Blondinka Haparandas – is it me or is it Rootsi?

Pärast jõuluvana juurest õnnelikult minema kalpsamist otsustasin kaheks ööks Haparandas Airbnb bookida. Algne plaan oli küll Soome-Rootsi piiri Soome poolses linnas Tornios kaks päeva mõnusalt telklas veeta, kuid Oulu kogemuse järgselt tahtsin puhaste linade vahele “oma” tuppa ja voodisse, pesu pesta, ennast pesta ja puhata. Hiljem osutus see ka õigeks valikuks, sest esimesel ööl oli äike ja vihmasadu, teisel aga tohutu tuul.

Jõudsin Tornio-Haparanda linna üsna vara, Soome aja järgi 11:30, aga kuna mu majutus oli Rootsi poolel, siis tegelikult juba 10:30. Airbnb ametlik check-in oli alles 16:00, seega surnuks löödavat aega oli rohkem kui küllaga. Palusin omanikul märku anda, kui tuba vabaneb. Ise külastasin nii kaua Soome poole Hesburgerit ja Espresso House’i ning klõpsisin Loomeinkubaatori arengutoetuse taotluse valmis. Õnneks aga saabus juba poole kahe paiku sms, et tuba on valmis ja omanik lõunapausiks kodus, seega pakkisin end kokku ja vudisin oma koormaladungiga kohale.

Airbnb asus armsas helesini-valges aia ja terrassiga kahekordses puumajas. Omanik, 40ndates J tuli mulle rõõmsalt uksele vastu. Mees nägi välja nagu klassikaline soome mees – kiilakas, habeme ja väikse õllekõhuga. Laia naeratuse ja natuke üleentusiastliku närvilisusega hakkas ta mulle maja tutvustama. Minu tuba oli üks esimese korruse magamistubadest, samal korrusel oli WC, mõnus elutuba ja suur köök, lisaks terrass minu toa akna all. J jutustas terve aja, samal ajal mulle voodit tehes. Natuke ajas muigama, et ta mulle pool voodit ära tegi ja ühe padja andis, aga noh, palju ühel preilil magamiseks ikka vaja on. Keldrikorrusel oli duširuum saunaga, mida ka lahkesti kasutada lubati. Mina aga tundsin kõige suuremat rõõmu pesumasina nägemisest! Hiljem selgus, et samal keldrikorrusel elutses mehike ise, üleval korrusel elas mehe teismeline poeg ja rentnik. Paras segasummasuvila. Uurisin, kas järgmisel päeval on mingi püha, sest mul oli vaja presentkatet võrkkiigele otsima minna. “Jah, Rootsis on.” – “Kas siis poed on kinni?” – “Rootsis jah mõned poed on kinni.” Huvitav, miks ta seda niiviisi rõhutab, me olemegi ju Rootsis… aga siis koitis, et Soome poed on 500 meetri kaugusel ja üldse mitte Rootsi rahvuspühadest puudutatud!

Oma pagasikoormast vabanenud läksin randa väikseks sulpsuks ning tegin tiiru toidupoodi. Vahtisin tühja pilguga hinnasilte ja üritasin välja mõelda, kuidas kõige lihtsam oleks arvutada. 100 SEK = 9 eurot tundus kõige hallatavam süsteem, aga see kurss on ikka suht ebamäärane. Tagasi kodus panin oma riided rõõmsalt õue kuivama ja heitsin voodisse jalgu puhkama. Omanik ol

i teel alkopoodi tähistama järgnevat nelja vaba päeva ning küsis, kas ka mina soovin midagi. Keeldusin viisakalt, panin ukse kinni, akna lahti ja asusin püksata meritähena sarja vaatama. Milline idüll! Idülli rikkus aga umbes 45 minutit hiljem saabunud sõnum peremehelt: “Vabandan, et täna nii stressis olin. Nii palju tööd on olnud, katsun homme rohkem kohal olla sinu jaoks.” Tundsin, kuidas mu mull natuke pigistama hakkas. Ee. Mul pole üldse vaja, et sa rohkem “kohal oleks”. Sa võid kohe mitte üldse minu jaoks kohal olla ja mul on väga suurepäraselt kõik. Tundsin ennast paranoilisena ööseks ust lukku keerates, kuid veits mõru maik oli tekkinud mann. Öösel lammutas veel aias äiksevihm minu värskelt kuivavat pesu, aga noh, mis seal enam teha.

