Vastuolised tunded Kopenhageni osas

Ma olen Kopenhagenis varem käinud ainult korra paariks tunniks, kui Barcelonast Tallinna lennates jäi sisse peaaegu viietunnine ooteaeg ning selgus, et lennujaamast saab kiirelt ja mugavalt otse kesklinna sõita. Sel korral otsustasin Kopenhageni jaoks veidi rohkem aega varuda ning kuna ma olin endale mitu kuud tagasi ehku peale odava Easyjeti lennu ostnud Genevasse, oli nüüd aja täiteks võimalik kolm ööd ja päeva sisustada. Göteborgist Kopenhagenisse saab sõita kahekordse bussiga, mis on üsna mugav ja mõnus. Sõit ise kestab ca 4,5 tundi ja piletid jäävad 30€ kanti, seega üldse mitte paha. Pika sõidu juures oli ainult kaks ebameeldivat külge – minu koht oli sõidusuunale vastu ja mul läheb bussis kergelt süda pahaks ning teisel pool vahekäiku istuv noormees otsustas oma tugevalt lehkavad juustud asetada enda ees asetsevale istmele ja ise põõnama jääda, klapid peas. Nii et kahjuks ei olnud mul isegi võimalik talle öelda, et antud tingimustes oleks mul WC-s meeldivam seda sõitu nautida. Seega veetsin suure osa ajast aknast välja jõllitades ja nagu sünnitav naine sügavalt hingata puhkides. 

Mõtlesin tükk aega, et kui palju ma sellest Kopenhageni osast leelotada viitsin, sest kui nüüd aus olla, siis minu enda jaoks oli see kõige igavam osa minust reisist ja ma praktiliselt lõin aega surnuks, et sealt ära minna. Mitte linna enda pärast, aga ilm oli kehv ja mul polnud üldse suurlinnas olemise tuju. Süda igatses ikka mägesid ja fjorde. Seega tõmban need kolm päeva alajaotustega kiirelt kokku.

1. Liiga innovatiivne hostel ehk urbanistlik pagulaslaager

Kui reisida kitsa eelarvega, tasub enne hosteli broneerimist läbi teha otsingud erinevate kuupäevade kombinatsioonidega ehk kui soovid öömaja neljapäevast pühapäevani, tasub vaadata, millised on hinnad ka N-L ja R-P. Nii on valikus palju rohkem majutusasutusi ja tube ning kui oled nõus natuke riskima ja kolima, võid saada oluliselt parema diili. Mina olen suutnud korduvalt nii säästa, broneerides alguses esimesed paar ööd ära ja kui hostel meeldib, siis pikendanud ühe öö kaupa. Nii ei jää ma ebameeldivasse kohta liiga pikalt lõksu, kui elutingimused ikkagi ei sobi, ja tihti on viimase hetke pakkumised oluliselt odavamad.

Kopenhagenisse öömaja broneerides selgus, et ega neid odavaid enam-vähem tsentraalse asukohaga seljakotihosteleid nii väga palju ei leidugi. Urban Camper Hostelisse oleks saanud kolmeks ööks 120 euroga, kaheks ööks aga 50 euroga. Ilmselgelt valisin viimase! Hosteli konteptsiooni osas olin veidi kahtlev, sest absurdselt innovaatilise lahendusena oli hostel üles ehitatud nagu “telkla” ehk siis justkui eesmärgiga pakkuda mingit urbanlikku glämpingu kogemust. Reaalsuses oli aga atmosfäär selline, nagu ööbiksid kuskil piiriäärses pagulaslaagris. Seljakotireisija muidugi ei kurda, sest kui sul on voodi, katus pea kohal ja pesemisvõimalus, on elu juba üsna kena. Kahjuks ei olnud selles (ega ka üheski teises) hostelis aga ühiskööki, mis on minu jaoks suur miinus, kuna ise süüa tehes võid kallis suurlinnas korralikult raha kokku hoida. Ka snäkid olid toas keelatud, sest hostelil endal oli ju ööpäev läbi töötav baar, mille pealt raha teenida. Mina end sellest heidutada ei lasknud ning vedasin korvi virsikuid ja mõned kiired snäkid ikka kappi peitu. Hiljem selgus, et minu õigusrikkumine oli üsna tagasihoidlik minu toanaabriga võrreldes, kes voodi all pitsat peitis ning hommikul selle söömist jätkas…

