Päev Oslos uusmeremaalasega ehk miks on hea, kui plaanid on lahtised

Ärkan oma viimasel hommikul Bunks at Rodes hostelis Oslos. Teoreetiliselt peaksin ma kell 11 siit läinud olema, aga õnneks on mul salavõti ehk eile kohatud Mathew. Saan oma suure koti hoiustada alla pagasiruumi, natuke turisti mängida ja kui tuleb tuju jalgu puhata, saan Mathew’ga tagasi üldruumidesse pikutama, lõunat sööma ja sarju vaatama tulla. Kell on 9 läbi, aga voodis vedelemine tundub ikka veel nii ahvatlev, sest järgmine öö tuleb ju jälle võrkkiiges veeta. Lubasin aga “uue poisi” täna heale hommikukohvile viia, seega pikka lamamist ei ole ette nähtud. Kuna ma tema harjumusi ei tea, siis äkki ta tahab kohvi esimese asjana hommikul juua ja ootab juba närviliselt jalgu väristades.

Vean ennast hommikusöögile ja näed – istubki seal juba ja sööb. Uurin, et kas ta ka juba kaua oodanud. “Ooh, tundide viisi. Nali, ma alles paar minutit tagasi tulin. Ma joon kohvi nagunii alles pärast sööki.” Äh, mina ka! Suurepärane. Söön rahulikult oma hommikusöögi lõpuni, arutame päeva plaane ning seejärel lähen oma asju pakkima. Kui olen oma kaamlikoorma üle andnud ja check-out’i ära teinud, jalutame kohvikusse. Mathew uurib, mis mu põhitellimus on. “Flat white,” vastan silmagi pilgutamata, vastuseks saan teadjamehe noogutuse. “Sul ka?” küsin muigega. “Mhm, tundub, et me vist oleme ikka sama inimene,” vastab Mathew, viidates juba jumal teab mitmendale kattuvusele meie huvides ja eelistustes. Pargipingil jutustades selgub muidugi rida asju, mille osas me oleme ka täiesti ristivastupidised. Mathew on jõudnud vahepeal järeldusele, kuulates minu võrkkiige lugusid, et temal on nüüd vaja minna üheinimese telki ostma ja uurib, kas ma viitsiksin temaga kaasas jõlkuda. No mida muud mul ikka teha on oma päevaga – tema pärast ma ju siia linna otsustasin jääda, seega kui telgijahile, siis telgijahile. Minu ainus tungiv soov tänaseks on pruuni juustu ja moosiga vahvlit sööma minna. Mitte et see kuidagi mind isutaks, vaid kohalikud on mind veennud, et just sel moel tuleb pruuni juustu tarbida.

Longime kesklinna suunas ning mingil põhjusel on meil järsku kahepeale ainult üks ajurakk jagada, sest õige suuna hoidmisega tekib mõlemal raskuseid. Mathew uurib, mis raamatuid ma loen ja kas mul on mõni ka parasjagu pooleli. Ohkan õnnetult, sest igatsen lugemist väga ja mõtlen ikka veel Narviku Airbnb’s alustatud “The Helpi” peale. Möödume parasjagu raamatupoest, kui Mathew pakub, et võiksime sealt õnne proovida. Noh, ega mööda külge maha ei jookse – äkki leian mingigi raamatu. Mul endal ei ole eriti usku olnud inglisekeelsete raamatute valikusse Norras, aga tuleb välja, et poes on täitsa mitu riiulivahet esindatud. Kõlgun redelil ühes ja teises otsas, kui Mathew teeb täiesti ebaeestlasliku soovituse küsida müüja käest abi. MIDA? Ei, ma otsin ikka ise edasi. Mathew ilmselgelt on seal teiselpool maakera natuke pea alaspidi rippunud, sest ta otsustab siiski minna müüja käest minu raamatu kohta uurima. Muigan omaette müüja pingutuste peale uusmeremaa ilmvõimatut aktsenti lahti tõlgendada. Lõpuks suudab ta siiski Mathew küsimusest aru saada ja koguni välja otsida raamatupoe Oslos, kus minu raamat täitsa olemas on. Teen minihüppe kohapeal ja lisame oma teekonnale uue vahepeatuse. Suudan teisest poest ilma suure vaevata oma raamatukese üles leida ja tõenäoliselt hõljun terve ülejäänud päeva ringi oma raamatu embuses.