Hommikul jalutasin läbi väikelinna taas jõe äärde ujuma. Issand, kuidas ma naudin neid laiasid kiire vooluga jõgesid, mida siinkandis ohtralt leida võib. Ujusin veidi edasi-tagasi jahedas vees ning istusin aeglaselt riietudes mööda kõndivaid hommikusi pensionäre vaatama. Penskarielu vist on mu lemmikelustiil. Pärast hommikusööki läksin presendijahile, mille lõpuks kohalikust hiigel-ICA-st leidsin, WIN! Asusin seejärel taaskord oma regulaarsele kohviku arvutitöö positsioonile, kui saabus uus sõnum: “Kas sa oled kodus? Märkasin su pesu aias maas.” Persse, loodan, et ta mu trussikuid kokku ei hakka korjama. Tänan ja luban varsti koju tulla ise olukorda haldama. “Sa töötad??” – “Jah, teen arvutis tööd.” – “Ahaa, selge!“

Tagasi kodus panin lõuna hakkama ja läksin aeda pesu korjama. Samal hetkel ilmus välja laia naeratusega J – “Oo, kas kõik hästi pesuga? Mis tööd sa teed?” Proovisin siis selgitada FysioDoula ja loomeinkubaatori ja oma e-raamatu teemat, aga teadsin, et see tekitab aina rohkem küsimusi. Mees läks kohe särama ja rääkis, et tema hakkab ka sõpradega ettevõttet tegema! Mingil põhjusel aga hakkas ta laste füsioteraapia pealt vestlust laste kasvatamise, traditsiooniliste paarisuhete ja lokkava individualismi peale suunama. Tammusin kuuma päikse käes jalalt-jalale ja tundsin, kuidas see vestlus mind tüütama hakkab. Vabandasin, et pean sööma minema – mis oli ka tõsi. Mees jätkas aias trimmerdamist. Pärast sööki heitsin taas oma püksata-lõunaune idülli, kui kuulen, et J hüüab mind. Juba natuke tüdinenult paotan ust ja pressin küsiva naeratuse näole. “Kärt jah, kas ütlesin õigesti? Heh, ma ei teadnudki, et Eestis ka ä-täht on, sellepärast ma ei arvanduki, et sa Eestist oled! Mis teil veel on – kas ö on ka? Ja å?” Natuke meelahutuslik oli lasta tal õ-tähte hääldada, kuid tegelikult oli mul ainult üks küsimus – MIS SU POINT ON? “Aah, jaa. Sa oled feminist, jah? Ah mitte kaasaegses mõttes? Mulle väga meeldis sinuga rääkida, kas võiks äkki natuke pärast vestelda?” Kuna pärast on hoomamatu ajaühik, siis olin nõus mida iganes kokku lubama, et ta mind rahule jätaks. “Kas panen täna sulle sauna ka valmis?” Jah, võib, lähen nagunii pärast jooksma. Ma nüüd magaks.

Sauna ja veini

Käisin tegin üle pika aja ühe jooksutiiru mööda Haparanda jõge ning mõtlesin elu üle järele. Kuigi olen olnud kimpus kurguvalu, nohu ja köhaga, painas mind hoopis miski muu. Ka sellel jooksul jäid mingid ossid seisma ja vahtima, kohalikud pompsud hüüdsid mulle järgi ja mõtlesin, et kurat küll, milline ebaõiglus on see, et naised ei saa rahulikult üksi isegi jooksma minna. Nagu oleks mu sünnipärane kohustus olla igalpool ahistatud ja oma turvalisuse pärast pidevalt muret tunda. Miks see on normaalne? Läksin pahuralt tagasi tuppa, kus mind ootas valmis saun. Palvetasin mõttes, et J ei pakuks koos sauna minemist, mida ta õnneks ei teinud. Mind juhatati lahkelt privaatsauna ja anti kätte hallikas kalts. Vaatasin seda küsivalt. “For your butt!” sain selgituseks. Aa, pepurätik istumiseks, selge. Nautisin pikka kosutavat ja lohutavat dušši ning avasin saunaukse, kui märkasin, et see on täiesti külm. Eee. Tõmbasin rätiku tihkelt ümber ja läksin aru küsima. “Ei-ei, saun on valmis!“- “Aga see on külm?” – “Jaa, aga sa lähed sisse, viskad leili ja heidad pikali!” Mida…kuradit? Mees täitis leilikopsiku ja saatis entusiastlikult umbuskliku eestlase külma sauna. Põrnitsen kerist ja viskan kulbitäie. PAHHHH, täitub saun kuuma auruga. Misasi see veel on? Kerisega aurusaun? Lajatan veel paar korralikku kulbitäit ning heidan jahedale lavale pikali. Tunnen, kuidas kuum niiskus vaikselt mind katab ja hingamisteedes leevendust toob. No päris huvitav asi ikka! Saan just naha märjaks, kui kõlab koputus: “Kärt, mul on sulle midagi anda!” Ronin lavalt maha ja J ulatub mulle rõõmsa näoga klaasi külma veini. Ahaa. No eriti peen teenindus siin majas! Võtan vastu ja naasen oma rituaalide juurde.