Hosteli asukoht oli üsna omapärane, paiknedes Nørrebro metroopeatuse vahetus läheduses. Mina ei teadnud Nørrebro kohta midagi arvata, aga Booking.com’i lehel oli selle kohta arvustustes paar märkust tehtud. Kiire googeldamine näitas, et jah, tegemist on tõesti kireva ja multikultuurse linnaosaga, kuid sõna “geto” võiks pigem asendada sõnaga “trendikas”. Ja tõesti – sellist linnaosa mina varem kusagil maailmas näinud ei ole. Metroost väljudes olid tänavad ääristatud halal, aasia ja aafrika poodidega, tänavatel esindatud terve maailm, moslemi naised autosilla all mingeid nipsasjakesi müümas, samal ajal nende vahel ringi väntamas pikad taanlased rattakorvidega, vanaemad lastetoolidega, kirevad loomeinimesed sallide lehvides. Taanis on ju kogu ülejäänud elu ehitatud rattateede ümber. Seega kui mujal Euroopa suurlinnades on mul eri rahvuseid koondavates linnaosades ringi liikumine osutunud üsna ebameeldivaks ja šokeerivaks kogemuseks, siis Kopenhagenis on kohalikud ja sisserännanud nii ilusti ja pehmelt omavahel põimunud, et ei pea pead murdma, kas üksi päikseloojangu ajal jalutama minemine on ikka hea mõte ning kas jõuad ikka enne pimedat turvaliselt tagasi. Söögigurmaanina sain aga nautida minu kõige lemmikumat kultuuride sulandumise väljendust ehk toiduturismi.  Nimelt asus hosteli kõrval Nørrebro tänavatoidu platsike, kus oli võimalik valida viie toiduputka – tai, aafrika, iraani, kebabi ja halali burgeri – vahel. Mina võtsin esimesel päeval õhtusöögiks falafelitega täidetud pita ning sellele ma ka truuks jäin, käies järgnevatel päevadel sama pitat proovimas veel ka lamba koftade ja halloumiga. Pettuma ei pidanud kordagi ja kuna hommikul enne kella 11 oli veel ka happy hour, tundus nagu tõmbaksin neil naha üle kõrvade selle imeliselt maitsva ja värske toidu eest ainult 4€ makstes.

Midagi muud märkimisväärset sellest hostelist meelde ei jäänud, kui siis ainult see, et viimasel õhtul saabus toanaabriks kolm poola noort, kellest üks ülientusiastlikult end mulle tutvustama hakkas – tuli välja, et 19aastane neiu oli päris esimest korda elus hostelis, sellest nii põnevil ja ähmis ning põrkumas probleemide otsa, millest tal aimugi ei olnud, näiteks et hostelisse on sageli vaja enda lukk kapi jaoks kaasa võtta või voodi ise ära teha (puhtad linad asetatakse vahel lihtsalt voodile valmis). Need uued kogemused muidugi kahvatusid täielikult šoki kõrval, mis kaasnes teada saamisega, et tema uus toakaaslane on KOLMEKÜMNE kolme aastane. Jah, selle vaese hilisteismelise silmis võisin ma sama hästi üheksakümne kolme aastane olla – nii šokeeriv tundus talle, et minu noore ja värske näoläpi taga peitub praktiliselt keskealine naisterahvas, kes millegi pärast valib elada oma elu seljakoti otsas. Elamused igal nurgal.

