Poolkriminaalne öömaja pakkuja ja imeline turismishostel Göteborgis

1. juuliga siis saigi läbi minu Norra osa reisist. Pean tunnistama, et täitsa kurb oli see lahkumine, sest selle veidi üle kolmenädalase perioodi jooksul sai Norra kuidagi väga koduseks. Loomulikult on mul hea meel, et ma ei pea enam hingamise ja iga sõrmeliigutuse eest kullahinda maksma, aga mäed, fjordid ja norrakate rahulik introvertsus sobisid mulle hästi. Norra on küll riik, kus ma kujutaksin ennast elamas, sest siin on nii palju võimalusi luua endale üks äge ja aktiivne looduslähedane elu. Aga praegu – täiskäik edasi, sest see oli alles algus!

Istun 1. juuli hommikul Oslos bussile, et sõita kõigepealt Göteborgi. Enne seda olen aga suure väljakutse eest. Mathew oli mulle nimelt praamipileti eest maksnud kohaliku sularahaga, mis on nagu kuuma kartuli mäng – sa ei taha seda oma kätte saada ning kui saad, siis tuleb sellest ruttu lahti saada. Noh, mul on tegelikult enne bussi piisavalt aega, et selle eest endale kohv või pirukas osta, aga kae nalja – kohvikus öeldakse mulle, et nemad sularaha vastu ei võta. Rahvuslik valuuta ja maksta ei saa? Siiani olin ma väga nautinud seda, et absoluutselt igalpool sai maksta kaardiga ja ma polnud pidanud vaevuma valuutavahetuse või sularaha väljavõtmisega. Õnn ja rõõm, sest sularaha omamine on ikka väga stressirohke! Õnneks bussijaama kioskis saan põlatud mündid siiski võileva vastu vahetatud. Minu üllatuseks on Oslo bussijaam suhteliselt inetu ja ilmetu. Kui rongijaam on uhke ja peen, siis bussijaamale teeb isegi Tallinna oma silmad ette. Kusagil väga istuda ei ole, inimesed on ebaviisakad ja bussi ootamine toimub nagu lennujaamas ehk värava juures, mis muudab olud kitsaks. Mind rõhub ka natuke tänane öömaja situatsioon. Paar päeva tagasi uurisin sõbranna õelt, kas ta saaks mulle Göteborgis öömaja pakkuda. Kuna ta ise oli aga juba teel Eestisse, pakkus ta, et postitab kohalikku eeslaste gruppi kuulutuse, et eesti neiu otsib öömaja, pani minu numbri ka juurde. Läheb pool päeva mööda ja üks noormees saadabki mulle smsi, et elab üksi ja tal on vaba magamistuba ning tore oleks vahelduseks eesti keelt rääkida. Tundub nagu hea pakkumine, aga sõnumi teel öömaja kokku leppida tundub veider, seega uurin, et kuhu tulema peab ja kellega ma üldse räägin. Noormees lubab tööpäeva lõpus helistada. Olin tol hetkel parasjagu Mathewga nutipausil, kui võõras number helistabki. Noormees teiselpool ütleb lihtsalt: “Tere. (vaikus) Noh?” Ei mingit enesetutvustust. Küsin siis ise, et äkki alustaks enda nimest. Noormehe nimi olevat Mihkel. Vestlus on väga konarlik ja tekitab minus ebamugava tunde. Kuigi jutt ise on viisakas, siis see häbelik närviline ettekandmise viis ei tetkita minus usaldust. Üritan alguses tunde maha pühkida, sest noh – tasuta öömaja ja ikkagi eestlase juures.

Neli tundi bussisõitu on aga piisavalt pikk aeg, et ma jõuaksin ärevuse üles kerida ja kõikvõimalikud stsenaariumid läbi käia. Okei, eestlane küll, aga kas ma Eestis usaldaksin igat eestlast? Absoluutselt mitte. Mis meil veel ühist on peale rahvuse? Mis mõttes “oleks tore vahelduseks eesti keelt rääkida”, kui Göteborgis on terve Facebooki grupp eestlastele ja ilmselgelt peab ta seal käima, sest kuidas ta muidu minu kuulutust nägi? Guugeldan maja aadressi ja tundub üsna selline tööliste piirkond, eemal kesklinnast. Kujutan ette, kuidas ma korterisse astudes juba tunnen, et energia on imelik – kas ma siis astun kohe uksest välja mingi vabandusega või annan inimesele siiski võimaluse? Isegi kui kõik on väga tore ja sõbralik, kas ma suudan rahulikult magama jääda või vean salaja öösel ukse ette takistuse? Teate, ma saan aru, et see kõlab nagu iseenda ärevuse üles kütmine, aga naisena üksi reisides sa ei saa alahinnata ohtusid. Ma ei ole igas olukorras selline, nagu te juba teate minu võhivõõral diivanil ööbimise loost. Kui sisetunne on õige, siis võib teha igasugu hulljulgusi. Kirjutan Mathewle, et mul on imelik tunne, aga tema nagu mehed ikka, ei oska maailma näha läbi naise silmade ja arvab, et pole põhjust muretsemiseks. Enda rahustamiseks proovin hankida rohkem informatsiooni – guugeldan telefoninumbrit ja leian selle põhjal noormehe täisnime. Mees on aasta alguses loonud ettevõtte, mis on juba korralikus maksuvõlas. Rohkem tema kohta internetis infot ei leidu – teda nagu polekski eksisteerinud enne 2024. aastat. Facebooki kontol pole ka midagi, isegi mitte pilti. No nüüd olen ma küll juba korralikult ennast spiraali mööda vabalangemisse lasknud. Kirjutan Piretile oma murest, kes rakendab tööle oma parimate nuhkimisoskustega sõbranna. Olemas – noormees on korduvalt kriminaalselt karistatud, istunud ka vangis purjuspeaga sõiduki juhtimise eest, inimvastaseid kuritegusid ei leidu. Noh, ma ei hakka neid ka ootama, sest selleks hetkeks on enesetunne nii ebamugav, et mugavam on hostelile rahuliku öö eest raha välja käia. Võib-olla inimesed muutuvad ja noormees Mihkel on teinud elus kannapöörde, kuid paraku mina seda ootama ei jää, sest sisetunne karjub juba nii kõvasti kõrva selleks hetkeks. Broneerin öö kõige odavamasse hostelisse, saadan Mihklile vabandava sõnumi, et plaanid muutusid, ja hingan lõpuks kergendunult.