Sauna järgselt leebun, kuigi olukorra koomika ei lase mul siiski päris lõdvaks end lasta. Asun kööki süüa tegema, kui mees jälle välja ilmub: “Lähen linna peale asju ajama, mõtlesin, et tahad äkki kaasa tulla, saan sulle linna näidata!” Ei taha linna vaadata… Keeldun viisakalt, viidates hilisele kellaajale (19:30) ning et mul vaja veel süüa, rongipiletid osta ja asjad pakkida, et kell 5:45 homme ärgata. Olen natuke kimbatuses, sest mul on tegelikult mehe abi vaja rongipiletite ostmisel. Kuidagi räägime üksteisest mööda, nii et mina saan aru, et me hakkame mulle pileteid vaatama, tema aga, et kui ta ootab, kuni mu kartulid valmis saavad, tulen temaga ikkagi linna. Lõppkokkuvõtteks saan mina oma piletid ostetud (kuigi mitte erilisi abiga temalt), tema valab mulle klaasi veini, millest ma aga keeldun, ning asun sööma. Veidi aja pärast on pettunud mees siiski tagasi, valab ka endale veini (linna peal asju polnudki vaja ajada?) ja kasutab juhust juttu teha. Kuulan teda viisakusest, kuid kasvava ebamugavusega. “Tead, ma kohe alguses märkasin, et sa oled väga eriline. Hoopis teistsugune kui Soome või Rootsi tüdrukud. Ja et sinuga saab rääkida. See on väga huvitav.” Oh jeesus… “Tead, ma olen väga palju lugenud. Psühholoogia kohta. Ja globalistide. Ja kuulan palju Jordan Petersoni. Üldse ei saa sellest rääkida kellelegi – kohe kutsutakse radikaaliks!” Pärast seda, kui 15 minuti jooksul mulle endale suutäitki sõnaruumi polnud jätkunud, tüdinesin sellest vandenõu pläustist ära. Jah, on olnud aegu, kus olen isegi huvitavaks pidanud selliseid arutelusid, aga see on nii 2021. Hetkel huvitab mind rohkem, kus magada, pesta ja süüa saab. Vabandan end taas ja suundud asju pakkima. J muidugi on kohe mu uksel, et kas ma ikka ei taha rohkem temaga rääkida. Viitan oma plahvatanud riietele ja vajadusele kott kokku pakkida. “Oo, Eesti pass, kas võin vaadata? Väga kena. Sa oled ikka nii eriline – kas võin sind kallistada?” Issand, kas ta millalgi lõpetab ka. Kallistan teda kiirelt ja lükkan ukse kinni. APUAAAA. Viis minutit hiljem saan veel kaks smsi, et ta ikka oleks tahtnud minuga rääkida veel. Hommikul ka Jordan Petersoni videolingi. Olen kõiki tema suhtluskatseid edaspidi otsustanud ignoreerida ja poen varahommikul kergendusega uksest välja. Jälle vaba!

Ma tõesti loodan, et tüütud mehed pole selle reisi püsiv narratiiv, sest muidu ma olen varsti üks paras bitch valmis… Aga jätkan lootusega, et sõbralikkust ei karistata ja piisab järjepidevast piiride kehtestamistest.

Tervitustega Rootsist,

Kärt