Telgi otsimine osutub parajaks aardejahiks – kõkutame mööda esimest poodi ringi, pakun talle erinevaid alternatiive minibasseinide ja kummipaatide näol, millest ta mingil põhjusel keeldub. Leiame siiski ühe sobiva telgi, mis jääb tema eelarve ülemisse otsa. Jätame selle hetkeks sinnapaika ning käime veel kahes spordipoes. Pean noormehele õpetama korrektset inglise keelt, sest mitte ükski müüja ei saa aru tema soovist endale üks “tint” osta – uusmeremaalased nimelt hääldavad e-tähte sageli hoopis i’na. Üks neist poodidest on Fjällräven, kus hammustan kõvasti huulde naeru tagasi hoidmiseks, samal ajal kui Mathew viisakalt noogutades teeskleb huvi mitmesajaeuroste telkide sise- ja välismaterjalide vastu, mida vaene müüja kuskilt keldriavarustest on pidanud tema jaoks välja kaevama. Poest väljudes tunnistame mõlemad, et on aeg see ringitatsamine lõpetada ja hoopis toiduotsingutele pühenduda. Enne uurib aga Mathew, et kas see oleks temast väga kohutav, kui ta meid korra veel esimesse poodi tagasi veaks. Jumala eest – kui see tähendab, et poodide kammimine lõppeb eduka ostuga, siis aga palun. Seega Mathew saab endale telgi, mina raamatu ja kõik on õnnelikud. Ja lõpuks saab Haralds Vaffelisse minna, sest mul hakkab juba veresuhkrutase punasesse kiskuma. Mina võtan kohustusliku pruuni juustu ja vaarikamoosi oma ning Mathew nutella ja vahukoorega. Räpin talle ootamise ajal kohviku kõlaritest kostuva Kanye Westi “Strongeri” taustal kaasa, et ignoreerida juba liiga valjult korisevat kõhtu. Vahvlid käes lähme pikutame kõrvalasuvas pargis murul ja teeme raamatute lugemise pausi, et vatramislihaseid puhata. Ma pean tunnistama, et ainus põhjus pruuni juustu moosi ja vahvliga süüa, on selle kohutava maitse peitmiseks. Jah, ma tunnen natuke seda rasvast karamellist maitset, kuid minu poolest võiks see ka olemata olla. Pärast pargipausi läheme tagasi hostelisse, Mathew teeb meile kohvi ja veedame umbes poolteist tundi vaikuses ekraane vahtides ehk puhkame suhtlemisest nutipausiga.

Ühel hetkel tõstab Mathew oma udused silmad telefonist üles ja ütleb, et tal tuli nüüd limiit ette passimisest. Võtan 10 minutit ajapikendust Tour de France’i episoodi lõpuni vaatamiseks ning siis on aeg oma kaamlikott turjale vinnata, et ööseks Langøyene saarele sõita. Mina võtan oma suure koti selga, Mathew minu pisema ja nii me oma 45 minutist jalutuskäiku allalinna alustame. Kõnnime ja jutustame, jutustame ja kõnnime, kuni oleme juba päris kesklinna jõudnud, kust jookseb trammitee läbi. Järsku märkan ühte meest minu suunas kõndimas, kellel pole minu olemasolust ega tõenäoliselt ka iseenda asukohast õrna aimugi. Tema õõvastav pilk vaatab minust läbi ja napilt jään talle tee peale ette. Hakkan midagi Mathewle pomisema, kui märkan järsku, et enamik inimesi, kes vastu tulevad, on samas konditsioonis. Aines, kuskil ära, koperdavad, püksid täis lastud või alla vajumas, nurga taga nuusutab üks mees midagi põlevast fooliumist. Tunnen, kuidas veri tahab soontes tarduda ja võitlen refleksiga küüntega Mathew käsivarde klammerduda. Kuidas saab olla keset Oslo kesklinna päise päeva ajal, esmaspäevasel päeval selline fenomen võimalik? Hingan kergendunult, kui lõpuks sellest tänavavahest väljunud olen, ning imestan, kui erinevalt naised ja mehed ikka maailma kogevad. Mina olen kogetust üsna traumeeritud, Mathew vaevu märkas midagi ja ka ainult seetõttu, et mina sellele tähelepanu pöörasin. Aitab, on aeg üheks korralikuks rämpstoidu pausiks. Haarame kohalikust Max’ist eined ja istume järjekordsesse parki, kus jaapani turistid parajasti kohalikust purskkaevust tõsist pildiseeriat jäädvustavad. Jõuan ennast just lõdvaks lasta ja äsjakogetu unustada, kui tundub, et info burgeritest on jõudnud kõikide ümbruskonna kajakateni, kes nüüd suuremahulist haarangut meie suunas korraldama asuvad. Vihastan – kurat küll, inimrottide juurest lendavate rottide juurde… Pakin oma pooliku burgeri kotti tagasi, vaatan kella ja teavitan Mathew’d, et kui me soovime enne praami veel poodi õlle järele jõuda, tuleb meil nüüd liikuma hakata. Ma muidugi pole kindel, kas sellisel õhtusel kellaajal enam alkoholi müüakse, sest Norras on selles osas täiesti arusaamatud reeglid. Õnneks saame nii õlled kui praamipiletid ostetud ja aega jääb veel ülegi. Langøyene saar kuulub Oslo munitsipaali alla, mis tähendab, et praamis kehtib samasugune kolme-neljaeurone pilet nagu ülejäänud linnatranspordiski. Sõit ise kestab 20 minutit, saarel on rannaala ning seal saab täiesti tasuta telkida. Seega väga soodne võimalus Oslos ööbimiseks – oled praktiliselt kesklinnas ja maksad öömaja eest ainult nii palju, kui praamipiletite peale kulub.