Göteborgi bussi- ja rongijaam on imeliselt kaunid, kuid kogu sealne ümbrus näeb välja nagu Tallinna kesklinn – kõik on üles kaevatud ja kruusa vahel võib näha püstiseid paljaid trammirööpaid. Sõidan trammiga hostelisse, mille nimi on STF Hostel Stigbergsliden ning kuhu olen 28€ eest broneerinud endale voodi neljases toas. Minu üllatuseks asub hostel madalas pikas kahekordses kivihoones, milliseid võib näha Tallinna vanalinnas Laial tänaval – teate küll, need keskaegsed kangialuste, sisehoovide ja pisikeste sügavate akendega majad. Sisehoov on vaikne ja avar, leidub nii kirsipuid kui õdusaid istumisaluseid. Vau, milline tore üllatus! Üks noormees parasjagu pakib oma rattalt reisivarustust lahti. Teine sööb õhtusööki. Kõnnin oma tuppa mööda pikka koridori, mis meenutab laeva kajutitekki – pikk veidi viltune kitsas koridor, kahel pool viivad kitsad uksed tubadesse. Seintel on vanad plakatid ja ajalehe kaanepildid eelmise sajandi algusest – vähemalt nii kaua on selles hoones rändureid majutatud. Astun pisikesse hämarasse hubasesse tuppa ja istun voodile, millel on puhtad kriitvalged hotelli kvaliteediga linad. Hingan sügavalt sisse ja ohkan rahulolevalt välja – see on ikka nii palju parem, kui mis iganes see alternatiiv oleks olnud. Ja mäletate Niklast Göteborgist? Noh, tuleb välja, et ta on selles hostelis töötanud! Panen jooksuriided selga ja otsustan ühe 40minutise jooksutrajektoori välja mõõta. Pööran hostelist välja vasakule ning alustan sörkimist pargi suunas – issand, kui tore on joosta siledal maal! Eks mõned kergemad tõusukohad satuvad ka teele, aga teoreetiliselt me räägime siiski tasasest maast. Õnn ja rõõm, ausalt. Park, kuhu jooksen, osutub röögatuks – tohutult suur kõrgete vanade puudega metsalik park, kus on kõikvõimalikud spordi ja vaba aja veetmise võimalused. Nii palju jooksjaid, jalutajaid. Uskumatult ilus on Göteborg. Ma ei osanud ju sellest midagi oodata, sest see on lihtsalt üks vahepeatus teel Kopenhagenisse, kuid tegelikult vaadates neid imelise arhitektuuriga maju, lõputuid kohvikuid, restorane ja baare, mis on täidetud suminaga… siia tahaks kohe oluliselt kauemaks jääda!