2. Taaskohtumine oma armsa klassivennaga

Kopenhageni reisi kõige toredam ja olulisem osa oli muidugi Mihkliga kokkusaamine. Mihkel on Kopenhagenis elanud vist nüüdseks juba oma kümme aastat, leidnud siit endale elukaaslase, hiljuti ka koera võtnud ning täielikult kohalike sekka sulandunud. Olin alguses üllatunud, et pärast kõikide nende võõraste ja poolvõõraste inimeste diivanitel magamist ei tahtnud minu oma klassivend mind endale külla võtta, kuid tema korterit külastades mõistsin tema ja ta elukaaslase vastuseisu külalistele täielikult. Ühest küljest oli neil mure, et kutsikaga on juba elu niigi kaootiline ning lisada siia ruumi veel üks täiskasvanu oma asjadega tundus stressirohke plaan. Pildi lõi klaariks aga üsna ootamatu pisiasi – nimelt asub nende WC magamistoas ning on Kopenhagenile omaselt väiksem kui enamike inimeste riidekapp. Kui ma kuidagi suutsin külg ees potile istuda, avastasin pilku üles suunates, et minu kohal ripub dušš. Just nimelt, Kopenhagenis olevat täitsa tavaline, et WC ja dušš on kokku ehitatud pisikesse seinaprakku. Nojah, ega ei kujuta ette küll, et öösel pissihädaga maadeldes peaks end oma võõrustajate magamistuppa pressima hakkama. Võtsime Mihkli soovitusel tema lemmikkohvikust kaks imemaitsvat värsket ja rammusat saiakest kohvi kõrvale jagamiseks ning läksime seejärel linna peale jalutama. Mina arvasin, et me teeme ehk pisikese tiiru ümbruskonnas, viime ennast üksteise eludega kiirvormis kurssi ja ega ma teda pikalt kinni ei hoia rohkem. Pärast pindist õlut Meatpacking Districtis aga läks jutt nii ladusaks, et Mihkel otsustas mulle ühe õhtuga peaaegu tervet Kopenhagenit näidata. Mul käis lõpuks pea kõikidest faktidest ringi ja jalad tulitasid otsas, kuid Mihkli entusiasm ei tahtnud raugeda – Meat Districtist Ikea katusele, üle jõe promenaadile, väike peatus toidutänaval kehakinnituseks, ooperimaja ja raamatukogu, seejärel turistiderohked kanalid, kuningapere valdused ja katedraal ning lõpuks vanalinna peotänav. Mihkel, kes võttis oma kohaliku giidi rolli väga tõsiselt ja tundis survet mulle tutvustada linna, mida tema nii väga armastab, oleks veel tahtnud õhtut jätkata Tivolis, kuid mina olin saavutanud oma füüsiliste võimete limiidi. Meil oli koos nii lõbus ja tundsin seda sooja tunnet rinnus, kui veedad aega kellegagi, kes tunneb sind ajast, mil sa isegi ei tundnud veel ennast. See hea tuttav tunne, nagu vahepeal ei olekski üle kümne aasta ja saja elu mööda lennanud. Aga ilm kiskus jahedaks ja tuuliseks ning uni kiskus samuti peale. Lubasin kaaluda järgmisel päeval Tivoli külastamist, kuid vihm (ja Tivoli hinnakirjaga tutvumine) tõmbas sellele plaanile kahjuks kriipsu peale. Järgmisel korral siis!

3. Parim kohv ja parimad pelmeenid

Kopenhagen on täiesti imeline koht saiakeste ja kohvi gurmaanidele. Kui Mihkel kohalikuna soovitas enda lemmikuna Hart Bagerit ja selle lehttaigna kaneelisaiakest (tõesti hea ja võine), siis minu lemmikuks osutus Coffee Collective Jægersborggade. Mõnus atmorfäär, imeline kohv, värsked saiakesed. Kuigi ma teises kohvas kohvi ei võtnud, siis julgen Coffee Collective’i küll kuulutada Kopenhageni parimaks kohviks. Ka saiake oli imemaitsev, kuigi pagariärina jääb vist Hart Bager tõesti võitjaks. Kui ma muidu olin Kopenhagenis rahakasutusega üsna säästlik, siis viimasel õhtul tekkis isu kuskil väljas süüa midagi head. Kõndisin mööda Norrebro kanalipoolseid tänavaid ringi ja vaatasin, kas midagi jääb silma. Algselt oli mul suur pasta isu, kuid kuna ühelgi Itaalia kohal karjuvalt häid hinnanguid Google’is ei olnud, otsustasin tunde järgi hoopis Gao Dumpling Bar kasuks. Nende askeetlikul terrassil jäi mulle silma seal parasjagu einestava neiu roogade valik ning menüüd vaadates ei hakanud üldse pikalt kaalumagi – käiku läksid kanapelmeenid rohelise sibula ja tšilliõliga, kõrvale väike maapähklikastmes nuudlikauss. Portsud ei ole küll suured, aga samas hinnad ei karju ka liigselt – kõik on lihtne, maitsev, värske ja autentne.

