ole. Kuna on laupäev, teen kiire otsingu, kas ikka süüa üldse saab siin linnas veel. Tundub, et pole probleemi – toidupood on avatud iga päev 8-20 ja söögikohti on ka piisavalt. Milline luksus! Lähen istun esimese nälja kustutamiseks pubisse burgerit ootama, mis asub strateegiliselt hea koha peal – parasjagu mööduvad finiši poole suunduvad sportlased, poolsurnud nägudega, õllesed pubiseltskonnad neile kaasa möirgamas! Pistan oma imemaitsva raclette’i juustuburgeri nahka, mõlgutades, kas need on 24 või 50 km distantsi lõpetajad, ning siis lähen hüppan supermarketist läbi. Toidupood on täiesti ülevoolavalt ülerahvastatud, kuid mina olen šokeeritud hoopis hindadest. Prantsusmaa on…odav?? Kaks euri karp maasikaid, alla euri virsikud, paar euri juust, baguette ca eur? Issand, elus on jälle värvid!

Hostelisse on vahepeal ilmunud esimene toakaaslane – inglise pereisa, kes on tulnud hoopis mingit mägiratta meistrivõistlust vaatama. Oota, kas kõik inimesed, kes hetkel linnas pesitsevad, ei olegi siin ainult Sparta pärast või? Hiljem ühinevad kaks viimast toakaaslast, ühtlasi ka minu kaaskannatajad – mustanahaline inglise hurmur Jackson ja tema prantslasest kooliõde Maria. Nende sõpruse dünaamika toob selle toa meeleolu täiesti uuele tasemele ja magama minnes ei suuda ma lõpetada naeratamist, mägijõgi kõrvades kohisemas…

Homme juba võitlusesse!!!

Kärt