Jooksuringi lõpus käin läbi toidupoest ning asun hostelis õhtusööki valmistama. Köögi- ja puhkeruumis on üsna palju inimesi ning kuigi köök on kitsas, pean tunnistama, et see soodustab suhtlemist – kus on pipar, kus on prügikast, kus klaasid? Ja juba tekivadki loomulikud vestlused. Pärast sööki lähen toast läbi pesemisasju võtma ning sinna on vahepeal tekkinud ema ja tema 10aastane poeg Šveitsist, kes on parasjagu ratastega sõitmas läbi Rootsi. Kujutate ette – 10aastane laps on nõus oma emaga rattaga kuu aega ringi sõitma? Vaatan neid suurte silmadega, kui äge! Naine on nii soe ja südamlik, ohhetab ja ahhetab minu reisiplaane kuuldes ning kurdab, et see on ikka kurb lugu, et ma Šveitsi koolivaheajal satun – nemad ei ole ju kodus, aga muidu võiksin nende juures ööbida. Maigutan suud, sest misasi see reisimine on – võõrad inimesed on lihtsalt nii lahked ja abivalmid. Minus tekitab sooja tunde juba see, et nad seda pakuvad, isegi kui ma päriselt neile külla ei saa minna. Poiss on varateismeline ja tagasihoidlik, kuid näha on, et ta tahaks oma inglise keelt praktiseerida, seega proovin küsida lihtsaid küsimusi tema suvelaagri kohta ja tema siis proovib kuidagi puterdades seletada, et nad püüavad seal muuhulgas ka kala. Jätan vestluse aga selle koha peal pooleli, sest olen terve aja oma higistes jooksuriietes istunud ning on aeg end kasima minna. Duširuumis on tehtud erinevaid pingutusi vee säästmise soodustamiseks, mis on ka arusaadav, sest nii saavad nad öömaja hinna madala hoida. Küll aga satun mitmel korral ennast seebitades olukorda, kus liikumisanduril funktsioneeriv tuli kustu läheb. Duši all tantsimisest ei piisa, tuleb kardin eest tõmmata ja siis oma makarenat sooritada, mis on üsna ohtlik ettevõtmine, sest kui keegi peaks samal ajal ukse avama, oleksin ma oma parimas sünnipäevarüüs kõigile vaadata. Õnneks keegi minuga samal ajal duši alla siiski ei kipu.

Söödud-pestud, suundun nüüd õhtut mööda tiksuma nö elutuppa. Minu arvates on selle hosteli ühisruumid kohe eriti hästi õnnestunud, sest see on tõesti sisustatud nagu üks kodune elutuba – diivanid, värvilised padjad, madalad valgustid, kohvilaud, vaibad, tugitoolid, telekas. Lihtsalt mõnus on seal aega veeta ja kutsub kohe teistega ühinema. Parasjagu vaadatakse jälle jalgpalli – sel korral siis Türgi-Austria mängu. Istutan end vaikselt kusagile taharitta söögilaua äärde, sest kõik teised tunduvad olevat seltskondades, kuid kuna telekas on üsna pisike, ei näe ma mitte midagi. Nihutan end vaikselt tooliga lähemale, kuni pikkade juustega Hollandi rattamees märkab minu kohmitsemist ning teavitab kõva häälega: “Sa võid lähemale ka tulla!” Nüüd on kõigi pilgud minul ning hakkab üks sahmerdamine ja siblimine, et mulle ruumi teha. Nihkun punastades teiste sekka ning alustan viisakusjuttu minu kõrvale jääva sakslasega. Mõne aja pärast pöördub sakslane teises toa nurgas omaette õhtust sööva jaapani noormehe poole ning hakkab teda seltskonda meelitama. Kui see ei õnnestu, läheb ta istub ise tema kõrvale juttu rääkima. Selles hostelis on mingi huvitav energia. Ma ei tea, kas asi on hoone ajaloolises minevikus või on lihtsalt kokku sattunud ääretult meeldiv seltskond, kuid suhtumine tundub olevat, et kõik on kaasatud ja kedagi ei jäeta kõrvale. Mis on nii armas, arvestades, et osades hostelites öeldakse sulle vaevu tere ja igaüks nokitseb omapäi. Ühel hetkel hakkab hollandlane üle teiste uurima minu päritolu ja reisiplaanide kohta. Kuna ma ei kuule teda väga hästi, kolin oma tooliga nende diivani kõrvale. Tuleb välja, et tegemist poelgi ühe seltskonnaga, vaid lihtsalt hostelis tutvunud üksikute reisijatega. Hollandlane alustas oma rattasõitu Portugalist ning on nüüd teel Põhja-Norra. Minu kõrval aga istuvad kaks meest – noor ja vana -, kes oma oleku ja päritoluga kohe kindlasti teistest eristuvad. Erinevalt teistest vaatajatest on nemad Türgi poolt ning elavad kaasa väga elavalt, emotsionaalselt ja valjuhäälselt. Minuvanune mees on päris Kosovost ning vanem mees Türgist. Järsku kummardub minu poole üks keskealine rootslanna ning uurib, et kas me sooviksime friikartuleid, mis küll praeguseks on jahtunud – nemad nimelt tellisid liiga palju ja üks karbitäis jäi üle. Vaatame hollandlasega üllatunult üksteisele otsa ja loomulikult võtame friikartulid vastu! Kosovo mees piilub üle õla ja palub ka luba jahtunud friikartulite hunnikule lähenemiseks. Nii me siis nosime seal kambakesti. Kosovlane tögab mind, sest minu põhjendus “olen väiksemate riikide poolt” ei rahulda teda. Loomulikult Türgi võidab ja mehed möirgavad õnnelikult ning siis kobib igaüks vaikselt oma konkusse ära. Selline tunne, et üheks õhtuks tuli kokku perekond, kes järgmiseks hommikuks on jälle lahustunud üksikisikuteks, aga sellel ühel õhtul oli meil koos tore ja soe.

Hüvasti Rootsi-Norra ja kohtume Taanis!
Kärt