“Seisa sinna loomulikult, ma teen sust pilti”

Saan praami peal lõpuks oma burgeri lõpuni süüa ja tunnen, kuidas tuule käes lõpuks rahunen. Mõte saarel magamisest tundub järsku ainuõige variant. Seda kinnitab vaatepilt, mis randumisel avaneb – saarel on kaks rohelist metsaala, mida ühendab tasane lagendik, avades vaate saare teiselpool asuvale rannale. Nüüd on Mathew kord kahetseda, et ta õhtuks tagasi maismaale hostelisse peab minema. Otsime mulle kõigepealt sobiva ööbimiskoha – õnneks normaalsete puude leidmine sellel saarel ei ole raske ülesanne ning suudan leida koha vetsumaja ja paari teise telgi läheduses, isegi vaade merele paistab võrkkiigest. Seome mu “voodi” üles ning võtame suuna ranna poole. Päike on loojumas ning sellega ühes tempos langemas temperatuur ja tõusmas tuul, kuid vesi on sügav ja soe, seega viskame ujukad selga ja jookseme nagu kaks viieaastast kilgates sillale. Mathew alustab pommiga ning mina demonstreerin kindlalt Olümpia-väärilist peakat. Vesi on tõeliselt mõnus ning rannas pole ühtegi inimest. Liuglen ühte ja teistpidi ning hüüan Mathew’le: “Kui sa veel märganud pole, siis ma olen nais-laps!” – “Kui sa veel märganud pole, siis ma olen fänn!” hüüab Mathew vastu. Väga hea, siis me oleme ühel arusaamal. Ronime soojast veest välja tuule kätte ja hakkan lõdisedes riietuma. Rannaduši all jalgu pestes märkan aga huvitavat fenomeni – parv hanesid ujub kaldale ja hakkab meie suunas paterdama. Dušist tulev jalapesuvesi on neile suurepärane mage joogivesi ning nii nad kambakesi kulistama asuvad. Haned kaevul: Haned Topime end riidesse ja kükitame ranna viimasesse päikselisse nurka õlut jooma. Pilk kellale aga paljastab kurva tõsiasja, et poole tunni pärast väljub viimane praam maismaa suunas ja Mathew peab 15 minuti pärast juba sadama poole kõndima hakkama. Kuna meie viimane vestlusteema oli ebaõnnestunud kohtingud, küsib Mathew: “Kas sa sooviksid minuga viimaseks 15 minutiks deidile tulla?” Muidugi soovin! Lööme õlled kokku ja kuigi midagi otseselt ei muutu, võib selle lugeda täiesti asjalikuks ja õnnestunud kohtinguks! Saadan oma kohtingukaaslase tugeva kallistusega praamile ja kurb-magus tunne tuleb sisse. Nii tore päev oli, aga lühikeseks jäi. Kui äge, et reisimine toob mu teele inimesi, kellega tekib hea klapp, samas tuleb nendest inimestest ka kohe lahti lasta. Aga maailm tundub ringi rännates nii väike ja kui üks meist just planeedilt alla ei kuku, siis ma arvan, et neid inimesi, keda ma reisides kohtan, näen ma kusagil millalgi uuesti. Ja meil on ju loomulikult Instagram!