4. Sleep in heaven ehk maga taevas, aga mitte hostelis?

Oma viimakseks ööks broneerisin voodi 12kohalises toas Sleep in Heaven nimelises hostelis, mis jäi ka Norrebro linnaosasse, kuid paar kilomeetrit lennujaamale lähemale kui esimene hostel. Tõenäoliselt oleks võinud ka lennujaamas magada, aga kuna hindan head und, siis seadsin selle võimalikkuse kõval pingireal tugeva kahtluse alla. Lend läks üsna vara hommikul, seega lootust unetunnid kokku saada ei hoidnud ma just kõrgel, aga noh, hea ikka voodis linade vahel pikutada ju. Vähemalt nii ma arvasin. Ma juba näen inimesi kulmu kortsutamas, et kuidas on üldse võimalik 12kohalises toas magama jääda, aga kuna mul oli Oslo hostelis, kus 50m2 peale oli paigutatud üle 25 narivoodi koha, suurepärane kogemus, ei teinud ma sellest suurt numbrit. Hosteli ühisruumid tundusid alguses väga kutsuvad ja hästi lahendatud – mitmetasandiline hängimisala, kus saab raamatuid lugeda, arvutis tšillida, lauamänge mängida. Kogu vibe aga muutus, kui liikuda edasi magamisruumide poolele, kuhu esiteks viis pikk ja tühi valge koridor. Ma ei teagi, kas see meenutas mulle rohkem haiglat või vanglat. Millegi pärast polnud selles osas hoonest absoluutselt mingitki pingutust tehtud, et see kuidagi mõnusaks, stiilseks või hubaseks muuta. Nii pesemis- kui magamisruumid olid kõledad ja lagedad, ei mingit värvi, dekoori või pilte seinal, kardinatest või vaipadest võis vaid unistada. Noh, aga ma tulin ju siia lihtsalt magama! Tubadesse viivad uksed avanesid raskelt ja lärmakalt ning nõudsid pikemat lõgistamist lingiga, sest kaardid töötasid väga pretensioonikalt. Tuba oli ehitatud kahele korrusele, kuhu viis püstloodis ülikitsas, ebamugav ja libe trepp, kust kaine peaga päise päeva ajal üles-alla liikumine osutus üsna ohtlikuks tegevuseks. Nii ülemiste kui alumiste voodite metallkapid asusid alumisel korrusel, kusjuures üleval ei olnud voodi juurde võimalik kuskile oma asju jätta – ei riideid, telefoni ega isegi kõrvatroppe. Kehitasin esimese hooga õlgu, tegin oma voodi ära ja läksin toimetasin ühisruumides edasi.

Kui aga saabus magamamineku aeg, hakkasid ilmnema tõsised loogikavead kogu selle hosteli ülesehituses. Mul on tunne, et kes iganes selle hosteli püsti pani, pole kunagi üheski pidanud ööbima, sest igasugune UX ehk kasutajakogemuse hindamine oli selles kohas täiesti puudulik. Käisin pesus ära, panin asjad allakorrusele kappi, kuid siis tekkis küsimus – kus ma riideid vahetama peaksin? Kui all, siis kas kõigi teiste ees, et siis öösärgi veel, tagumik lehvimas trepist üles ronida? Aga kui üleval, kuhu ma siis oma riided paneksin? Otsustasin siiski viimase lahenduse kasuks. Heitsin voodisse pikali, et veidi privaatsemalt riideid vahetada, kuid seal selgus uus tõsiasi – minu ülemise narivoodi kohal oli mingi jube robustne tala, mille otsas täpselt minu näo kohal asetsev väljavõlvuv raudkolakas. Riiete vahetamine sellistes oludes osutus praktiliselt võimatuks, sest käsi üle pea polnud võimalik tõsta. Üritasin siis kuidagi õlaliigeseid nihestades siiski selle akrobaatikatrikiga hakkama saada ja sain lõpuks öösärgi selga. Kuhu nüüd riided panna? Sidusin need kuidagi voodi konstruktsiooni külge. Aga veepudel, kõrvatropid ja telefon? Pudeli surusin madratsi ja seina vahele, telefoni ja kõrvatropid kerisin lina nurga sisse. Noh, tundus, et olukord leidis mingi ajutise lahenduse. Panin silmad kinni, valmis unne suikuma. Teadsin, et kell on veel veidi varajane teiste inimeste jaoks, midagi sinna poole üheteistkümne kanti, aga õnneks allkorrusel üks noormees suunas teisi sosinal rääkima, kuni seltskond lahkus. Umbes viie minuti pärast lendab uus seltskond sisse. Kapiuksed pauguvad, käib üks lõkerdamine ja seletamine, väljutakse. Ei lähe minutitki mööda, kui saabub jälle keegi. Ja selline siiberdamine kestab vähemalt südaööni. Hakkasin muutuma rahutuks, samas meenus, et teistel on ju reede õhtu. Kui ma olin juba umbes kolm tundi vähernud, proovinud nii kõrvatroppidega kui ilma lamada, teha hingamisharjutusi, järk-järgulist lõdvestumist ja muid trikke, hakkas tekkima lootusetusse tunne. Kas ma tõesti veedangi terve öö ÜRITADES magama jääda? Umbes poole kahest saabus uus laviin inimesi, kes lisaks kapiuste paugutamisele hakkasid keset ööd ka oma voodeid ära tegema, kasutades selleks maksimaalset lärmi ja telefonide taskulampe, mille vihud mulle ilusti silmaauku välkusid. Proovisin end rahustada mõttega, et vähemalt nüüd lähevad nad kõik magama. Naiivne lootus aga purunes, sest ma vist tõesti olen ainus seljakotireisi, kes ruumis viibijate heaolu peale mõtleb. Teiste jaoks on täiesti normaalne, et öösel ühistoas sõnumeid saates on teavitused maksimaalse heli ja vibratsiooni peal, nii et iga saabunud messengeri sõnum kõigile teada oleks. Ma suutsin sel hetkel kahtlema hakata kõikides oma tulevastes reisiplaanides – kas ma ei saagi enam kunagi magada?! Katastroofimõtted on öösel magamatuses kerged tekkima. Lõpuks ärkasin kell pool kuus ehmatusega oma äratuskella peale, olles ehk paar-kolm tundi vastu hommikut maganud, ning kuigi ma ei ole kättemaksuhimuline inimene, kõndisin südamerahus redelist alla, sikutasin kolisevast kapist oma kodinad välja ning lahkusin ukse lärtsudes. Olgu meil siis kõigil tore olla!

Lennuki peale istusin kahjuks sel korral tundega, et tahan siit ruttu minema saada. Samas olen täiesti teadlik, et Kopenhagenil endal ei olnud midagi häda – ilm oli lihtsalt kehv ja mina üritasin selle aja kuidagi mööda saata. Ma tean, et Kopenhagen on tegelikult imeline linn, see mõnus on energia on peaaegu käega katsutav, ning kavatsen siia kunagi eraldi tagasi tulla, et senine kogemus uute elamustega üle kirjutada. Loomulikult oli ka väga ilusaid ja armsaid hetki, kuid usun, et Kopenhagen ei vääri läbisõitu, vaid eraldi pühendunud külaskäiku!

Seega, Kopenhagen – jällenägemiseni!

Kärt